Kuuselugu

Käisin 22se õhtul oma tavapärasel õhtujalutuskäigul. See on selline mu pea igaõhtune tunnine retk ümbruskonnas, kui lapsed magavad ja Mike mängib arvutis malet. Aga seekord juhtus midagi erilist... Jalutasin oma mõtteid mõlgutades, kui järsku ilmus suht ootamatult minu ette üks väiksemat kasvu mehike. Oli teisel nägu puhta habemes ja turi küürus, ag asilmad olid lahked ja rõõmsad. Soovis mulle "Hyvä joulua!" Kuuldes mu vastust, hakkas ta aga minuga rääkima pea puhtas eesti keeles. Need päkapikud on ikka parajad polüklotid. 

- Kuulge preili, järsu saate teie hädas aidata?

- Eks ikka saan, kui konti ei murra. Mis mureks?

- Ega minul ei olegi tegelikutl häda, hädas on hoopis keegi teine.

- ?

- Vaadake seda lagedat platsi seal teisel pool teed, mis oli ennem metsatukk. Sealt saeti kõik puud mõni nädal tagasi maha. Järgmisel aastal hakatakse sinna ametikooli ehitama. Aga praegu seisab seal lihtsalt üks suur hunnik puid. Kõndisin mina sealt ennist mööda, kui kuulsin, ühte puud vaikselt nutta tihkumas..

- Kuulsite nutta tihkumas!!!???

- Nojah. Saate ju isegi aru, et lisaks inimkeeltele peavad minusugused päkapikud ka muid looduse hääli tundma.

- Eeee. Vist küll. 

- Novot. Las ma räägin edasi. See puu oli üks kuuseke, kes oli otse loomulikult kurb, et ta enam kasvada ei saa. Oli ta ju maha saetud ja koos teiste suuremate ja väiksemate puudega ühes hunnikusse visatud.  Läksin ja lohutasin seda puukest, aga ega eriti midagi teha ei saagi. Mis kord maha saetud, seda enam uuesti maha ei istuda. Aga nüüd edasi kõndides ja teid kohates tuli mul hiilgav idee.

- Jah. Kuulan. 

- Ehk saate teie võtta selle puu ja viia enda juurde jõulupuuks? Nii oleks kuusekese mure murtud, olemine jälle lõbus ja teilgi toas rohkelt jõulurõõmu.

- Oih, aga see ei ole ju sugugi kelelgi hädas aitamine vaid pigem kingitus endale! Muidugi saan nii teha! suur tänu teile toreda mõtte eest! Kauneid jõule!

- Kauneid jõule teilegi, hea inimene!

Tahtsin veel kätt anda, kuid kadunud see kummaline tegelane oligi. Päkapikk - nii ta end nimetas. 

Mina seadsin siis sammud nimetatud puuhunniku poole ja tõepoolest leidsin sealt küll veidi räsitud, kuid siiski auväärse kuusekese. Kaenlasse ja kodupoole teele. 

Nii ta siis meie tuppa tuli.

Hea kaaslane, kui sõime oma traditsioonilist jõulupizzat. Seekord küll päris esimest korda otsast lõpuni minu tehtud. Aga tänu kogu kirele, mis sinna sisse panin, sai see pizza imeline!

Ja kui jõuluvana oli öösel mingisugusest korstnast sisse roninud ja kuusealuse kinkidega ning jõulusokid kommide ja muude vidinatega täitnud.

Või kui lapsed juba kingid olid avanud, Ennul uus tudukas seljas ja legodest vaja esimesed konstruktsioonid ehitada.

Suurepärane taust, muidugi, ka Athena uue kleidi ja aksessuaaride (tiivad küll juba kantud) jäädvustamiseks. 

Nii need jõulud on. 

Stumping in the jungle

Igatahes, või siis mitte...

See lasteaeda minek polnudki nii igatahes. Seetõttu siis, et avastasin õhtul lastelt kahtlaselt palju punaseid täpikesi. eelkõige jalgadelt. Ennul oli neid juba päev varem, arvasin, et miskit ärritavat söönud, aga kui Finkal ka, siis pole kahtlustki. Polnudki oksetõbi vaid hoopis... Oh. Järjekordne enteroviirus... 

Arstile helistasin ka, aga jäin täna veidi hiljaks - aega enam ei saanud. õeldi, et tulgu elavasse järjekorda või helistagu esmaspäeva hommikul kell 8, kui pole ära kadunud need täpikesed. 

Ja nii ma siis mõnulesin täna jälle lastega kodus. Mõnu-mõnu... 

Vähemalt jõudsin ühe eelmine aasta detsembris alustatud projekti lõpuni teha. Nüüd võib jõuluvana meile kommikotiga jõuluöösel korstna kaudu külla tulla küll. On, kuhu kommi panna. Ja muid väiksemaid vidinaid toogu ka, et me päris komminägudeks ei muutuks... 

Fantaasiapäevad

Need haiged lapsed teevad elu ikka väga huvitavaks. Finka muutkui mõtleb aga uusi kreatiivseid mänge ning tegevusi välja ning Enn ei jää osalemises või täienduste pakkumises maha. 

Lapsed mängivad diivanipatjadest ja toolidest ehitatud lennukil. Dialoogi alustab Finka.

- Me sõidame Ukrainasse, Aeneas on piloot ja mina olen reisija.

- Kohal!

- Ei, me pole veel kohal See on alles Soome-Ameerika. (Uurin, et mis koht on Soome-Ameerika ja Finka parandab et ikka Põhja-Ameetika)

Sõit jäheb edasi, kui Enn hüüab jälle:

- Kohal!

- Ei, me pole veel kohal See on alles Aafrika.

Aga juhtus nii, et lennuk läks katki, kuigi oldi alles Aafrikas. Finka teatab:

- Pole midagi, ma lähen toon Ukrainast tööriistad ja parandad lennuki ära. 

Mõledud-tehtud.

Lisaks vahvatele maalidele, mida maaliti, kujundas Finka ka mängutuppa ühe nukukäru-kuuse. Sellise:

Mina kujundasin samal ajal, no tegelikult hiljem, mängutoa seinale ka ühe kuuse. 

Sellise (no tegelikkuses on palju ägedam, aga ma ei oska head pilti teha):

Siis tegime selle-detsembri esimese piparkoogiteo:

Vahelduseks lõbustab Ennuke meid mõne lauluviisiga:

Aga homme on, igatahes, lõpuks jälle lasteaiapäev. Finka küll näitas eile õhtul märke haigeks jäämisest, kuid täna hommikuks (hommik algas küll alles pärast 9.30) oli ta jälle lõbus, tore ja tegutsemisindu täis. Hea. 

Patsid

Viimasel ajal olen avastanud need tütre omamise võlud. Nimelt on Finka muutunud suureks patsi-fänniks. Iga päev muutkui punu ja punu. Harjutama sain hakata küll suht hiljuti, kuna varem ta keeldus isegi kammimisest, nii, et tehnikat annab veel õppida. Patsid on ju toredad! Vahva on neid punuda.

Sageli käib see punumine meil metroos. Vahel on ka hommikul piisavalt aega, et enne toast väljumist üks või rohkem patsikest valmida jõuaksid. Finka tavaliselt ütleb ette, mitut patsi vaja ja kuhu. Kuna ta hakkas nõudma vaid ühte patsi ühele küljele, siis pidin ka selle üle pea tuleva patsi järgi proovima, et tal ikka kõik juuksed kinni oleks (lasteaiapäeva lõpuks need küll enamasti hargnevad ikka lahti... 

Siin mõned näited: 

EDIT (19.12.2015): Ilmaaegu kilkasin, et varsti olen patsimeister. Tänahommikune patsitegu päädis sellega, et pidin patsi maha lõikama. Athena tahab seda jõuluvanaga teistele lastele saata. Räägi, mis sa räägid, tüdruk oli endas kindel. Ja tuligi pats maha lõigata. Ohjah. 

Jälle kodused

Enn oli juba eile õhtul veidi uimane ja läks vara magama. Aga kuna ta ikka hommikul enam-vähem rõõmsalt tõusis ja ka päris korralikult sõi ning oli vaid veidi pahur, siis käisime temaga siiki teatris.

Oli juba ammune plaan täna hommikul ühte lasteetendust vaadata meie kultuurikeskuses Stoas ja siis lapsed pärast aeda /ise tööle viia/minna. No etendusele minnes juba arvasin, et Enn jääb ikka täna minuga, aga noh...

Etendus oli äge. Kaks päkapikku laulsid rootsikeelseid jõululaule ja võrdlesid Rootsi-rootsi ja Soome-rootsi keelt. Väga tore oli ja päris mitut laulu ma ikka ei teadnudki...  aga  kahjuks lõppes etendus meie jaoks sellega, et Enn oksendas. Just siis kui hakkasime välja minema, lastele pakuti veel piparkooke ja seal teiste laste vahel see tuligi. Vaene poiss!

Teised lapsed vist väga pihta ei saanud, kuna krabasin ta kiiresti sülle ja enamus pallastist maandus tema enda ja minu riietel. Kuigi ma ei imesta, kui kogu see lastepere ka oksehaigusesse jääb - kui see on see haigus, siis on see ju supernakkav. Oh, kui pahasti. 

Keeruline oli sealt laste vahelt välja saada, aga lõpuks siiski õnnestus. Vetsu ja veidi küürima. Õnneks oli M veel kodus ja sai meile autoga järgi tulla, sest muidugi polnud ma arvestanud sellega, et kõik me riided märjaks saavad.
Koju jõudes läks Enn kohe voodisse ja magas mõnusalt kaks tundi. Nüüd juba ärkvel, aga siiki suht läikivate silmadega.
Nii me siin siis jagame viirust, sest mina ometi ei taipa tõbiseid lapsi kodus hoida :S.

Käisime Kuopios

Käisime nädlavahetusel Kuopios. Seal elab M-i vana sõber Miika oma naise Päivi ja nelja lapsega. No tegelikutl saab kevadeks neid lapsi juba kokku 5. 

Mulle sai selgeks, et ega me siin 2 aasta jooksul pole Helsingi-piirkonnast välja saanudki. Kaugeim koht oli siiamaani Lahti. Nii, et oli viimane aeg seda haaret veidigi laiendada. 

Nad on üks kõige ägedam Soome pere, keda ma tean. No võib ka öelda, et ainuke Soome pere, keda ma tean. Tuleb tunnistada, et ega meil siin ju tutvusi tekkinud pole. Eriti sellises koosluses, kus on peres vaid soomlased. Ja nemadki pole uued vaid Mike-i ammused-ammused sõbrad. 

Aga nad on lihtsalt nii mõnusad, muhedad, rahulikud, lõbusad... Kohe näha, et lapsi lihtsalt tahab ja tahab sellisesse perre tulla. Helistasime neile vaid nädala ette, et meil tuli mõte teid külastada. Ja vastuseks polnud, et ees on seda ja toda ja lapsed hoopis haiged vaid... muidugi tulge! Ja läksime! 

Oi, kui äge seal oli. Neil on ilmatusuur maja otse järve kaldal. All korrusel suures ruumis oli batuut (Finka lemmik). Ja mänguasju niiiii palju (Enn oli seitsmendas taevas)...  Saun, saun, saun... mmm (mulle ja M-le).  

Vanem laps on neil 8, siis 6, siis pea kolmene, pea aastane ja veel üks tulekul. 

Nii äge oli vaadata, kuidas lapsed omavahel haakusid. Athena muutkui seletas eesti keeles, teised soome keeles ja kõik asjad said mängitud. Hüpatud, müratud, trikitatud. Enn teistest lastest niiväga ei hoolinud, tema mängis nukumajadega, autodega, legodega, mängutoiduga... mida veel..söömine jäi Ennul suht vahele sel nädalavahetusel, sest seal oli nii põnev! 

Käisime saunas. Ja hüppasime saunast järve. Oooo! Ma ei mäleta enam, millal seda viimatei tegin... Aga nüüd tunnen end kohe 5 aastat nooremana! Nii hea!

Käisime uisutamas. Hoki-meeskonnal oli jõulupidu ja jäähall kõigile avatud. Lapsed said esimest korda uisud jalga, sest suurel perel on suures majas varustust palju, mida ka külalistele laenata. Enn ei julgenud, aga põnevust tundis küll. Natuke ikka proovis. Finka tegi M-iga koos mitu tiiru, kuid hoidis muidugi kramplikult kinni. Ma käskisin tal ikka paar korda kukkuda ka. Ja kukkus :). Finkale saime uisud kaasa laenata. Loodetavasti tuleb ikka talvel piisavalt külma, et saame ka siin neid jalga panna. Ta räägib juba tükk aega, et jõuluvana võiks uisud tuua, nüüd siis poel vanal vaja seda enam teha. 

Ja ise uisutasin ka. Ei tea, mis pika aja tagant. Aga uisutamine on vist küll see oskus, mis meelest ei lähe. Tunne oli vägev!

Jõuluvana isegi nägime, kes jagas lastele komme. Alguses väitis Finka, et ta viib selle koju ja paneb oma jõulusoki (christmas stocking) sisse, sest see on ikka koht, kuhu jõuluvanad kommi toovad. Aga kui autoga "kodu" juurde tagasi jõudsime, siis oli tal see juba söödud. No mis ikka kommiga teha, mis hakkab käes sulama. 

Ja M küpsetas oma parima pizza. Tänu heale ahjule, mis kuumust suisa 300 kraadini keris. Tõesti oli suussulav kraam!

Ning M ja Miika pidasid meile mitu kontserti maha. Miikal on suurepärane lauluhääl ja M siis saatis klaveril. Nii äge!

Nii hea on alustad uut nädalat sellise superpositiivse nädalavahetuse-emotsiooniga! 

Jõulutuled

Käisime eile lastega kesklinnas jõulutulesid vaatamas. 

Sellisele üritusele ma kohe kindlasti ja muidugi fotokat ometi kaasa ei võta :P. Ja ei võtudki. 

Esplanaadi oli ilus. Üllatuslikult pandi sinna isegi tulesid veel samal ajal juurde. Kolm helkurvestidega päkapikku toimetasid puude kallal ja kõik kolm rääkisid samal ajal ka telefoniga. Multitasking. 

Vaatasime Stockmanni jõulutuledes, mis näeb välja nagu ohtra glasuuriga piparkoogimaja. Jalutasime Esplanaaadi otsast lõpuni. Eriti ägedad olid suured tuledes põdrad, aga neid tulesid oli muidugi palju. Väga kena. Esplanaadist edasi jalutasime Kaisaniemi metroojaama poole (või nüüd siis Helsingi Ülikooli peatus). 

Sel rajal kulus, muidugi ja minule ootamatult, kuigi oleks võinud ju arvestada, kordades rohkem aega. Tuledes poeaknad on ju veelgi huvitavam vaatepilt kui mingid jõulukaunistused tänava äärtes. Ohjah. Senaatintoril paistis üks päris lahe karussell, kuid varjasin seda laste pilkude eest, sest poleks jaksanud ise enam sinna minna. Eks siis järgmine kord. Kui veel saabub mõni lasteaiajärgne õhtupoolik, mis vihma lademetes ei saja, nagu täna. Ehk on mõni selline õhtu veel enne jõule...

Oi, kui mõnus oleks, kui oleks umbes 10 kraadi külmem ja kõik see vihm hoopis lumi. Kuidagi eriline igatsus mul lume järele. Millegipärast unistan just lumeinglite tegemisest. Ehk seetõttu, et leidsin endale hiljuti ühed mugavad talve-õue-püksid. Tahaks nendega juba lumes mütata. 

Aga noh, ega see tali taeva jää :)!

Soome iseseisvuspäev

Nagu ikka avastasime alles täna hommikul, et piima on külmkapist otsas. Ja siin riigis ju on sellistel päevadel KÕIK poed kinni. Bensukast siiski sain midagi, mille nimi on "maito juoma", ajab kohvi peale asja ära ja lastel, neil piimavasikatel, on vist ka pigem oluline, et jook oleks valget värvi :)

Aga. Vihma muutkui sajab ja sajab. Väljas on hall ja toas muutkui tuled põlevad. See on see kaamos, et viskad porri pikali ja ei tõuegi enam üles, kuna ei saa selles suures hallis olluses aru, kus pool on taevas ja kus maa. 

Tuul on ka päris arvestatav. 

Ma pole paar päeva korralikult õues käinud. Eile vaevas mind mingi vastik põiepõletiku-hakatis. M pidi tööle minema ja nii ma tuterdasin kodus. Lapsed ka minuga. Oh. Diivanid on meil, igatahes, täiesti ära hüpatud ja divianipatjadest oli mingi hetk sillutatud terve elutuba. No see on ju tegelikult tore, et lapsed ehitavad ja müttavad ja hüppavad ja tuiavad. Aga kui endal on põiepõletikust silme eest must, siis see niiväga tore ka ei ole. Athenaga läksin küll vahepeal tülli. Õnneks päeva lõpuks siiski leppisime ära. 

Täna on juba parem. Täitsa imelik, et nimoodi mööda see läks. Loodetavasti ikka läks. Jätkan jõhvikate ja kummeliteega veel veidi aega ja ehk siisongi möödas. Oi-oi, kui tüütu see ikka on. 

M, Finka ja Enn läksid tunni eest lennujaama juurde lennukeid vaatama. M juba eile lubas, et täna tuleb selline retk. Ja kõik olid muidugi väga elevil. M ise vist kõige rohkem. Lubas ka lennujaamas ekskursiooni teha. Tegelikult väga tore ettevalmistus meie jaanuaris toimuvale last eesimesele lennureisile Amsterdami. Siis lapsed juba teavad, kus tehakse Check-In'i ja on näinud turvaväravaid jne. Vahva! Nojah, lennukite vaatamiseks pole just suurepäerane ilm - vihma ja tuul ja hall, hall, hall. Aga vast ikka midagi näevad ja neid ju ikka varem ka nähtud üle pea lendamas.

Mina panen nüüd soojad ja vihmakindlad riided selga, võtan Esta rihma otsa ja lähen õue jalutama. Kohe pikalt jalutama. Kaugele-kaugele, sinna hallide kardinate taha. Loodetavasti porri ei kuku, et siis arusaamatuses seal sipleda ja mõelda, et kuspool on taevas ja kus maa... :S

Silmapõletik jälle

Oi, kui tüütu!

Finkal silmapõletik. Kolmapäeval lasteaiast tulles kurdeti, et ta silm terve aeg rähma ajanud. Eks ajas hommikupoolikul ka, aga lootsin, et ehk lihtsalt ärritus. Muidugi mitte! Ja kui vastutustundetu minust ta veel lasteaeda viia. Oh. Eks siis neljapäeva hommikul käisime arstil ja kirjutati välja järjekordsed kibedad tilgad, mida iga paari tunni tagant silma tilgutada. Õnneks Finka väga ei protesti. Veidi ikka. Aga ta saab aru ka, et need hea tulemuse nimel. Oi, kui tüütu. 

See tähendab, muidugi, et chillime kodus. Eile ja täna... Arvasin, et viin Ennu ikka aeda, aga ei viitsinud selleks end ja teisi hommikul varem üles ajada. Niikuinii töö tegemisest laste seltsis midagi välja ei tule, kas on neid üks või kaks. Olgu nad siis mõlemad siin minu seltsis müramas. Eks see intensiivne nädalavahetus, kus lapsed mind kaks päeva hommikust õhtuni ei näinud, on ka oma jälje jätnud. Vaja emmet nüüd veidi aega samasse ruumi ja samasse mängu. 

Vahelduseks on tegelikult päris mõnus kodus. Eile koristasin üle pika-pika aja. Ja tuba sai päris märkimisväärselt mõnusaks. No see tolmuhulk, mille kokku imesin oli ikka kohutav! Ja nädalavahetusel toodud asjad leidsid ka oma koha silma alt ära. Jälle hea. Õhtul käis ju ka külaline. Ehee. Nii vahva!  

Aga täna käisin lastega poes. Oi-oi, olin isegi üllatunud, et selle asja ette võtsin. Toidupoes käisime, aga mitte ainult! Läksime ka IKEA-sse, sest mul tekkis meeletu vajadus jõulutulede järele. Mul pole neid kunagi olnud, aga nüüd oli kohe väga-väga vaja. Ehk on asi selles vihmases ja näruses ilmas. Oh. Nüüd nad siis ripuvad meil elutoas ja ühed vaja veel "Finka tuppa" ehk siis mängutuppa üles panna. Aga need panen alles siis, kui tuba korras. Ei tea, millal :)

Homme siiski aeda, sest rähma enam ei tule ja kui ei tule, siis võib minna. Rohupanek muidugi jätkugu hommikul ja õhtul. Vastikud tilgad!

Läinud...

... see maja, mis meil seal Tartus nagu katkise peaga kruvi, mida välja keerata ei saa, muutkui püsis ja püsis. Nüüd püsib ikka ka, aga mitte enam meie valduses. Kes tahab sinna sisse astuda, see tehku uute omanikega sõprust :), kes tundusid tõesti toredad. Et kui Tartus oleks, siis ehk teeks ise nendega sõprust :).

Aga mul on nii hea meel. Vaba aja hulk ka kohe kasvas mägede kõrguseks. Aga noh, mis vaba... küll see juba täitub. 

Igatahes, head aega meie vana (juba mitu kodu tagasi) kodu!

Nüüd on siis vaja muid põhjuseid Tartu-sõiduks. Ja kuigi need põhjused leiavad kindlasti kõvasti harvem aset, kui nüüd vimase aasta jooksul, siis ehk sõprade-kohtumiste aeg saab olema pikem ja põhjalikum. Ehk.