Lasteaias

 Emme tuli järgi!

Ja siis teinekord on kõik lapsed juba läinud, aga nemad tahavad ikka edasi mängida ja lasteaia mänguväljakult lahkume alles siis, kui aed juba ammu kinni.

Nojah. Mul on väga hea meel, et lasteaias käik on nii mõnusalt käima läinud. 

Kui neid kohale viin, on reeglina teised lapsed juba õue tulnud ning vastu minnes on nad samuti õues. Supermugav, et ei pea riideid seljast ja selga sättima. Ja reeglina jäävad nad heal meelel, kühvlid käes, mängima.

Kasvatajad on supertoredad. Reeglid on paigas, aga samas on lahkust nende silmades ja neis peegeldub ka uudishimu ja avatust lastega suhtlemisel.

Mul on hea meel, et Athena ja Aeneas on seal üksteisele olemas. See tundub olline mõlema jaoks. Tegelikult on meie lasteaia rühmas veel üks paar õdesid ja kaks paar vendasid. Arvestades, et kokku ongi ainult 12 last ning 8 käib koos oma õe või vennaga... Tore ja kodune!

Eneas on kuidagi nii suur ja asjalik nüüd. Teeb aga igasugu pättust, muidugi, ja Athena siis kohe järgi. Vahel harva ka vastupidi. 

Aga nii armas on ka iga kord neile vastu minnes leida eest kaks rõõmsat põnni, kes siis käed laiali mind kallistama jooksevad. Ja kasvatajate kommentaare kuulda, et lapsed on rõõmsameelsed ja rahul ja järjekordselt kolm portsionit lõunasööki ära söönud (seal vist arvatakse, et me kodus neile midagi süüa ei anna, kuigi kanname ju ette mis kole :S). Tore!

Asjatamas

Käisin täna linnas asju ajamas. Kulus tervelt 3 tundi ja sai tehtud 3,5 asja. 

Mis ma siis tegin?

- Sain teada, et Mike on valinud endale sellise panga, et kui ma ka tahaksin endale sinna pangaarvet, siis peaksin klassiredelil ikka mitu pügalat kõrgemale ronima. Ei sobi neile minu väike sissetulek, aga isegi see, et ma ei oska soome ega rootsi keelt, rääkimata sellest, et mu juhiluba ei ole mingi isikut tõendav dokument vaid lihtsalt koopia Eesti omast (tahtsid mu id-numbrit näha ja ulatasin selle, sest muud soome id-ga dokumenti mul pole). Onu oli küll viisakas, aga pani mind siiski suht konkreetselt paika. Nojah, kui teile ei sobi, siis ei sobi mulle ka!

- Läksin "Rahvapanka" Nordea ja täitsin seal kõik avaldused, esitasin dokumendid, et siiski endale pangaarve saada. Need soome kkrediidi-reeglid on ikka hullud, aga kui nüüd Nordea boss siiski oma rohelise tule annab, siis saan omale pangaarve numbri, mis saadetakse järgmisel nädalal postiga koju. Uh. Vähemalt ei tundunud mul olevat ühtegi formaalset takistust enam.  Lisaks sain veel panga-tädilt, kes oli üldse väga tore ja rõõmus, komplimendi, et mul on ilus särk! Mulle meeldib ka, aitäh!

- Käisin meie auto parkimispiletit pikendamas. See läks libedalt.

- Tegin endale mobiiltelefoni lepingu (siiamaani kasutasin ettemaksukaarti). Aga nüüd on nii, et kuna mul on Soomes, Baltikumis ja Skandinaavias igalepoole helistamisel kõnehind vaid 8senti minut, siis arvatavasti ei hakka ma enam oma Eesti tegleoni väga kasutama. Pean veel mõtlema, et kas tasuks leping seal üldse lõpetada... Aga, igatahes, sõbrad, kui nüüd näete ühte Soome numbrit endale helistamas, siis arvatavasti olen see mina :). 

Nüüd aga jätkub asjatamispäev. Läheme oma peagi valmivat ridaelamu-kuuti üle vaatama. Põnev-põnev.

Hommikune etendus

Ja küll on hea, et vähemalt viskipudelite silte pole võimalik välja lugeda...

September - kerge energia kuu

Septembri alguses sattusin artikli peale, mis teatas, et september on kerge energia kuu. Sinna lisandus seletus-tegevuskava, mis väitis, et kõike tuleks võtta kergelt, lihtsalt, lasta omasoodu minna lahendust otsima ja olema muidu tsill ja lõbus. Samal ajal lugesin ka oma lemmikblogist, et solvanguid ei tasu võtta isiklikult. Ja siis veel paar sellist sarnases stiilis juttu, et "lase sisse, kõik mis hea, ära halba meeles pea." 

Nojah, September pole veel viimase kolmandikugi peal, aga mul olnud juba tervelt kolm "pommi" kaela kukkunud, mis jalgealuse ja selgroo võbelema ajanud. Uh. 

Ega siis midagi, esimest tuleb võtta kergelt, teise puhul oli õnneks aega varasemalt pikemalt seedida ja saan lihtsalt jääda selle seeditud kindluse najale ning kolmanda puhul ajan aga selgroo selle kerge energia najal püsti ja naeran südamest. 

Imelik mõistujutt vist tuli kokku, aga ega ma ei olegi nende energiate-esoteerika ja muul sarnasel teemal eriti pädev. Samas, on mul tegelikult seekord päris hea meel, et nende otsa niimoodi enne "pommisadu" sattusin. 

Aga siin vahelduseks üks video sellest, mis tarkusi isa lapsele õpetab:

Helsingi on värviline

Ei, ei ole veel ruskea-aeg.
Kuigi juba olen paar korda õhtustel jalutuskäikudel saanud jalgu lehtede sees sahistada.
Ning tänane loodus lõhnas sügisemalt kui eelmisel nädalavahetusel.
Sügis Helsingis on ka, muidugi, imeline!
Seda nägin juba eelmisel aastal.
Aga varvi ei anna linnas mitte puud vaid inimesed.
Mulle meeldib, kuidas inimesed riides käivad.
Palju kirevust. Palju värve.
Tegelikult päris sageli liigagi palju.
Hea maitse piiri oskavad siin paljud ületada.
Aga see on tegelikult lõbus! Ja mulle meeldib ka see.
Kontrastiks Rootsi, kus eksisteeris vaid must-hall-valge.
Ja heal juhul nendele toonidele lisaks mingi  kontrastne värviline aksessuaar.
Aga siin on lilled.
Ja täpid.
Ja tädid roosa seeliku ja kübaraga.
Peab vist Marimekko ees tänades kummardama.
See on kindlasti andnud paljudele värve ja värvi-inspiratsiooni.
Aga ehk ka lihtsalt.
On helsinglastel hea end värvidega väljendada.
Mul on selle üle vaid hea meel.
Ja alati kutsub õue see uudishimu - milliseid kombinatsioone siis täna ka näen?
Ja alati leidub mõni pärl.
Mis tuju tõstab.

Kahjuks mul küll pole illustreerivat materjali.
Pole julenud niimoodi fotografeerida.
Aga "silmapilte" on palju.

...

Vanadus.

See ei ole väärikas.

Aga see on päris.

See on aeg täis kihte ja sõlmi minevikust

Kaugel igapäevaloogikast ja ei saagi olla nüüd ja praegu.

See on seebimull, mis lendleb kaootiliselt ajas tagasi ja lõhkeb vanadel tunnetel.

Et need siis uuesti läbi elada.

Iga kord natuke erinevalt. Uute värvide gammas.

Kogu minevik on toimunud justkui eile.

Samas, iga eile on erinev.

Kunagi ei tea, kuhu just tänane päev sind tagasi viib.

Juhtunud on ju palju.

Tundeid on palju, mida pole varem julgenud tunnistada.

Tundeid on palju, millest mitte kunagi pole julgenud rääkida.

Tol hetkel nende tunnistamine ja rääkimine poleks olnud väärikas.

Aga vanaduses võib.

Sest väärikus on kaotanud oma väärtuse.

Vanadus ei küsi, kas ta solvab kedagi.

Vanadusel on vaja oma vanad solvumised välja elada.

Oma hing  jääkainetest puhastada.

Kes suudab, jäägu appi juukseid hoidma,

Kes mitte, see mingu. 

Seurasaari

Käisin täna Ennuga jalutamas.
Enn magas ja ma lükkasin käru.
Nii mõnus, kui ta kaua magab.
Jalutasin 2h
Kõndisin Seurasaarile.
Seal sai tehtud tiir.
Natuke kibuvitsamarju põske pistetud.
Natuke vaateid imetletud.
Natuke pihlakate ja taeva kontrasti vaadeldud.
Järelduseni jõutud, et Helsingi on üks täitsa mõnus mets.
Otsustatud, et Mike-ile ei tohi küll mainida, et Helsingi mets on.
Ta, linnamees, sattuks sellest infost masendusse.
Aga mulle sobib.
Samuti jalutasin ööda ühest vahvast välisuplus kohast.
Kõrge planguga eraldatud rannaäär. Meestele ja näistele eraldi. Üle 100 aastase ajalooga. Vägev!
Olin seekord isegi kaamera kaasa võtnud ja tuli meelde see kotist välja tuua:

 Minu magav matkakaaslane.

 Sõbrad puud.

 Linnutiik

 Vaade linnale. See on Gräsviken, kus lapsed lasteaias käivad.

 Aga sealpool kallast elame me ise. Metsas.

 Espo suund.

 Männid ja pihlakad ja kalju.

Pihlakad ja sinine taevas. Ilus.

Uued sõbrad?

Septembrikuus, kõik uus... aga..

Mul pole viimase kolme aasta jooksul tekkinud mitte ütegi uut sõpra.

Mõned tutvused - tõepoolest.

Aga mitte ühtegi hingelähedast inimest, kelle tegemistest ja olemiset tõesti hooliks.

Kummaline.

Seepeale meenus üks vana emotsioon-reaktsioon...

Kunagi viis-kuus-seitse aastat tagasi nägin üle pika aja üht vana sõbrantsi. Ta oli juba mõned aastad varem kolinud Taani, abiellunud ja saanud lapsed. Selle aja peale hakkas vist just uuesti tööl käima  ja kõik muu. Uurisin siis huviga:

- Oi, kui äge, elad Taanis. Nii põnev! On siis palju uusi inimesi/sõpru tuttavaid? Taanlased ju nii lahedad!

Ja seepääle vastas mu sõbranna:

- Äää. No tegelikult ma ei tunne mitte kedagi. Tööl pole ka aega kellegagi suhelda ja pärast tööd lippan kiirelt koju. 

Mäletan, et olin ikka täitsa tummaks löödud. Tema, kelelga sai kunagi koos Kloostriaidas tublisti hõõgveini joodud, tantsimas käidud ja ei tea mis kõik veel korda saadetud... Kes oli alati nii  aval ja suhtles iga uue näoga vabalt. Mis mõttes?!

Aga nüüd ma mõistan teda vägagi. Võibolla olen isegi mitme kraadi võrra kangemaks lasknud minna sel eraklikkusel.. 

Mul ei ole mingit tahtmist kellessegi süüvida. Ei huvita!

Muidugi püüan olla viisakas lastevanemate suhtes mänguväljakul, lasteaias teised lapsevanemad, poes... Aga ma ei taha kellessegi süüvida. Kellegi elust huvituda! Ei ole jaksu selleks.. Hea, kui vanad sõbradki meeles püsivad, kui ikka püsivad.... :S.

Nojah, mööndusega võib ju öelda, et kaks uut sõpra olen ikka saanud, kelle elu igast hetkest tean praeguseni pea 100%. Lapsed-lapsed, mu kallid!

Ja. Võibolla just nüüd ja praegu hakkab see kõik jälle muutuma. Nemad käivad lasteaias ja loovad oma elu juba natuke ilma minuta. Ning mina.. tegutsen muuga, aga mitte veel uute tutvustega..