Tatoveeringuga depressioni vastu

Ükspäev hiljuti oli ajalehes HBL artikkel semikooloni-kujulisest tatoveeringust, mida inimesed teevad, et võidelda depressiooni ja suitsiidimõtete vastu. Selline rahvaliikumine. Huvitav. 

Hakasin mõtlema sellele, kuivõrd popid on tatoveeringud soomlaste hulgas. Eks neid eksponeeritakse ka, aga eriti nüüd suviste ilmadega on selline tunne, et pigem on haruldus näha tatoveerimata meest või naist. 

Minu jaoks on tatoveeringud pigem vastuvõetamatud. Mind häirivad need, tegelikult. Mulle meeldib kunst, aga mulle meeldib selline kunst, mida saab seina pealt ära võtta ja teise kohta paigutada, kui tuju tuleb. Seetõttu on kuidagi veidi õõvastav see oma kehale püsivate piltide joonistamine. Jajah, eks neid saab ju ka eemaldada, aga kogu see valu ja piin... uh. See on justkui iseenda armistamine, oma keha "rikkumine" ja austuse puudumine. 

Ükskord nägin dokumentaalsaadet, kuidas naine lasi pärast rinnavähioperatsiooni endale uued nibud tatoveerida ning teine operatsioonihaavale mingi lill-ornamendi teha. See oli tegelikult ilus. Et sul on see arm ju niikuinii kogu eluks, miks siis mitte seda kuidagi kaunistada, ilustada, enda jaoks paremaks muuta. 

Vaadates siin tänaval ringi, siis ikkagi jääb mulje kõikidest nendest tatoveeringukandjatest, et nad on kuidagi lõngused, pigem mitte nii eriti hästi elus hakkama saavad inimesed.  Tatoveeringud vist pigem panevadki mind mõtlema, et inimene tekitab enda kehale "arme", kuna ta ei ole päriselt iseendaga rahul. Nojah, kes meist siis tegelikult on päriselt iseendaga rahul ja rõõmsameelne koguaeg. Ikka on elus raskemaid perioode. 

Aga see, tatoveeringuga suitsiidi ja depressiooni vastu... See kuidagi veelgi kinnitab mu arvamust, et tatoveeringute peale justkui tulevadki need inimesed, kel on depressioon või muud vaimsed probleemid. Lisaks veel see suur põhjamaine "depressiooni-kultuur" ja enesetappude suur arv ja ongi mu teooriat toetavaid argumente veelgi rohkem, miks neid tatoveeringuid siin niipalju ringi liigub. Eks need haavad ja armid me kehal räägivad tegelikult paljudki seda, mida oleme elus läbi elanud. Ma ei kujuta ette tatoveeringuga inimest, kes ennast üdini armastab ja on alati armastanud. Hmmm, kas ma oskan sellist inimest üldse ette kujutada :)? 

Samas, kui üks semikoolon su käel aitab üle saada enesetapumõtetest või valust, et keegi lähedane on selle läbi surnud, siis on see ju tegelikult tore! Kui aitab... 

Jalgrattal sõidan...

Mul võtab ikka aega, et Mike-i äraolekul mingit rutiini hoida ja tabada. Kõik on nii sassis ja segane, eriti ma ise. Samas ma ei mäletagi, millal ta viimati nii pikalt ära oli: 11 päeva... ehk polegi olnud. Tööreisideks on reeglina nädalast piisanud. Vist.. Ega ma ei mäleta. 

No, igtahes, võtab mul endal alati palju võhma see harjumine, et mina pean nüüd olema see ainuke kapten siin laeval. Lisaks laste aeda ja ära toomisele (no see tavapärane) on siis ka suuremate kohustustena mul kaelas õhtune söögitegu (Mike, tule ruttu tagasi!) ja Esta eest hoolitsemine.. 

Viimane tähendab seda, et ma ei saa rahulikult linna raamatukokku jääda, kui lapsed aias vaid pean tagasi koju ruttama. Estat söötma, jalutama, mängima ja niisama seltsi pakkuma päevasel ajal. No ses osas on koer ikka märksa lihtsam, et ma tõepoolest saan ka palju arvuti taga istuda, lugeda, kirjutada ja muid oma asju teha. Erinevalt koos lastega olemisest. Siis arvutit välja ei võta. Athena on eriti selline, kes peab kõiki teisi alati oma mängu kaasama ja teiste tegevuste vastu huvi tundma. Tema juuresolekul eriti midagi sellist ei tee, kus ta osaline olla ei saa. Aga noh, see Esta juurde koju tööle tulek ei ole ka teab mis rõõm mu jaoks. Kodus on ju mugavad diivanid ja külmkapp ning tolmurullid nurgas, mis sosistavad: "Kuidas sa saad asjalik olla, kui sa pole meid eelnevalt kokku tõmmanud".

Ja siis veel see, et kui issi on ära ja üldse valiseb veidi stressirohke õhkkond, siis ega lapsed terved ei püsi. Isegi raske. Eile olime kodused, sest Enn köhis öösel oma kopsud välja. Eelmisel nädalal ka kaks päeva. Aga samas on see Enn päeval niisugune rüblik nagu poleks haigusest mingit lugu. Seetõttu ja ka seetõttu, et täna öösel jäid kopsud tal enam-vähem alles, läksid nad täna siiski aeda. 

Eelmise nädala lõpuks oli mul ka tunne, et olen diivani vahele ära voolanud. No üldse polnud ju aega ise enda eest hoolitseda, joosta, kõndidagi pikemalt. Tavaliselt mul kombeks kõndima (või jooksma!) minna kui lapsed magama jäävad. Aga magavaid lapsi päris üksi koju ei jäta. Tunniks kindlasti mitte (10 min olen siiski jätnud, et Estaga tiir ära teha). Kui Mammi nädalavahetusel siin oli, siis sain jälle oma õhtustele jalutuskäikudele hoo sisse. Nii mõnus! Aga jah, nüüd jälle argipäev...

Samas meenus mulle esmaspäeval, et suve alguses katsetasin ju rattaga linna lasteaeda sõitmist ja see polnud üldse hull. Esmaspäeva pärastlõunal asusin jälle teele.  Oi, kui mõnus! See on ju võimalus, kuidas ka ennast liikvel hoida, kui Mike on ära - valida metroo asemel jalgratas. Trenn, millele makstakse veel 2EUR peale (metroosõidu raha). "Mul kõrvus vihiseb tuul..."

Jah, miks ma siis juba eelmisel nädalal seda ei teinud? Rattasõitu! Nojah, aga siis oli mul käsil üks järjekordne Mankelli kriminaalromaan, mis teiste tema raamatutega (2 olen veel lugenud, nüüd kokku kolm) võrreldes ei läinud kordagi igavaks ning koguaeg oli hirmus ja põnev. Seda siis lugesin metroosõitude ajal ja tänaval üksinda käies ja igal võimalikul hetkel va õhtul üksi üleval olles, sest siis oli liiga hirmus. "Villospår", soovitan soojalt! Ja nii ma siis diivani vahele ära voolasin.

Rattaga on mõnus!  50min ja kohal! Ja pärast jälle teises suunas. Kui vaid lapsed terved püsivad ning lasteaeda saavad. Ning ikka olen veel avastamas otsekaid. Ning ikka veel pole päris selged need mäest alla vuramise kohad, mis lõppevad järsu käänaku ning selle taha jääva veel järsema tõusuga. Hmm, üllatusi jagub.

Siin siis minu kodukontor (ise olen diivani vahele ära sulanud):

Aga homme õhtul jõuab ta juba tagasi! Hurraaa!

Mammi käis siin

Reedel saabus pärast lasteaiapäeva "üllatus". See oli mammi, kes meile nädalavahetuseks külla tuli. Nii tore!

Käisime Kuusijärves ujumas ja olime niisama. Õues on nii palavad ilmad, et eriti välja ei kutsunudki. Kui siis natuke mänguplatsile ronima ja ka trenni tegema. Sedagi sai tehtud. 

Aga mina sain käia rahulikutl ilma lasteta poes. Ja õhtul pikal jalutuskäigul nii üksi kui Estaga. Iga päev on ikka vaja ka aega endale, aga nende põnnidega pole see niisama lihtne orgunnida, eriti nädalavahetusel, kui lasteaed kinni. Seetõttu oli supertore, et Mammi käis. 

PS: Ma ei võta vastutust selle eest, et Athena kannab pildil nii kleiti kui seelikut. Ise ta nii valis ja otsustas. 

Kompostid

Kuna Athena selle teema millegipärast eile uuesti üles võttis, siis ma pidin ikka siia ka lisama. 

- Kui me Suiguga (tädipoeg) olime töömehed, siis me ehitasime kompostid. Aga, emme, sina ei tohi ehitada, sina võid vaadata ja pilte teha.

Nii rääkis Athena eile hommikul söögilauas meenutades suvist olemist oma tädi pool. Kompostid said siis selliselt kasvama pandud ja valmisid vanemate inimeste targutuse põhjal, kuidas avatud talude päeval sai käia muuhulgas ka vaatamas, kuidas tehakse komposti.

Lisaks kompostidele oskb Athena ka muid asju ehitad. Vahel ehitab päriselt ja vahel õhulosse. Hiljuti ehitas me söögilaua alla maja. Tähelepanelik vaatleja võib ära tunda magamistoa ja mängutoa ja muidugi kõik muud vajalikud toad. Ärgem unustagem katust, milleks muidu seda söögilauda veel vaja on.

Aga samuti oskab ta anda ülevaadet olulistest teemadest nagu elu ja surm. Niimoodi ta teatas mulle:

- Emme, sina võid ära surra ja Aeneas võib surra, aga mina ei sure. Mina ei oska surra. Mina ja Juni (lasteaia sõber) ei sure. Tüdrukud ei sure!

Nii ongi. 

Piirid...

Mike sõitis pühapäeval teadmata ajaks Brüsselisse ja Amsterdami ning mina olen siin siis kahe lapsega üksikema, koerast rääkimata. 

Lasteaia rutiin poleks ju hullu midagi, aga nagu kiuste jäime kõik haigeks ning pikendasime nädalavahetust veel kahe tööpäeva jagu. Köha, nohu, Ennul ka üks õhtune palavik ja minul meeletu kaelavalu. Eks peab kuidagi selle stressi välja elama ja haige olek ju parim viis. Athena arvas veel lisaks, et parim viis oma stressi välja elada minu piiride katsetamisega. Uh. Küll on lastel ikka tore vaadata, kui emme neile kometit teeb (st endast välja läheb).

Lõunauni. Enn peaks seda ikka igapäevaselt magama, eriti haigena. Minul pole juba ammu õnnestunud teda korrlikult voodis magama saada, kui üldse kunagi. Iga kord võtab vähemalt tunnikese, et ta magama jääks. Ma ei mõista neid lasteaia kommentaare, et Enn on nende parim magaja. Aga noh, arvestame siis selle ajaga ja tegelikult oli ju endal ka vaja pärastlõnal veidi puhata - ise olin ju ka tõbine. Aga mida teha tütrekesega, kes lihtsalt istub voodis ja kiljub? Või kui ongi veidi ega vait, siis hakkab (just sel hetkel, kui tundub, et Enn jääb magama) hüüdma: "Emme! Emme!" Brrrr! 

Poes. Pidime minema, kuna kapid toidukraamist suht tühjad, eriti värskest kraamist, milleta ma ise eriti läbi ei saa. Aga mida teha kahe rõõmust valjusti(!!!) kilkava lapsega, kes lihtsalt jooksevad suures poes lettide vahel ringi ei tea mis suunas ja kellele otsa ja ootavad, et ma neile järgi jooksma hakkaksin. Ja muidugi kurjustma. Ja nii edasi.  Uh!

Piknik. Tegime vahelduseks rõdul piknikku. Ja küll on vaja siis proovida taldrikut rõdu vahelt justkui alla visata ja vaadata-kuulata, kuidas ma pahandan ja "ei tohi"-tan. Või hakata kätega joogivee kannus solberdma. Pean tunnistama, et sel korral läksin siiski veidi rohkem ise üle piiri ja kallasin Athenale selle kannutäie vett krae vahele. Uh. Ja mis te arvate, kuidas kommenteeris Athena seda, kui hiljem rahunenuna hakkasin temaga sellest rääkima ja vabandust paluma. Athena ütles: "Aga see oli ju lõbus!". Uh, neid lapsi!

Väärikus ja autoriteet - ma loodan, et mul ikka kuidagi õnnestub neid hoida ja arendada, kuigi vahel tundub see nii meeletult raske. Uh.

Aga siin pildil naudib mu võrukael meie terrassi ja alles hiljuti üles seatud kiike. Terve suve võtsin selle üles panemiseks hoogu, lõpuks sai ka tehtud.

Enn hüppab

Enn on nii suureks kasvanud. Ütleme paari viimase kuuga. Suvega.

Esiteks, ta räägib pikki lauseid ja suhteliselt selgelt. No kahjuks küll ikka sageli miksib keeli omavahel, aga samas võib öelda ka: "See pann on pasta oma" või miskit sarnast :). Nii äge! 

Teiseks, ta oskab nüüd kahel jalal hüpata. Suvel nägime palju batuute ning Ennul nende vastu küll suuremat huvi polnud - no eriti teiste lastega koos niisugune vastik põrutamise tunne ju. Aga ma arvan, et nende jälgimine just panigi hüppama. Hop-hop! Hoppa på!

Kolmandaks, on talle suhu tekkinud märkamatult viimased kaks piimahammast. Nüüd kõik 20 ilusasti reas. Ning jätkuvalt on ta lemmiksöögikordadeks hommikusöök (puder ohtra moosiga) ning õhtusöök ja siis veel need vahepealsed söögikorrad. Andke süüa!

Umbes nädala eest mõõtsin lapsed üle. Mõlemad on (võrreldes eelmise mõõtmisega, mis me köögiseina kaunistab) kahe kuu jooksul paar sentimeetrit kasvanud. Üks nüüd 98 ja teine 89 :).

Siin ta siis maiustab oma 20 hamba ja seekord minu valmistatud müsliga:

Lugemispäevik

Pikkadel valgetel suveõhtutel oli hea üle pika aja raamatuid lugeda. Ei mäletagi enam, millal nii mitu raamatut järjest lõpuni lugesin. Teen väikese ülevaate, siis on hea meenutada ja meelde tuletada, et lugemine on mõnus. 

Kurban Said, "Ali and Nino"

Armastuslugu Kaukaasiast, Esimese Maailmasõja taustal. Tõeliselt südamlik lugu. Armas. Lõpp ikka kurb nagu üks armastuslugu olema peab. Aga päris pisaraid valama ei ajanud, sest oli samas helge ja sisukas. Tekkitas mul kange kihu minna reisima. Viia ellu oma kunagine plaan külastada Teherani, Bakud, Tblisit. Pole seal kandis ju pea üldse käinud. Ainult korraks Armeenias ja ehk võib ka Istanbuli sinna hulka arvata. Istanbul on mu üks lemmiklinnasid ja kindlasti meeldiksid ka need veelgi pärsialikumad kandid. No vot siis. Raske on lugeda raamatut, mis tekitab sellise reisi-igatsuse. Seetõttu ma vaatan ka väga harva atlaseid või google.mapse (kuigi Mike neid mulle kogu aeg nina alla topib ja jätab). Aga kunagi ma veel reisin! Kindlasti!

Henning Mankell, "Mördare Utan Ansikte" (Ilma näota mõrvar)

Hakkasin seda lugema, kui olin üksi lastega Tartus. Viga! Algus on nii kaasahaarav, aga tohutult hirmus, et pidin kiirelt laste kaissu pugema, et veidi rahu saada. Öösel vetsu minek oli ennastületav kogemus :). Rootsi klassikaline kriminaalromaan, peaosaliseks Kurt Wallander. Hajakülas tapetakse julmalt üks vanapaar ja kuulus dektektiiv hakkab asja uurima. Daam mainib ennem suremist, et mõrvar oli välismaalane. Ja sellest vallandub meedias kära, ning asüülitaotlejate turvakodus pannakse miskit põlema ja õige pea lastekas veel pargis maha üks somaallane. Viimase mõrvari tabab Wallander kiiresti - selge rassism. Aga vanapaari osas selgub vaid, et härra elas kaksikelu, oli tegelikutl väga rikas ning oli paar päeva varem pangast suure summa raha välja võtnud. 

See raamat muutus lugeded kuidagi igavamaks ja igavamaks. Lõpuks lihtslat venitasin lõpuni. Kummaline, kuna algus oli tõeliselt mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud. Ja lõpplaendus haavas mind ka. Nimelt osutusid julmadeks mõrvariteks kaks asüüli taotlevat Tsehhi suli, kes läksidki vanamehe raha otsima. Niisugune tüüpiline 80ndate lõpu (raamat ongi sellest ajast) stereotüüp Ida-Euroopa kohta. Uh. Samas on Wallander väga löödud, kui ta boss nimetab surnud somaallast neegriks. No vot siis. 

Samas oli raamat kirjutatud mõnusas lihtsas rootsi keeles nii, et mul polnud keeruline teksti mõista. Omadussõnad osutusid kõige keerulisemateks, et aru saada konteksti varjunditest. Hea meel, et lugesin. Keeleõppeseisukohalt on Mankell mulle jõukohane. Kuna meil on kodus riiulitäis tema krimkasid, siis kindlasti võtan järgmise raamatu ka ette 

Tove Jansson, "Hilja novembris"

Seda lugesin eesti keeles. Võtsin Tallinnast Kadri riiulilt. Muidugi olen kunagi varem lugenud. Nii mõnus raamat. Annab inspiratsiooni elamiseks. Võib lugeda veel ja veel. Järgmisena loen seda rootsi keeles.

Henning Mankell, " Italienska Skor" (Itaalia kingad)
Kadri riiulilt leidsin veel ühe Mankelli raamatu. Juba kaanel oli kirjas soovitus, et parim raamat, mida lugeda sügisel. Tundsin, et pärast muumitrollide novembriloo lugemist võiks ju ka selle ette võtta. Tasus ära see mõte - tõesti oli mõnus lugemine. Järjekordselt väga haarav algus raamatul nagu ka sel eelmisel Mankelli lool. Raamat koosnes neljast eri osast, teist osa lugedes tundus mulle jällegi, et kisub igavaks ja oleks võinud esimese osaga piirduda, kuid edasi lugedes sai jutt jälle hoo ja sisukuse tagasi. Lõpu suhtes ma ei suuda otsustada, kas oli piisav. Kuidagi järsk.
See polnud kriminaalromaan. Raamat räägib vananemisest ja üksindusest. Soovitus kaanel on täitsa õige - tasub lugeda sügiseses kaamoses. Kuna viimasel ajal mul ongi paras sügise tunne, siis sobis seda lugeda väga hästi. Kuidagi palju pani mõtlema oma lähima ja kaugema suguseltsi peale. Sellele ka, kuidas mul viimasel ajal pole kuidagi jaksu inimestega, sõpradega kontakti luua ja hoida. Ühest küljest põen seda, aga samas teisest küljest pean tõdema, et nii on päris mõnus - tegeleda iseenda mõtete ja enda lähiümbrusega (perega). Ah, mis siin ikka filosofeerida :).

Niimoodi siis tõestasin endale raamatulugemise-juulikuuga, et lugeda on mõnus ja seda tasub teha. Pealegi, lapsi lasteaeda viies sain juba päris julgelt ka kasvatajatega rootsi keelt purssida. See on ka tore!

Suvised mängud

Vaatasin üle neid väheseid jäädvustusi, mis suvel tegime (nojah, suvi ju tegelikult alles kestab, alles läksid ilmad soojaks :). Kunagi ei ole ju meeles fotokat välja võtta. Siiski olen filmilindile tabanud paar laste ägedat mängu.

Peitus

Mullid

ja Suigu leiutatud auto või buss või misiganes masin see oli.. :)

Esimene lasteaiapäev

Täna läksid lapsed jälle lasteada. Athena oli kuidagi elevil juba eile.  Ja hommik läks mõnusalt-sujuvalt, kuigi Ennu oli raske hommikusööki lõpetama saada. Aga hommikusööki ta armastab ja palju. Tore, et on lasteaed. Et on vana tuttav koht juba. 

Kui kohale jõudsime, siis lapsed ikka pelgasid veidi. The tuli Ennu kallistama, aga too kohkus, kuna ei tundnud päikseprillidega sõpra ära. Athena küsis Juni järgi - aga tema vanad suuremad sõbrad on kõik lasteaiast ära läinud. Athena on nüüd kõige vanem. Seda ma veidi pelgan. Pool gruppi on uus ja enamasti kõik nii 1-2 aastased. 

Samas. Marika oli ikka oma vanas headuses. Ja uus kasvataja - Jutta - tundub ka väga sümpaatne. Sain meie tavapäraste kallide, muside ja käteplaksude saatel head päeva soovitud ja tulema tuldud. 

Siiamaani mõtlen ja ei suuda otsustada, kas peaks ehk lapsed ikka kodulähedasse aeda ümber tooma. Aga samas täna kulges see traditsiooniline käru ja metroosõit väga hõlpsasti ning koht on ju ometi tuttav lastele. Athenale tundub see stabiilsus kuidagi olulisena. No isegi see Juni järgi küsimine... Ei tahaks vist ikka veel ühte muutust. Ja mullegi on ju siin linnas raamatukogus käimine mõnus tegevus ja tööjõudlus märksa suurem kui kodus. 

Aga eks näeb, kuidas see nüüd sel aastal kulgema hakkab. 

Siin veel üks pilt nädalavahetusel peetud rannapiknikust:

Tagasi kodus

Oleme jälle Helsingis. Oma punases majas. Nii hea tunne tegelikult olla reisilt tagasi. Athena ronis juba mänguväljaku ronimisvõrgu tippu. Ja Enn on süstemaatiliselt alustanud oma mänguasjade läbi mängimist. Tore!

Endal on ikka ka hea olla. Sügavkülmikuson vaarikaid, mustikaid, mustsõstraid ja kukeseeni. Ja oma voodi on ikka parim, kus laiutada.

Nii on.