Monday, December 30, 2013

Oli detsember...

Detsember, mil Enn õppis igasugu trikke tegema ja oli lihtsalt äge sell. Samuti mängivad lapsed nüüd üha rohkem ja rohkem koos selliseid Enea-taseme mänge, mis täis naermist, aga lõppevad sageli mõne vopsuga poisi kuklas. Selline on elu. 

 










Enn roomab

Selle pealkirja kirjutasin tegelikult juba novembri lõpus valmis.. ja roomab ta juba kiirelt nagu tuul. Nüüdseks juba istub vabalt, ajab end tugede najale püsti ja on isegi paar sammu astunud. Kõiksugu püsti ajamise kohad on kasutusel, aga lemmikuks on laste söögitool. Sealt saab ju mõne piisa sööki Finka käest, selline piilumise-naermise mäng.... Lahe üldse jälgida, kuidas nad juba vaikselt koos mängivad.

Monday, November 25, 2013

Esta sikutab

Esta veetis septembris paar nädalat Tallinnas oma sõbra Sonja pool. Kord koos jalutamas käies "ründasid" nad koos teist koera - sikutasid jalutusrihmasid nagu hull.. Sellest tekkis Estal vist nii tugev positiivne emotsioon, et kõik vastutulevad koerad muutusid huitavateks... nende lähenedes muutub Esta valvsaks, vaatab ainult koera, turjal tõusevad karvad ning piiusava läheduse saavutades sikutab rihmast nii, et vahel mul tunne, et kukun kohe pikali. 
No see on tohutult tüütu. Eriti, kuna päeval käin ju mina temaga jalutamas. Eriti, kuna teisi koeri on ju alat siinses linnakeskkonnas liikvel. Eriti, kuna mul on päevasel ajal kaasas ka kaks põnni - Esta vajab pissitamist ja lapsed liiga väikesed, et neid üksi koju jätta. Ohjah. 
Õnneks saime veidi abi ja nõuannet, mida sellise käitumisega ete võtta ja olukord on muutunud märksa paremaks. Kuigi, muidugi on vahel ka tagasilööke. 
Igatahes, nüüd vaatab Esta teise koera lähenedes tihti esmalt mulle otsa ja ootab preemiat. Senikaua, kui ta ei sikuta ta neid preemiaid saabki. Ja vahel viivad preemiad tal teise koera lähedaloleku üldse meelest. Nii oleme mitmest koerast päris lähedalt mööda saanud :).
Mina olen jällegi muutunud väga tähelepanelikuks kõikide koerte suhtes, kes linnapildis liiguvad. Isegi siis, kui käin väljas ilma Estata, olen valmis koera nähes üritama teisele poole teed põgeneda või oma tasakaalu ja käetugevust valmis seadma. Siis alles märkan, et Estat polegi ju kaasas ja võin rahulikult teed jätkata :).  
Koerte jälgimise kõrvalt olen avastanud, et küll siin on ikka üllatavalt palju treenimata koeri. Sellist sikutamist teevad siin väga mitmed ja jalutusrihma otsas halvasti käituvaid on ikka väga palju. Ise-enesest kummaline siin korterite piirkonnas, kus koeraga peab ju igapäevaselt jalutamas käima. Aga eks see ole vist normaalne siin linnalises virr-varris.

Oktoobrist...

Mõnusalt kuldne sügis oli oktoobris. Külas käisid Mammi, Sanna, Papi...