Sunday, September 27, 2015

Susserdamisest

See on ikka inimestesse nii sisse imbunud. Mitte ainult mingi Savisaar, mingi Tallinna sadam... Raske on leida inimest, kes ajab asju alati reeglite kohaselt ning maksab õiglaselt makse, tasu. Ja üllatusi tuleb siit ja sealt. Milleks susserdada? 
No näiteks pean ennem Estaga Soome sõitmist ajati käima loomaarsti juures talle ussirohtu andmas. Seda tuleb reeglite kohaselt teha 24h kuni 5 päeva enne sõitu. Loomaarst näeb, et  koer neelab rohu alla ning annab selle kohta allkirja passi. 
Aga nüüd siis arstile helistades. Esiteks räägiti juttu, et miks te apteeki ussirohu järgi ei lähe... (seletasin). Siis öeldi, et ahah, me saame teile selle tableti siin kätte anda ja annate siis koerale kodus (seletasin, et mul pole vaja tabletti vaid soome sõiduks arsti allkirja, et loom on rohtu saanud). Ahah, no aga siis tuleb teil ju visiiditasu ka maksta (nojah, tuleb, siis tuleb). Sain aja kirja. 
Ja kui siis arsti juures olin sai rohi antud. Aitäh arstile, kes seda Esta kurku toppis, mulle see tegevus ei istu :S. Ag akui arst hakkas allkirja kirjutama passi, siis... 
- Mis kuupäeval te sõidate?
(vastasin)
- Ahah, no sinna on kolm päeva. Siis saan ikka tänase kuupäeva siia kirjutada.
- Muidugi, sellega ma ju arvestasin.. 
Ja pööritasin aga silmi. Milleks? Milleks on vaja niimoodi susserdada sellise tühise asjaga?  Teeme ära, kui mingid tobedad reeglid nii nõuavad. Ehk on need kellelegi olulised (ma ei tea neid soome veterinaaride argumenti nii hästi, et miks nad seda ussirohu andmist nõuavad. Ju on põhjust.). Mul ei ole midagi selle vastu, kui pean visiiditasu maksma, miks te sellest kõrvale tahate hiilida - teie enda töö ja vaev võiks ju tasutud saada? See pole mulle mingi vastutulek. 
Ei saa aru, milleks susserdada? Elu on muidu igav?
Susserdada, susserdada, susserdada. 

Wednesday, September 23, 2015

Autosõidunädal

Sel nädalal on saanud iga päev sõita autoga vähemalt 2h. Jeebus-jeebus! Ja nii see läheb veel edasi ja edasi... 
Enn jäi haigeks ja Mike on ära ja Finka tahab lasteaeda.
Nii ma teda siis autoga olengi viinud. Iga päev. Umbes pool tundi sinna ja tagasi. Kaks korda. Sest Ennu ju üksi koju ei jäta (kui vana last võib juba üksi koju jätta nii tunnikeseks või nii? Kaugel see aeg veel minust on...) ja metrooga teda väntsutada ei taha. 
Nii me siis sõidame. Ja avastame uusi otsekaid ja mitte niiväga otsekaid. Ja ummikuid ja vähem ummikuid. Ja üllatavalt palju mägesid ja laskumisi, kus ma harutan siduripedaali õiget liigutamist. Vahel ei tule välja. 
Aga nüüd saab veel veidi Tallinnas ja Tartus sõidetud. Palju sõidetud. Oi, kui palju. 
Õnneks avastasime ühe muusikaplaadi, mille kuulamist ka Finka talub (reeglina ta hakakb kohe pasundama, kui autoraadiost miskit tuleb). Üks vana, aga mõnus plaat Adriano Celentano lauludega. Iga kord, kui üks laul hakkab lõppema, kostub tagaistmelt: "Veel, veel, veel!" Itaalia veri lööb välja :). No aga see keel ju nii meloodiline, eriti kui lauldud (veidi käriseva) meeshääle poolt. Paneb südame sulama. Eriti tore on ajatu laul: La Situazione Non E'Bono. :D.
Siiski, muusikast hoolimata ma järgmisel nädalal autosse ei istu. Ei, ei, ei!

Monday, September 21, 2015

Esmaspäev on trennipäev

Juba kolmandat nädalat järjest vedasin oma pudinad pärast lasteaiapäeva trenni. 
Alguse sai see kõik sellest, et tahtsin lapsed panna muusikatundi. Finka sai koha, kuis Ennu vanusegrupid olid juba esimesel registreerimispäeval täis regatud. No Finkaga siis käisime (mina ja enn olime ka kaasas) esimeses muusikatunnis. Nojah, see oli vahva, kuida Finkale ei meeldinud üldse see, et ta ei saanud soome keelest aru, laulud olid soomekeelsed ning teistele juba tuttavad ning kui juhendaja vahepeal Finkale inglise keeles ütles, mis järgmiseks või mis tuleks teha, siis ta ei taibanud üldse, et järsku räägiti temaga. Ennule küll meeldis see tund ning muusikariistadega mängimine oli tegelikult tore, mulle ka meeldis. Ehk oleks aja pikku see keele-teema haihtunud, kuid siiski mõtlesime, et ei ole seda vaja.. no et Finka end kuidagi kõrvalejäetuna tunneks või nii... Ja nii ei hakanudki seal käima. 
Aga ikka tahtsin mingit tegevust, muusikat või kunsti või trenni. Midagi lasteaiale lisaks. Ja siis leidsin siitsamast meie kodulähedasest kultuurikeskusest (Stoa) ühe vahva trenni: trenn lapsevanemale ja lapsele (3-5-aastastele). Ja see kõik rootsi keeles. Oi kui tore! Sain ka rohelise tule, et tulla kahe lapsega ning mitte osata superhästi keelt. Siiamaani olen hästi hakkama saanud. Pallid, rõngad, hüppamine, loomade jäljendamine jne, see on arusaadav igas keeles. Eriti, kui asja juurde käib ju alati ka kehakeel, mitte ainult verbaalne seletamine. 
Igatahes, trenn on supertore. Lisaks meile kolmele käib küll veel ainult kolm paari ema-laps ja treener. Aga väike grupp on vahva grupp!
Lapsed on ka pöördes. Joosta ja trikke teha ja palli visata ja veel joosta ja joosta ja joosta. Joosta on vahva! 45minutit kaob iga kord linnutiivul ning täna vähemalt saime kõik kolmekesi oma ilusad punnpõsed õhetama.  

Friday, September 18, 2015

Helsingi streigib

Lasteaed on küll avatud, kuid metrood ja muu ühistransport ei liigu. Kuna ma polnud nõus oma närve hommikuses autoliiklises hävitama, siis veedan hoopis toredat päeva lastega kodus. Tore on olnud tõepoolest. Lapsed oskavad nii hästi kahekesi mängu süüvida, et mind pole vajagi. Mängutuba on täna hoopis haigla. Ja toas saab ju samahästi autoga ringi sõita.
Õues on tõeline sügis - viskab paduvihma, tuul puhub mütsi peast ja hetk hiljem särab päike. Seda naudime täna aknast ja rõdult, kuna mängude vahel pole lihtsalt leidnud aega välja minekuks. Kuidagi nii juhtus... Aga homme plaanis üks pikem metsaretk. Jälle oma kalli Kuusijärve äärde. 


Thursday, September 17, 2015

Külalislahkusest


Mulle väga meeldivad külalised. Tulgu aga külla, kes tahab. Nii mõnus on juttu puhuda. Nii mõnus on koos süüa teha, süüa-juua. Õues jalutada paar tiiru. Minna linna või kuhugi. Teha sauna. Mõmiseda rõdul. Hommikul pannkooke küpsetada kõigile või putru keeta. Milleks vaid soovi. 
Mulle meeldivad külalised, kes tunnevad end minu juures nagu kodus. Julgevad kapist teepakke otsida. Ei võta tükki külest endale voodi ära tegemine või küsimine, et kust käterätikut saab. Ei pahanda, kui kaon vahepeal tunnikeseks lapsi magama sättima või kui tahavad ise kuskil tugitoolis raamatusse süüvida, palun väga! Tulge, tehke olge. Nii tore. 
Mulle meeldib, kui mu kodus on natuke seda välist. Seda teist inimest, kes tuleb ja räägib teisi jutte ja on teise olemisega, kui meie endi pere. See on nii põnev.  

Aga samas, Ma tean, et ma alati ei jaksa. Vahel tahaks lihtsalt oma voodis oma teki all olla ja mitte mõelda sellele, et kellelegi tuleks veini pakkuda või öelda, et muidugi võib hambapastat võtta. Vahel lihtslt ei suuda. Ei taha mitte kedagi näha. Tahaks oma põnnid omale kissu tõmmata ja lihtsalt olla. Omaette. 

Thursday, September 10, 2015

Ära küsi

Ära küsi inimese käest:
-kust oled sa pärit?
-Kus on su juured?
kui sa ei ole valmis ära kuulama kogu tema elulugu. Kui sa/te ei kavatse istuda siin nüüd nädala või paar ja arutada iga detaili ta elust. 
Ära küsi neid küsimusi. Eriti ära küsi neid enda jaoks võõrastelt. Kellega pole klappi ja aeg, et minna süvitsi. Ära parem küsi. 

Nendele küsimustele pole ühesõnalisi vastuseid. 

Olen Eestist. No mida see ütleb? Mitte midagi. Ehk ütleb seda, et oskan eesti keelt. Aga siis küsigi: kas oskad?
See ei tähenda, et mul on hümni sõnad peas. Et mulle meeldivad rabad ja laukad. Et ma tunnen küünarnukitunnet iga eestlasega, kellega kohtun - väike riik ju. Et ma tean, mis on skype. Et mulle meeldib Arvo Pärdi muuskia. Et ma söön hea meelega kama. 
Ei tähenda hoopiski mitte.

Mu ema oli ameeriklane. Jällegi. No mida see ütleb? Ehk ta inglise keel ei ole briti aktsendiga. Aga miks mitte olla? 
See ei tähenda, et mulle meeldib süüa palju rämpstoitu. Et ma ei tunne maakaarti, rääkimata et oskaks vahet teha erinevate Ida-Euroopa riikide vahel. Et olen loll ja kergeusklik. Et ma olen pealiskaudne ega suuda süüvida detailidesse.
Ei tähenda see seda ega muud, mida võik eeldada. 

Ära küsi neid, sest ma tean, et sa küsid neid vaid selleks, et panna see (võõras) inimene paika. Panna ta paika mingis omas kitsarinnalises stereotüüpide süsteemis. Oma väiksesse maailmpilti. Oma eelduste keerisesse. 

Nendel küsimustel pole mõtet. Inimene pole rahvus, inimene pole päritolu. Inimene on unikaalne. Oma tõekspidamiste ja lähtekohtadega. Inimese arengut ja kasvamist on mõjutanud kõik muu maailm, mitte ainult kohalik rahvakultuur. On raamatud. On internet. On lennukid ja muud rändamisviisid. On teadmised.. On emotsioonid ja on inspiratsiooniallikad, mis küündivad lõpmatusse. 

Seepärat. Ära parem küsi. Lühike vastus on vaid soe õhk, mis vastaja suust tuleb, ei enamat. 

Wednesday, September 9, 2015

Make-up ignorant

Tuuseldasin oma riidekapis ja avastasin karbitäie vanu ehteid - nii tore neis nostalgiahetkedes sobrada. Kõrval oli veel kotike, mis peitis endas paari meikimisvahendit - ripsmetušši ja isegi lauvärve ja ühte aluskreemi. Wow! Millal ma selle küll endale muretsesin ja kasutasin? Ahjaa.. Siis kui kunagi 4 aastat tagasi sai pulma käidud. Nüüd oleks vist aeg need prügikasti visata :). Tõesti poel ammu end meikinud. Vähemalt ei tule meelde. Meenub, et see aluskreem oli üks vastik asjandus. Kuna higistan näost tavaliselt palju, siis muutus see peagi mingiks higiga segtud möksiks. Suvi oli ka. Jajah.

Siiski võtsin sellest leiust ajendatuna lahti interneti, õppimaks veidi, et kuidas see meikimine tegelikult käis. Seal oli ju mingi järjekord, et mis käib mille peale. Ka enne ripsmetušš või kõigepealt lauvärv ja kas sinna alla ka veel midagi. 
Leidsin palju huvitavat ja inspireerivat. Tänapäeval ju moeblogimine nii pop. Üks link juhatab teiseni jne. jne. Väga põnev. Nii palju erinevaid võimalusi.

Aga tegin enda jaoks ka avastuse, mis veidi raputas mu seniseid arusaamu. Olen alati arvanud, et meikimine on selline tore lisaväärtust andev tegevus. Enda ehtimine. Just sarnane ehtimisega. Et valid, mis kaelakeed või kõrvarõngaid kanda, kas panna täna käevõru, sõrmust. Või sii shoopiski mitte. Ja kui pole tuju, siis ei kannagi. Mind pole näiteks see näo kaunistamine/meikimine kunagi piisavalt palju inspireerinud ja seetõttu ei kannagi meiki. Pole huvi neid jooni tõmmata, neid värve peale kanda. Aga mul pole midagi selle vastu, et uurida tänaval, metroos, kuidas keegi teine on end ilustanud või siis pole. Inimesi on üldse tore jälgida avalikus ruumis - nende olemust, nende olekut. 

Mis ma siis avastasin? Avastasin, et meikimine polegi puhtalt lõbus kreatiivne mäng nagu ma seda siiani arvasin olevat. Ehtimise asemel on see hoopis nagu rõivaste selga panemine - ei minda ju alasti tänavale. Jah, justnimelt, mind hämmastab see. Mind hämmastasid need ülestunnistused videos, kuidas on suur eneseületus olla avalikult oma tavapärase näoga. Ilma meigita. No eks nalju selle kohta olen ka varem kuulnud, aga et nii tõsiselt kohe ja siiralt ja pisarad silmas nii räägitakse. Otse südamest. Näidata ennast selliselt internetivideos, fotol või, hoidku taevas selle eest, veel tänaval! Ma olen olnud täielik ignorant ja pole märganud maailmas sellist hirmu. Justkui hirmu iseenda ees. 

Ma olen kõik need aastad käinud tänaval alasti - hing kõigile valla! Suurimaks mureks kodust lahkudes, et ma võtmeid maha ei unustaks. Sageli ei jõua juukseidki kammida ning jälgida ega silmanurgas ei turrita öösel sinna hiilinud rähma. Ja kui ennast kogemata metrooakna peegelduselt sellisena näen, siis juukseid ikka üritan siluda ja panen naeratuse näkku - siis on väsinud hommikused silmad kohe palju ilusamad ja nedale naeratada on ju ikka hea :). Pigem inspireerib mu loppis nägu mind analüüsima, et mismoodi ma valesti elan - peaks olema vähem stressi, vähem muresid, toituma tervislikult, värsket õhku, trenni. Need aukus silmad mulle mu meigikotti pole küll meelde tuletanud. 

Kuigi samas, ära kunagi ütle "mitte kunagi". Ehk ükspäev koidb ka minu päev endale need oskused ka praktiliselt selgeks teha - teooria on ju täitsa põnev. Praegu jääb see aga ka selle taha, et kuskile poodi minek ja endale õigete ja sobivate vahendite leidmine tundub meeletult aeganõudev ja kontimurdev. Juba teooria otsimine internetist on liig mis liig - vot kui palju mud ma oleksin/poleksin selle ajag jõudnud. Seega ei postita ma veel niipeagi siia mingit "pärast" pilti. Mitte et ma ka mäletaksin, millal ja kas üldse ma siia päevikusse olen endast pilti lisanud. Siin see siis vahelduseks on:



Monday, September 7, 2015

Järv

Nädalavahetusel sadas vihma. Ja ikka nii, et vaatad, päike paistab, ja vaatad sekund hiljem, et hoopis vihma sajab. Laupäev möödus nii. Ikka õues käisime ja märjaks saime ka. 
Pühapäevalgi. Kodused. Päiksele sai siiski jalgratastel järgi sõidetud. Tegime vahvleid (aitäh, Reet, küpsetaja eest!).
Ja pärastlõunal käisime oma kalli järve ääres müttamas. Athena tahtis ujuma. Aga ujumas käis hoopis Esta. 

Randa koertega ei lubata. Ja õnneks sadas püssnuge, kui rannaäärde jõudsime. samuti oli mul, õnneks, kotis üks üllatus kõigile, milel abil neid autosse meelitada - üllatus kutsub ikka kõik lapsed ka kõige meeldivamast ja suuremast poriloigust ja lausvihmast autosse. Kes siis üllatust ei tahaks? olgu see kasvõi lihtsalt üks kreemiga küpsis. Igaühele üks. Välja arvatud koer.  
Enne sadu sai veidi kala püütud. Mulle tehti uhhaad. Aga kalamehe kõrval veeääres istus ka üks kassipoeg, kes sai õnge otsast kohe värsket kala. 
Saage tuttavaks (vasakult): kass, õngeritv ja kalamees
Kui metsast ära hakkasime tulema oli jutuks, et helistame kodus issile. Athena teatas, et issile peab kindlasti rääkima, et sõime metsas pohli. Aeneas seletas ka midagi pardist ja Athena arvas, et issile tuleb ka öelda: "Daddy, we saw some ducks on the lake!"
Porgandipiknik ja part. Pardile porgandit ei pakkunud, kuna emme keelas vett reostada. 

Friday, September 4, 2015

Zen

Viimasel ajal olen end kuidagi mingi mulli sisse sättinud. 
Kuidagi palju asju toimub. Palju negatiivset. Aga ma ei taha sellesse haakuda. Ei taha. Tahan olla kuskil eemal nii, et see negatiivsus ei jõua minuni. Ja see ei jõuagi. Ma tean, et ei jõua. Sest ma ei defineeri seda nii. Ei ole halb. Lihtsalt on. 

Ei ole halb see, et keegi on aeglaselt aga kindlalt liikumas surma poole. 
Ei ole halb see, et keegi peab end teisest paremaks ja ootab vabandusi vaid selle pärast, et ta arvab, et on ise teisest parem(ini käitunud).
Ei ole halb see, et keegi peab ennast paremaks teistest ja pistab põlema nende maja.
Ei ole halb see, et keskid nimetavad seda eelmist "vihakuulutajate" käepikenduseks ja peavad seega ennast paremaks neist "vihakuulutajatest" nägamata kui palju viha nad ise vihakuulutajat vihates loovad. 
Ei ole halb see, et korraldatakse mingit sõbralikku kontserti ja seeläbi defineeritakse õelust ja vaenu . 
Ei ole halb see, kui raha peab viskama vahest lihtsalt tuulde, sest keegi on kunagi jätnud poole tõest rääkimata omakasu huvides. Eks tal siis vedas. 

Keegi ei ole parem, miski ei ole halvam, miski ei ole parem, keegi ei ole halvem. Asjad ja inimesed lihtsalt on. Sest kui ma jätan välja negatiivsuse, siis jääb ju ka positiivne välja. Ka positiivsust pole olemas. 

Kui ma kellelegi naeratan, aga tema arvab, et ma irvitan ta üle. Võib ju nii olla. 

Ma ei ütle, et mu mull on neutraalne. Kindlasti mitte. Ka mina oskan jonnida ja vihastuda ja olla laisk ja tähelepanematu ja väsinud ja õel ja samas ka õnnelik ja rõõmus ja armastav ja hooliv ja nii edasi. See mull on mitmekülgne. Oma moodi. Aga kindlasti pole see kellestki parem, kuskil kõrgemalseisev, puutumatu ja mõjutamatu. Ei ole. 

Thursday, September 3, 2015

Ära usalda rohelist kaubikut

Vihma sajab.  Kallab suisa.
Viisin Mike-i lennujaama. Jah, ta läks jälle teadmata ajaks.
Kehä ääres seisis väike roheline kaubik, mis mind möödudes pildistas. Jeee! See pilt läheb mulle vist umbes 140EUR maksma. Eks siis näeb, mis varsti postkasti saabub.
Aga teinekord tean. Kui on veidike kihutamissoovi, siis rohelisest kaubikust ma mööda ei kihuta. Siin ju ei pea ette hoiatama, erinevalt Eestist ja Rootsist, kui kaamera teepervel pesitseb. Ja nii see siis pesitseb väikestes rohelistes kaubikutes.
On ikka kaubikud!
Aga vihma kallab jätkuvalt.

Wednesday, September 2, 2015

Väike tiir Tartusse

Käisin laste ja mu isaga korraks Tartus. Seal oli vaja kuu ajaga kasvanud rohi aiast maha võtta ja muudki toimetada. Hea, et isa abiks oli, muidu poleks jaksanud selle metsaga seal aias võidelda. Hämmastav ikka, kuidas muru vohada võib.
Ja isaga oli ka tore. Mul on alati hea meel, kui lapsed saavad oma vanaisaga koos olla ja papi on tõesti tore vanaisa. Missiis, et ta ei kuule, ikka saab hakkama. Ja Athena on ka paras korrutaja, nii et hädapärased asjad saab ikka niimitu korda üle korrutatud, et papi ka ikka aru saab. 
Aga. Ma olen vist juba käega löönud sellele, et suudaks Tartus ka sõpradega kokku saada. Üle ühe korraga ikka ei jaksa (ühte siiski nägin ka - lehvitan ;)!) ja alati on seal niipalju muud toimetada ja aega alati liiga vähe. No isegi suvel oli vähe, kui suvitasime seal ju ometi pikalt. Minu suhtlemis-võimed on viimaste aastatega ikka meeletult kahanenud. Ei jaksa lihtsalt enam. Pealiskaudselt ei taha. Sügavutti minekuks jälle pole mahti ja jaksu. Andke siis mulle andeks. Ma loodan, et tulevikus on mul jälle rohkem seda jaksu ja teiegi veel olemas. Erinevalt mõnest, keda enam ei ole või varsti ei ole... 
Päikest!