Pakkimine võtab tuure üles

Jälle kasvab toanurgas kastihunnik.

Seekord siiski kuskile kaugele ei lähe. Kolime üürikorterist kooperatiiv-ridaelamusse. Nii, et ka mingit uut blogi ma tegema ei hakka :). Helsingi jääb ikka Helsingiks, me ei koli ju isegi mitte linnast välja, aga äärelinna küll. Küll sellest ka varsti juttu tuleb...

Pakkimine saab olema siiski veidi närvesöövam kui varasematel kordadel. Otsustasime, et ei hakka omi vanu Tartu sõpru kolimisteenused.ee tüütama ja välismaale kutsuma vaid kasutame siinset firmat. Aga nende infolehte täna lugedes selgus, et peame kõik kraami ise ideaalselt ära pakkima - ehk siis, ka raamaturiiulid, ka voodi raamid lahti tegema ja peeglid sisse mässima ja nii edasi. Olime juba harjunud, et see kolijate teema. Nojah, eks oleks võinud sellesse soomekeelsesse teksti  veidi varem süüvida, mitte 6 päeva enne kolimispäeva. Hea, et veel hilisemaks ei jätnud ja nüüd teab. Tuleb siis rohkem mullikilet ja muud kilet varuda... ja ka veidi rohkem aega.

Seekord olen ka vastu võtnud otsuse, et kõik üleliigne läheb prügikasti. Seega viskasin juba ära hunniku vanu konspekte, Mike tühjendas oma riidekappi ja veel on plaane vaadata üle asju, millest lahti võiks saada. Vanadest asjadest vabanemise tunne on mõnus! Ja ega meil seal uues kohas nüüd ruumi üle ka pole. Oleme ruumikamates lossides elanud :).

Fantaasia

Kui endal jääb kujutlusvõimest puudu, siis lastel küll mitte. Mõned näited:

Tähelepanelik vaatleja märkab taldrikul draakonit nagu seda tegi Athena :)

Kui jäätist kodus pole, siis saab selle lihtsatest vahenditest ise meisterdada nagu tegi Athena.

Enn oli ise juba vanni pugenud, kui avastasin mil kenal viisil ta oma autod arvutiklaviatuurile oli sättinud. Chillivad kõik koos, uksed lahti ja kel veelgi kujutlusvõimet, siis võib siia juurde merevaate ja  tümpsu  mõelda :)

Aeneas sai 18

Ja ongi juba täisealine!

Täna tegin pannkoogitorti, mida me Ennuga koos juba nosima hakkasime kui ülejäänud kaks pereliiget veel õndsat hommiku-und magasid. Aeneasel on nimelt hommikul meeletu nälg ja kui talle toitu näidata, aga öelda, et ootame nüüd, et õeraas ka üles ärkaks, siis on see tema jaoks lihtsalt täiesti arusaamatu piin. Nii, et kui hommikusöök valmis, siis ikka kohe lauda ja pugima. Kahvel/lusikas käib tal taldriku ja suu vahet nii kiiresti, et kui korraks köögis kohvi käin toomas ja tagasi tulen, siis on argipäevadel  sageli segane tunne, et kas ma ikka jõudsin talle juba enne putru tõsta või unustasin ära, sest taldrik juba tühi!

Mis teda siis veel iseloomustab. Laulmine ja tantsimine. Lemmiktegevused! Ümiseb/laulab juba täitsa äratuntavaid viise. Tantsib. Plaksutab. Lõbutseb.

Märkab kõike ja teeb kõike järgi. Kasvataja Sanna just lasteaias rääkis, kuidas ta oli pärast sööki lauda pühkinud ja siis märkas, et Enn oli ka mingi lapikese leidnud ja pühkis samamoodi lauda. Ja siis veel kõik liigutused, mille olemasolu ma enda juures polnudki varem märganud. Athena sõnavulinad/kilkamised ja mängud peab järgi proovima. Jne, jne. Meil on kodus oma interaktiivne peegel.

Saab ütlustest aru. Kui küsin midagi, siis noogutab või raputab pead. Teeb selle järgi, mis öeldud. Ja seda nii eesti, inglise kui rootsi keeles. 

Ütleb sõnu, aga enamus juttu on ikka suht arusaamatu. Laulusõnu olen ka vahel ära tundnud. 

On jätkuvalt tõeline hurmur. Lasteaias musitavad/kallistavad teda nii tüdrukud kui poisid. Kui koperdab kuskil, siis on kohe keegi teda aitamas.. Mul oli/on Athenaga reegel, et mänguväljakutele saab ronida vaid sinna, kuhu ise oskab minna. Ennuga nii ei saa, esiteks on ta märksa suurem üritaja/turnija ja kui mine talle appi ei lähe, siis leidub kindlasti mõni suurem laps või lapsevanem, kes appi ruttab. Et siis, kuidas seda last ometi mitte liialt ära hellitada? Ei tea..

Raamatukogus

Viimaseaja suuravastus - raamatukogu. No tegelikult olen siin alles teist päeva. Siiamaani on olnud mõnus jalutuskäik 3,3km lastehoiust koju tööle ja pärastlõunal jälle tagasi. Aga varsti ju enam nii ei saa ja hakkasingi varakult uut kohta otsima, kus rahulikult istuda ja kirjutada ja mõelda. 

Täitsa mõnus on raamatukogus. Kohe poole asjalikum tunne kui kodus. Siin ei saa ju igal hetkel minna kohvi ja võileibu tegema. Või hakata mingeid asju koristama või hoopis pesu pesema/kuivama riputama. Või tuleb meelde teab mis muu asi. Samuti pole siin poole päeva peale üles ärkavat Mike-i, kes mõnigi kord on pahandanud, miks ma talle "tere hommikust" ei ütle, kui ma ise üritan olla kirjutamisse süüvinud. Ja no nii see süüvimine seal kodus viimasel ajal ikka suht ebaõnnestus.

Aga vot. Täna ja eile olen ikka päris tubli olnud. Teksti ikka tekkib järjest juurde. Loodetavasti mul vaimuselgust jätkub ka järgmiseks nädalaks.. ja nii edasi ja nii edasi. Kodus hakkaksin järgmisel nädalal kindlasti hoopis juba raamatuid kastidesse toppima ja kõike muud, mille tegemiseks on nüüd aega vaid nädalavahetustel ja õhtutel. 

No vot, aga miks ma siis siin aega raiskan ja tööd ei tee. Ausalt öeldes jooksis mõte kokku. Nagu ikka kahjuks juhtub mul vahel :S. Ja kuna 20min pärast (nüüd juba 10) pean niikuinii asuma minekule, siis otsustasin, et ei hakkagi oma mõtet koguma vaid lasen tal olla. Elu näitab, et lastega mänguväljakul olles pean jälle paberid välja otsima ja  kiirelt üht-teist kirja panema. Säravad ideed tekkivad ootamatutes olukordades!

Aga täna on reede ja saabumas nädalavahetus.

Meie nädalavahetust tõotab ilmestada üks enteroviirus, milelga Mike juba kodus istub. Kas lapsed ja ma ka selle küüsi langeme, seda siis näeb. Kes soovib, tuleb külla. Kahjuks just ühed tänaõhtused külalise hirmutasin sellega eemale :S.  Ees ootava toredad päevad.  

Mõõtsin lapsed üle

Selgus, et meie just 3seks saanud päkapikk on 92cm pikk ja teine, kel õige pea täitub 18 kuud, on 81cm pikk.  Kaalunumbreid oskavad nad siiski auväärsemad hoida - esimene kõõlub juba 17kg peal ja teine on paaril õhtul meie kodukaalu peale astudes olnud täpselt 12,9kg.

Ennast igaks-juhuks ei mõõda, sest kogun hetkel talveks tihastele pekki ja keegi ju ei taha teada palju seda juba kogunenud on. 

Külalisi...

Nädalavahetusel käis küalisi. Ja kui külalisied esmaspäeva õhtul ära läksid, siis oli Athena ikka täitsa kurb. Ei tahtnud neil kuidagi minna lasta. Need olid ju suurepärased mänguseltsilised Marta ja Sveta!

Aga küll me Tartus jälle näeme!

Athena ja Enn nägid ka esimest korda elus IPodi ja Väikese Muti multikat. Samuti tegime isadepäeva puhul soolataignast laste jalajälgi, mis veel ahjuplaadil kuivavad...

Mis päev täna on?

Vad är det för en dag?
Är det en vanlig dag?
Nej det är ingen vanlig dag för det är
Athenas födelsedag.
Hurra! Hurra! Hurra!

Ehk siis...

Mis päev täna on?

On see üks tavaline päev?

Ei, see pole mingi tavaline päev, sest see on

Athena sünnipäev.

Hurraa! Hurraa! Hurraaa!

November. Vana hea ära põgenemise kuu

No tõesti on jälle selline tunne, et tahaks kuhugi ära...
Aga sellest ajast alates kui mu väike päikesekiir otsustas novembris meiega liituda polegi "ära" saanud.
Sel aastal saab alles 3 aastat täis. Täitsa imelik, tundub nagu igavik.
Talle endale vist ka, kuna ta väidab siin selgelt, et tema saab hoopis 5aastaseks. Vahel väidab ka, et juba 10, seal ju kaks numbrit.
Nendel hetkedel tundub endalegi, et kas tõesti alles 3, või oli ikka 5, hoopis 10.
Ja need minu novembri-põgenemised Ungarisse, Tsiili, Kuubale... need jäävad ikka mitme-mitme aasta taha..
Ei tea, kas kunagi saan ka päriselt uuesti novembri-"ära".
Aga siis vast ikka koos oma päikesekiirega. Või oli ta siiski hoopis musipall.
Samas, ehk läheb see tahtmine hoopis pika peale mööda.
Sest nendes udustes-vihmastes-tuulistes-hallides päevades on ju tegelikult oma võlu, kuigi vähe soojust ja valgust ja naeratusi ja muusikat.