Friday, December 25, 2015

Kuuselugu

Käisin 22se õhtul oma tavapärasel õhtujalutuskäigul. See on selline mu pea igaõhtune tunnine retk ümbruskonnas, kui lapsed magavad ja Mike mängib arvutis malet. Aga seekord juhtus midagi erilist... Jalutasin oma mõtteid mõlgutades, kui järsku ilmus suht ootamatult minu ette üks väiksemat kasvu mehike. Oli teisel nägu puhta habemes ja turi küürus, ag asilmad olid lahked ja rõõmsad. Soovis mulle "Hyvä joulua!" Kuuldes mu vastust, hakkas ta aga minuga rääkima pea puhtas eesti keeles. Need päkapikud on ikka parajad polüklotid. 
- Kuulge preili, järsu saate teie hädas aidata?
- Eks ikka saan, kui konti ei murra. Mis mureks?
- Ega minul ei olegi tegelikutl häda, hädas on hoopis keegi teine.
- ?
- Vaadake seda lagedat platsi seal teisel pool teed, mis oli ennem metsatukk. Sealt saeti kõik puud mõni nädal tagasi maha. Järgmisel aastal hakatakse sinna ametikooli ehitama. Aga praegu seisab seal lihtsalt üks suur hunnik puid. Kõndisin mina sealt ennist mööda, kui kuulsin, ühte puud vaikselt nutta tihkumas..
- Kuulsite nutta tihkumas!!!???
- Nojah. Saate ju isegi aru, et lisaks inimkeeltele peavad minusugused päkapikud ka muid looduse hääli tundma.
- Eeee. Vist küll. 
- Novot. Las ma räägin edasi. See puu oli üks kuuseke, kes oli otse loomulikult kurb, et ta enam kasvada ei saa. Oli ta ju maha saetud ja koos teiste suuremate ja väiksemate puudega ühes hunnikusse visatud.  Läksin ja lohutasin seda puukest, aga ega eriti midagi teha ei saagi. Mis kord maha saetud, seda enam uuesti maha ei istuda. Aga nüüd edasi kõndides ja teid kohates tuli mul hiilgav idee.
- Jah. Kuulan. 
- Ehk saate teie võtta selle puu ja viia enda juurde jõulupuuks? Nii oleks kuusekese mure murtud, olemine jälle lõbus ja teilgi toas rohkelt jõulurõõmu.
- Oih, aga see ei ole ju sugugi kelelgi hädas aitamine vaid pigem kingitus endale! Muidugi saan nii teha! suur tänu teile toreda mõtte eest! Kauneid jõule!
- Kauneid jõule teilegi, hea inimene!
Tahtsin veel kätt anda, kuid kadunud see kummaline tegelane oligi. Päkapikk - nii ta end nimetas. 
Mina seadsin siis sammud nimetatud puuhunniku poole ja tõepoolest leidsin sealt küll veidi räsitud, kuid siiski auväärse kuusekese. Kaenlasse ja kodupoole teele. 
Nii ta siis meie tuppa tuli.
Hea kaaslane, kui sõime oma traditsioonilist jõulupizzat. Seekord küll päris esimest korda otsast lõpuni minu tehtud. Aga tänu kogu kirele, mis sinna sisse panin, sai see pizza imeline!
Ja kui jõuluvana oli öösel mingisugusest korstnast sisse roninud ja kuusealuse kinkidega ning jõulusokid kommide ja muude vidinatega täitnud.
Või kui lapsed juba kingid olid avanud, Ennul uus tudukas seljas ja legodest vaja esimesed konstruktsioonid ehitada.
Suurepärane taust, muidugi, ka Athena uue kleidi ja aksessuaaride (tiivad küll juba kantud) jäädvustamiseks. 
Nii need jõulud on. 

Friday, December 18, 2015

Igatahes, või siis mitte...

See lasteaeda minek polnudki nii igatahes. Seetõttu siis, et avastasin õhtul lastelt kahtlaselt palju punaseid täpikesi. eelkõige jalgadelt. Ennul oli neid juba päev varem, arvasin, et miskit ärritavat söönud, aga kui Finkal ka, siis pole kahtlustki. Polnudki oksetõbi vaid hoopis... Oh. Järjekordne enteroviirus... 

Arstile helistasin ka, aga jäin täna veidi hiljaks - aega enam ei saanud. õeldi, et tulgu elavasse järjekorda või helistagu esmaspäeva hommikul kell 8, kui pole ära kadunud need täpikesed. 

Ja nii ma siis mõnulesin täna jälle lastega kodus. Mõnu-mõnu... 

Vähemalt jõudsin ühe eelmine aasta detsembris alustatud projekti lõpuni teha. Nüüd võib jõuluvana meile kommikotiga jõuluöösel korstna kaudu külla tulla küll. On, kuhu kommi panna. Ja muid väiksemaid vidinaid toogu ka, et me päris komminägudeks ei muutuks... 


Thursday, December 17, 2015

Fantaasiapäevad

Need haiged lapsed teevad elu ikka väga huvitavaks. Finka muutkui mõtleb aga uusi kreatiivseid mänge ning tegevusi välja ning Enn ei jää osalemises või täienduste pakkumises maha. 

Lapsed mängivad diivanipatjadest ja toolidest ehitatud lennukil. Dialoogi alustab Finka.
- Me sõidame Ukrainasse, Aeneas on piloot ja mina olen reisija.
- Kohal!
- Ei, me pole veel kohal See on alles Soome-Ameerika. (Uurin, et mis koht on Soome-Ameerika ja Finka parandab et ikka Põhja-Ameetika)
Sõit jäheb edasi, kui Enn hüüab jälle:
- Kohal!
- Ei, me pole veel kohal See on alles Aafrika.
Aga juhtus nii, et lennuk läks katki, kuigi oldi alles Aafrikas. Finka teatab:
- Pole midagi, ma lähen toon Ukrainast tööriistad ja parandad lennuki ära. 
Mõledud-tehtud.

Lisaks vahvatele maalidele, mida maaliti, kujundas Finka ka mängutuppa ühe nukukäru-kuuse. Sellise:

Mina kujundasin samal ajal, no tegelikult hiljem, mängutoa seinale ka ühe kuuse. 
Sellise (no tegelikkuses on palju ägedam, aga ma ei oska head pilti teha):

Siis tegime selle-detsembri esimese piparkoogiteo:

Vahelduseks lõbustab Ennuke meid mõne lauluviisiga:

Aga homme on, igatahes, lõpuks jälle lasteaiapäev. Finka küll näitas eile õhtul märke haigeks jäämisest, kuid täna hommikuks (hommik algas küll alles pärast 9.30) oli ta jälle lõbus, tore ja tegutsemisindu täis. Hea. 

Wednesday, December 16, 2015

Patsid

Viimasel ajal olen avastanud need tütre omamise võlud. Nimelt on Finka muutunud suureks patsi-fänniks. Iga päev muutkui punu ja punu. Harjutama sain hakata küll suht hiljuti, kuna varem ta keeldus isegi kammimisest, nii, et tehnikat annab veel õppida. Patsid on ju toredad! Vahva on neid punuda.
Sageli käib see punumine meil metroos. Vahel on ka hommikul piisavalt aega, et enne toast väljumist üks või rohkem patsikest valmida jõuaksid. Finka tavaliselt ütleb ette, mitut patsi vaja ja kuhu. Kuna ta hakkas nõudma vaid ühte patsi ühele küljele, siis pidin ka selle üle pea tuleva patsi järgi proovima, et tal ikka kõik juuksed kinni oleks (lasteaiapäeva lõpuks need küll enamasti hargnevad ikka lahti... 
Siin mõned näited: 



EDIT (19.12.2015): Ilmaaegu kilkasin, et varsti olen patsimeister. Tänahommikune patsitegu päädis sellega, et pidin patsi maha lõikama. Athena tahab seda jõuluvanaga teistele lastele saata. Räägi, mis sa räägid, tüdruk oli endas kindel. Ja tuligi pats maha lõigata. Ohjah. 

Tuesday, December 15, 2015

Jälle kodused

Enn oli juba eile õhtul veidi uimane ja läks vara magama. Aga kuna ta ikka hommikul enam-vähem rõõmsalt tõusis ja ka päris korralikult sõi ning oli vaid veidi pahur, siis käisime temaga siiki teatris.
Oli juba ammune plaan täna hommikul ühte lasteetendust vaadata meie kultuurikeskuses Stoas ja siis lapsed pärast aeda /ise tööle viia/minna. No etendusele minnes juba arvasin, et Enn jääb ikka täna minuga, aga noh...
Etendus oli äge. Kaks päkapikku laulsid rootsikeelseid jõululaule ja võrdlesid Rootsi-rootsi ja Soome-rootsi keelt. Väga tore oli ja päris mitut laulu ma ikka ei teadnudki...  aga  kahjuks lõppes etendus meie jaoks sellega, et Enn oksendas. Just siis kui hakkasime välja minema, lastele pakuti veel piparkooke ja seal teiste laste vahel see tuligi. Vaene poiss!
Teised lapsed vist väga pihta ei saanud, kuna krabasin ta kiiresti sülle ja enamus pallastist maandus tema enda ja minu riietel. Kuigi ma ei imesta, kui kogu see lastepere ka oksehaigusesse jääb - kui see on see haigus, siis on see ju supernakkav. Oh, kui pahasti. 
Keeruline oli sealt laste vahelt välja saada, aga lõpuks siiski õnnestus. Vetsu ja veidi küürima. Õnneks oli M veel kodus ja sai meile autoga järgi tulla, sest muidugi polnud ma arvestanud sellega, et kõik me riided märjaks saavad.
Koju jõudes läks Enn kohe voodisse ja magas mõnusalt kaks tundi. Nüüd juba ärkvel, aga siiki suht läikivate silmadega.
Nii me siin siis jagame viirust, sest mina ometi ei taipa tõbiseid lapsi kodus hoida :S.

Monday, December 14, 2015

Käisime Kuopios

Käisime nädlavahetusel Kuopios. Seal elab M-i vana sõber Miika oma naise Päivi ja nelja lapsega. No tegelikutl saab kevadeks neid lapsi juba kokku 5. 

Mulle sai selgeks, et ega me siin 2 aasta jooksul pole Helsingi-piirkonnast välja saanudki. Kaugeim koht oli siiamaani Lahti. Nii, et oli viimane aeg seda haaret veidigi laiendada. 

Nad on üks kõige ägedam Soome pere, keda ma tean. No võib ka öelda, et ainuke Soome pere, keda ma tean. Tuleb tunnistada, et ega meil siin ju tutvusi tekkinud pole. Eriti sellises koosluses, kus on peres vaid soomlased. Ja nemadki pole uued vaid Mike-i ammused-ammused sõbrad. 

Aga nad on lihtsalt nii mõnusad, muhedad, rahulikud, lõbusad... Kohe näha, et lapsi lihtsalt tahab ja tahab sellisesse perre tulla. Helistasime neile vaid nädala ette, et meil tuli mõte teid külastada. Ja vastuseks polnud, et ees on seda ja toda ja lapsed hoopis haiged vaid... muidugi tulge! Ja läksime! 

Oi, kui äge seal oli. Neil on ilmatusuur maja otse järve kaldal. All korrusel suures ruumis oli batuut (Finka lemmik). Ja mänguasju niiiii palju (Enn oli seitsmendas taevas)...  Saun, saun, saun... mmm (mulle ja M-le).  

Vanem laps on neil 8, siis 6, siis pea kolmene, pea aastane ja veel üks tulekul. 

Nii äge oli vaadata, kuidas lapsed omavahel haakusid. Athena muutkui seletas eesti keeles, teised soome keeles ja kõik asjad said mängitud. Hüpatud, müratud, trikitatud. Enn teistest lastest niiväga ei hoolinud, tema mängis nukumajadega, autodega, legodega, mängutoiduga... mida veel..söömine jäi Ennul suht vahele sel nädalavahetusel, sest seal oli nii põnev! 

Käisime saunas. Ja hüppasime saunast järve. Oooo! Ma ei mäleta enam, millal seda viimatei tegin... Aga nüüd tunnen end kohe 5 aastat nooremana! Nii hea!

Käisime uisutamas. Hoki-meeskonnal oli jõulupidu ja jäähall kõigile avatud. Lapsed said esimest korda uisud jalga, sest suurel perel on suures majas varustust palju, mida ka külalistele laenata. Enn ei julgenud, aga põnevust tundis küll. Natuke ikka proovis. Finka tegi M-iga koos mitu tiiru, kuid hoidis muidugi kramplikult kinni. Ma käskisin tal ikka paar korda kukkuda ka. Ja kukkus :). Finkale saime uisud kaasa laenata. Loodetavasti tuleb ikka talvel piisavalt külma, et saame ka siin neid jalga panna. Ta räägib juba tükk aega, et jõuluvana võiks uisud tuua, nüüd siis poel vanal vaja seda enam teha. 
Ja ise uisutasin ka. Ei tea, mis pika aja tagant. Aga uisutamine on vist küll see oskus, mis meelest ei lähe. Tunne oli vägev!
Jõuluvana isegi nägime, kes jagas lastele komme. Alguses väitis Finka, et ta viib selle koju ja paneb oma jõulusoki (christmas stocking) sisse, sest see on ikka koht, kuhu jõuluvanad kommi toovad. Aga kui autoga "kodu" juurde tagasi jõudsime, siis oli tal see juba söödud. No mis ikka kommiga teha, mis hakkab käes sulama. 

Ja M küpsetas oma parima pizza. Tänu heale ahjule, mis kuumust suisa 300 kraadini keris. Tõesti oli suussulav kraam!

Ning M ja Miika pidasid meile mitu kontserti maha. Miikal on suurepärane lauluhääl ja M siis saatis klaveril. Nii äge!

Nii hea on alustad uut nädalat sellise superpositiivse nädalavahetuse-emotsiooniga! 

Wednesday, December 9, 2015

Jõulutuled

Käisime eile lastega kesklinnas jõulutulesid vaatamas. 
Sellisele üritusele ma kohe kindlasti ja muidugi fotokat ometi kaasa ei võta :P. Ja ei võtudki. 
Esplanaadi oli ilus. Üllatuslikult pandi sinna isegi tulesid veel samal ajal juurde. Kolm helkurvestidega päkapikku toimetasid puude kallal ja kõik kolm rääkisid samal ajal ka telefoniga. Multitasking. 
Vaatasime Stockmanni jõulutuledes, mis näeb välja nagu ohtra glasuuriga piparkoogimaja. Jalutasime Esplanaaadi otsast lõpuni. Eriti ägedad olid suured tuledes põdrad, aga neid tulesid oli muidugi palju. Väga kena. Esplanaadist edasi jalutasime Kaisaniemi metroojaama poole (või nüüd siis Helsingi Ülikooli peatus). 
Sel rajal kulus, muidugi ja minule ootamatult, kuigi oleks võinud ju arvestada, kordades rohkem aega. Tuledes poeaknad on ju veelgi huvitavam vaatepilt kui mingid jõulukaunistused tänava äärtes. Ohjah. Senaatintoril paistis üks päris lahe karussell, kuid varjasin seda laste pilkude eest, sest poleks jaksanud ise enam sinna minna. Eks siis järgmine kord. Kui veel saabub mõni lasteaiajärgne õhtupoolik, mis vihma lademetes ei saja, nagu täna. Ehk on mõni selline õhtu veel enne jõule...
Oi, kui mõnus oleks, kui oleks umbes 10 kraadi külmem ja kõik see vihm hoopis lumi. Kuidagi eriline igatsus mul lume järele. Millegipärast unistan just lumeinglite tegemisest. Ehk seetõttu, et leidsin endale hiljuti ühed mugavad talve-õue-püksid. Tahaks nendega juba lumes mütata. 
Aga noh, ega see tali taeva jää :)!

Sunday, December 6, 2015

Soome iseseisvuspäev

Nagu ikka avastasime alles täna hommikul, et piima on külmkapist otsas. Ja siin riigis ju on sellistel päevadel KÕIK poed kinni. Bensukast siiski sain midagi, mille nimi on "maito juoma", ajab kohvi peale asja ära ja lastel, neil piimavasikatel, on vist ka pigem oluline, et jook oleks valget värvi :)

Aga. Vihma muutkui sajab ja sajab. Väljas on hall ja toas muutkui tuled põlevad. See on see kaamos, et viskad porri pikali ja ei tõuegi enam üles, kuna ei saa selles suures hallis olluses aru, kus pool on taevas ja kus maa. 

Tuul on ka päris arvestatav. 

Ma pole paar päeva korralikult õues käinud. Eile vaevas mind mingi vastik põiepõletiku-hakatis. M pidi tööle minema ja nii ma tuterdasin kodus. Lapsed ka minuga. Oh. Diivanid on meil, igatahes, täiesti ära hüpatud ja divianipatjadest oli mingi hetk sillutatud terve elutuba. No see on ju tegelikult tore, et lapsed ehitavad ja müttavad ja hüppavad ja tuiavad. Aga kui endal on põiepõletikust silme eest must, siis see niiväga tore ka ei ole. Athenaga läksin küll vahepeal tülli. Õnneks päeva lõpuks siiski leppisime ära. 

Täna on juba parem. Täitsa imelik, et nimoodi mööda see läks. Loodetavasti ikka läks. Jätkan jõhvikate ja kummeliteega veel veidi aega ja ehk siisongi möödas. Oi-oi, kui tüütu see ikka on. 

M, Finka ja Enn läksid tunni eest lennujaama juurde lennukeid vaatama. M juba eile lubas, et täna tuleb selline retk. Ja kõik olid muidugi väga elevil. M ise vist kõige rohkem. Lubas ka lennujaamas ekskursiooni teha. Tegelikult väga tore ettevalmistus meie jaanuaris toimuvale last eesimesele lennureisile Amsterdami. Siis lapsed juba teavad, kus tehakse Check-In'i ja on näinud turvaväravaid jne. Vahva! Nojah, lennukite vaatamiseks pole just suurepäerane ilm - vihma ja tuul ja hall, hall, hall. Aga vast ikka midagi näevad ja neid ju ikka varem ka nähtud üle pea lendamas.

Mina panen nüüd soojad ja vihmakindlad riided selga, võtan Esta rihma otsa ja lähen õue jalutama. Kohe pikalt jalutama. Kaugele-kaugele, sinna hallide kardinate taha. Loodetavasti porri ei kuku, et siis arusaamatuses seal sipleda ja mõelda, et kuspool on taevas ja kus maa... :S

Thursday, December 3, 2015

Silmapõletik jälle









Oi, kui tüütu!
Finkal silmapõletik. Kolmapäeval lasteaiast tulles kurdeti, et ta silm terve aeg rähma ajanud. Eks ajas hommikupoolikul ka, aga lootsin, et ehk lihtsalt ärritus. Muidugi mitte! Ja kui vastutustundetu minust ta veel lasteaeda viia. Oh. Eks siis neljapäeva hommikul käisime arstil ja kirjutati välja järjekordsed kibedad tilgad, mida iga paari tunni tagant silma tilgutada. Õnneks Finka väga ei protesti. Veidi ikka. Aga ta saab aru ka, et need hea tulemuse nimel. Oi, kui tüütu. 
See tähendab, muidugi, et chillime kodus. Eile ja täna... Arvasin, et viin Ennu ikka aeda, aga ei viitsinud selleks end ja teisi hommikul varem üles ajada. Niikuinii töö tegemisest laste seltsis midagi välja ei tule, kas on neid üks või kaks. Olgu nad siis mõlemad siin minu seltsis müramas. Eks see intensiivne nädalavahetus, kus lapsed mind kaks päeva hommikust õhtuni ei näinud, on ka oma jälje jätnud. Vaja emmet nüüd veidi aega samasse ruumi ja samasse mängu. 
Vahelduseks on tegelikult päris mõnus kodus. Eile koristasin üle pika-pika aja. Ja tuba sai päris märkimisväärselt mõnusaks. No see tolmuhulk, mille kokku imesin oli ikka kohutav! Ja nädalavahetusel toodud asjad leidsid ka oma koha silma alt ära. Jälle hea. Õhtul käis ju ka külaline. Ehee. Nii vahva!  
Aga täna käisin lastega poes. Oi-oi, olin isegi üllatunud, et selle asja ette võtsin. Toidupoes käisime, aga mitte ainult! Läksime ka IKEA-sse, sest mul tekkis meeletu vajadus jõulutulede järele. Mul pole neid kunagi olnud, aga nüüd oli kohe väga-väga vaja. Ehk on asi selles vihmases ja näruses ilmas. Oh. Nüüd nad siis ripuvad meil elutoas ja ühed vaja veel "Finka tuppa" ehk siis mängutuppa üles panna. Aga need panen alles siis, kui tuba korras. Ei tea, millal :)
Homme siiski aeda, sest rähma enam ei tule ja kui ei tule, siis võib minna. Rohupanek muidugi jätkugu hommikul ja õhtul. Vastikud tilgad!

Tuesday, December 1, 2015

Läinud...

... see maja, mis meil seal Tartus nagu katkise peaga kruvi, mida välja keerata ei saa, muutkui püsis ja püsis. Nüüd püsib ikka ka, aga mitte enam meie valduses. Kes tahab sinna sisse astuda, see tehku uute omanikega sõprust :), kes tundusid tõesti toredad. Et kui Tartus oleks, siis ehk teeks ise nendega sõprust :).
Aga mul on nii hea meel. Vaba aja hulk ka kohe kasvas mägede kõrguseks. Aga noh, mis vaba... küll see juba täitub. 
Igatahes, head aega meie vana (juba mitu kodu tagasi) kodu!


Nüüd on siis vaja muid põhjuseid Tartu-sõiduks. Ja kuigi need põhjused leiavad kindlasti kõvasti harvem aset, kui nüüd vimase aasta jooksul, siis ehk sõprade-kohtumiste aeg saab olema pikem ja põhjalikum. Ehk. 

Saturday, November 28, 2015

Laevaelu

Me plaanime minna jaanuari esimestel päevadel Amsterdami. Lapsed polegi kunagi oma vanaisal külas käinud, nüüd siis plaan see viga parandada. Kuigi see vanaisa ei lase end "vanaisaks" kutsuda, eelistab olla Buzzicone. Tõepoolest on ta teisest vanaisast pea aasta noorem, kuigi sugugi mitte paksem :). Need kaks pole ka kunagi omavahel kohtunud. Ega vist kohtugi, kui just mingit ilmaimet ei juhtu.... 

Igatahes, seda plaani tehes hakkasin mõtlema, et millal ma viimati lennukiga sõitsin. See oli enne Finka sündi. Kevadel 2011 käisin USAs konverentsil. Ehk siis peaaegu 5 aastat pole mu jalg lennukisse astunud. Ootan huviga, kas on sel "maastikul" ka minu jaoks midagi uut ja uuenduslikku pakkuda. See, et lastega koos, muidugi, aga kas miskit veel on muutunud... 

See-eest olen ma ise, muidugi, muutumud täielikuks laevasõidukuruks. Praegugi istun siin ja kõigun Helsingisse. Seekord ilma põnnideta - nendega koos saabusin küll eile Tallinna, jälle laevaga. Laevaga, laevaga, laevaga. Seekordseks erisuseks on, et olen üüriautoga ja esimese otsa teen kruiisilaevaga. Viimane tähendab, et 2h piina on asendunud 3,5h piinaga. Purjakil soomlaste konsentratsioon on selgelt suurem (kuigi ma tegelikult ei tea, reeglina istun ju lastenurgas, mitte kohvikus, nagu praegu). Kõrvalbaaris mängib karaoke. Laevale tulles sain ka "joogikaardi", et 7EUR eest jooke lunastada. Õnneks sai selle eest ka kohvi, vett ja shokolaadi, muidu oleks ikka täielik autojuhi nöök olnud. 
Ja õhtul tagasi. Jälle laevaga. Vähemalt ilmateade lubas, et õhtul kõigutab vähem. Elame näeme. 

Huvitav, kas need igakuised (viimasel ajal isegi tihedamad) laevasõidud kompenseerivad selle ökojalajälje, mis mu lendamisest tegemata jääb? Ei tahaks ometi seda Maa keskkonda liialt säästa! :)

Monday, November 23, 2015

South Park

Me oleme M-iga mltikasõltlased. Kui lapsed magama lähevad, siis hakkame me ahnelt multikaid neelama. Menüüs on Simpsonid, Amerian Dad, Bob's Burgers, Family Guy ja South Park. Kord nädalas tulevad uued osad ja siis oleme juba õhtusöögi ajal elevil. et nüüd ja täna ootab ees üks tore magustoit. Just siis, kui lapsed magavad.

See sõltuvus on kujunenud välja juba ammu-ammu. Tundub, et aegade algusest peale. Kuigi, kes enam mäletab täpselt kunas ja miks... 

Aga. Sel sügisel olen täiesti võlutud South Parkist. Varem on neil ka väga tabavaid episoode olnud, kuid sel sügisel on igaüks neist löönud kuidagi täpselt naelapea pihta. Nii täpne, nii terav, nii kriitiline, nii naljakas. 

Näiteks,
"The city part of town" - seda peaksid vaatama kõik, kes teavad või ei tea midagi gentrifikatsioonist. Täielik õpikupeatükk. Arvan, et need, kes teavad, saavad muidugi veidi rohkem naerda... 
"Safe Space" - see on kõigile, keda on kuidagi morjendanud interneti kommentaarium. Eriti neile, keda on isiklikult tabanud vähegi negatiivset selles kommentaari-ruumis. Lihtsalt nii tabav!

Nojah, mul ei ole sõnu. Ootan järgmist episoodi... 

Saturday, November 21, 2015

Oranž

Ma olen oranži lummuses.

Reedel sõin lõunaks ära 2kg hurmaasid (siin nimetatakse neid persimonideks, aga neil on veel ka muid hullemaid nimesid).
Selga panen oranži pluusi. 
Greibid laual (ja õige pea ka kõhus) on ka oranžid ning nende kõrval oranžid salvrätikud.
Sattusin kirbukal oranži kleidi peale. Ostsin ära.
Homme hommikul teen kõrvitsapannkooke. 
Ja lõunaks söön röstitud kõrvitsat ja kui kõrvitsat veel üle jääb, siis õhtul on plaanis üks kõrvitsapasta. 
Otsisin täna poest paaniliselt oranže jõulutulesid. Ei leidnud. Teine kord otsin jälle. 

Oranž on nii ilus, õige ja hea. 
Kausitäis ahjus küpsenud kõrvitsainspiratsiooni...

Monday, November 16, 2015

Muusika

Muusika on äge! 
Täitsa lõpp, kui pöördesse lapsed võivad minna. Ja tantsimine ka. 

Käisime laupäeval muusikamajas muusikaüritusel, kus lapsed said kontserte kuulata, pille proovida... 

Kontserdiks oli koolilaste etendus Harry Potteri teemal. Saal oli rahvast täis. Kndlasti oli palju esinejate emasid-isasid, aga oli ka 3-4-5-aastaseid kuulajaid/vaatajaid. See kestis pea tunni - liiiga kaua! Aga ma ei suuda siiani mõista, kuidas kõik need lapsed seal nii ilusti istusid ja kuulasid. Ainult mina olin see, kes manitses trepil ronijaid, ringi tantsijaid, lavale tikkujaid ja kaasa üürgajaid (õnneks üürgamist väga polnud - siis oleks pidanud evakueeruma). Ja kuigi manitsesin, siis oli näha, et nad olid vaimustuses. Vaimustuses nendest tsellodest, mida laval mängiti. Vaimustuses neist tantsunumbritest, mis laval esitati. Vaimustuses neist rütmidest ja meloodiatest. 

Ja siis jõudsime trummide juurde. Pärast kontserdi. Uuuuu, kui äge! mitte vaid PUMM-PUMM vaid tõeliselt ägedad rütmid ja lood... Jõuluvana, kulla pai, ma tahaks meile koju sellist Aafrika trummi - õhtud oleks sisustatud. 

Ning veel trompetit sai puristada. Ihihiiii! Nii lõbus! Ja mingit keelpilli, mida parasjagu kontserdi jaoks häälde pandi. Finka aga astub ligi ja pärib: "Can I try it, please!" Kes siis saab ühele sädelevate tiibadega ja veel viisakale haldjale "ei" öelda :). 

Ma ütlen küll, ühes korralikus kodus klaverist ju ei piisa!
Ning haldjaid ei ole ka kunagi liiga palju. Üks on vähemalt naljaga pooleks kloun-haldjas, tiivad ka tagurpidi! :)

Saturday, November 14, 2015

Finka räägib elust

Nii huvitav, kuidas need teemad lapsel tekkivad. Elu ja surm.. No viimane näiteks.. Rääkisime, et issi ema on surnud (keda minagi kunagi ei kohanud) ja issi vend nüüd ka, no juba veidi aega tagasi. Finka uurib, kuidas surrakse. Räägin siis, et haigused ja õnnetused, enamasti nii...
Finka on veendunud, et lapsed ei oska sureda (millegipärat seda verbi raske pöörata tal). Ja et surra peab oskama. Finkale on vöimatu selgeks teha, et suremist pole võimalik õppida. Seda ei saa osata. See lihtsalt tuleb.... oled laps või täiskasvanu. Tema veendumus paneb aga ka mind ennast kahtlema, kas räägin ikka tõtt.   

Mulle meeldib see kunagi loetud Luule Viilma tekst, et surm ei ole kellegi süü. Olgu siis õnnetus või tahtlik tapmine. Pidi tulema, mis pidi, just sellele, kellel juhtus. See aitab lahti lasta sest murest/vaevast/hirmust, et miks küll tema, nii noor, nii asjalik, nii tegus ja tore...  Kas oleks mina saanud kuidagi seda ära hoid? Ei, nii ma ei mõtle. Las ta siis läks, ju oli vaja. Ju ta sai just selleks hetkeks suremise selgeks. Oskus sai õpitud. Oleksid ja poleksid ja (enese)süüdistused ju inimesi tagasi ei too. 

Teisest otsast või siis algusest. Hiljuti sündis üks väike printsess me suurde võssa. Ja Finka uurib, kas Lea sõi Kaisa ära, et Kaisa oli Lea kõhus... Hmmm. Lapsed ikka kasvavad emme kõhus, neid ei sööda ära. Seekord piisas sellisest seletusest. 

Elame ja näeme edaspidi. 

Ja muidugi võib mõelda, et religioonid võiksid ju olemata olla, et maailm oleks parem paik. Aga nad on. Las nad siis olla. Inimesed võiksid ka olemata olla, et maailm oleks parem paik. Või siis mitte. 

Friday, November 13, 2015

Lugemispäevik

Kaks raamatut, mis nüüd sügisel loetud ja elamusi pakkunud.

Esimese neist tellisin Amazonist. Augustis lihtsalt tundsin, et mul on seda väga-väga vaja kui selle internetiavarustes surfates leidsin. See on "Parenting Without Power Struggles", autoriks terapeut Susan Stiffelman. 
Ja see oligi täpselt see, mida vajasin. Kuidas jääda rahulikuks, kui lapsed kombivad mu piire ja üha enam oli mu jaoks selgunud, et ma pole üldse tasakaalukas ega rahulik inimene. Oi, kui lihtne on mind kõikuma lüüa ja pröökama meelitada. Liiga lihtne! Seda raamatut oli päris võimas lugeda. Nii palju lihtsaid mõtteid ja "ahaa" hetki. Nii lihtne ja töötab nii hästi. Viimane hakkas kohe praktilistes olukordades selguma. 
Tegelikult oli ses raamatus minu jaoks üks kokkuvõttev põhimõte:
VAIDLUSES EI TEKI TÕDE!

Tõepoolest, vaidlused on mõttetud. Lapsega vaidlusesse laskumine on täiesti mõttetu. Kui on vaja riidesse panna, tuba koristada, sööma tulla... No mida siin vaielda? Neid asju on lihtsalt vaja teha ja kõik. Ei ole vaja hakata lapsele seletama/selgitama, argumente leidma. Nii lihtsalt on. 
Vaidlema mitte hakkamise teema on ka sel hetkel oluline, kui laps käitub sobimatult avalikus kohas või ka kodus teiste pere liikmetega. Vaidlema ehk siis ründama, kärkima, pahandama... sellel pole mõtet, pole mõtet suruda vastu. Sest kellele ollakse vastu, see tunneb end haavatult ja hakakb end kaitsma. Leiab enda jaoks põhjendusi oma halvale käitumisele ja selge see, et tunneb end pigem teiste poolt tõrjutuna ja mõistetamatuna. Pigem peaks reaktsiooniks olema üllatus ootamatu käitumise pärast. Üllatus, ehk siis soov mõista, miks nii juhtus, miks nii käituti. Laskma lapsel rääkida, mis teda vaevab või pakkuma ise sõnu tunnete, emotsioonide väljendamiseks veel keeleliselt mitte nii arenenud lapsele - ehk tabab ära.. 
Mulle meeldis väga see metafoor, mida autor oma raamatus palju kasutab. Lapsevanem on nagu laeva kapten. Kapten, kellel on ülevaade laeval toimuvast, kes võtab arvesse kõik asjaolud - tuule suuna, mootori võimsuse jne, jne.. ning teeb nende põhjal kaalutletud otsuseid. Kapten on rahulik ja enesekindel ka kriisisituatsioonides (ei jookse mööda laeva ringi paanikas isegi siis, kui laev on karile sõtnud). Sellist vanemat on lastel vaja, et kasvada ise enesekindlaks ja arukaks inimeseks. 
Nüüd jääb mu vaid küsimus: kust see kapten oma laste jaoks leida? :)
Ses raamatus oli veel palju-palju praktilisi nippe ja mõtteid. Kindlasti loen seda vahel siit ja sealt uuesti üle... Just siis, kui vaja ja kui tunnen,et lained löövad pea peal kokku... Ja mõnusalt, lihtsalt, selgelt ja praktiliselt kirjutatud. 

Tegelikutl tellisin ka teise Stiffelmani raamatu "Parenting with presence" ja lugesin juba esimese peatüki, kuid tunnen, et pole veel selleks liiga süviti (mu enda) psühholoogiasse minevaks raamatuks valmis. Ehk kunagi, kui olen ise tugevama selgrooga.. või vastupidi, täitsa auku kukkunud.. 

Teine on lasteraamat. Õigupoolest kuulub see Athenale ja ta sai selle juba paar aastat tagasi sünnipäevaks, kuid alles viimasel ajal on see meil aktuaalseks muutnud. Tõlkeraamat "Suur pidu võlumetsas". Luulevormis. See on meil alati käru peal ehk siis metroosõitudel kaasas. Ja loen seda igal sõidul üks või kaks korda. Ehk siis igal hommikul lasteaeda minnes ja vahel ka tagasi tulles. See on tore ja armas lugu, mis mulle vist tegelikult juba pähe kulunud. Ja tundub, et Athenale ka - ta vahel vaikselt sosistb kaasa, enne kui jõuan lugeda. Aga äge on see, et lapsed õpivad niimoodi uusi sõnu. "Mis tähendab 'dirigeerima'?"; "Mis tähendab 'virged'?"; "Mis on 'aas'?"
Ja nii ma näengi, kui oluline on ette lugemine ja kui olulised on raamatud laste elus. See on ju nii äge maailm. Ja muutkui korrata, korrata, korrata. 
See raamatu lugemine on meil nii tore ühiselt veedetud aeg metroos. Oleme nagu oma muinasjutumullis seal teiste inimeste vahel, kes vaikselt pealt kuulavad ja vahel muigavad. Kindlasti on ka arusaajaid, aga nad ei anna endast reeglina märku nagu tagasihoidlikele eestlastele kohane.. 

Tuesday, November 10, 2015

Tasuta ära

Tegin vahepeal Tartus sotsiaalset eksperimenti ja andsin hulga koduvahendeid inimestele tasuta ära. No oli vaja maja tühjaks saada ja sinna oli ikka üllatavalt palju kraami veel jäänud. 
Kirjutasin siis fb-sse Tartu Taaskasutuse lehele, et tulge sel-ja-sel päeval ja sel-ja-sel ajal võtma. Olingi Tartus ju vaid sel päeval. Paar pilti olin ka teinud. Kel huvi, kirjutagu mulle ja annan täpse aadressi. 

Mu eesmärk oli, muidugi, lihtsalt asjadest lahti saada, et ei peaks ise otsima hakkama kuhu või transporti orgunnuma. Ehk oleks olnud üllam abi vajavad inimesed/ heateoettevõtted üles otsida ja neile pakkuda, kuid neid polegi nii lihtne leida. Pealegi, järsku neil just poleks vaja olnud neid taldrikuid ja kahvleid.. Läksin lihtsama vastupanu teed. 

Ja lihtne oli see tõepoolest. Huvi oli suur. Üllatavalt suur. Ja asjad viidi pea kõik ära. Ainult kaks väikest kastitäit kraami palusin ühel sõbrannal veel taaskasutuskeskusesse viia. 

Aga miks nimetan seda sotsiaalseks eksperimendiks. Sest tegelikult oli päris huvitav kogemus see kõik kokku. 
See, kuidas mulle hakkasid kirjutama inimesed, kuidas neil on kaheksa last või mees on puudega või... (ei hakka täpsustama). Mind tegelikult väga hämmastas, kuidas nii paljud enda kohta sellist südantlõhestavad narratiivi räägivad. Teevad end ohvriks? Nimetavad kõiki neid haledust tekitavaid, kaastunnet nuruvaid nimetusi... Mind ju tegelikutl see üldse ei huvitanud. Kui teil on vaja, siis tulge ja võtke mida vaja. Mul on midagi, kõigile kindlasti ei jaguks, aga seda mida on, seda ju saab... Mina ju ei saa mite millegagi teie enda narratiivi positiivsemaks muuta. Pakun teile lihtsalt paari kaussi ja seepi. 
Ja muidugi oli ka neid, kes lihtsalt kirjutasid, olen huvitet, palun aadressi. Ehk oleks ka neil sama nõretav lugu olnud, aga õnneks nad seda minuga ei jaganud. 

Ma ei julgenud ligi olla, kui asju võeti. Läksin tuppa peitu. Aga õnneks keegi katkise kulmuga ära ei läinud :S ja karjumist ka ei kuulnud. Käed asjade järele käisid küll kiiresti :) ja 20min jooksul oli enamus asju ja inimesi juba ära läinud. Uh. 

Hästi läks. 

Nüüd oleks vaja siin sama korraldada. Aga viin vist pigem heategevuslikku taaskasutusjaama need liigsed asjad. Nii ei saa keegi mulle (jälle) oma elu-olu kurtma hakata.  

Thursday, November 5, 2015

Finka, mu õpetaja

Mul sai nüüd neli aastat täis selles koolis. See on ju alles algus. Aga juba tunnen, kuidas ma olen kasvanud ja arenenud. Uusi teadmisi on palju ja indu juurde õppida veelgi enam. See on lihtsalt nii tore kool! Muutkui istun pingis ja ammutan teadmisi. Iga päev on õpetajal midagi põnevat ja uut varuks! Ma tean, tema pärast ma siin käingi ja käimist ei jäta. See õpetaja on lihtsalt nii äge, et ühtegi popi-päeva ka teha ei tahaks!
Mis on see põhiline, mida teada olen saanud?
- Et iga mu sõna on talletatud lindile ja lint pannakse käima ka kõige ootamatumal hetkel.
- Et iga mu näoilme ja liigutus on samuti filmitud, neidki kasutatakse sageli, ootamatult, tabavalt.
- Et ausus on oluline, ausus, et see lindile talletatu, ei halvaks ega ruineeriks. 
- Et ilu nägemine teeb helgeks ja rõõmsaks. 
- Et roosa ja lilla pole mitte imalad vaid täitsa ilusad rõõmsad värvid. Samuti ka lillornamendid, kaunistused.. 
- Et fantaasial ei ole piire. 
- Et muinasjutud on kõige paremad, kui ise nende sees elada.  
- Et viisakas "palumine" ja "tänamine" on üks tore päeva pikkune mäng. 
- Et parem on üllatuda, mitte pahandada.
- Et ähvardused ei tööta, ükskõik kui palju ma neid ka kasutada olen proovinud.
- Et rahulikkus ja kannatuslikkus ja enesekindlus koos väikese tilga lõbususega on võti, kuid võtmete kaotamises olen ma ikka veel suurim spetsialist. 
- Et pahurust ei tasu karta, ta muutub kallistades värvi.
- Et kunagi ei ole liiga palju ikka ja jälle öelda: "Ma armastan sind!"

Mõtlen veel, et kunagi tekkis mul see komme novembris põgeneda soojale maale. Nüüd pole seda siis neli aastat enam teinud. Ja kuigi reisida ikka tahaks ja tunda seda mõnusat põnevust tundmatuse ja uue kogemuse ees, siis tegelikult olen vist nende aastate jooksul õppinud selle kuulsa "endas reisimise" ära. Selles maailmas, mis ma ise olen, kuidas suhestun ja reageerin ja miks. Vahel, "miks mitte" ja vahel, "võiks teisiti" maailmas. See ongi põnev ja üllatavalt mitmekülgne. Avastused pole reeglina küll positiivsed, sest positiivseid asju ju ikka teadsin enda kohta varemgi, kuid need uued avastused seletavad lahti nii mõndagi ning aitavad kujundada mingit hoopis uut (ja ikka positiivset) minapilti.

Juhtus ka see, et täna suurenes meie peres haldjate ja ka nälkjaste osakaal (haldjad võlusid kõiki ja kõike nälkjateks). Pildi kvaliteet annab soovida, aga hommikupimedas toas on ka ringi lendavatest haldjatest päris keeruline pilti teha :S)

Monday, November 2, 2015

Halloween

Meil käisid ka lapsed ukse taga kommi nõudmas. Tervelt kolm gruppi.
See oli tegelikult nii armas. Kostüümid olid äägedad. samas mõtlesin, et veel ägedamad oleksid, kui oleksid ise tehtud. Aga viimasena käis vend oma väiksese õega, viimane oli nii nummiks kõrvitsaks riietatud, et söö või ära. õnneks meil oli magusat jagada, sest olin juba Finka sünnipäevaks valmistuma hakanud. Muidu oleks päris piinlik olnud :S.
Ja Finka vaatas ja oleks vist tahtnud ka sama teha. Eriti kui see viimane väike tüdruk käis, kes temastki väiksem. Muidu vist arvas, et see veidi suuremate laste teema, kuna ennem käisid ikka nii 5-6 aastased. Finkale muidugi jättis kustumatu mulje need kommid, mis lastel kottide mütside sees olid. Et niimoodi saabki kommi käia küsimas naabrite juures! Oi seda maiasmokka!
Aga. Ma ei oska selle kombe kohta mitte midagi rääkida lastele. Miks niimoodi käiakse? Mis selle mõte on? Et kui kommi ei anna, siis pannakse maja põlema... Ma ei oska seda endale kuidagi söödavaks teha, veel vähem lastele rääkida, et miks selline komme on. Ma polnud muidugi ka ette valmistunud, sest ma tegelikutl ei teadnud, et ka soomlased nii teevad/käivad. 
Praegu kiirelt guugeldades ei tulnud ka ühtegi toredat lugu.
Mardi- ja kadripäev on selles mõttes ikka toredamad, et meil mõlemil selline vahva seletus/lugu ka taustaks. Halloweeni kohta aga.. ei oska.. ei ole osanud olla valmis... Ehk näitab see hoopis jällegi meie halba integreeritust... Elame näeme. Ehk tuletab Athena järgmisel aastal ise meelde ja siis saame valmistuda/ lugu otsida /kostüüme teha ja hiljem komme süüa. 

Friday, October 30, 2015

Talon kokous ehk vinguklubi

Käisin sel nädalal kahel kooperatiivi koosolekul. Kahel, sest ma ei taibanud alguses, et meie  ca 10 ridaelamu peale on tegelikult kaks kooperatiivi. Nüüd siis tean. Teisipäeva õhtul sattusin siis teise kooperatiivi koosolekule. See oli selline paras soomekeeletund mulle. Istusin nurgas ja kuulasin. Vaikselt hakkas selguma, et olen vales kohas. Aga noh, täitsa põnev oli jälgida, mida arutatakse ja kuidas see süsteem toimib. Koosoleku juhataja oli ka päris muhe ja naljatlev tädi. See oli vahva koosolek. Aga enne lõppu tulin ikka ära, kuna olin lubanud koju sööma minna. 
Eile oli siis see õige meie kooperatiivi koosolek. Seal olin ka vaid 30min, kuna teised ootasid kodus sooja söögiga. Aga mul oli nii hea meel, et mul oli põhjust ära tulla. Sellist vinguklubi ma küll rohkem külastada ei kavatse. Jeebus-jeebus. 
Küll on kärss kärnas ja maa külmetanud. Keegi on ühisruume kasutanud ja koristamata jätnud - ei saa vist soomekeelsetest reeglitest aru?! Kes pargib oma autot muutkui valesti, et teised ei saa hästi välja sõita, aga keegi talle ju ültema ka ei lähe sest ei taha tülli minna (no miks peaks?). Küll lasevad mõned oma koertel siia ja sinna pissida-kakada (meie ka!). No koerad peavad ju kuskil seda tegema?! Pigem oleks probleem, kui seda number 2-te üles ei korjata (selles meie küll süüdi pole!). Nenditi ka, et muidugi ei tule need, kes asju "valesti teeva" koosolekule. Ja siis ma sain õnneks tulema....
Need koosolekud jäävad küll edaspidi minu poolt väisamata. Minu meelest on siin väga tore elada. Pole mul vaja mingi 15-e inimesega koos istuda ja vinguda. Las nad siis vinguvad oma vingu välja, ehk vinguvad pärast kodus oma meeste-naiste-laste-koerte peale vähem. Või siis saavad just hoogu tiibadesse ja ving jätkub läbi elu. No olgu neil siis see vingutiivuline elu. Ma elan teistmoodi. 
Mõtlesin veel, et ei tea, kas oleks pidanud ütlema midagi enne lahkumist, aga tundus, et nad olid end juba nii üles keeranud, et sellest poleks miskit olnud. Pealegi ei tule mul kunagi õigel ajal need õiged soomekeelsed sõnad meelde. 
Läksin koju ja viisin koera pissile. 
Rohkem lõbu!
Vähem vingu!  

Thursday, October 29, 2015

Peopaanika

Korraldame Finkale esimest korda sünnipäevapidu. Sellist koos lasteaiakaaslastega. Ja ma olen nii närvis. 
Finka juba niii kaua räägib sellest peost. Keda ta kõiki kutsub ja keda ei taha kutsuda. Ka vanu lasteaiasõpru tahab kutsuda... 
Eile siis saatsin kirjad laiali, sest 1,5 nädala pärast laupäeval tahame nad siis siia meie koju (või kodu juurde klubiruumi) kutsuda. 
Paar juba vastasid, et tulavad. Uh! See oli üks hirm mul, et järsku ei taha keegi tulla, elame ju lasteaiast ja kõigi kodudest päris kaugel.
Ning ma olen siiani ebakindel aja valiku suhtes. Jäi 11-14. Ei tahtnud hilisemaks jätta, kuna siis saavad kõik veel nädalavahetusel muud ette võtta (kaasaarvatud me ise) ja Enn magab ka kaootiliselt nädalavahetustel ning oleks tortsus ja magamata õhtupoolikul (ehk) või peaksin teda hoopis peo ajal magama viima. Ja varem oleks ka liiga vara - enamasti tullakse ju teisest linna otsast. No väiksematele lastele grupist see vist kattub küll osaliselt uneajaga, aga mis teha. Jäi nii. 
Ja mis veel süüa pakkud (ehk kas kõik mis plaanin on piisav ja maitsev)? Kas teha siiamaani olnud tavapärast lasteaia sünnipäeva programmi või läheksid ka muudatused läbi? Kas teeme end väga lolliks, kui hakkame laste ja nende vanematega mingeid mänge mängima või oleks see just eriti lõbus? Ohjah. 
Tahaks ju nii kangesti, et Finkal tuleks tore pidu. 
No peoni on ju veel nii palju aega ning saan veel nii palju mõelda ja ümber mõelda. 
Oi kui kummaline närvis olek. Ei mäletagi, milla viimati nii pabistasin. 

Saturday, October 24, 2015

Logistik ehk ema

Kõik ju teavad seda mõistatust, kuidas talumees peab paadiga kapsa, kitse ja hundi üle jõe viima, aga paati mahub talumehele lisaks vaid kaks nimetatuist. 
Mul on praegu just selline tunne, kui liigun Estaga koos paadiga (no ikka laevaga) Tallinna suunas. Olime ju lastega lõbusat pikka nädalavahetust veetmas Tartus ja Tallinnas ja ehk mujalgi. Juhtus aga, et M kupatas end eile öösel palavikupaanikas haiglasse. Sinna ta ka avasüli vastu võeti ning karantiini pandi. Öö jooksul muutkui täiendas ka minu infot oma seisukorrast. Ähvardatakse, et enne 10 päeva välja ei saa, alguses öeldi, et 2 peab kindlasti seal veetma
Aga koju jäi ju teda ootama Estake. Kes siis koera haiglasse kaasa võtab? Kuigi samas, seal pole neid "koerakeelumärke" tegelikutl näinud. Keegi ei tule selle pealegi, et keegi tuleks selle peale, et tahaks lemmiklooma nakkushaiglasse kaasa võtta. 
Ja siis oli vaja sellel superlogistikul kiiresti tegutseda. Hommikul vara auto pakkida ja Tartust Tallinna kihutada. Lastele rääkida rõõmustav muinasjutt, kuidas nad saavad vanaema, nõbude ja tädiga terve päeva trallida, õhtul vanaema muinasjuttude peale magama jääda ja emme siis poeb öösel neile kaissu. See lugu, eriti see kaissu pugemise lubadus neile meeldis. Proteste  ei tulnudki (pole oma teadmisi tegelikult viimased paar tundi uuendanud - ehk lõpuks siiski ka protestiti).
Nii ma siis läksin. Laevale, trammile, metroole, koju... Kiirelt-kiirelt Estaga õue, kiirelt-kiirelt jõudsin ka M-ile hädavajalikke asju viia ja kiirelt-kiirelt laevale tagasi. Kõik tehtud niikui nups!
Super!
Olen nii rahul!
Ja niii väsinud... 

Tuesday, October 20, 2015

33

See äge vanus! Kuidagi nii täpselt paras number mu jaoks praegu :)
Ja parim tegevus on tänava-äärsetes kuldsetes lehtedes sahistamine ja siis jälgimine, kuidas möödujad mind veidi "uhuuu"-ks peavad :). Ja päike paistab ka ning kuldab mu maailma veelgi kaunimaks. Mõnus!
Fotokat kaasas ei ole, aga silma-pilte tegin palju. Ainult enda jaoks. Teistega ei jaga!

Hommikul M magas. Tal on tegelikult palavik, aga hommil pole teda lihtsalt mitte mingilgi viisil võimalik ärkvel näha. Ma tegin ahjus muffin-pannkooke ehk popikuid, nagu neid retseptis nimetati. Väga nämmad tulid, kuigi lapsed polnudki nii vaimustuses nagu arvasin, et nad võiksid. Finka ärkas, kui olin üleval korrusel köögis. Ta tuli trepist üles mulle "Tere hommikust" ütlema. Läksin talle vastu ja teatasin, et mul on täna sünnipäev. Seepeale kamandas ta mu voodisse tagasi ja ütles, et ma pean magama. Tuli veidi aja pärast mängutoast hiljuti M-ile tehtud sünnipäevakaardiga. "Näe, emme, sa võid kasutada issi sünnipäevakaarti" :). Aga veidi aja pärast tõi veel lillelises kotis märkmiku, kuhu ta oli eelmisel päeval kleepekaid kleepinud. Aitäh-aitäh, mu kallis! Pärast laulsid lapsed mulle veel sünnipäevalaulu hommikusöögi ajal. Kui kaasa laulsin, siis keelasid ära - sünnipäevalaps ei tohi laulda. 

Tore!

Sunday, October 18, 2015

Nädalavahetus õues

No tegelikult, polnud see mingi nädalavahetus õues. Eile veetsime ca 2h ja täna 4,5h õues. See pani mind ainult mõtlema, et küll me veedame ikka vähe aega õues. Tegelikult ka! 
Ilm oli siiki meeletult ilus ja nautimist väärt iga hetk. Eile käisin nostalgitsemas Sibeliuse monumendi juures. Seal see vahva Recatta kohvik, kus saab õues lõkke peal vorste küpsetada. Seda ka tegime. Varem polnudki. Ja siis mänguväljakule. Mänguväljakult ära tulles oli Finkal jonnihoog, kuna tal tuli meelde, et me kohvikus kaneelirulle üldsegi ei söönudki. Jah, varasemalt seal käies seda alati (paar korda) tegime ja kohvik seostub Finkale ikka alati millegi magusaga. Aga noh, kui koju jõudsime, siis oli meil veel kõrvitsapirukat kapist võtta. Päev päästetud. 


Täna läksime jällegi oma lemmikjärve äärde ja lemmikmetsa. Seal oli seekord kuidagi erakordselt mõnus. Ennuga on lahe sellistes kohtades käia. Ta ei viitsi kõndida sirgel pargiteel, kuid kui saab kuskile väikesele juurika- ja kalujunukirohkele rajakesele keerata, siis on ta täis indu ja tahtmist minna-minna-minna ja avastada. mis siis, et vahepeal peab end käpuli üles upitama või alla tulema pepu peal. Julgust ja tahtmist jagub!















Jah, Ennul on silm sinine. See juba nädala nii. Kohtus lauajalaga. 
 Pannkoogipaus. Ja Esta vesistab.

 Ühel korralikul matkal tuleb ikka teha nabapilti. Finka initsiatiiv.

Aga kui lapsed väsivad ja vaja veel ikka seda sirgemat pargiteed mööda minna, enne kui lõkkekoht või mänguväljak ootamas, siis on mul juba hiiglama ammusest ajast varuks üks tore teatevõistluse mäng. Kunagi sai seda teha vaid kärust ja minust maha jäävale Finkale, aga nüüd on sellel ka lisaks omavahelise võistluse moment juures. Käib see nii: mina olen teadagi jõudnud juba lastest kaugemale ette kõndida, nii parasjagu, mitte liialt, et neid ikka näeks ja pole keegi päris maha jäänud. Siis kïkitan ja ajan käed laiali. Hüüan: "Kalli!" Teadagi hakkavad siis kaks jõnglast kohe naerusui minu poole jooksma, kuni saavad oma kallistused kätte. Kes ees, see saab enne ja kes järgi tuleb ei jää ka ilma. Ning siis on juba nõudlus olemas, et seda veel ja veel mängida. Jooksen jälle veidi ette (ja nemad jooksevad tagasi - nagu täna juhtus) ning uus kalli-jooks algab. Nii ei tundugi tee enam pikk ja õige varsti saavad lõkkeplatsil hakata valmima soojad vorsti. 
Esta sai täna ka turja märjaks. Alguses arvasin, et ei hakka teda märjaks tegema. Lasin tal paar korda küll metsas ringi jooksma. Aga lõpuks ta justkui nõudis ise selle ujumise välja. Ja siis viskasin talle seda pulka sinna vette ikka veel ja veel. Lapsed olid vaimustuses ja tahtsid ka. Ja proovisid. Enn viskas isegi päris kaugele, kaugemale kui Finka. Aga Finkaga mitte niiväga, aga Ennu pealt on näha, et Esta peab teda omasuguseks kutskikaks, kes pigem rivaal kui pulgaviskaja. Ei meeldinud talle sugugi, et Enn tahab pulka võtta või enda käes hoida. Eks ta peab veel kasvama. Samas on Enn just lastest see, kes Estast rohkem hoolib.
Igatahes, pärast 4,5h koju jõudes õhetasid me kõigi põsed ja mul oli tunne justkui oleks saanud värskest õhust mürgituse. Tore! 

Wednesday, October 14, 2015

Metroos

Järjekordne nädal, kus saab topeltkogus metrood. 
See tähendab siis seda, et M on lennus ja mina üksinda laste- ja koerakarjane. Ning kuna raamatukokkupole viisakas koeraga minna, siis tulengi igapäevaselt koju. Metroos (homme jääb küll vahele, sest üks tore mammi teeb põnnidele lasteaiast ja metroost vaba päeva, ka mulle) .

Ma parem ei räägi, mis juhtub siis, kui olen metroos lastega. No võin ju vihjata, et siis käib ju ikka trall. Ja vahel keegi pahandab, et keegi teine kaugustesse ei kihutaks (kuigi nad on suht ära õppinud, et metroos peab hoidma minu lähedusse). Ja vahel kõlavad ruiged, määgimised ja mjaugumised nii, et peatusest lisanduvad reisijad võivad ekslikult arvata, et astuvad lauta. Ja sageli on kuulda minu kõlavat häält, mis loeb kauneid värsse või proosatekste. Ja vahel võlutakse keegi konnaks või võlutakse kellelegi mõni kallistus jne, jne. 

Aga, kui sõidan üksinda, siis on see oranž metroo on üks mõnus koht. Teekond. Olen liikuvuses, aga samas paigal.
Vahel loen raamatut või mõnda prinditud artiklit. 
Vahel panen silmad kinni ja üritan halvati magatud ööd heastada. 
Vahel võtan märkmiku välja ja kirjutan. 
Aga kõige rohkem meeldib mulle lihtsalt jälgida inimesi. Millised nad on? Mis riideid nad kannavad või aksessuaare? Millised on näoilmed? Üldine olek?

Hämmastav, kui endasse tõmbunud on inimesed metroos. Siin, teistega koos, tipptunnil ikka suht kokku surutud.  Hallid ja tõsised näod. Sageli süübinud oma telefoni. Neid jälgima peaksin suhteliselt diskreetselt (kuigi ma seda vist ei tee), et mitte olla pealetükkiv. Teiste inimeste pilkusid välditakse nagu need oleks põletav leek. Ma arvan, et ma ise näen tegelikult väga sageli suht sarnane välja. Tüpinud nägu, mõtted juba seal, kuhu liigun ja tegemistel, mis ees ootavad. Igatahes mitte siin ja praegu nende inimestega koos selles ühises oranžis ruumis. 

Aga esmaspäeval (vist) oli linna minnes metroos väike tüdruk oma isaga. Nad olid nii ühte nägu. Isa oli jälle selline veidi tülpinud, hall endasse tõmbunud või noh, tegelikult ikka last jälgis ka. Aga see viisakalt kärus istuv tüdruk. Tal oli nii särav naeratus! Nii suured uurivad ja avastamisrõõmu täis silmad. Nii ehe ja elurõõmus. Tema näost oli näha, et just siin ja praegu on maailma kõige parem paik olemiseks!

Mul tekkis sellest üks mäng. Mida nüüd muutkui metroos mängin. Vaatan inimesi ja mõtlen, millised olid nemad, kui nad olid lapsed. Mis oli nende olekus ja pilgus sarnast või erinevat. Mis pättuseid (laps olles) siin metroos sõites plaaniksid, kuidas torude otsas kõõluks või pingi alla poeks. Kuhu sõrmi topiks. Mis oleks, kui kogu metroo oleks täis neid rõõmsaid avastamishimulisi lapsi. Oleks vast lõbus!

Ja nii ma tunnengi jälle vähem piinlikust oma mürgeldavate laste üle (no tegelikult nad ju üldse ei mürgelda), sest ma olen kindel, et kesiganes siin istub, sügaval südames tahaks ta ise just samamoodi lärmata, trallitada ja rõõmu tunda. 

Tuesday, October 13, 2015

Ma ei ole eestlane

Ma tean, ma juba kunagi kirjutasin sellest, aga ikka ei anna rahu...

See ahistab mind. See eestlaseks olemine. Või õigemini, see ei paku mulle midagi. See ei anna mulle mitte mingit lisaväärtust. See ei muuda mind paremaks (ega halvemaks) inimeseks. Mingi rahvuslik uhkus, mida tunda. Mul pole seda (see kvoot sai juba ammu kodutütrena ja varem Balti ketis seistes täis). Ma olen lihtsalt uhke iseenda üle, oma pere üle, oma sõprade üle, toredate inimeste üle. Või siis võtta mingi seisukoht vihakõnede, piinlikustunde ja ei tea mis suhtes. Milleks? Milleks peaks kellegi pahuruse analüüsimiseks aega kulutama? Ehk mõni psühholoog seda professionaalsest huvist teeks. Rahvus on osa inimese identiteedist ja ma tunnen, et ma olen sellest eesti rahvusest välja kasvanud. Järgmisel rahvaloendusel ma ennast enam "eestlasena" ei sildista. Jah, rahvus on minu jaoks muutunud lahtriks, mis pole elus üldse oluline.

Ma armastan eesti keelt. Mulle meeldib rääkida eesti keeles. Eriti äge on seda teha lastega ja vaadata, kuidas nad õpivad ja vastu räägivad. Iga päev rohkem. Äge on rääkida eesti keelt avalikus ruumis, siin linnas, nende vaiksete inimeste vahel, kes julgevad vaid napsisena või (veidi) ärritatuna sarnaselt sõna võtta. Ühistranspordis. Ma tean, et me oleme sageli päris valjud, kui lastele seletan, mis masinad kuskil tänava ääres töötavad või kommenteerime inimesi ja nende käitumist või loen valjusti raamatuid ette või... Mulle meeldib rääkida. Ma armastan selle keele kõla ja nüansse. Väljendeid, mida üheski teises keeles pole võimalik väljendada. Mitte samamoodi. Riime ja nalju. Ma tahan, et mul oleks, kellega seda keelt kõnelda. Seepärast muutkui vatrangi lastega, et oleks, kellega suhelda. igapäevaselt. Eesti keeles. Ja proovin jälgida, et räägiksin õigesti. Oi, kui raske see tegelikult on... mulle düsgraafile ja muil viisil longavale "keelegurule".

Ma armastan ja austan paljusid eestlasi. Väga paljusid. Sõpru ja sugulasi. On palju inimesi, neid eesti keelt kõnelevaid ja ka Eestis elavaid, keda hindan ja kellele saadan sageli mõttetes häid soove kui neid tihti ei kohta või sattub harva suhtlema. Sõbrad.

See mitte-eestlus on süvenenud viimaste aastate jooksul. Et mu lapsel pole Eesti kodakontsustki. "No mis vahet sel tegelikult on? Ema on ema ja jääb emaks," ütles üks sõber, kelle kultuuris on emad väga olulised. Ja need kaks musipalli siin kodus, rääkimata nende isast, ongi vist tekitanud selle minu iseendas reisimise (reisimine on lihtsalt veres). Tuhnivad igas võimalikus augus ja piiluvad iga võimaliku nurga taha nii, et iga päev on seiklus.  Uued avastused on sagedased, kui need kaks jõnglast mu taluvuse piire kombivad ja peegeldavad tagasi seda, millest ma varem teadlik ei olegi olnud. Peegeldavad head ja peegeldavad halba. Voolivad mind ümber ja üle. Vist suht vähe jäänud alles sellest, mis ma arvasin end olevat. Aga mulle meeldib see retk, mis on paljudki prioriteedid ümber muutnud ja pannud mind iseennast hindama ja armastama. Oma elu armastama.

Sunday, October 11, 2015

Käruta

Eelmine nädal käisime käruta. 
Käru on teatavasti siin linnas käru saatjale täiskasvanule ühistranspordi tasuta pileti eest. Aga, kuna mul on lähiajal palju vaja ka ilma käru-lasteta ringi sõita, siis ostsin endale 4 nädala pileti. 
Ja kuna 
1. Enn sageli keeldub kärus istumast. Eriti pärast lasteaiapäeva (Finka küll pigem naudib selle aja puhkehetki).
2. on olnud juhuseid, kus mind ajavad need kolm last hulluks, kelle käest kinni hoidmiseks käsi ei jagu (Enn, Finka ja Käru)
3. bussiga sõita on tore. Eriti arvab nii Enn.
4. jalgsi liikuda on tore. Eriti arvan nii mina. Ja seda peaksime me kõik kolm (Enn, Finka ja mina) rohkem tegema.
5. viise, kuidas koju saada on mitmeid ja linna on ühistranspordiga tore avastada (nii arvame mina ja Enn)
Seega siis mööduski eelmine nädal selliselt, et käru üldse ei kasutanud (va esmaspäev ja nii see ka jääb). Möödus see üllatavalt toredasti ja  avastasin, et lapsi saabki ilma kärus istumata täitsa mõnusalt õiges suunas ja (vahel isegi) arvestava kiirusega liikuma saada. 
Kaasreisijad pidid meid muidugi üksjagu taluma, aga eks meie pidime ka neid taluma (noh seda nende vaikust ja pöritavaid silmi ja vahel isegi pahurat nägu). Bussijuhi käest sain ka veidi pahandada, et jätan lapse üksi esiistmele istuma... ta ei taibanud (õnneks), et samal ajal istub teine väikelaps tagaistmel üksinda. Ei noh, päris nii hull ikka polnud ;).
Samas juhuts nii, et erinevatel põhjustel jäime ikkagi iga päev lasteaeda hiljaks (oli see siis protesti õueriiete selga saamisel, protest, et bussisõit metroojaama jäi lühikeseks, tramm ei tulnud kava kohaselt või siis ehk veel midagi), seega on uueks nädalaks eesmärk olemas - jõuda õigeks ajaks!
Siin mõned trammi ja bussinautlejad:






Sunday, October 4, 2015

Haldjas

Meie kodus elab ju nüüd juba pikemat aega üks haldjas. 

Haldjas peab alati kandma kleite. Eriti roosasid. Ja eriti lilledega kaunistatud.
Talle meeldib üldse riideid (kleite) selga proovida ning siis end peeglist imetlema minna. 

Tal on võlukepp. No tegelikult on küll kõik laste vihmavarjud meil nüüdseks võlukepid. Ära mitte mainigi sõna "vihmavari", neid meil pole. Ja kui õues vihma sajab, siis peab kindlasti võlukepp kaasas olema, aga vihmavarjuks see lahti ei käi - sadagu kasvõi püssnuge. Võlukepp on üldse vaja alati kaasa võtta ning seda läheb ka lasteaias vaja.

Ta oskab võluda. Vahel oleme kõik konnad. Vahel nälkjad. Vael võlutakse kellelegi mõni kallistus või musi. Vahel ta võlub meid printsideks ja printsessideks. Mis parasjagu pähe tuleb.

Kui talle midagi väga meeldib ja ta ei taha seda teistega jagada, siis ta ütleb:
- See on ainult haldjatele!
- Ainult haldjad võivad sellega mängida!
- Ainult haldjad võivad seda süüa!
- Ainult haldjad võivad siin toas olla, tantsida, joosta, ronida jne jne.

Suurim kompliment, mida see haldjas teeb on see, kui ta nimetab sind ka haldjaks. Toob sulle võlukepi ja lubab sul võluda.

Tema suurim unistus on saada poest sädelevaid kaunistusi ning üks puhvis kleit. Juba välja vaadatud. Tiibu tal ka veel pole (no kunagi olid, aga need on kadunud). Tiivad on praegu ainult jalanõudel, aga sellest vist ka piisab või vähemalt aitab natukenegi.

See haldjas tuli meie juurde siis, kui ükskord augusti lõpus tegid haldjaks-riietatud naised meie kodulähedase kultuurikeskuse Stoa ees suuri seebimulle. See oli nii vahva! Ja kinnistus, kui leidsime internetiavarustest uue multika: "Ben and Holli's little kingdom", Ennu pakutud lühendina "Bolly". See on tõesti armas multikas ja haldjaprintsessid, elagu!


Thursday, October 1, 2015

Rahvusvaheline kohvipäev

Selline päev täna. Vaat, mida tähistatakse.

Aga mina jõin täna oma vimase kohvi. Just hommikul otsustasin nii kohvi tehes. Olen seda varemgi otsustanud ja seega tean, et ega see otsus igavesti kesta. Nii juba on sõltuvustega. Aga väike paus ei tee paha. Aitab paremini magada ja olla energilisem - seda tean ka varasemast kogemusest. 

Ja see otsust tuli tegelikult eelkõige sellest, et meie kallis kohvimasin elab oma viimaseid hetki. Krögiseb ja rögiseb igal korral, kui teda kasutan viimasel ajal. Ja eks me ole veidi hooletud olnud temaga küll  - pole piisavalt tihti puhastanud, õlitanud ja niisama pai teinud. Aga eks hakkab ka lihtsalt oma elu lõppu jõudma. Ikka juba nii 5 aastat meid järjekindlalt, igapäevaselt teeninud ja teinud suhteliselt head kohvi.

Ehk siis. Otsustasin, et jätan ta rahule. Las ta seisab seal köögis, sest küll leidub ikka kasutajaid veel - Mike ja kui keegi juhtub külla tulema.  Loodan siis, et ta suudab endast parima anda. Vaatame. Olgu tal väärikas lõpp. Kuni me ükspäev lõpuks otsustame ta välja vahetada. 

Kohvi on muidugi hea. Väga hea. Eriti hea on kohvi lõhn. Hea kohvi lõhn. See kohvi, mida antakse Itaalias nendes püstijalabaarides, kuhu korraks tänavalt sisse astud ja palud kohvi - mmmmm. Soomes saab kahjuks kohvikutes harva head kohvi. Pigem see hapu ja seisnud lörr. Siiski on mõnel pool ka masinad, kust tuleb enam-vähm talutav neste. Aga head kohvi on siiski raske tabada. Pigem siis mitte juua, kui mujalt ka ei saa. 

Seega jään huviga ootama meie kunagist tulevast uut masinat. 

Sunday, September 27, 2015

Susserdamisest

See on ikka inimestesse nii sisse imbunud. Mitte ainult mingi Savisaar, mingi Tallinna sadam... Raske on leida inimest, kes ajab asju alati reeglite kohaselt ning maksab õiglaselt makse, tasu. Ja üllatusi tuleb siit ja sealt. Milleks susserdada? 
No näiteks pean ennem Estaga Soome sõitmist ajati käima loomaarsti juures talle ussirohtu andmas. Seda tuleb reeglite kohaselt teha 24h kuni 5 päeva enne sõitu. Loomaarst näeb, et  koer neelab rohu alla ning annab selle kohta allkirja passi. 
Aga nüüd siis arstile helistades. Esiteks räägiti juttu, et miks te apteeki ussirohu järgi ei lähe... (seletasin). Siis öeldi, et ahah, me saame teile selle tableti siin kätte anda ja annate siis koerale kodus (seletasin, et mul pole vaja tabletti vaid soome sõiduks arsti allkirja, et loom on rohtu saanud). Ahah, no aga siis tuleb teil ju visiiditasu ka maksta (nojah, tuleb, siis tuleb). Sain aja kirja. 
Ja kui siis arsti juures olin sai rohi antud. Aitäh arstile, kes seda Esta kurku toppis, mulle see tegevus ei istu :S. Ag akui arst hakkas allkirja kirjutama passi, siis... 
- Mis kuupäeval te sõidate?
(vastasin)
- Ahah, no sinna on kolm päeva. Siis saan ikka tänase kuupäeva siia kirjutada.
- Muidugi, sellega ma ju arvestasin.. 
Ja pööritasin aga silmi. Milleks? Milleks on vaja niimoodi susserdada sellise tühise asjaga?  Teeme ära, kui mingid tobedad reeglid nii nõuavad. Ehk on need kellelegi olulised (ma ei tea neid soome veterinaaride argumenti nii hästi, et miks nad seda ussirohu andmist nõuavad. Ju on põhjust.). Mul ei ole midagi selle vastu, kui pean visiiditasu maksma, miks te sellest kõrvale tahate hiilida - teie enda töö ja vaev võiks ju tasutud saada? See pole mulle mingi vastutulek. 
Ei saa aru, milleks susserdada? Elu on muidu igav?
Susserdada, susserdada, susserdada. 

Wednesday, September 23, 2015

Autosõidunädal

Sel nädalal on saanud iga päev sõita autoga vähemalt 2h. Jeebus-jeebus! Ja nii see läheb veel edasi ja edasi... 
Enn jäi haigeks ja Mike on ära ja Finka tahab lasteaeda.
Nii ma teda siis autoga olengi viinud. Iga päev. Umbes pool tundi sinna ja tagasi. Kaks korda. Sest Ennu ju üksi koju ei jäta (kui vana last võib juba üksi koju jätta nii tunnikeseks või nii? Kaugel see aeg veel minust on...) ja metrooga teda väntsutada ei taha. 
Nii me siis sõidame. Ja avastame uusi otsekaid ja mitte niiväga otsekaid. Ja ummikuid ja vähem ummikuid. Ja üllatavalt palju mägesid ja laskumisi, kus ma harutan siduripedaali õiget liigutamist. Vahel ei tule välja. 
Aga nüüd saab veel veidi Tallinnas ja Tartus sõidetud. Palju sõidetud. Oi, kui palju. 
Õnneks avastasime ühe muusikaplaadi, mille kuulamist ka Finka talub (reeglina ta hakakb kohe pasundama, kui autoraadiost miskit tuleb). Üks vana, aga mõnus plaat Adriano Celentano lauludega. Iga kord, kui üks laul hakkab lõppema, kostub tagaistmelt: "Veel, veel, veel!" Itaalia veri lööb välja :). No aga see keel ju nii meloodiline, eriti kui lauldud (veidi käriseva) meeshääle poolt. Paneb südame sulama. Eriti tore on ajatu laul: La Situazione Non E'Bono. :D.
Siiski, muusikast hoolimata ma järgmisel nädalal autosse ei istu. Ei, ei, ei!

Monday, September 21, 2015

Esmaspäev on trennipäev

Juba kolmandat nädalat järjest vedasin oma pudinad pärast lasteaiapäeva trenni. 
Alguse sai see kõik sellest, et tahtsin lapsed panna muusikatundi. Finka sai koha, kuis Ennu vanusegrupid olid juba esimesel registreerimispäeval täis regatud. No Finkaga siis käisime (mina ja enn olime ka kaasas) esimeses muusikatunnis. Nojah, see oli vahva, kuida Finkale ei meeldinud üldse see, et ta ei saanud soome keelest aru, laulud olid soomekeelsed ning teistele juba tuttavad ning kui juhendaja vahepeal Finkale inglise keeles ütles, mis järgmiseks või mis tuleks teha, siis ta ei taibanud üldse, et järsku räägiti temaga. Ennule küll meeldis see tund ning muusikariistadega mängimine oli tegelikult tore, mulle ka meeldis. Ehk oleks aja pikku see keele-teema haihtunud, kuid siiski mõtlesime, et ei ole seda vaja.. no et Finka end kuidagi kõrvalejäetuna tunneks või nii... Ja nii ei hakanudki seal käima. 
Aga ikka tahtsin mingit tegevust, muusikat või kunsti või trenni. Midagi lasteaiale lisaks. Ja siis leidsin siitsamast meie kodulähedasest kultuurikeskusest (Stoa) ühe vahva trenni: trenn lapsevanemale ja lapsele (3-5-aastastele). Ja see kõik rootsi keeles. Oi kui tore! Sain ka rohelise tule, et tulla kahe lapsega ning mitte osata superhästi keelt. Siiamaani olen hästi hakkama saanud. Pallid, rõngad, hüppamine, loomade jäljendamine jne, see on arusaadav igas keeles. Eriti, kui asja juurde käib ju alati ka kehakeel, mitte ainult verbaalne seletamine. 
Igatahes, trenn on supertore. Lisaks meile kolmele käib küll veel ainult kolm paari ema-laps ja treener. Aga väike grupp on vahva grupp!
Lapsed on ka pöördes. Joosta ja trikke teha ja palli visata ja veel joosta ja joosta ja joosta. Joosta on vahva! 45minutit kaob iga kord linnutiivul ning täna vähemalt saime kõik kolmekesi oma ilusad punnpõsed õhetama.  

Friday, September 18, 2015

Helsingi streigib

Lasteaed on küll avatud, kuid metrood ja muu ühistransport ei liigu. Kuna ma polnud nõus oma närve hommikuses autoliiklises hävitama, siis veedan hoopis toredat päeva lastega kodus. Tore on olnud tõepoolest. Lapsed oskavad nii hästi kahekesi mängu süüvida, et mind pole vajagi. Mängutuba on täna hoopis haigla. Ja toas saab ju samahästi autoga ringi sõita.
Õues on tõeline sügis - viskab paduvihma, tuul puhub mütsi peast ja hetk hiljem särab päike. Seda naudime täna aknast ja rõdult, kuna mängude vahel pole lihtsalt leidnud aega välja minekuks. Kuidagi nii juhtus... Aga homme plaanis üks pikem metsaretk. Jälle oma kalli Kuusijärve äärde. 


Thursday, September 17, 2015

Külalislahkusest


Mulle väga meeldivad külalised. Tulgu aga külla, kes tahab. Nii mõnus on juttu puhuda. Nii mõnus on koos süüa teha, süüa-juua. Õues jalutada paar tiiru. Minna linna või kuhugi. Teha sauna. Mõmiseda rõdul. Hommikul pannkooke küpsetada kõigile või putru keeta. Milleks vaid soovi. 
Mulle meeldivad külalised, kes tunnevad end minu juures nagu kodus. Julgevad kapist teepakke otsida. Ei võta tükki külest endale voodi ära tegemine või küsimine, et kust käterätikut saab. Ei pahanda, kui kaon vahepeal tunnikeseks lapsi magama sättima või kui tahavad ise kuskil tugitoolis raamatusse süüvida, palun väga! Tulge, tehke olge. Nii tore. 
Mulle meeldib, kui mu kodus on natuke seda välist. Seda teist inimest, kes tuleb ja räägib teisi jutte ja on teise olemisega, kui meie endi pere. See on nii põnev.  

Aga samas, Ma tean, et ma alati ei jaksa. Vahel tahaks lihtsalt oma voodis oma teki all olla ja mitte mõelda sellele, et kellelegi tuleks veini pakkuda või öelda, et muidugi võib hambapastat võtta. Vahel lihtslt ei suuda. Ei taha mitte kedagi näha. Tahaks oma põnnid omale kissu tõmmata ja lihtsalt olla. Omaette. 

Thursday, September 10, 2015

Ära küsi

Ära küsi inimese käest:
-kust oled sa pärit?
-Kus on su juured?
kui sa ei ole valmis ära kuulama kogu tema elulugu. Kui sa/te ei kavatse istuda siin nüüd nädala või paar ja arutada iga detaili ta elust. 
Ära küsi neid küsimusi. Eriti ära küsi neid enda jaoks võõrastelt. Kellega pole klappi ja aeg, et minna süvitsi. Ära parem küsi. 

Nendele küsimustele pole ühesõnalisi vastuseid. 

Olen Eestist. No mida see ütleb? Mitte midagi. Ehk ütleb seda, et oskan eesti keelt. Aga siis küsigi: kas oskad?
See ei tähenda, et mul on hümni sõnad peas. Et mulle meeldivad rabad ja laukad. Et ma tunnen küünarnukitunnet iga eestlasega, kellega kohtun - väike riik ju. Et ma tean, mis on skype. Et mulle meeldib Arvo Pärdi muuskia. Et ma söön hea meelega kama. 
Ei tähenda hoopiski mitte.

Mu ema oli ameeriklane. Jällegi. No mida see ütleb? Ehk ta inglise keel ei ole briti aktsendiga. Aga miks mitte olla? 
See ei tähenda, et mulle meeldib süüa palju rämpstoitu. Et ma ei tunne maakaarti, rääkimata et oskaks vahet teha erinevate Ida-Euroopa riikide vahel. Et olen loll ja kergeusklik. Et ma olen pealiskaudne ega suuda süüvida detailidesse.
Ei tähenda see seda ega muud, mida võik eeldada. 

Ära küsi neid, sest ma tean, et sa küsid neid vaid selleks, et panna see (võõras) inimene paika. Panna ta paika mingis omas kitsarinnalises stereotüüpide süsteemis. Oma väiksesse maailmpilti. Oma eelduste keerisesse. 

Nendel küsimustel pole mõtet. Inimene pole rahvus, inimene pole päritolu. Inimene on unikaalne. Oma tõekspidamiste ja lähtekohtadega. Inimese arengut ja kasvamist on mõjutanud kõik muu maailm, mitte ainult kohalik rahvakultuur. On raamatud. On internet. On lennukid ja muud rändamisviisid. On teadmised.. On emotsioonid ja on inspiratsiooniallikad, mis küündivad lõpmatusse. 

Seepärat. Ära parem küsi. Lühike vastus on vaid soe õhk, mis vastaja suust tuleb, ei enamat. 

Wednesday, September 9, 2015

Make-up ignorant

Tuuseldasin oma riidekapis ja avastasin karbitäie vanu ehteid - nii tore neis nostalgiahetkedes sobrada. Kõrval oli veel kotike, mis peitis endas paari meikimisvahendit - ripsmetušši ja isegi lauvärve ja ühte aluskreemi. Wow! Millal ma selle küll endale muretsesin ja kasutasin? Ahjaa.. Siis kui kunagi 4 aastat tagasi sai pulma käidud. Nüüd oleks vist aeg need prügikasti visata :). Tõesti poel ammu end meikinud. Vähemalt ei tule meelde. Meenub, et see aluskreem oli üks vastik asjandus. Kuna higistan näost tavaliselt palju, siis muutus see peagi mingiks higiga segtud möksiks. Suvi oli ka. Jajah.

Siiski võtsin sellest leiust ajendatuna lahti interneti, õppimaks veidi, et kuidas see meikimine tegelikult käis. Seal oli ju mingi järjekord, et mis käib mille peale. Ka enne ripsmetušš või kõigepealt lauvärv ja kas sinna alla ka veel midagi. 
Leidsin palju huvitavat ja inspireerivat. Tänapäeval ju moeblogimine nii pop. Üks link juhatab teiseni jne. jne. Väga põnev. Nii palju erinevaid võimalusi.

Aga tegin enda jaoks ka avastuse, mis veidi raputas mu seniseid arusaamu. Olen alati arvanud, et meikimine on selline tore lisaväärtust andev tegevus. Enda ehtimine. Just sarnane ehtimisega. Et valid, mis kaelakeed või kõrvarõngaid kanda, kas panna täna käevõru, sõrmust. Või sii shoopiski mitte. Ja kui pole tuju, siis ei kannagi. Mind pole näiteks see näo kaunistamine/meikimine kunagi piisavalt palju inspireerinud ja seetõttu ei kannagi meiki. Pole huvi neid jooni tõmmata, neid värve peale kanda. Aga mul pole midagi selle vastu, et uurida tänaval, metroos, kuidas keegi teine on end ilustanud või siis pole. Inimesi on üldse tore jälgida avalikus ruumis - nende olemust, nende olekut. 

Mis ma siis avastasin? Avastasin, et meikimine polegi puhtalt lõbus kreatiivne mäng nagu ma seda siiani arvasin olevat. Ehtimise asemel on see hoopis nagu rõivaste selga panemine - ei minda ju alasti tänavale. Jah, justnimelt, mind hämmastab see. Mind hämmastasid need ülestunnistused videos, kuidas on suur eneseületus olla avalikult oma tavapärase näoga. Ilma meigita. No eks nalju selle kohta olen ka varem kuulnud, aga et nii tõsiselt kohe ja siiralt ja pisarad silmas nii räägitakse. Otse südamest. Näidata ennast selliselt internetivideos, fotol või, hoidku taevas selle eest, veel tänaval! Ma olen olnud täielik ignorant ja pole märganud maailmas sellist hirmu. Justkui hirmu iseenda ees. 

Ma olen kõik need aastad käinud tänaval alasti - hing kõigile valla! Suurimaks mureks kodust lahkudes, et ma võtmeid maha ei unustaks. Sageli ei jõua juukseidki kammida ning jälgida ega silmanurgas ei turrita öösel sinna hiilinud rähma. Ja kui ennast kogemata metrooakna peegelduselt sellisena näen, siis juukseid ikka üritan siluda ja panen naeratuse näkku - siis on väsinud hommikused silmad kohe palju ilusamad ja nedale naeratada on ju ikka hea :). Pigem inspireerib mu loppis nägu mind analüüsima, et mismoodi ma valesti elan - peaks olema vähem stressi, vähem muresid, toituma tervislikult, värsket õhku, trenni. Need aukus silmad mulle mu meigikotti pole küll meelde tuletanud. 

Kuigi samas, ära kunagi ütle "mitte kunagi". Ehk ükspäev koidb ka minu päev endale need oskused ka praktiliselt selgeks teha - teooria on ju täitsa põnev. Praegu jääb see aga ka selle taha, et kuskile poodi minek ja endale õigete ja sobivate vahendite leidmine tundub meeletult aeganõudev ja kontimurdev. Juba teooria otsimine internetist on liig mis liig - vot kui palju mud ma oleksin/poleksin selle ajag jõudnud. Seega ei postita ma veel niipeagi siia mingit "pärast" pilti. Mitte et ma ka mäletaksin, millal ja kas üldse ma siia päevikusse olen endast pilti lisanud. Siin see siis vahelduseks on:



Monday, September 7, 2015

Järv

Nädalavahetusel sadas vihma. Ja ikka nii, et vaatad, päike paistab, ja vaatad sekund hiljem, et hoopis vihma sajab. Laupäev möödus nii. Ikka õues käisime ja märjaks saime ka. 
Pühapäevalgi. Kodused. Päiksele sai siiski jalgratastel järgi sõidetud. Tegime vahvleid (aitäh, Reet, küpsetaja eest!).
Ja pärastlõunal käisime oma kalli järve ääres müttamas. Athena tahtis ujuma. Aga ujumas käis hoopis Esta. 

Randa koertega ei lubata. Ja õnneks sadas püssnuge, kui rannaäärde jõudsime. samuti oli mul, õnneks, kotis üks üllatus kõigile, milel abil neid autosse meelitada - üllatus kutsub ikka kõik lapsed ka kõige meeldivamast ja suuremast poriloigust ja lausvihmast autosse. Kes siis üllatust ei tahaks? olgu see kasvõi lihtsalt üks kreemiga küpsis. Igaühele üks. Välja arvatud koer.  
Enne sadu sai veidi kala püütud. Mulle tehti uhhaad. Aga kalamehe kõrval veeääres istus ka üks kassipoeg, kes sai õnge otsast kohe värsket kala. 
Saage tuttavaks (vasakult): kass, õngeritv ja kalamees
Kui metsast ära hakkasime tulema oli jutuks, et helistame kodus issile. Athena teatas, et issile peab kindlasti rääkima, et sõime metsas pohli. Aeneas seletas ka midagi pardist ja Athena arvas, et issile tuleb ka öelda: "Daddy, we saw some ducks on the lake!"
Porgandipiknik ja part. Pardile porgandit ei pakkunud, kuna emme keelas vett reostada.