Rubbernecking

See on uus sõna, mille õppisin multikast "American dad" - vahel õhtuti vaatame neid Mike-iga.
Tähendus - kuidas märkamatult ilusaid inimesi ja kauneid kurve jälgida, ilma, et su kaaslane(sed) pahaseks saaks... :).
No ja nende tänaseks möödunud ilusate ilmadega on saanud sed tegevust ka palju praktiseerida.
Mul oli küll vahepeal tunne, et inimesed käisid puhta alasti ringi.
Pargid olid täis nappe bikiinisid. Ka need kohad, kuhu Esta tavaliselt oma nr 1 ja nr 2 teeb :S.
Inimesed lihtsalt kõrvetasid end päikese käes :).
Aga ka tänaval kõndijad ei kandnud palju seljas - üliavarad dekolteed, ülilühikesed püksid... Jalgrattur rinnahoidjaga jne...
Polnud väga osavaid "rubernecking"-strateegiaid vaja rakendadagi ;). Neid siin igaks-juhuks välja ei too, muidu jään mõni teine kord vahele :).
Aga nendel tänaval ilutsejatel puudus küll sageli esteetikatunnetus ning ma poleks paljusid asju tahtnud näha :S.
Meie peres on kõige elastsem kummist kael tegelikult Aeneasel - kõik kenad tüdrukud ja ka tädid saavad üle tsekatud ning neile malbelt/võrgutavalt naeratatud, kui peaks vahele jääma. Reklaamplakatid poolalasti tsikkidega selle poisi peal juba täitsa töötava. Aga noh, kui on ilus, siis miks mitte vaadata :).

Pargimuusika

Täna hommikul oli mul mõnus aeg Aeneasega pargis.
Olime Athena lasteaeda viinud ning teel kesklinna asju ajama, kuid Ennuke pahurdas ja vähkles.
Kiirustasin siis parki, et talle tissi anda - eks ta oli näljane ning tahtis peatselt magama jääda.
Pargis aga ootas meid imeline muusikaline vahepala.
Nimelt, üks vanem mees, kes küll rüüpas kõvasti koffi ning oma riideid polnud juba teab mis ajast pesnud,
mängis pargi prügikasti kaane peal kahe puupulgaga ennastunustavalt trummi.
Ja see rütm oli nii mõnus!
Istusime Ennuga nati eemale pingile ning nautisime!
Tõeliselt tore ja vabastav vahepala!
Nii äge, et selliseid vabu hingi leidub!

Külalised käisid

Trall ja trall. Mõnusad kevad-suvised ilmad ja restoranipäev linnas. Meil käisid külalised nädalavahetusel! Küll oli tore!

Palju õnne!

Lõpuks õnnestus mul renoveerida ka 1,5 aastat renoveerimist oodanud kiikhobu. See võttis aega täpselt ühe õhtu. Olen ikka edasilükkaja! Aga õnneks mahub ka Finka veel sinna trallima :), eilsest sünnipäevalapsest rääkimata...

Justkui nööriga mu küljes kinni...

Kuna Enn mul siin viimasel ajal põhiline kodune rõõmupall, siis paar pilti temast. 

Enamasti on ta ideaalne kaaslane, kes laseb mul ikka päevasel ajal ka natuke tööd teha ja on väga hästi nõus üksinda mänguasjadekappi tühjendama. Samas, vahel on ikka süles vedamise päevi ka. Aga need on ka armsad.

Ma kohe ei kujuta ette, et meil on tema jaoks juba augustist lasteaiakoht...

Esimesel pildil on ta meie tugitooli peale roninud, riiulist raamatu võtnud ja loeb seda  nagu õige mees kunagi.

Ja siin lihtsalt mänguhoos:

Ei!

Ma ei sõida enam autoga. Ei suuda.

Eks see läheb mööda ning loodetavasti juba mõne päeva pärast suudan jälle nii kõrvalistmel olla kui ka juhtida. Aga praegu ei suuda.

Ma igatsen teid! Pidime ju suvel üle pika aja jälle Tartus kokku saama. Grillima, chillima, saunatama, tsehhi õlut jooma, meste tehtud pizzat sööma, lapsed omavahel mängima saatma...

Oi neid toredaid saunaõhtuid Tartus, kus te alati kohal olite! Need jäävad mulle!

Mõtlen, et miks ma ei helistanud viimati. Kurk oli haige ja siis aku tühjenes telefonis... Ohjah, rohkem ei saagi teile midagi öelda.

Nii tohutult hoolivad ja hoolsad, nii muhedad, nii rahulikud, nii enesekindlad, huvitavad, targad.... Miks?

Nüüd pean minema Tartusse argiasju ajama. Ei taha minna! Oleks tahtnud minna sinna, et teiega mõnusalt aega veeta. Aga nüüd peab minema. Asju ajama.

Ja vaatama väikese lapse jalanõusid esikus, mida nende omanik ei panegi enam kunagi jalga... ;(

Tahaksin helistada ja nalja visata ja arutada maailma asjade üle. Aga ei saa.

Ma igatsen teid!

Nüüd kallistan Ennu ja saadan tervitusi teil! Olge hoitud seal! Ja see laps kes siia jäi, temale saadan oma mõtteid, et ta ei tunneks üksindust!

Liiklus

Eh.
Sõidan palju autoga.
Liiga palju.
Trammis saab kärus oleva lapsega tasuta.
Vahel sõidan trammis ka.
Bussisõitu enam ei mäletagi.
Trammis on kõigil inimestel käes nutitelefonid. Mul seda pole.
Autoga hommikul lasteaeda. Kaasas ka Enn ja Esta, kellega vahepeal kiirelt parki.
Autoga pärastlõunal lasteaeda järgi. No tegelikult vahel ka trammiga.
Ummikud.
Oi kui tüütud.
Õnneks on liikluskultuur siin kenam kui Eestis. Seal sõelutakse ja nõelutakse, siin sõidetakse aeglaselt.
Aga jalakäijaid üle tee ei lase peaaegu keegi.
Unistan jalgrattast.
Aga kuidas need lapsed küll sinna veel peale riputada?
Ja Helsingis on tuuline. Alati.
Autos tuul ei tõmba.
Aga ikka unistan rattast...

Haigused

Oh. Meil siin haigused kimbutavad. Loodetavasti nüüd hakkab juba üle saama, kuigi täna tundub mulle nagu oleksin veetnud meeletu Volbriöö, kuigi tegelikult jäin eile juba kella 10 ajal magama. Pea lõhub nagu vasardaks seal 100 päkapikku... Kui olen nõid, siis mitte teadlikult...

Igatahes, läksime kevadpühade ajal Tallinnasse, eelkõige selleks, et autol rehve vahetada. Meie kolmepäevane retk kujunes aga pooleteist-nädalaseks. Mul ja Finkal tõusis juba laevas palavik ning läks aega, et sellest kõigest üle saada. Õnneks saime Nugalas mõnusalt lebotada ja mammi muutkui hoolitses. Samal ajal oli Mike ka Helsingis haige, kõrvapõletik ja sada muud asja veel. Kuigi kahju, et kedagi tema eest hoolitsemas polnud, siis mul oli tegelikult hea meel, et me siin polnud - sain ka rahulikult haige olla. Naljakas, et mul oli kurgupõletik ja  M-il kõrvapõletik :). Ideaalne paar - naine ei saa näägutada ning mees niikuinii ei kuule :).

Teisipäeval tulime siiski koju tagasi. Finkal on antibiotsikuur kopsupõletiku pärast ning kuna ta väsib veel kiiresti, siis sel nädalal teda lasteaeda ei saatnud. Eile oli neil Volbri-kostüümipidu. Nojah, kahju, et ei saanud osaleda, aga samas olen ma vist veel liiga laisk ema, et mingit kostüümi talle välja mõelda... Teinekord siis. Ja täna on niikuinii vaba päev. 

Esmaspäevaks plaanime kõik terved olla!