Monday, March 24, 2014

Käisime meremaailmas

Asub see ju kõigest väikese jalutuskäigu kaugusel - Linnanmäki on koha nimi. Läksime sinna koos Lea, Kiku, Kerdi, Ihani ja Tottiga. Meie pere esindajateks olid mina, Finka ja Enn. 
Finka tahtis küll terve tee (istus ta kärus) hoopis mänguväljakule minna. Sellest rääkis pidevalt. Kui talt nüüd küsida, et mis talle meremaailmast kõige eredamalt meelde jäi, siis läheb ta näost särama ja ütleb: "Mängunurk!" Väljapääsu juures oli seal tõepoolest paar lasteraputusmasinat ja üks legodega ehitamise laud. Viimasel olid küll suured sildid: "Alla 3a keelatud!", aga see jättis ikka Finkale kõige kustumatuma mulje. 
Teisena tuleb Finkale meelde kalade söötmine. Nägime, kuidas rai-kalasid söödeti. See oli tore! Tegelikult üritas Finka juba eelnevalt neid sööta, kui nad tulid tema juurde akvaariumi äärele ja liigutasid oma marionett-nuku moodi suud :). Finka pakkus neile siis küpsist, mida ta ise parajasti nosis. 
Enn oli ka seal pimedas koridoris üleval ja vaatas huviga igasugu värvilisi kalu ja mere-elukaid. Istus kärus ja lasi meil teda ühe akvaariumi juurest teise juurde viia. Haikalade akvaariumi alla tunnelis sai ka veidi imetada ning pärast pugis riisikakkusid nii, et silmad pilukil. Kui väljusime, siis tegi oma rekordpäevaune - 2,5h järjest ja lasi end selle vahepeal veel kõhukotist kärru, uuesti kõhukotti ja veel voodisse ka tõsta. Emotsioone kui palju, mida vaja välja magada!
Siin ka mõned pildid:



Athena valis suveniiripoest mänguasjaks ühe kalaõnge kolme kalaga. Nüüd on meil kodus osavad kalamehed. Eriti hästi teab Enn, et kala peab ikka veest püüdma:


Saturday, March 15, 2014

Talveuni

Mul on õhtuti täielik talveuni.
Eile käis külas lärmakas seltskond. 
See küll stereotüüp, et itaallased on lärmakad, aga  pole parata - nii on :).
Ma läksin kell 9 paiku lapsi magama viima. 
Finka jäi magama poole sõna pealt. 
Tal ongi see öine esimene uni selline, et kõditamine ja väntsutamine ei ärata teda üles.
Mina veel imetasin Ennu ja mõtlesin, et ta jääb nüüd ka kohe magama ning saan seltskonda naasta.
Järgmine mõte oli, et miks maja nii vaikne on.
Tõusin magavate laste vahelt üles ja läksin teise tuppa.
Kell on 11.15 ja kedagi ei olnud mitte kusagi.
Läksin tagasi magama.
Hiljem kuulsin, et külalised olid kell natuke pärast 11 lahkunud.
M ja Esta ühes nendega - õue mängima.
Ärkasin vist vaikuse peale.
Lärmiga tuleb hea talveuni!

Thursday, March 13, 2014

Päike paistab - ÕUE!

Miks kulub Finkaga mänguväljakule kõige otsamat teed minnes 45 minutit, aga tagasi tulles koos poetiiruga ainult 20min :)?
Panin eile kirja kõik, millega Finka mänguväljakule mineku tee peal tegeles:
1. Meie välisukse kõrval asub R-kiosk, mille ees seisis kolm erinevat reklaamtahvlit. Kõik need oli vaja läbi katsuda ning numbrid ja tähed nende peal kokku lugeda. Liaks veel mõned tähed ja numbrid R-kioski akna pealt. Uh, ma läksin alguses suht närvi, sest tundus võimatu teda sealt minema liigutada! Ähvardasin vist mitu korda, et me ei jõuagi mä nguväljakule, aga noh, see suht mõttetu ähvardus, kui samal ajal on nii põnevaid asju vaja uurida ning tegelikult poleks ju kohe koju läinud - tahtsin ise ka õues olla :P.
2. Õnnestus tibi meelitada rajale, kus vähem poode ja vaateaknaid. Keerasime nurga taha, kus on ju apteegi väljapääsu trepp+kaldtee. Seal pidi siis natuke välja tulevaid inimesi passima ning mõned korrad kaldteest-üles-trepist-alla tiire tegema.
3. Kärus istuva Ennuga nalja tehes õnnestus mul Finka edasi kõndima meelitada. Apteegi aknast sisse piilumine osutus ka siiski huvitavaks vahepeatuseks. 
4. Tuli järgmine majanurk ning sinna taha peitu pugedes ning "kuku"-mängu mängides õnnestus ka Finka maja nurga taha saada.
5. Nurga taga oli tapeedi pood. Selle aknalaud oli vaja läbi koputada. 
6. Õnnestus tibi meelitada parkimisautomaadi juurde - seal ju numbrid peal! Ning sealt edasi meie hooviväravast mööda, uurides tüdrukult, kas ta teab, mis värav see on (teadis!). Ning et pärast väravat oleval majal olid huvitavad väikesed keldriaknad.
7. Järgnev 50m teelõik õnnestuski läbida nii, et läksin 10 sammu ees ja hüüdin rõõmsalt: "Oi, mis põnev väike aknake!"; "Ja siin on hoopis mingi luugike, tule vaata!"; " Aga siin on luugikeste sees naljakad väikesed ümmargused augud!". Liikusime-liikusime-liikusime!
8. Vahepeal osutus siiski takistuseks üks trepikoja sissepääs, mille ees asus huvitav saapapühkimise hari. Aga jah...
9. Poriloik! Mitte, et vahepeal oleks vihma sadanud, kuid kõnniteid pestakse siin kevaditi talvisest jamast. No poriloigus tuleb ju kahtlemata natuke plätserdada! Nüüd võtsin ka taskust fotoka välja, et oma ootamiseaega natuke sisustada.

10. Üle autotee minek kulges üllatavalt libedalt! Minu käest kinni hoides!
11. Järgmisel lõigul oli abiliseks müüri peal istuv poiss, kelle juurde tuli kindlasti kiiremini kõndida! Nojah, sellele järgnes kohe ka väike istumine kivikese peal päikese käes. Aga siis jälle üle tee!
12. Kanalisatsioonikaevu kaas. Sinna on ju ka tähed kirjutatud!!! Miks küll :S??!!

13. Aga mänguväljak juba paistis - vaja ainult natuke mäest alla kõndida, üle tee ja üle jalgpalliplatis... See motiveeris edasi minema.
14. Maja ees istusid suitsetavad töömehed. Neid oli vaja natuke vaadata ning ühe pükste puhtaks kloppimise liigutusi järgi teha :). Töömehed olid toredad! Istusid päikeselaigus. Eestlased...
15. Oioi, tänava äärde on pargitud huvitav kopp! Ja erivenad kopaotsad ka sealsamas, millesse vaja ronida, peale istuda ning mida vaja tolmust puhtaks pühkida. Ohjah! õnneks juba kuuldus,et mänguväljakul on palju teisi lapsi ning see motiveeris edasi minema.
16. Oh, nüüd läks juba libedalt! Emme käest kinni ja üle tee... Teiste laste mäng mänguväljakul kutsus Finkat suisa jooksuga. Teele jäid ka mõned poriloigud - jooksuga läbi plätserdamisest piisas.

Kui 2,5h pärast hakkasime ära tulema, siis istus Finka suht kiiresti kärru. Motivaatoriks oli, et läheme poodi greipi ja riisipirukaid (karjala pirukad - lemmikud!) ostma ja siis koju sööma. Tibi oli ikka suht väsinud ja näljane selleks ajaks!

Tuesday, March 4, 2014

Jälgimine


Ma pole juba ammu nii palju nettiväljaandeid lugenud, kui praegusel perioodil.
Ennuke on haige ja passime niikuinii kodus.
M ju teab ka neid Ukraina lehti (ka vene keeles olemas) ja väljaandeid, mida lugeda.
Ning lääne ajakirjandus on ka pidevalt luubi all.
Mees istub ise vist nii tööl kui kodus koguaeg uudiste rajal.
Milelstki muust justkui polegi rääkida, isegi arutelu, mida õhtusöögiks teha, tunub mõttetu...
No tegelikult on põnev, aga ka vägagi hirmutav.
Tahaks justkui ka miagi ette võtta.
Aga üks palavikus joriseja ikka püüab mu tähelepanu endale.
Ja mingeid demonstratsooni korralada ju ei saa... mida veel?