Suvetuur

Nüüd olen siis lastega Tartus. Ja ka mujal Eestis. Juba käidud Juurus. Varsti Tallinna. Ega kindlat plaani polegi. Siia ja sinna!

Aga nii mõnus on ikka, kui on oma aed ja saab õues umbrohtu süüa :). Lisaks need maasikad ja odavad arbuusid (soomes nagu polekski maasika- ega arbuusihooaega - suvel sama kallis kui alati). 

Juhannus

Jaanipäeva peetakse nädalavahetusel. Ja sellele eelnev reede on vaba päev! Reedel on poed poolest päevast suletud ja avatakse alles pühapäeva keskpäeval. 

No ma tegelikult ju oleksin pidanud seda teadma. Aga kuidagi ei jõudnud kohale see info. Alles eile, kui lastele hoidu järgi läksin, siis jõudis kohale, et see oli selle kevade viimane hoiupäev ja järgmisena läheme sinna alles augustis. Ning alles täna, kui pärastlõunal koju jõudsime ja hakkasime mõtlema, et mida süüa ja mida poest tooma peaks, sai selgeks, et poed pandi täna juba kell 12 kinni ning järgmisena saame pärmi ja mozzarellat alles pühapäeval. Sinna siis see pizzategu!

No õnneks meil on kodus alati pastat ja tomatikastet. Nälga ei jää. 

Samuti on siin Ida-Helsingis ka araabia ja Türgi poode, kes jaanipäevast miskit ei pea. Sealtki saab üht-teist huvitavat ja toitvat osta. Nagu mangod ja spinat ja börek ja kuivatatud viinamarjamahlas pähklid. Pärmi ja piima nad siiki ei müü. Nojah. 

Nii me siin ignorantidena peamegi soome jaanipäeva. Ehk siis, ei pea. 

Jalgrattaga!

Viiiuuuuu.

Sõitsin eile lastele jalgrattaga hoidu järgi. Jätsin ratta ööseks sinna ja täna hommikul siis vurasin koju tagasi. Kodus ootab ju Estake. Ja pealegi, raamatukogu on ainult kella 3ni lahti. Suvi juba. 

Nii äge on rattaga! Avastasin uusi kohti. Otsekaid. Ja ka mõnda mitte-otsekat (ehk siis veidi eksisin ära). Täna koju sõites eksisin juba vähem, kuigi katsetasin ka veidi erinevat teed. 

Avanes jälle minu jaoks üks uus pilk linnale. Rattateed, mis kulgevad eraldiseisvalt autoteedest. Veidi nagu Umeås, kuigi seal oli see pigem mingi meeletu integreeritud projekt. siin on ikka selgelt leiutatud need otsekad. Läbi tühermaade ja urgaste, kokku pandud üks mõnus itegreeritud süsteem. Urkaid ja otsekaid sildu on tore läbida ja ületada. Nii mitmekesine ja mõnus. 

Täna sadas vihma. Ikka sajab veel. Aga sellest hoolimata oli tore. Ja hoolimata ka sellest, et tuul on pidevalt vastu. Tuul on ikka ja alati vastu, kui rattaga sõita :). Ja hea, et rattal on vähemalt mõned käigud - üllatavalt mägine on see linn. 

Viuuuu! Ehk pärastlõunal võtan jälle selle tunnikese rattasõitu ette. Mõnus! 

Selline trenn, millele veel makstakse peale, sest metroopiletit ju linna sõiduks ostma ei pea. Ning minu jänese-aastad on ammugi läbi. Ei kannata seda hirmu ja häbi, mis trahv endaga kaasa võiks tuua. Pealegi, siin on ju nii palju ja tihti kontrolle. Täna hommikulgi sain kärust kinni hoides onule naeratada. Ta naeratas vastu. 

Väsinud olemast eestlane

Ma ei ole tegelikutl kriitiline. Olen neutraalne. Mul ei ole kõrini. Mul lihtsalt ei tekki mingit sooja tunnet mõttest, et olen eestlane. Kunagi tekkis. Oi, kui tulihingeline ma olin. Siis, kui oli Balti kett. Öölaulupeod. Kui olin kodutütar. Aga mitte ainutl 90ndatel. Tegelikutl ka hiljem. Laulupidude ajal ja kui tudengina tantsisime pidudel "Ei ole üksi ükski maa" järgi. See oli äge ja ühendas. Aga see tunne on minus täielikult kadunud. Täielikult. 

Mäletan, kui pärast pronksiööd olnud laulupeo ajal hakkasid koorid peo lõppedes kaare all hüüdma: "Eesti! Eesti! Eesti!" Mul tekkisid sellest kümavärinad ja tahtsin põgeneda. Varem ju lauldi veel uuesti ja uuesti neid ilusaid isamaalisi laule, aga seekord seline skandeerimine. Pidu oli tegelikult rikutud mu jaoks. Ma ei teagi, miks mul see nii selgelt meeles on. See oli ehk esimene teadaolev mälestus, kus tundsin, et minus pole seda natsionalismi. Kas tuli see lihtsalt kuidagi hiilides ligi. Ei teagi täpselt, kust alguse sai.
Ma ei oska üldse enam rahvuseid oluliseks pidada. Ma saan aru, et see on ehk oluline aru saamiseks, mis keeles keegi räägib. Mis on kellegi emakeel, mida rääkides ta tunneb end kõige mugavamalt. Seda hindan küll. Et eesti keel on mu emakeel ja seda tahan ka oma lastele võimalikult selgelt õpetada. Kuigi tunnen, kuidas see mul endal muutkui longab ja kui palju vigu ma rääkides teen. Aga see on oluline. Keel ja enese väljendus oma harjunud grammatilises loogikas. Samas, teisi keeli on ju tegelikutl lihtne õppida, kui tahtmist.
Kas keel defineerib rahvuse? Keeli saab õppida. Nii ka rahvuseid? Siis milleks tõmmata piiri.. seda mentaalset. Piirid ongi alati mentaalsed. Looduses neid pole. Mäletan, kui Stockholmis antropoloogiat õppisin ja üks õppejõud selle välja tõi. Alguses naersin ta geograafina välja. Muidugi on piirid! Mäestik on piir! Eesti-Vene vahel puhastati just väga selge piir metsast puhtaks. On ju piir! Mul on Eesti pass ja ma ei saa niisama minna teisele poole Peipsit, sest piir on vahel. On vaja viisat. On ju piir! Aga kes need piirid on teinud? Miks nad seal üldse on? Et eristada mingeid rahvuseid. Omasid võõrastest. Mitte lubada oma territooriumile ebameeldivaid nägusid. Miks sellist erisistust teha?
Ja ma ei saagi aru. See justkui ei kõlba mulle enam. Tahan ise vabalt liikuda. Ja miks mitte lasta ka teistel. Tegelikult ju piire polegi. või noh, need on vaid juurdunud kuskil meie ajusopis. On vaid mets, on vaid rand, mis avab vaate merele, mõnlspool on ka mäeahelik (küll mitte Eestis :)). Aga piiriks nimetab neid vaid inimene. Millegipärast. Tegelikutl on vabastav mõelda ilma piirideta, ilma rahvusteta ja olla avatud õppima uusi keeli, kultuure, nende loogikat. Ja vähemalt naeratada inimestele, kes juhtuvad su teele, kui muud ühised sõnad puuduvad. 

Venna hool ja armastus

Aeneasest on saanud täielik rüütel. 

Olgu vaid, et keegi teeb Athenale liiga. Kohe on platsis ja õigust loomas. Kui Athenal on paha tuju või saab kukkudes haiget, siis on kohe lohutaja ja pai tegija olemas. 

Reedel käisid lapsed tuletõrjejaamas ja igaüks sai endale sealt õhupalli. Sellise, mil heelium sees ehk lendab kergelt minema. Ilm oli tuuline. Kui hakkasime lasteaiast ära tulema, siis võtsid Athena ja Enn oma õhupallid, mõistagi kaasa. Athena oli veel eriti hoolikas meelde tuletaja, et peame tuppa pallidele järgi minema. Aga. Olime veel lasteaiahoovis, kui Athena pall lendas oma teed. Tuul keerutas teda küll alguses suht madalalt nii, et nii mina kui üks teine täiskasvanu püüdis järgi joosta ja kätte saada, aga ei õnnestunud. Ohjah. Athenali muidugi endast väljas ja nuttis meeletult. Teised lapsed elasid ka kaasa ja nägid nukrad välja. Ma võtsin ta sülle ja lohutasin, et pole midagi, see ongi ju üks õhupalli põhiomdusi, et tuul tahab palliga mängida ja see võib ära lennata. 

Aeneas oli ka pallile järgi jooksnud, oma pall ikka kindlalt käes. Aga ei saanud ju miskit teha. Siis tuli ta tagasi meie juurde ja oli ikka väga õnnetu näoga. Ja siis andis oma palli mulle ning ei tahtnudki seda enam tagasi. Et kui Athenal pole palli, siis pole tal ka vaja. Kalli ta ka väga ei tahtnud. 

Ohjah. Athena siiski veidi rõõmustas Ennu palli üle. Sidusime selle kõvasti käru külge ja läksime oma teed. 

Eile käisime õhtul grillpeol, kus olid kaks umbes 5-7 aastast poissi. Suured jalkafännid ja mängisid seal hoogsalt. Athena leidis ka ühe rannapalli ja mängis sellega. Ei tahtnud seda kellegagi jagada, kuigi teised olid huvitatud. Nojah, kadekops. No ja siis muidugi said suuremad poisid palli kätte ja Athena ulgus nutta. Ma ei tahtnud sekkuda, ise ta ju oli kadekops (kuigi ikka veidi "noomisin" ja seletasin, kui ta kurtma tuli). Aga rüütel-Aeneas asus tegutsema ja palli eest hoogsalt võitlema. "Ei-ei, Athena oma!" Mingi hetk hoidis ta palli isegi kõhu all peidus, aga poisid said selle muidugi kätte. No ta vähemalt püüdis õe eest seista :). Lõpuks oli neil vahepeal päris vahva mäng, kus suuremad poisid õrritasid Athenat ja Ennu palliga ja nad veidi püüdsid seda kätte saada. Ma sain jälle kinnitust, et ei tasu ikka lastevahelisse sõtta sekkud. Isegi kui alguses on solvumisi ja pisaraid, siis reeglina kujuneb sest ikka lõppudelõpuks tore mäng. 

Selline rüütel ja printsess elavas meil siin. 

Arstide juuni

Kuidagi palju arstikülastusi on siin juunikuus. 

Minu hambaarst - ahjah, sellest juba kirjutasin. Juuni lõpus vaja jälle minna. 

Ennuga käisime kuu alguses 2-aastase kontrollis. Selle käigus tutvusin meie laste kohaliku tervisehooldajaga (Eesti võrdluses oleks vist pereõde, kuigi ta kohustused on suuremad kui pereõel). Jälle üks tore inimene! Nii raske on sit tervisesüsteemist leida ebameeldivat suhtumist või inimesi. Mitte, et ma just otsiks.. Igatahes. Enn käitus suurepäraselt ja lasi end mõõta ja nimetas isegi paar autot, mia pidi pealt nägi. Ja pani mänguasjad enne lahkumist ilusti mänguasjakasti tagasi. Aga pikkust sai talle kirja tervelt 89cm ning kaalu oli üle 13 kilo. Pea oli jätkuvalt suur, kuigi kasvutempos siiski standardijoonte vahele juba vaikselt vajunud - varemalt liikus tema graafik ikka uljalt tsibarakese kõrgemal. 

Athenagagi sattusime haiglasse sel kuul. Kuu alguses tegema korrapärast MRT-d, et vaadata tema sügisese operatsiooni tulemusi. Ja täna käisime neid tulemusi siis koos neurokirurgiga piltide pealt vaatamas ja läbi arutamas. Ja kõik on kõige paremas korras!  Operatsioon oli väga edukas ning tehtud auguke Athena kolmandas vatsakeses töötab toredasti. Ja-ja-jaaa! Kõik on üldse väga hea!

Nüüd on mul nii kerge olla, et isegi see fakt, et Mike lendas nädalaks tööreisile ja ma kavatasen laste ja Estaga siin seekord üksi hakkama saada, ei hirmuta mind. Sest kõik on nii hästi! Ja tore! Ja suurepärane! Ja hiilgav! Super! Nii hea!

Ahjaa, et arstide käigu nimekiri oleks täielik, siis tuelb ju ka lisada see, et ülejärgmisel nädalal on vaja veel Athena silmi kontrollima minna.

Lisaks arstidele, käime veelgi rohkem metsas:

Poiss ja autod

Athenal on alati autosid olnud. 

Aga kunagi pole ta nendega niimoodi mänginud nagu Enn. Nii pühendunult ja andunult. 

Hakka veel arvama, et seal ongi mingi sügav bioloogiline seos - poisid ja autod. Sugudevahelist neutraalsust polegi? No päris nii kaugele ma oma järeldustega ikka ei läheks. Athena küll ei ole mingi supernäide tüdrukust, kui mitte arvestada tema kirge kleitide ja lilla (vahel ka roosa) värvi suhtes. Aga nukkudega ta ei mängi. Pigem tahab meisterdada, ronida ja muinasjutte kuulda-mõelda. 

Aga. See Enn ja need autod. 

Magama ei saa ka õhtul minna kui pole autot kaissu võtta ja veidi ringi põristada enne uinumist. Vahel rohkemgi kui veidi. Vähemalt minu perspektiivist liiagi palju.  

Tegelikult ju alustasin seda teemat, kuna üks õhtupoolik lastega tänaval kodu poole kõndides juhtus minu jaoks kummaline seik. Minu kui tüdruku jaoks. 

Enn osutab mööduvale autole ja ülteb "issi auto". Ei olnud issi, kuigi vahel ta on meist selliselt möödunud küll, kui juthub samal ajal töölt tulema. 

Oli mingi helesinine auto. Jah, mina vaatan - helesinine auto, aga meie auto on ju tumesinine, kuidas see poiss saab segamini ajada. Ehk lihtsalt kordab seda, mis vahel on olnud,kui ma issi möödasõitu kommenteerin.
Aga vaatan veel pikemalt autole järgi ja siis taipan, see oli küll helesinine, aga täpselt samasugune Toyota Corolla nagu meilgi. 

Hämmastav! Kas see poiss tõesti oskab!? 

Käisin Tallinnas pastat ostmas

No ja alles ootan, et laev tagasi kodu poole sõitma hakkaks. 

Pastat ostsin tõepoolest :). Kotid on seda täis. Mike nimelt avastas kevadel Tallinnas käies, et Norde keskuse viinapoes (!!!) müüakse väga head pastat väga odavalt. Altigrani pasta, mida kirjade järgi toodetakse vaid proffesionaalsetele kokkadele ja tavakaubanduses seda müügil pole ka Itaalias mitte. Mul pole õrna aimugi, miks nad seda seal viinapoes müüvad. Ja veel nii odavalt. Kilo pastat on 2 EUR. Ja mina toppisin neid tervelt 9 kilo omale kotti. Muskel kasvab. 

Aga tegeliklt ma ei käinud ju hoopiski mitte selle pärast Tallinnas, et meile pastat osta. Tegelikult käisin hambaarsti juuJah, tõepoolest tasub see sõit ette võtta ja Tallinnas hambaid parandamas käia. Helsingis on see lihtsalt kallis ja järjekorrad ka meeletult pikad, kui tahad veidigi odavamalt saada. Odavamalt tähendab siis riiklikust süsteemist mitte erakliinikust. 

Niisiis käingi Tallinnas hambaarstil. Näiteks pole mul enam metalset naeratust. Juma mõnda aega logises mu 90ndate alguses paigaldatud metalne plomm. Enam seda pole. Isegi kahju veidi, oli selliseks omaseks ja nostalgiliseks mu jaoks muutunud. Nüüd saan naerda suu lahti, ilma et miski kedagi oma helgiga pimestaks :D. 

Täna parandati tervelt kaks auku ja kaks jäid veel järgmiseks korraks. Viimati käisin hambaarstil 3 aastat tagasi. Arvestades, et sinna vahele jäi üks rasedus ja rohkem kui aasta pikkune imetmine, siis ma ei imesta tegelikult, et neid auke ikka jagub. Aga tüütud on küll. Praegu on küll tunne, et tahaks süüa kasvõi munakoori, et ei peaks jälle hambaarstile minema. 

Eriti vastik tunne on see, et mul on praegu pool nägu tuimestusest täitsa tuim. Sinna hulka kuulub pool nina ja üks silm. Kui ma vajaksin silmaoperatsiooni, siis oleks praegu just õige hetk seda teha. Või siis ninaoperatsiooni. Astuge aga ligi ja võtke skalpell välja! Oi, kui vastik tunne! Aga juba söön siin kohupiimakreemi ja joon vett. Ostsin ka poest päris kena väljanägemisega aprikoose - varsti tahaks neid ka närima hakata. Aga põske vist hammustada ei tasu - kui tuimestus kaob saab olema oioi kui valus. 

Laev hakkaski sõitma. Terve suve sööme pastat!

Kuusevõrsed ja loomad

Laupäevas sain siiski metsa ja minu ning Esta ühisel jõul korjasime kuuseokkaid. Esta ülesanne oli, muidugi, kõik puhmad üle nuusutada ja oravad eemale ehmatada. No tegelikult oli ta tubli abiline (loe: polnudki nii tüütu rihmasikutaja). 

Samuti jõudsime nädalavahetusel, ikka selsamal kirutud laupäeval, käia ära Helsingi ühes farmis. Neid asub siin linnas isegi kaks. No on ikka küla! Loomad olid lahedad - lambad, lehmad, kitsed, sead. Laste jaoks oli kõige lahedam ikka mänguväljak. See oli tõesti tore, talulik ja veidi teistmoodi, kui "linnas". Hobuseid-ponisid ei olnud miskipärast näha, kuigi kaardil nad märgitud olid. Tahan lapsi nendega veidi harjutada, kuna Athena muutkui räägib, et ta sõidab ja teeb trikke oma täpilise hobusega. On ikka unistused!  Võibolla kunagi teebki, kuigi siiamaani on vaid päris-ponisse, -hobusesse veidi pelglikult suhtunud :). Vaatame seda asja. Igaühest, muidugi, ei peagi Pipit saama, aga võib. Otsime siis ponisid-hobuseid teine kord, teisest kohast.

Ja fotokas on mul katki, kuigi plaanin veel parandusse seda viia. Enn lihtsalt virutas selle ükskord pahas tujus vastu põrandat, ning sisse-välja käiv lääts enam ei liigu. Ehk saab ikka veel korda.