Teise lapse fenomen

Juba tükimat aega märkan, kuidas sellesse võrku olen sattunud.

Aeneas muutkui üllatab igasuguste asjadega, mis ta oskab. Oma fantaasiaga. Jutuga. Toimetamistega. 

Kuidas ta küll selle peale tuli? Kes talle seda õpetas? Need on minu põhiküsimused.

No tõepoolest. 

Mul ei ole ju tema jaoks üldse aega. Võrreldes Athenaga.

Athena on suure tähelepanuvajadusega. Ikka on tema see, kes tahab minuga mängida. Et keegi muinasjutte räägiks. Et keegi ta kingitusi lahti teeks. Et sed ja teist. 

Ja Athena saab seda alati. Vist.  Palju rohkem, kui Enn. 

Aeneas juba teab. Toimetab omaette. Teeb pättuseid ilma emmet kaasamata. Saab ise hakkama. 

Ja mul on selline tunne. Et ta justkui libiseb käest. Et ma ei hooma teda. Kes ta on? Mis talle meeldib? Ta lihtsalt muutkui toimetab ja teeb ja õpib uusi asju ja.. Oih. Jälle!

Mike-i sõber Thomas käis külas. Rääkis, neil sama. Just keele arengu osas. Nooremale pole keegi saanud raamatust pilte ja sõnu seletada. Vanem laps samas vanuses rääkis palju rohkem.

Athena rääkis kaheselt küll palju. Ennul on pigem keeled sassis. Ta räägib küll, päris palju. Aga mind kutsub: "Emme, kom!" Kui juua/süüa juurde tahab, siis on ka rootsi keel platsis: "Mer mat!" Parandad teda alati ja räägin eesti keeles üle. Eks vist ongi segane. Palju keeli, segane süsteem. 

Aga tunnen, et pean. Tähelepanelikum olema. Kas jõuan? Kas jaksan? Eks näis.

Ja näe, siin vaatab poiss isetehtud arvutist multikaid:

Telefon

Astusin põlvega oma telefoni ekraani katki. 

Irooniline, kuna pigem arvasin, et Enn selle oma mängimisega ükskord lõhub, aga tegelikult on ta ikka väga hoolas mu oluliste asjadega. Ise olen kobakäpp.

Nojah. õnneks oli olemas ka teine Nokia, millest siis oma Eesti telefonikaardi välja võtsin ja praegusega asendasin. Siiski tahtsin, et ka mu Eesti number oleks kättesaadav ja otsustasin Mike-i vanade telefonide varu üle vaadata. Leidsin sellise retro Ericssoni:

Nii äge telefon! Nostalgia tuli sellist graafikat nähes peale. Mu esimesel telefonil oli aastal 2001 midagi sarnast. Ja kui telefonile helistad, siis kõlab "tirin" nii läbitungivalt ja hakkad enda ümber ringi vaatama, et kus see vanaisa istub, kellele helistatakse. 

Üllatuslikult ikka töötab ja akugi peab mitu päeva vastu. No tegelikult pole põhjalikult kontrollinud, et kas selle telefoniga ka rääkida saab, ehk on kõlar katki... Pole veel põhjust olnud kasutada. Helistage! :D

Mari on lohakas

ja siis veel laisk ja hooletu.

See mantra saatis mind terve lapsepõlve. Vahel tõsisel toonil, vahel naljana. Aga ikkagi. 

Nojah, eks ma olengi. Ma tõesti ei hooli mingite väärtuslike asjade hoolikas hoidmises. No milleks? Miski läheb katki. Kahju, aga nii läks. Miski läheb kaduma. Kahju, aga nii läks. Unustan kodunt lahkudes ukse lukustada. No kes siia ikka tuleb? Olen isegi vist veidi uhke selle üle, et olen nii lohakas. 

Aga siiski teeb see lohakus mul vahel närvi punaseks. Ja see on vahel nii tüütu. Ja rikub toredaid plaane. Oh. Eriti täna. 

Mis siis juhtus?

Mult varastati ära rahakott. Täielik enda lohakus. See kiikas välja mu käekotist, mis rippus käru küljes. Ja kärus istusid mu kaks vahvat põnni. Panin selle sinna just enne poodi saabumist. Poes jätsin käru lastega paar korda suuremasse vahekäiku, kui käisin ise lettide vahel üht-teist uurimas. Ja kui jõudsin kassa juurde oli rahakutt, muidugimõista, kadunud. 

No mis muidugimõista! Kuidas keegi suudab lastega käru küljest midagi varastada?! Ja kuidas üldse tuleb inimestel pähe varastada rahakotte tänapäeval?! No kesse kannab sularaha kaasas, rahakott on ikka pigem dokumentide jaoks, vähemalt minul. See 15EUR, mis nad sealt sulas leiavad. Nojah, eks ikka kulub ära, aga kas see on tõesti seda väärt?!

Nojah. Politseisse teatan homme hommikul, kuna kell oli juba õhtu ja 112 pole vist päris selliste teemade pärusmaa (vist?). Siis näeb, mis saab mu autojuhilubadest. Pangakaardid juba sulgesin. Minu ja Finka eesti ID-kaardid panin ka "kinni". Mu ja laste ravikindlustuskaarte + Euroopa ravikindlustuskaarte peab veel hommikul ajama. 

Poes öeldi, et neil on tegelikult valvekaamerad ja homme saaksid nad ka vaadata, kas sealt on midagi näha.  No politsei võib ju proovida. Aga tegelikult arvan ma, et küllap mu kallis kohvipakkidest meisterdatud rahakott (mis oli küll juba hiiglama vana ja kulunud ja vajaski uue meisterdamist) vedeleb praegu koos kõigi dokumentidega kuskil prügikastis või kraavis ja ei usu, et vargalgi see enam alles oleks. 

Väikese lootuse panen ka heale karmale. Eelmisel kevadel viisin ise politseisse maast leitud rahakoti, kus dokumendid ja üle 200EUR raha sees. Järsku ikka juhtub midagi sarnast. Aga.. eks mu erinevaid lohakusi on siiamaani niimõnigi kord hea õnn saatnud, et järsku pole mul enam selleks karma-krediiti. 

No, igaatahes. Nõme!

Haigustest

Lapsed olid jälle haiged. 

Athenal möödus hullem nädalavahetusel, aga esmaspäeval ja teisipäeval olime ikka kõik kolmekesi kodus müttamas. Kolmapäeval Enn veel ka, kuna mulle tundus, et tal oli teisipäeval veel palavik. Tundus, sest ei mõõtnud. Täna viisin nad mõlemad jälle rõõmsalt lasteaeda Plasto mopeedidega kihutama. See neil sellekevadine lemmiktegevus lasteaia hoovis. 

Mõtlesin seda haiguse värki. Athena tuli selgelt reedel lasteaiast nohuga koju. Eks seal neid viiruseid liigub, mida vajadusel kaasa haarata. 

Vajadusel. Jah, ma arvan, et haigeks jäämine on vajadus. Tegelikult tundsin juba pikemat aega, et Athenal on tekkimas väike lasteaiastress. Mõtle, terve aasta seal juba igapäevaselt käidud ja lisaks veel ehk kevadine vitamiinivähesus ja kevadväsimus ja eks me Mike-iga pole just ka alati kõige rõõmsamad ja energilisemad eeskujud sel kevadel. Nojah, aga siis tulebki haigeks jääda. Et saaks emmega kodus mõnuleda ja rahulikult olla ilma lasteaiareeglite, sotsiaalse sunni ja muuta. 

Seepärast arvan ma, et pole olemas sellist hirmsat asja nagu viirus, mis käib inimese juurest inimese juurde ja niidab kõiki. On ikka inimesed ise, kel väike ebastabiilsus, stress hinges ja siis vaja seda kuidagi maandada. Tuleb võtta aega, et tasakaalu saavutada. Niisama seda aega ju ei võeta, viirus on siin hea "abimees". Kui laps on ikka haige, siis pole mul mingit vabandust teda lasteaeda viia ja ise tööle minna. Tuleb võtta aega. No näiteks paar nädalat tagasi olid paljud lapsed lasteaias kodused, aga meie lastele miskit külge ei hakanud. Siis polnud vaja. 

Aga nüüd mõtlesin, et peaks üritama neile pikemaid puhkuseid pakkuda. Järgmisel nädalal tuleme pikaks nädalavahetuseks Tallinna ja siis juba maipühad. Vaatame, kuidas see mõjub.
Haigusepäevad on täis muusikat ja lõbu, igatahes:

Akrobaat Athena

Kui mänguväljakule saabume, siis näen Athenat nüüd vaid sellest perspektiivist:

Käisid kauged külalised

Nädalavahetusel olid meil Mike-i isa Buzzicone ja õde Fifi külas. Buzziconet nägime viimati septembris, aga Fifiga kohtusime viimati peaaegu 2 aastat tagasi, kui ta tuli Ennu sünni ajal Athenat hoidma. Athena ei mäletanud sellest/temast küll midagi. 

Nojah käisid külas, aga, ööbisid nad siiski hotellis, mis oli niimeile kui Fifile üllatuseks. No tegelikult oli mul hea meel, sest Buzziconel on omad vanuri veidrused ja kes oleks jaksanud teda kell 5 hommikul lõbustama hakata. Fifi, vaeseke, pidi, aga meie saime oma rahulikud hommikud. 

Aga sugulaste veidrusi on alati naljakas/huvitav märgata. Huvitav, sest nii õpib ka veidi enda pere kohta ja naljakas, sest need on lihtsalt naljakad vahel. Meile lisab seda kirevust veel kogu see rahvusvaheline kontekst. 

Põhiline jututeema oli söök. Nojah, nendega on ikka nii. Itaallased ju ometigi. Põhiline, et mida õhtusöögiks sööme, sest teised toidukorrad päevas olid ikka väga teisejärgulised. Buzzicone on see, kellele kuulub minu jaoks legendaarne stsitaat: "A day without pasta is a lost day." No pastat me päris koguaeg ei söönud, aga Mike vaaritas küll imehäid asju, nagu alati. Näiteks kotlette, mis isegi Buzziconele maitsesid, kes tavaliselt uusi maitseid ei salli.

No muidugi tõid nad külakostiks igasugu head kraami. Mõnusaid salaamisid. Isegi rohelisi türgiube. Kõvasti oliiviõli - mure murtud jälle mõneks ajaks. Toodud õli pole küll see üüberhea Leverano õli vaid täitsa tavaline Bertolli, mida isegi siit ostsime. Erinevus on selles, et õli on metallkanistrites ja arvatavasti see, mida siin vahepeal klaaspudelis ostsime, on kuskil liiga kaua valguse käes seisnud. Kusjuures ma ei teagi, kas siin poodides müüakse oliiviõli metallkanistris, Peab uurima ja järgmisel korral siis teame, et klaaspudelit pole mõtet osta.

Külakosti osas oli veel üks huvitav thelepanek. Ma olen nii harjunud, et kui tuuakse külakosti, siis peab seda ikka külalistega kohe jagama. Groteskne näide minu isast, kes sugulastel külas käies toodud küpsisepaki lahkudes kaasa võttis, kuna talle polnud neid pakutud :). Aga Fifi jaoks oli see otse vastupidi. Toodud magusat keeldusid külalised söömast. Athena soovis väikseid šokolaadimune maitsta ja ma ütlesin, et saab neid siis, kui kõigile jagab. Ja ta jagaski toredalt. Külalised ainult torisesid, võtsid küll vastu, aga sokutasid oma munad hiljem köögilauale. Hiljem oli kohvijoomise hetk, kuhu oleks sobinud ka küpsiseid kõrvale süüa. Selliseid asju meie kodus ei eksisteeri. Aga pakkusin, et teen lahti paki, mille Fifi miskipärast just mulle oli toonud. No täielik vastasseis.
Ja nüüd on meil siis kodus jälle päris palju magusat. Tuleb tunnistada, et päris ära pole neid veel visanud vaid ikka veidi nosinud. Kuigi ei tohiks. Eriti täna/eile, kui olen lastega kodus, sest nad tõbised. 

Veel kostist. Athena sai omale esimese küünelaki. Athena ja Fifi said üldse väga hästi läbi. No tegelikult ka siis, kui Fifi Athenat hoidmas käis, kuigi Athena seda ei mäletanud. Ja Fifi sai laki ka kohe Athena sõrmedele sobitatud. Üks piltki lakitud küüntest, seda pilti oli raske saada:

Toidust

Viimasel ajal kuidagi palju mõtlen sellele, toidule, söömisele ja kõigele muule. 

Võibolla seetõttu, et nüüd, kui paastuaeg sai läbi olen otsustanud ise paastuma hakata. Plaan selline, et teen nädalas ühe päeva ilma toiduta. No vaatab. Siiamaani (2 päeva) on see möödunud meeletu peavalu saatel, vähemalt pärastlõunaks. Ja täna avastasin, et peavalu tekkib tegelikult ka siis kui korralikult söön, aga kohvi ei joo. Seega, olen täiesti kindel, et mul on tekkinud mingi kohvisõltuvus. Vot see on see mõnusa ubadest värske kohvi jahvatava kohvimasina kodus omamise kõrvalmõju, eriti kui juua muutkui seda kõige kangemat. No vaatan, peaks vist võõrutama.

Ja siis veel see teema, toiduga seotud, et meil sai otsa meie aastane varu oliiviõli Leveranost, mis Mike-i isa meile postiga tellis. No sellest justkui polekski midagi, sest poes on ju ka Extra Virgin õli saadaval. Aga. See poe õli on lihtsalt kohutav! Täiesti rääsinud maitsega. Vähemalt see esimene sats, mida nüüd ostsime. Vastik! Aga sel aastal oli Leveranos ikaldus ja sealne õli hirmkallis, et tellida. Hmm, peab kuidagi ära elama. 

Veel. Et me enam magusat ei söö ja kodus ei oma. See ju tegelikult Mike-i plaan. Ta on nimelt täielik sõltlane. Isegi hullem kui mina. Eelmisel reedel käisid külalised ja tõid meile šokolaadikooki, mis oli ikka täielik pomm. Ma suutsin vaevalt ühe sentimeetrise viilu süüa ja mõtlesin, et nüüd veeren kaks nädalat. Nojah, aga kui külalised läinud ja Mike oma pikka õhtut veetmas, siis suutis ta pool sellest koogist üksi ära süüa ja ei saanud arugi, et rammu rohkem kui raha eest. Nojah, järgmisel päeval ma viskasin ülejäänud jäägi prügikasti ja Mike otsustas, et tema puhul aitab vaid 0-tolerants magusa suhtes, muidu sööb end lõhki. Ja nii saabki olema. Kui keegi külakostiks magusat toob, siis juhtub nii, et viisakusest ma ehk söön veidi, Athena sööb kindlasti hea meelega, Enn lakub ka veidi, Mike vist ei söö uldse ja ülejäänu peavad külalised nahka panema või sööb selle ära prügikast. Nii on. 

Ja tegelikult pole ju magus üldse maitsev. Kui ikka kuu aega üldse magusat ei söö, siis maitseb mulle kõik magus nagu sööks otse suhkrutoosist. Labane! Puuviljad sobivad küll, neil on hea magus maitse. Täna sõime päris maitsvat melonit. Näm. 

Aga mul on sellegipoolest hea meel, et saime poolteist nädalat tagasi ära maitsta ühe Devil's Food šokolaadikoogi.Tore on see seetõttu, et tehtud poest ostetud koogipulbrist, samast koogipulbrist, mida Mike-i ema kunagi 19-aastaselt reklaamis ja mille reklaam-pildid on meil raamituna köögiseinal juba aegade algusest peale. Ja seda lihtsalt müüdigi siinsamas meie kodupoes. 

Joomine ja söömine

Vaatasin hiljuti nedi uhkeid Kino Teatri "Joome poole vähem" sotsiaalreklaame. Nagu Onu Alko ja Ülekuulamine. 

Mõtlesin, et joomine on ikka tõesti üks karm sotsiaalne kohustus. Nii ka söömine. Vähe on ikka neid üritsi, kus ei jooda või ei sööda. Vähemalt mu peres mitte. Ei suuda meenutadagi. Ja kui ei taha juua, ei taha süüa - erineda julgemine oleneb väga seltskonnast, sotsiaalsetest suhetest ja enda enesekindlusest. 

Mulle tegelikult ei maitse alkohol. Õigupoolest maitseb harva. Veidi punast veini, vahel üks õlu. Vahel on isegi mõttes üks klaas head konjakit (eriti nüüd, kui meil kapis üks 10aastane Ararat). Aga ma ei joo kunagi üksi. Ma ei tule selle pealegi. Ükskord jõin ühe õlle üksinda öhtul, Aga sel polnud üldse hea maitse. Alkohol ei maitse hea seltskonnata. 

Samas. Ülikooli ajal olin eriti veendunud, aga tegelikult nüüd arvan sama, et inimesed, kes alkoholi ei joo, ei ole usaldusväärsed. Neis on midagi imelikku. Keegi ei ütle, et ma ei joo alkoholi lihtsalt niisama. Kas pole? Tervisehädad, rasedus, alkoholism. Nojah. Aga olen kohanud ka inimesi, kes lihtsalt jätavad vastiklt ülbe mulje, et "ma alkoholi ei joo". No ei saa ju usaldada!? Mis sa ülbitsed siin! 

Alkoholil on ikkagi mingi vennastav mõju. Kes ei joo, on teises dimensioonis. Ei austa, nagu vene filmis :). Ma arvan, et alkoholi uim ikkagi avab inimeses mingi otsekohesuse, sisemise tule (no eriti Soomes, aga ka Eestis) ja tegelikult ei ole ju meeldiv siis olla kainete inimeste seltskonnas, kel puudub sarnane "mõistus". Eks ma vist sellepärast õppisingi keskkoolis selle joomise ära. 

Kui vahepeal Tartus kuu aega kaine olin (kihlvedu), siis oli ikka väga raske õhtuti teistega sammu pidada. Lõbus oli, aga ma lihtsalt kustusin ära. Hommikuni küll ei jaksanud. Eufooria jäi saavutamata. Samuti ei sobi ma kaineks autojuhiks. Olgu, kui üritus kestab südaööni. Aga peod ei kesta ju südaööni. Kui kesköötund kukub, siis olgu ma kaine kui tahes, ma olen võimeline vaid esimese põõsani sõitma. Ärge riskige eluga!

Ja söömine. Kah sotsiaalne kohustus. Eks söögil ole veidi teine eesmärk kui alkoholil ja seda tarbitakse ikka igapäevaselt. Aga külalistele tuleb ikka ALATI pakkuda. Ikka tuleb ju, kuidas muidu! Kui keegi külla tuleb, siis on ju suisa piinlik mitte midagi pakkuda. Või ise on imelik külla minna, kui külakosti kaasa ei vii. Athena Ja Enn mängivad tihti, et tulevad külla ja ikka alati on külakosti kaasas. Ja Mike on muidugi eriline vaaritaja meil. Külla kutsume ikka õhtusöögiks ja siis valmivad imelised road. Mmmm. Need on tõesti head! 

Ma tegelikult tunnen ise, et võiks vabalt ilma õhtusöökideta elada. Mul on nälg pigem lõuna ajal ja pärastlõunal ning õhtuks on see justkui läinud (sest kui on nälg, siis tuleb ikka süüa). Aga Mike võtab me õhtusööke nii tõsiselt (olgu siis külalisi või mitte), et lihtsalt ei jää muud üle, kui süüa. Nii hea! Ja võimatu on öelda, et ma täna ei söö (kuigi on juhtunud). Kuidas siis nii? Ei saa ju loobuda nendest passion-intohimo-kirge täis roogadest. Mmmm. 

Ja nii ka igasugustel sotsiaalsetel koosviibimistel. Kokka ei saa ju solvata. Söök ühendab.  

Nojah. Joome ja sööme. Enn on suur klaaside kokku löömise fänn. Piimaklaasid muutkui kõlisevad. Nii need kombed liiguvad edasi põlvest põlve. Ega see niisama lihtsalt ei käi, et joome (või sööme) poole vähem. Aga reklaamid kõnetavad küll. 

Ja kuidas siis mitte süüa, kui sulle mõnusalt toitu suhu pannakse:

Värviline linn

Ennule ikka meeldib metroos "peitusemänge" mängida. See tähendab, et ta on veidike häbelik ja kui jääb kedagi vaatama ning see inimene vaatab vastu, siis tal läheb nägu naerule ning püüab silmad ära peita. No siis ta on nii nunnukas, et sageli hakkavad inimesed temaga mängima. Teevad nägusid või peidavad ka enda silmad kätte taha või kuhugi. Armas!

Metroos on muidugi väga palju erinevaid inimesi. 

Kord osutub selleks piilumängijaks siresäärne naistudeng.

Teinekord mõni töömehe mõõtu mees või kontoritöötaja. Kes neid täpselt teab.

Ükskord mängis Ennuga aga üks tõeliselt tumedanahaline aafriklane (aafriklane, kuna tal oli aafrika-kujuline kaelaehe kaleas). Lahedalt leidsid kontakti.

Siis mõtlesin, et see on ikka nii tore, et mu lapsed kasvavad üles sellises multi-kulti keskkonnas. Ma arvan, et nad ei oska märgatagi, et kellelgi on nahavärv teine või kolmas. 

Lisaks mustanahalistele on siin ka palju aasialasi, mustlasi, igasugust. Muidugi mitte nii palju, kui Stockholmis, aga kindlasti-kindlasti rohkem kui Tallinnas või mõnes muus Eesti linnas.  

Ma arvan, et see, et lapsed sellega maast-madalast harjuvad on lahe. Ma mäletan täpselt, kuidas mul endal see "harjumine" läks. 

Kui Leslie oli Tartus ja lihtsalt kõik tänaval möödakäijad pidid tulema ja küsima - kust sa pärit oled? Mis teed siin? Enamasti oldi viisakad, väga harva ülbed, aga see oli ikkagi meeletult kurnav.

Ja kui ma ise olin Kamerunis, siis täpselt sama moodi. Meeletu tähelepanu koguaeg. Uksest välja minnes pidi arvestama, et hetkegi ei saa olla "üksi".

Ja seeon ju nii loomulik tegelikult homo-rahvuslikus riigis. Teistsugune ongi huvitav ja eksootiline ja vehel hirmutav. Ja mul on hea meel, et mu lapsed õpivad teistsugust loomulikkust. 

Aga eile juhtus esimest korda, et kui lastega tänaval jalutasime/mängisime, lasteaiast naasesime, et üks naine meid eesti keelt kõnelemas kuuldes, tuli juurde ja teatas: "Te olete vales riigis." Nojah. Ta oli purjus. Ja selgelt üks nüri pliiats karbis. 

Kained soomlased ikka taluvad vaikides, kui me metroos lärmame ja muud jama korraldame :).