Friday, October 30, 2015

Talon kokous ehk vinguklubi

Käisin sel nädalal kahel kooperatiivi koosolekul. Kahel, sest ma ei taibanud alguses, et meie  ca 10 ridaelamu peale on tegelikult kaks kooperatiivi. Nüüd siis tean. Teisipäeva õhtul sattusin siis teise kooperatiivi koosolekule. See oli selline paras soomekeeletund mulle. Istusin nurgas ja kuulasin. Vaikselt hakkas selguma, et olen vales kohas. Aga noh, täitsa põnev oli jälgida, mida arutatakse ja kuidas see süsteem toimib. Koosoleku juhataja oli ka päris muhe ja naljatlev tädi. See oli vahva koosolek. Aga enne lõppu tulin ikka ära, kuna olin lubanud koju sööma minna. 
Eile oli siis see õige meie kooperatiivi koosolek. Seal olin ka vaid 30min, kuna teised ootasid kodus sooja söögiga. Aga mul oli nii hea meel, et mul oli põhjust ära tulla. Sellist vinguklubi ma küll rohkem külastada ei kavatse. Jeebus-jeebus. 
Küll on kärss kärnas ja maa külmetanud. Keegi on ühisruume kasutanud ja koristamata jätnud - ei saa vist soomekeelsetest reeglitest aru?! Kes pargib oma autot muutkui valesti, et teised ei saa hästi välja sõita, aga keegi talle ju ültema ka ei lähe sest ei taha tülli minna (no miks peaks?). Küll lasevad mõned oma koertel siia ja sinna pissida-kakada (meie ka!). No koerad peavad ju kuskil seda tegema?! Pigem oleks probleem, kui seda number 2-te üles ei korjata (selles meie küll süüdi pole!). Nenditi ka, et muidugi ei tule need, kes asju "valesti teeva" koosolekule. Ja siis ma sain õnneks tulema....
Need koosolekud jäävad küll edaspidi minu poolt väisamata. Minu meelest on siin väga tore elada. Pole mul vaja mingi 15-e inimesega koos istuda ja vinguda. Las nad siis vinguvad oma vingu välja, ehk vinguvad pärast kodus oma meeste-naiste-laste-koerte peale vähem. Või siis saavad just hoogu tiibadesse ja ving jätkub läbi elu. No olgu neil siis see vingutiivuline elu. Ma elan teistmoodi. 
Mõtlesin veel, et ei tea, kas oleks pidanud ütlema midagi enne lahkumist, aga tundus, et nad olid end juba nii üles keeranud, et sellest poleks miskit olnud. Pealegi ei tule mul kunagi õigel ajal need õiged soomekeelsed sõnad meelde. 
Läksin koju ja viisin koera pissile. 
Rohkem lõbu!
Vähem vingu!  

Thursday, October 29, 2015

Peopaanika

Korraldame Finkale esimest korda sünnipäevapidu. Sellist koos lasteaiakaaslastega. Ja ma olen nii närvis. 
Finka juba niii kaua räägib sellest peost. Keda ta kõiki kutsub ja keda ei taha kutsuda. Ka vanu lasteaiasõpru tahab kutsuda... 
Eile siis saatsin kirjad laiali, sest 1,5 nädala pärast laupäeval tahame nad siis siia meie koju (või kodu juurde klubiruumi) kutsuda. 
Paar juba vastasid, et tulavad. Uh! See oli üks hirm mul, et järsku ei taha keegi tulla, elame ju lasteaiast ja kõigi kodudest päris kaugel.
Ning ma olen siiani ebakindel aja valiku suhtes. Jäi 11-14. Ei tahtnud hilisemaks jätta, kuna siis saavad kõik veel nädalavahetusel muud ette võtta (kaasaarvatud me ise) ja Enn magab ka kaootiliselt nädalavahetustel ning oleks tortsus ja magamata õhtupoolikul (ehk) või peaksin teda hoopis peo ajal magama viima. Ja varem oleks ka liiga vara - enamasti tullakse ju teisest linna otsast. No väiksematele lastele grupist see vist kattub küll osaliselt uneajaga, aga mis teha. Jäi nii. 
Ja mis veel süüa pakkud (ehk kas kõik mis plaanin on piisav ja maitsev)? Kas teha siiamaani olnud tavapärast lasteaia sünnipäeva programmi või läheksid ka muudatused läbi? Kas teeme end väga lolliks, kui hakkame laste ja nende vanematega mingeid mänge mängima või oleks see just eriti lõbus? Ohjah. 
Tahaks ju nii kangesti, et Finkal tuleks tore pidu. 
No peoni on ju veel nii palju aega ning saan veel nii palju mõelda ja ümber mõelda. 
Oi kui kummaline närvis olek. Ei mäletagi, milla viimati nii pabistasin. 

Saturday, October 24, 2015

Logistik ehk ema

Kõik ju teavad seda mõistatust, kuidas talumees peab paadiga kapsa, kitse ja hundi üle jõe viima, aga paati mahub talumehele lisaks vaid kaks nimetatuist. 
Mul on praegu just selline tunne, kui liigun Estaga koos paadiga (no ikka laevaga) Tallinna suunas. Olime ju lastega lõbusat pikka nädalavahetust veetmas Tartus ja Tallinnas ja ehk mujalgi. Juhtus aga, et M kupatas end eile öösel palavikupaanikas haiglasse. Sinna ta ka avasüli vastu võeti ning karantiini pandi. Öö jooksul muutkui täiendas ka minu infot oma seisukorrast. Ähvardatakse, et enne 10 päeva välja ei saa, alguses öeldi, et 2 peab kindlasti seal veetma
Aga koju jäi ju teda ootama Estake. Kes siis koera haiglasse kaasa võtab? Kuigi samas, seal pole neid "koerakeelumärke" tegelikutl näinud. Keegi ei tule selle pealegi, et keegi tuleks selle peale, et tahaks lemmiklooma nakkushaiglasse kaasa võtta. 
Ja siis oli vaja sellel superlogistikul kiiresti tegutseda. Hommikul vara auto pakkida ja Tartust Tallinna kihutada. Lastele rääkida rõõmustav muinasjutt, kuidas nad saavad vanaema, nõbude ja tädiga terve päeva trallida, õhtul vanaema muinasjuttude peale magama jääda ja emme siis poeb öösel neile kaissu. See lugu, eriti see kaissu pugemise lubadus neile meeldis. Proteste  ei tulnudki (pole oma teadmisi tegelikult viimased paar tundi uuendanud - ehk lõpuks siiski ka protestiti).
Nii ma siis läksin. Laevale, trammile, metroole, koju... Kiirelt-kiirelt Estaga õue, kiirelt-kiirelt jõudsin ka M-ile hädavajalikke asju viia ja kiirelt-kiirelt laevale tagasi. Kõik tehtud niikui nups!
Super!
Olen nii rahul!
Ja niii väsinud... 

Tuesday, October 20, 2015

33

See äge vanus! Kuidagi nii täpselt paras number mu jaoks praegu :)
Ja parim tegevus on tänava-äärsetes kuldsetes lehtedes sahistamine ja siis jälgimine, kuidas möödujad mind veidi "uhuuu"-ks peavad :). Ja päike paistab ka ning kuldab mu maailma veelgi kaunimaks. Mõnus!
Fotokat kaasas ei ole, aga silma-pilte tegin palju. Ainult enda jaoks. Teistega ei jaga!

Hommikul M magas. Tal on tegelikult palavik, aga hommil pole teda lihtsalt mitte mingilgi viisil võimalik ärkvel näha. Ma tegin ahjus muffin-pannkooke ehk popikuid, nagu neid retseptis nimetati. Väga nämmad tulid, kuigi lapsed polnudki nii vaimustuses nagu arvasin, et nad võiksid. Finka ärkas, kui olin üleval korrusel köögis. Ta tuli trepist üles mulle "Tere hommikust" ütlema. Läksin talle vastu ja teatasin, et mul on täna sünnipäev. Seepeale kamandas ta mu voodisse tagasi ja ütles, et ma pean magama. Tuli veidi aja pärast mängutoast hiljuti M-ile tehtud sünnipäevakaardiga. "Näe, emme, sa võid kasutada issi sünnipäevakaarti" :). Aga veidi aja pärast tõi veel lillelises kotis märkmiku, kuhu ta oli eelmisel päeval kleepekaid kleepinud. Aitäh-aitäh, mu kallis! Pärast laulsid lapsed mulle veel sünnipäevalaulu hommikusöögi ajal. Kui kaasa laulsin, siis keelasid ära - sünnipäevalaps ei tohi laulda. 

Tore!

Sunday, October 18, 2015

Nädalavahetus õues

No tegelikult, polnud see mingi nädalavahetus õues. Eile veetsime ca 2h ja täna 4,5h õues. See pani mind ainult mõtlema, et küll me veedame ikka vähe aega õues. Tegelikult ka! 
Ilm oli siiki meeletult ilus ja nautimist väärt iga hetk. Eile käisin nostalgitsemas Sibeliuse monumendi juures. Seal see vahva Recatta kohvik, kus saab õues lõkke peal vorste küpsetada. Seda ka tegime. Varem polnudki. Ja siis mänguväljakule. Mänguväljakult ära tulles oli Finkal jonnihoog, kuna tal tuli meelde, et me kohvikus kaneelirulle üldsegi ei söönudki. Jah, varasemalt seal käies seda alati (paar korda) tegime ja kohvik seostub Finkale ikka alati millegi magusaga. Aga noh, kui koju jõudsime, siis oli meil veel kõrvitsapirukat kapist võtta. Päev päästetud. 


Täna läksime jällegi oma lemmikjärve äärde ja lemmikmetsa. Seal oli seekord kuidagi erakordselt mõnus. Ennuga on lahe sellistes kohtades käia. Ta ei viitsi kõndida sirgel pargiteel, kuid kui saab kuskile väikesele juurika- ja kalujunukirohkele rajakesele keerata, siis on ta täis indu ja tahtmist minna-minna-minna ja avastada. mis siis, et vahepeal peab end käpuli üles upitama või alla tulema pepu peal. Julgust ja tahtmist jagub!















Jah, Ennul on silm sinine. See juba nädala nii. Kohtus lauajalaga. 
 Pannkoogipaus. Ja Esta vesistab.

 Ühel korralikul matkal tuleb ikka teha nabapilti. Finka initsiatiiv.

Aga kui lapsed väsivad ja vaja veel ikka seda sirgemat pargiteed mööda minna, enne kui lõkkekoht või mänguväljak ootamas, siis on mul juba hiiglama ammusest ajast varuks üks tore teatevõistluse mäng. Kunagi sai seda teha vaid kärust ja minust maha jäävale Finkale, aga nüüd on sellel ka lisaks omavahelise võistluse moment juures. Käib see nii: mina olen teadagi jõudnud juba lastest kaugemale ette kõndida, nii parasjagu, mitte liialt, et neid ikka näeks ja pole keegi päris maha jäänud. Siis kïkitan ja ajan käed laiali. Hüüan: "Kalli!" Teadagi hakkavad siis kaks jõnglast kohe naerusui minu poole jooksma, kuni saavad oma kallistused kätte. Kes ees, see saab enne ja kes järgi tuleb ei jää ka ilma. Ning siis on juba nõudlus olemas, et seda veel ja veel mängida. Jooksen jälle veidi ette (ja nemad jooksevad tagasi - nagu täna juhtus) ning uus kalli-jooks algab. Nii ei tundugi tee enam pikk ja õige varsti saavad lõkkeplatsil hakata valmima soojad vorsti. 
Esta sai täna ka turja märjaks. Alguses arvasin, et ei hakka teda märjaks tegema. Lasin tal paar korda küll metsas ringi jooksma. Aga lõpuks ta justkui nõudis ise selle ujumise välja. Ja siis viskasin talle seda pulka sinna vette ikka veel ja veel. Lapsed olid vaimustuses ja tahtsid ka. Ja proovisid. Enn viskas isegi päris kaugele, kaugemale kui Finka. Aga Finkaga mitte niiväga, aga Ennu pealt on näha, et Esta peab teda omasuguseks kutskikaks, kes pigem rivaal kui pulgaviskaja. Ei meeldinud talle sugugi, et Enn tahab pulka võtta või enda käes hoida. Eks ta peab veel kasvama. Samas on Enn just lastest see, kes Estast rohkem hoolib.
Igatahes, pärast 4,5h koju jõudes õhetasid me kõigi põsed ja mul oli tunne justkui oleks saanud värskest õhust mürgituse. Tore! 

Wednesday, October 14, 2015

Metroos

Järjekordne nädal, kus saab topeltkogus metrood. 
See tähendab siis seda, et M on lennus ja mina üksinda laste- ja koerakarjane. Ning kuna raamatukokkupole viisakas koeraga minna, siis tulengi igapäevaselt koju. Metroos (homme jääb küll vahele, sest üks tore mammi teeb põnnidele lasteaiast ja metroost vaba päeva, ka mulle) .

Ma parem ei räägi, mis juhtub siis, kui olen metroos lastega. No võin ju vihjata, et siis käib ju ikka trall. Ja vahel keegi pahandab, et keegi teine kaugustesse ei kihutaks (kuigi nad on suht ära õppinud, et metroos peab hoidma minu lähedusse). Ja vahel kõlavad ruiged, määgimised ja mjaugumised nii, et peatusest lisanduvad reisijad võivad ekslikult arvata, et astuvad lauta. Ja sageli on kuulda minu kõlavat häält, mis loeb kauneid värsse või proosatekste. Ja vahel võlutakse keegi konnaks või võlutakse kellelegi mõni kallistus jne, jne. 

Aga, kui sõidan üksinda, siis on see oranž metroo on üks mõnus koht. Teekond. Olen liikuvuses, aga samas paigal.
Vahel loen raamatut või mõnda prinditud artiklit. 
Vahel panen silmad kinni ja üritan halvati magatud ööd heastada. 
Vahel võtan märkmiku välja ja kirjutan. 
Aga kõige rohkem meeldib mulle lihtsalt jälgida inimesi. Millised nad on? Mis riideid nad kannavad või aksessuaare? Millised on näoilmed? Üldine olek?

Hämmastav, kui endasse tõmbunud on inimesed metroos. Siin, teistega koos, tipptunnil ikka suht kokku surutud.  Hallid ja tõsised näod. Sageli süübinud oma telefoni. Neid jälgima peaksin suhteliselt diskreetselt (kuigi ma seda vist ei tee), et mitte olla pealetükkiv. Teiste inimeste pilkusid välditakse nagu need oleks põletav leek. Ma arvan, et ma ise näen tegelikult väga sageli suht sarnane välja. Tüpinud nägu, mõtted juba seal, kuhu liigun ja tegemistel, mis ees ootavad. Igatahes mitte siin ja praegu nende inimestega koos selles ühises oranžis ruumis. 

Aga esmaspäeval (vist) oli linna minnes metroos väike tüdruk oma isaga. Nad olid nii ühte nägu. Isa oli jälle selline veidi tülpinud, hall endasse tõmbunud või noh, tegelikult ikka last jälgis ka. Aga see viisakalt kärus istuv tüdruk. Tal oli nii särav naeratus! Nii suured uurivad ja avastamisrõõmu täis silmad. Nii ehe ja elurõõmus. Tema näost oli näha, et just siin ja praegu on maailma kõige parem paik olemiseks!

Mul tekkis sellest üks mäng. Mida nüüd muutkui metroos mängin. Vaatan inimesi ja mõtlen, millised olid nemad, kui nad olid lapsed. Mis oli nende olekus ja pilgus sarnast või erinevat. Mis pättuseid (laps olles) siin metroos sõites plaaniksid, kuidas torude otsas kõõluks või pingi alla poeks. Kuhu sõrmi topiks. Mis oleks, kui kogu metroo oleks täis neid rõõmsaid avastamishimulisi lapsi. Oleks vast lõbus!

Ja nii ma tunnengi jälle vähem piinlikust oma mürgeldavate laste üle (no tegelikult nad ju üldse ei mürgelda), sest ma olen kindel, et kesiganes siin istub, sügaval südames tahaks ta ise just samamoodi lärmata, trallitada ja rõõmu tunda. 

Tuesday, October 13, 2015

Ma ei ole eestlane

Ma tean, ma juba kunagi kirjutasin sellest, aga ikka ei anna rahu...

See ahistab mind. See eestlaseks olemine. Või õigemini, see ei paku mulle midagi. See ei anna mulle mitte mingit lisaväärtust. See ei muuda mind paremaks (ega halvemaks) inimeseks. Mingi rahvuslik uhkus, mida tunda. Mul pole seda (see kvoot sai juba ammu kodutütrena ja varem Balti ketis seistes täis). Ma olen lihtsalt uhke iseenda üle, oma pere üle, oma sõprade üle, toredate inimeste üle. Või siis võtta mingi seisukoht vihakõnede, piinlikustunde ja ei tea mis suhtes. Milleks? Milleks peaks kellegi pahuruse analüüsimiseks aega kulutama? Ehk mõni psühholoog seda professionaalsest huvist teeks. Rahvus on osa inimese identiteedist ja ma tunnen, et ma olen sellest eesti rahvusest välja kasvanud. Järgmisel rahvaloendusel ma ennast enam "eestlasena" ei sildista. Jah, rahvus on minu jaoks muutunud lahtriks, mis pole elus üldse oluline.

Ma armastan eesti keelt. Mulle meeldib rääkida eesti keeles. Eriti äge on seda teha lastega ja vaadata, kuidas nad õpivad ja vastu räägivad. Iga päev rohkem. Äge on rääkida eesti keelt avalikus ruumis, siin linnas, nende vaiksete inimeste vahel, kes julgevad vaid napsisena või (veidi) ärritatuna sarnaselt sõna võtta. Ühistranspordis. Ma tean, et me oleme sageli päris valjud, kui lastele seletan, mis masinad kuskil tänava ääres töötavad või kommenteerime inimesi ja nende käitumist või loen valjusti raamatuid ette või... Mulle meeldib rääkida. Ma armastan selle keele kõla ja nüansse. Väljendeid, mida üheski teises keeles pole võimalik väljendada. Mitte samamoodi. Riime ja nalju. Ma tahan, et mul oleks, kellega seda keelt kõnelda. Seepärast muutkui vatrangi lastega, et oleks, kellega suhelda. igapäevaselt. Eesti keeles. Ja proovin jälgida, et räägiksin õigesti. Oi, kui raske see tegelikult on... mulle düsgraafile ja muil viisil longavale "keelegurule".

Ma armastan ja austan paljusid eestlasi. Väga paljusid. Sõpru ja sugulasi. On palju inimesi, neid eesti keelt kõnelevaid ja ka Eestis elavaid, keda hindan ja kellele saadan sageli mõttetes häid soove kui neid tihti ei kohta või sattub harva suhtlema. Sõbrad.

See mitte-eestlus on süvenenud viimaste aastate jooksul. Et mu lapsel pole Eesti kodakontsustki. "No mis vahet sel tegelikult on? Ema on ema ja jääb emaks," ütles üks sõber, kelle kultuuris on emad väga olulised. Ja need kaks musipalli siin kodus, rääkimata nende isast, ongi vist tekitanud selle minu iseendas reisimise (reisimine on lihtsalt veres). Tuhnivad igas võimalikus augus ja piiluvad iga võimaliku nurga taha nii, et iga päev on seiklus.  Uued avastused on sagedased, kui need kaks jõnglast mu taluvuse piire kombivad ja peegeldavad tagasi seda, millest ma varem teadlik ei olegi olnud. Peegeldavad head ja peegeldavad halba. Voolivad mind ümber ja üle. Vist suht vähe jäänud alles sellest, mis ma arvasin end olevat. Aga mulle meeldib see retk, mis on paljudki prioriteedid ümber muutnud ja pannud mind iseennast hindama ja armastama. Oma elu armastama.

Sunday, October 11, 2015

Käruta

Eelmine nädal käisime käruta. 
Käru on teatavasti siin linnas käru saatjale täiskasvanule ühistranspordi tasuta pileti eest. Aga, kuna mul on lähiajal palju vaja ka ilma käru-lasteta ringi sõita, siis ostsin endale 4 nädala pileti. 
Ja kuna 
1. Enn sageli keeldub kärus istumast. Eriti pärast lasteaiapäeva (Finka küll pigem naudib selle aja puhkehetki).
2. on olnud juhuseid, kus mind ajavad need kolm last hulluks, kelle käest kinni hoidmiseks käsi ei jagu (Enn, Finka ja Käru)
3. bussiga sõita on tore. Eriti arvab nii Enn.
4. jalgsi liikuda on tore. Eriti arvan nii mina. Ja seda peaksime me kõik kolm (Enn, Finka ja mina) rohkem tegema.
5. viise, kuidas koju saada on mitmeid ja linna on ühistranspordiga tore avastada (nii arvame mina ja Enn)
Seega siis mööduski eelmine nädal selliselt, et käru üldse ei kasutanud (va esmaspäev ja nii see ka jääb). Möödus see üllatavalt toredasti ja  avastasin, et lapsi saabki ilma kärus istumata täitsa mõnusalt õiges suunas ja (vahel isegi) arvestava kiirusega liikuma saada. 
Kaasreisijad pidid meid muidugi üksjagu taluma, aga eks meie pidime ka neid taluma (noh seda nende vaikust ja pöritavaid silmi ja vahel isegi pahurat nägu). Bussijuhi käest sain ka veidi pahandada, et jätan lapse üksi esiistmele istuma... ta ei taibanud (õnneks), et samal ajal istub teine väikelaps tagaistmel üksinda. Ei noh, päris nii hull ikka polnud ;).
Samas juhuts nii, et erinevatel põhjustel jäime ikkagi iga päev lasteaeda hiljaks (oli see siis protesti õueriiete selga saamisel, protest, et bussisõit metroojaama jäi lühikeseks, tramm ei tulnud kava kohaselt või siis ehk veel midagi), seega on uueks nädalaks eesmärk olemas - jõuda õigeks ajaks!
Siin mõned trammi ja bussinautlejad:






Sunday, October 4, 2015

Haldjas

Meie kodus elab ju nüüd juba pikemat aega üks haldjas. 

Haldjas peab alati kandma kleite. Eriti roosasid. Ja eriti lilledega kaunistatud.
Talle meeldib üldse riideid (kleite) selga proovida ning siis end peeglist imetlema minna. 

Tal on võlukepp. No tegelikult on küll kõik laste vihmavarjud meil nüüdseks võlukepid. Ära mitte mainigi sõna "vihmavari", neid meil pole. Ja kui õues vihma sajab, siis peab kindlasti võlukepp kaasas olema, aga vihmavarjuks see lahti ei käi - sadagu kasvõi püssnuge. Võlukepp on üldse vaja alati kaasa võtta ning seda läheb ka lasteaias vaja.

Ta oskab võluda. Vahel oleme kõik konnad. Vahel nälkjad. Vael võlutakse kellelegi mõni kallistus või musi. Vahel ta võlub meid printsideks ja printsessideks. Mis parasjagu pähe tuleb.

Kui talle midagi väga meeldib ja ta ei taha seda teistega jagada, siis ta ütleb:
- See on ainult haldjatele!
- Ainult haldjad võivad sellega mängida!
- Ainult haldjad võivad seda süüa!
- Ainult haldjad võivad siin toas olla, tantsida, joosta, ronida jne jne.

Suurim kompliment, mida see haldjas teeb on see, kui ta nimetab sind ka haldjaks. Toob sulle võlukepi ja lubab sul võluda.

Tema suurim unistus on saada poest sädelevaid kaunistusi ning üks puhvis kleit. Juba välja vaadatud. Tiibu tal ka veel pole (no kunagi olid, aga need on kadunud). Tiivad on praegu ainult jalanõudel, aga sellest vist ka piisab või vähemalt aitab natukenegi.

See haldjas tuli meie juurde siis, kui ükskord augusti lõpus tegid haldjaks-riietatud naised meie kodulähedase kultuurikeskuse Stoa ees suuri seebimulle. See oli nii vahva! Ja kinnistus, kui leidsime internetiavarustest uue multika: "Ben and Holli's little kingdom", Ennu pakutud lühendina "Bolly". See on tõesti armas multikas ja haldjaprintsessid, elagu!


Thursday, October 1, 2015

Rahvusvaheline kohvipäev

Selline päev täna. Vaat, mida tähistatakse.

Aga mina jõin täna oma vimase kohvi. Just hommikul otsustasin nii kohvi tehes. Olen seda varemgi otsustanud ja seega tean, et ega see otsus igavesti kesta. Nii juba on sõltuvustega. Aga väike paus ei tee paha. Aitab paremini magada ja olla energilisem - seda tean ka varasemast kogemusest. 

Ja see otsust tuli tegelikult eelkõige sellest, et meie kallis kohvimasin elab oma viimaseid hetki. Krögiseb ja rögiseb igal korral, kui teda kasutan viimasel ajal. Ja eks me ole veidi hooletud olnud temaga küll  - pole piisavalt tihti puhastanud, õlitanud ja niisama pai teinud. Aga eks hakkab ka lihtsalt oma elu lõppu jõudma. Ikka juba nii 5 aastat meid järjekindlalt, igapäevaselt teeninud ja teinud suhteliselt head kohvi.

Ehk siis. Otsustasin, et jätan ta rahule. Las ta seisab seal köögis, sest küll leidub ikka kasutajaid veel - Mike ja kui keegi juhtub külla tulema.  Loodan siis, et ta suudab endast parima anda. Vaatame. Olgu tal väärikas lõpp. Kuni me ükspäev lõpuks otsustame ta välja vahetada. 

Kohvi on muidugi hea. Väga hea. Eriti hea on kohvi lõhn. Hea kohvi lõhn. See kohvi, mida antakse Itaalias nendes püstijalabaarides, kuhu korraks tänavalt sisse astud ja palud kohvi - mmmmm. Soomes saab kahjuks kohvikutes harva head kohvi. Pigem see hapu ja seisnud lörr. Siiski on mõnel pool ka masinad, kust tuleb enam-vähm talutav neste. Aga head kohvi on siiski raske tabada. Pigem siis mitte juua, kui mujalt ka ei saa. 

Seega jään huviga ootama meie kunagist tulevast uut masinat.