Monday, February 29, 2016

Kevad poeb põue

Lumesulalõhn.
Finka nurub, et tuleb hakata jalgrattaga lateaias käima. Aga seda ka sellepärast, et Marika oli talle öelnud, et ta on käru jaoks liiga suur. Tõsi. Siiski sõidame selle käruga kuni lume sulamiseni. Kuigi metroojaamast lasteaeda Finka kõndis. Marikat polnud kohal, ta ei näindki, kuidas Finka kõnides tuli. Aga palusin teistel talle seda edasi öelda. Finka oli uhke. Ja mina ka. Talle meeldib see kärus vedelemine. Liigagi. 
Aga kevadel sõidame ratastega. Täna lubasin rattale uue ventiili muretseda. Ja esi- ning tagatule. 
Kevad.
Hommikul ärgates on väljas juba valge! Tore! Ja õhtul on ka pikalt. Täna trennist koju tulles saab kindasti veel valge olema. Siis saabki rattaid putitada... Ehk homme juba nendega. Sest kõnniteed on juba lumevabad. Pea igalpool. Ainult palju kruusa. Katsetada tasub ikka. 
Jah. Kevad. 
Päike särab õues praegugi palavalt. Sulatab lund. Räästad tilguvad. Kuigi hommikul näitas kraadiklaas -6. 
Ma armastan kevadet. 

Monday, February 22, 2016

Võlu

Sõitsime metroo-ronginga. Tulime maha. Rong sõitis peatusest edasi, aga enne silmist kadumist lendas rataste vahelt sädemeid.

Athena: "Näe, see oli võlumetroo!"

Haldjaperioodid on toredad!

Saturday, February 20, 2016

Espresso

Kohvi-kohvi-kohvi. 
Meil on ju nüüd juba detsembrikuust alates uus kohvimasin. Ja see teeb nii head espressot. Mmmmmm. Aga mina võtsin jälle ette selle mõtte, et ka kolm kohvi (=espressot) päevas on liiga palju. Ja üritan ühega hakkama saada, kuigi siiamaani on need paar päeva pärastlõunane peavalu garanteeritud. Uh. Tuleb vastu pidada. 
Aga enne kui mul see plaan hästi õnnestub pean kirja panema ühe eksperimendi, mille tegin.
Nimelt oli mul kombeks hommikul kodus vaid kaks kohvi juua. Ja kolmas tuli sellest, et raamatukogu pannaks ca tund aega varem kinni, kui mul vaja lastele järgi minna. Siis ma läksingi kohvikusse selleks viimaseks tunniks (mitte kåull möödunud nädalal - lapsed olid kodused, haiged..). Aga varem. 
Soome kohvi on minu jaoks oma teada-tuntud jälkuses suht võimatu juua. Mõtlesin siis, et teen eksperimendi ja tellin espressot. No siiski enamasti macciatot (kus selgus, et need kaks samas hinnas, sest tegelikult meeldib mulle ikka kohvi piimaga). Proovisin nii läbi neli erinevat kohvikut. Mõnes käisin ka rohkem kui paar korda ning üllatuseks, erines saadud macciato seal hämmastavalt palju. 
Ütleme nii, et kõige rõvedam üllatus oli Muusikkitalos. Espresso tass oli seal imeilus, aga sisu... see hapu ja kibe soome kohvi, mis lihtsalt veidi kangemal kujul. Väääk!
Paaris kohas toodi mulle espresso tavalises kohvitassis. Lihtsalt kohvi kogus ulatas poole tassini... Hmm. Ja maitse... ei suutnud juua. 
Üks seliseid kohti oli Ruoholahti Picnic. Aga seal käisin ka mitu korda, ning paar korda sain isegi täitsa mõnusa joodava macciato. Üks kord oli siis suures tassis - vääk! Ja teine kord oli espressotassis olev jällegi seesama kibe-hapu, aga kange soome kohvi. 
Ainuke koht, kus sain tõeliselt head espressot oli Espressohouse. Kamppis. No kui selise nimega kohas oleks ka ämbrisse astutud, siis oleks ikka täitsa kuri karjas. Õnneks pole see linn ikka päris hukas :) ja mõnes kohas teatakse, et kohvi puhul on kohviubade valik, lisaks muule, väga oluline.

Õnneks see kehva valik kompenseerib kodust ahvatlust ja polegi tuju kuskilt kohvi osta. Ehk siis, oodetavasti saan oma kohvimaaniast, järjekordselt, õige varsti, üle. Kui just pole jälle tulemas neid koduseid päevi, haigete lastega ja selle mõnusa masinaga siin kööginurgas... 


Sunday, February 14, 2016

Miksid

Küsimused, küsimused, küsimused. Finka on viimistlemas oma küsimuste esitamise oskust. Küsimusi on ta, muidugi, juba ammuilma esitanud, aga viimasel ajal tundub, et need on muutuud selliseks, et peab ikka pead murdma, enne kui oskad vastata. 

- Milline sina välja nägid, kui sa olid beebi?
- Kuidas inimesed surevad?
- Kuidas lapsed emme kõhust välja saavad?
- Miks lapsed issi kõhus ei kasva?
- Miks on issil nibud?
- Mis tähendab 50ndad? (M näitas vanu perekonnapilte)
Ja veel ja veel ja veel...

Ja siis veel igasugu asjade kohta... 
- Mis see on?
- Mis sellega tehakse?
- Mis tähendab.... (ükskõik mis varem harva kuuldud või loetud sõna)?

Ja nõnda edasi... ja kõike peab, muidugi, mitu-mitu korda üle küsima. Küsima emmelt ja küsima issilt. Ma kujutan ette, et tal on tegelikult päris põnev kuulata, kui igakord on vastus veidi erinev (või ka sama), et niimoodi kinnistada oma teadmist. 

See on põnev. Põnev, mida ta kõike teada tahab. Põnev ka, millele ma oskan ja ei oska nii hästi vastata. M tundub veelgi rohkem segaduses olevat. 

Eile luges M Finkale palve peale numbreis 1-st kuni 1000-ni. Athena istus ja kuulas vaikselt. Lõpuks ütles: "Sa unustasid 100 ütlemata". Muidugi ei unustanud, aga see oli ju juba 900 numbrit tagasi. M miskipärast uuesti lugema ei hakanud, et väidetavat viga parandada :).

Edit (03.03.2016):
Eile ta küsis: Miks on suus märg? (ihihiiiiiii)

Friday, February 12, 2016

Palgalõhest ja muud

Järgisin eelmisel nädalal Postimehes arvamusartikleid palgalõhe-teemal (tervitused Kusta!). Ja ma ei saa kohe kuidagi, kui pean oma auru välja laskma. Mõtlesin isegi, et kirjutaks ka ajalehte, aga siis ikka ei hakanud. Ma olen vist ikka kuidagi distantseerunud ennast sellest Eesti ühiskonnast. Jälgin ju küll, aga samas tunnen, et mis see Välismaal elav proua ikka hakkab siin hüppama. Nojah, eks igaüks saab endale sarnaseid vabandusi mõelda, et mis nüüd mina. Ja selle vastu ma ju tegelikult protestin ka.. Et juletaks oma vajadusi ja arvamusi esitada. Ohjah.

Igatahes, siin saab kuidagi vabamalt oma (sise)monoloogina seda auru välja lasta. Vabamalt-emotsionaalsemalt ja vähem mõelda kirjutades sellele, et keegi võib võtta kriitikat mitte konstruktiivsena vaid solvanguna. Ma kasutan ikka vahel mõnda tundlikku väljendit valesti ja vähemalt ise ju tean, mis ma selle all mõtlen ja siia kirjtuades eriti ei hooli, kui keegi teistmoodi tõlgendab.

----------------------------

Mind häiris see maskuliinsus ja vähene sotsiaalne taju mis nendest artiklitet ilmnes. Puuduvad igausugused üleüldised sotsiaalteaduslikud arusaamad, miks muidu juhutb nii, et kuuldes sõna "(soo)stereotüüp" võib mõni inimene täitsa ära pöörata ja keelduda uskumast, et selline asi eksisteerib. Tundus, et eelkõige mehed, aga tegelikult ka paljud naised noogutavad teadjalt tekstile, mis väidab, et kõiki olulisi otsuseid meie elus määravad eelkõige bioloogilised näitajad - österogeen ja testosteroon. Eks siin ole ka üldistuse oskuse küsimus ja vaadates suuri populatsioone, siis võibolla tõesti tulevad sellised asjad esile. Aga inimene on ju ikkagi sotsiaalne olend. Eriti teismelisena, kui teeme elulisi otsuseid, mida kuhu õppima minna, on just sotisaalsed mõjutajad vägagi olulised - kõik tahame ju grupis hakkama saada, mitte maha ja halba valgusesse jääda.

Sattusin siin paar päeva tagasi kogemata lugema ühte Toomas Pauli artiklit "Keelepeks kui kogukonna kitt" (ootasin, et lapsed end riidesse paneksin ja otsisin asendustegevst, et nende kallal mitte väga näägutada ja lasta neil ise pusida). Ja see näide, mis sealt lugesin lööb mu mõtetele nii hästi pihta. Ta kirjeldab ühte uuringut ja ma tsiteerin:
 
Katsealune juhatati ruumi, kus oli poolringis üheksa tooli, ja pandi istuma viimasele toolile. Ükshaaval saabus veel kaheksa inimest, kes istusid ülejäänud toolidele. Katsealune ei teadnud, et tegemist on katse korraldaja kaasosalistega. Seejärel näidati rühmale kahte kaarti. Esimesele neist oli tõmmatud üks joon, teisele kolm erineva pikkusega joont. Seejärel küsiti igaühelt, milline kolmest joonest on esimesena näidatuga võrdse pikkusega. ûlesanne oli lihtne ja vastus ootuspärane, kuna jooned olid märgatavalt erineva pikkusega.
Katsejänes pidi vastama kaheksandana, kui kõik teised olid juba oma arvamust avaldanud. Tema jahmatuseks valisid teised tema enda valitust erineva joone, ja vähe sellest, oma valikus olid nad ka üksmeelsed. Nii vastandus tema enda taju ülejäänud seitsme inimese seisukohtadele. Mida siis uskuda? Kaheteistkümnel juhul kaheksateistkümnest eelistasid katsealused enamiku arvamust ja nimetasid vale joone. Kõige põnevam - kui neilt hiljem küsiti, kas neid mõjutasid teiste otsused, oli vastus eitav. Lisaks teiste järgimisele kohendasid ehk kohandasid nad oma veendumusi. Ja ise ei mäletanud seda meelemuutust!  

Eriti hämmastas mind selle näite juures, et inimesed ei tajugi, kuidas sotsiaalne keskkond neid mõjutab. Arvavad, et teevadki oma peaga oma südamehääle (et mitte öelda österogeeni/testosterooni) järgi otsuseid. Jah, teiste inimeste käitumine mõjutab meid, sotisaalsed suhted mõjutavad, retoorika mõjutab, sõnad mõjutavad. Ning igasuguste personaalsete sõnavõttudega/ ajalehe artiklitega saab siis võimendada seda suhtumist või siis ka kõikuma lüüa.

See on selline mäng üksikisiku ja üldise vahel, personaalse ja ühiskondliku. Mõju on ju tegelikult vastastikune. Et ma siis tegelikult mõtlen ja arutan, et need kes pasundavad justkui, et soostereotüüpe pole vaid on bioloogilised erinevused ja feminismi pole üldse vaja - nad tegelikult ei tea, millest nad räägivad. Neil pole seda sotsiaalset taju. Nende endi jutt kajastabki seda ]uldist kultuurilist seisukohta ja nad ei taju seda. See biloogia jutt justkui esitab seisukohta - me ei saa midagi muuta, me ei saa midagi teha kõik on juba ürgselt ja ammu paika loksunud ja nii on. Jah, on küll nii, et on naised ja mehed ja võib leida ka österogeenist ja testosteroonist tingitud iseloomuomadusi. Aga. Miks peaks see seletama ja põhjendama ka olukorda, et naised on need, kes tõenäolisemalt elavad vaesuses.
Enda ja teise inimese väärtustamine ongi justnimelt see sotsiaalne pool. Väärtustamine kas siis palgaga või lihtsalt viisakuse ja ausutsega. Seda ju saab muuta! Soostereotüüp on see, et naine võibki saada vähem palka ja elada abikaasa kulul. Ja see on juurdunud nii meestesse kui naistesse ja sel on vähe seost österogeeni või testosterooniga.

Ei ole ju nii, et bioloogilistel põhjustel peavadki naised vähem palka saama ja nö sotsiaalsed töökohad (lasteaiakasvatajad, õpetajad) peavadki olema väiksema palgaga. See on ju nonsens. Asi on ju just selles, et ei küsita endale õiglast palka, ei teatagi, mis see peaks olema ja kuna (reeglina) tehakse südamelähedast (österogeen!) tööd, siis ehk ei mõeldagi niiväga palgale.  Aga just seetõttu, et neid ei väärtustada võrdväärselt. Mehed ei väärtusta, aga veelgi hullem, naised ei väärtusta ise. Naised ei mõtle ise oma tulevikule (noorte naiste hulgas ju ei olnud nii suurt palgalõhet), nende mehed ei mõtle nende eest, nende isad-emad ei mõtle ja riik ka ei mõtle.

Aga miks peaks riik hoolima neist, kes ise enda eest ei seisa? Igaüks on oma õnne sepp. Seda kindlasti. Aga, nagu juba kirjutasin, meie õnn sõltub nii meie enda südamehäälest kui ka ühiskondlikust suhtumisest. Nüüd muutun personaalseks ja toon näite ühest lasteaiakasvatajast. Minu tädist (tervitused!).Ta on juba pensioniealine ja terve elu on töötanud ühes alevikus lasteaiakasvatajana. Samas lasteaias. Ise elab seal kõrval. Ta teab kõiki peresid, kes oma lapsi sinna toovad. Lapsed on suurepärased pere-elu peeglid ja ka ise kohapeal elades teab ka perede ajalugu jne. Ta teab, mis probleemid ja mured kuskil esinevad. Ma ei suudaks ealeski ette kujutada, et ta korraldaks mingit protesti aj nõuaks endale kõrgemat palka. Ta lihtsalt ei tee seda. Tema motivatsioon on hoopis muus. Ta läheb igapäevaselt tööle ja võtab vastu neid lapsi, kuna paljudel juhtudel ta teab ja näeb, et kui poleks lasteaeda, siis näeksid lapsed veelgi rohkem, kuidas nende isad kodus joovad või vanemad omavahel sõnelevad, emad lapsi ignoreerivad. Nii edasi.

Jah. Kas riik ei võiks rohkem väärtustada sellise motivatsiooniga inimest? Kas omavalitsus ei võiks seda teha? Tema käe alt kasvavad ju tuleviku täiskasvanud, kes ehk on väiksemate sotsiaalsete probleemidega kui nende vanemad. Sest nad on näinud ka hoolivat ja toredat lasteaiakeskkonda. Tegelikult neid mu tädisuguseid inimesi ei ole piisavalt. Lasteaias peaks olema rohkem ja rohkem kasvatajaid, õpetajaid. Inimesi, kes teavad teooriat ja tunnetavad oma rolli olulisust. Lasteaiasüsteem üldse longab ju... (oh, mul on siinkohal kohutavalt hea meel, et ma ei ela Eestis!!!). Emad, kes tahaksidki oma väikeste laste kõrvalt töötada ei ole selleks võimelised, sest pole toredaid hoidusid. Justnimelt, toredaid! Ma emana suudaks tööd teha vaid siis, kui ma tean, et mu 1,5-aastane on hästi hoitud. Et kui ta nutab, siis on keegi, kel on aega, võimalust ja tähelepanuoskust teda sülle võtta ja lohutada. Eestis käib emade hulgas ringi see "legend", see retoorika, et kuni 3-aastaseni peavad lapsed vetma aega vaid/põhiliselt emaga ja ei tohikski hoius käia. See legend liigub ringi, sest tavapraktika on, et pole selliseid hoide, kus kasvataja saaks võtta ema ja hoolitseja rolli üle. Liiga palju lapsi korraga, pedagoogilised oskused, hmmmm... Jah, alla 3-aastane ei ole veel sotsiaalne laps. Ta ei pea suures grupis oskama teistega arvestavalt käituda. seepärast ei sobigi ta sellisesse lastehoidu nagu Eestis tavapärane. Ohjah. Siinkohal võiks ju riik oma prioriteete veidi läbi mõelda...

Aga alati ei pea see olema riik, kes tegutseb. Tegelikult on neid praktilisi võimalusi ju palju-palju, kuidas nendele tehtud uuringutulemustele vastu seista ja vaesemate naiste sissetulekuid suurendada. Lastetoetuste suurendamine oleks tõestli mõistlik riiklikult eriti kuna praegune summa on ju naeruväärne (või emapalk, kuidas soov seda nimetada). Õpetajate ja lasteaiatöötajate palgad  - selleks võiksid tekkida ametiühingud, kes lihtsalt nõuavad riigilt väärilist palka (aga kirjutasin juba, lasteaia töötajad ei seisa enda eest ise). Lesed. Sotsiaalset kindlustust ei pea ju pakkuma vaid riik. On olemas elukindlustus, kindlustusfirmad võiksid pakkuda ka lesepensioni võimalust (või ka ettevõtted ise võiks seda oma tippjuhtidele pakkuda, et juhul kui töötaja sureb, siis makstakse tema abikaasale pensioni). Ma ei tea, kas pensionifondides on see võimalus, et saaks abikaasale "pärandada" vähemalt osa oma pensionist...  Neid tehnilisi võimalusi on ju palju-palju.

Samas. Selles neoliberaalses ühiskonnas, kus elame, on siiki kõige olulisim oskus enda eest seista, ennast väärtustada ja nõuda ka teistelt enda väärtustamist samas teisi väärtustades. Olla ise-enda õnne sepp. Aga vot jälle. See madal enesehinnang on nii juurdunud. Saan sellest nii hästi aru just seetõttu, et ma tunnen füüsiliselt ja vaimselt kuidas ise üritan sellest välja rabeleda. 

Näiteks. Miks on M-il nii lihtne paluda, et lapsed kasutaksid viisakusväljendeid, kui nad midagi soovivad? Lauaääres piima või abi riietumisel või misiganes. Nad on ju piisavas vanuses küll, et sõnu kasutada. Aga mina ei pööra sellele niimoodi tähelepanu. No tegelikult ikka pööran nüüd, kui taipasin, et ma seda ei tee. Kui taipasin, et kui Athena räägib inglise keeles, siis on ta viisakas ja tore, aga eesti keeles märksa ülbem ja ebaviisakas. Mina muutkui lippasin külmkapi juurde, kui lauast kostis: "piiiiiiiimaaaaa!" või pükse jalga aitama, kui käis "äääääääää". Enam ma seda ei tee. Aga pidevalt tuletan endale seda meelde. Pidevalt! Et ma ei teeks mitte midagi ilma kuulmast "palun" ja "tänan". Et ma ei langeks mingisse "teenija" rolli vaid minu tegu oleks honnatud oleks "tasustatud". Muidugi ka sageli, et ise kasutada rohkem viisakust. Tänada M-i maitsva õhtusöögi eest. Iga kord! Paluda ja tänada kui midagi vajan ja saan. Ja ma tunnen kuidas mul on parem olla. Olen väärtuslik! 

Kui meenutan oma lapsepõlve. Jah, me ütlesime pärast sööki: "Aitäh, kõht täis." Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagigi ema kiitnud hea söögi eest. Või pesu pesemise eest. Või koristamise eest. Või.... (kui paneks kõik need ütlemata "aitähid" kirja... See pikk kirjatükk oleks kui täpike selle kõrval).

Teiseks. Kuidas ma ise-endaga räägin. Ikka kirun, et olen midagi ära kaotanud, ära unustanud, kohmakas seda ja toda tehes. Lohakas - seda kasutan sageli ja tean väga hästi, kust ja kuidas see sõna mu igapäevasisemonoloogi sai. Ohjah, ikka reeglina midagi negatiivset.

Aga. Minna peegli ette, vaadata endale sügavalt silma ja öelda: "Ma armastan sind!" See on midagi nii võimsat, et suisa uskumatu.  Jah, mul on õnne, et viimastel aastatel kuulen kedagi seda mulle ütlemas igapäevaselt. Aga öelda nii ka endale. Kas pole kogenud, see ei tea seda võimsat võlujõudu!

Mis ma selle lobaga siis tegelikult öelda tahtsin.. Seda vist, et tegelikult algab kõik ju veelgi varem, kui lapsed lähevad kooli või lasteaeda. See algab sellest, kuidas ema ja isa üksteist austavad. Kuidas nad austavad lapsi. Kuidas nad austavad ise-ennast. Laps näeb ja õpib ja temas süveneb ka endas see usaldus ja väärtus iseenda suhtes. Et siis. Indiviid mõjutab ühiskonda... Igaüks... Vist... Ja tegelikult oleks ju nii tore, kui me saaksime oma österogeeni ja testosterooni järgi elada. Ise-enda vajaduste järgi neid tõeliselt tunnetades ja märgates. Aga see pole nii lihtne. Inimene on siiski sotsiaalne loom ja ei käitu alati oma südame järgi, sest inimesed, keda ta austab käituvad teisiti. Ja nii ongi hea, nii tekkib empaatia ja ühte hoidmine. 

Monday, February 8, 2016

Mina väiksena - nostalgia

Finka uuris, milline mina väiksena välja nägin. Huvitav küsimus. Lubasin, et otsime, kas meil on fotosid kodus, kus mina olen väike. Finkaa arvas alguses, et neid tuleb arvutist otsida. Aga siis näitasin talle meie fotoalbumite riiulit - hoiutoa nurgas, muude asjade taga peidus. Enamasti on seal küll M-i albumeid. Aga minu omasid oli ka. Ja oli üks ümbrikutäis pilte väikesest minust. 

Nojah, päris ümbritutäis neid siiki polnud, aga mõned ikka. Mina väiksena pilte ka tegelikut polnud - no ikka oli paar tükki, koos kaas-lastega (tervitused, veli-sõsarad!). Neljanda lapse igipõline häda - keegi ei viitsi enam mingeid beebipilte klõpsida. Ühtegi pilti pole mul sellest ajast, kui olin 4-aastane, Athena vanune - kuigi neid pilte ehk kuskil võibolla on, midagi...  Ja mõned pildid olid veel kooliealisest minust. Selline kollektsioon. 


Lastele, igatahes meeldis. Finka arvas, et piltide peal on tema (beebi-pildid) ja Enn oli ka segaduses, et kus on tema. Siis vaatasime veel Finka kuni 1-aastase albumit. Enn oli jälle segaduses, et kus on tema. Ennu albumit me ei vaadanud, sest tema pilte pole ma veel albumisse pannud. Pole meeles olnud album osta, kuigi pildid on ju tegelikult välja prinditud ja täitsa olemas. See on vist ka see järgneva lapse fenomen juba siin pead tõstmas, et mitte mainida minu laiskust. 

Aga sealtsamast ümbriku juurest leidsin ka postkaarte ja kirju. Vanu kirju ja kaarte, mida sõbrad olid saatnud. Lugesin ja nukrutsesin natuke. Igatsesin seda aega. Kaugele on jäänud see. Aja mõttes, aga ka distantsi mõttes - ja nende kombineerides tundub veelgi kaugem. Inimesed, kellega enam ei suhtle, aga kunagi olid nii olulised osad elus. Nii tore osa elust. Kahju, aga samas muidugi ka paratamatu. Tegeliklt on ju praegu ka tore. Väga tore! Ja mul endalgi lihtsalt puudub see aeg, et ühendust hoida. Ei jaksa lihtsalt. Prioriteedid eks ka teised. Ka tored. Eks mahub lihtsalt minu ellu palju elusid  - perioode, kus keegi/miski olulisem. Selline mosaiik. 

Postkaardid ja tigukirjad meeldivad mulle muidugi siiani. Ja kui keegi kirjutaks, siis luban ka vastata, kui vaid aadress lisatud :)

Wednesday, February 3, 2016

Veejooks - I love you

Käisin täna ujulas. 
Ujusin.
Otsustasin ka, et on õige aeg proovida veejooksu. Selleks saab laenata spets vööd, mis endale ümber panna ja siis vette jooksma. Tundub väga populaarne siin. Eriti vanemate tädide hulgas. 
Ma sattusin sellest päris vaimustusse. See on nii kummaline aga samas äge tunne. Ega ma ei teadnud. kas on ka mingeid kindlaid tehnikaid või stiile, mida tuleks järgida. Ja nii ma siis tegin pikki samme ja väikeseid, proovisin säärejooksu ja põlvetõstet, mis aga pähe tuli. Igatahes oli see kõik väga tore ja lõbus tegevus. Nii ma siis hulpisin seal, nägu naeru täis ja üritasin seda naeru väga kõva häälega mitte välja lasta. 
Basseini ääres mõnulevad siin alati mõned noormehed, kes ei tundu palju ujuvat, aga möllavad niisama, teevad vettehüppeid ja aelevad kuidas viitsivad ja tunnevad lihtsalt elust mõnu. Veejooksu rada ühtib nende lemmikkohaga. 
Oma rõõmujoovastusse süübinuna möödun ühest noormehest, kes mulle konkreetselt teatab: "I love you!"
No see tegi olemise veelgi lõbusamaks. 

Kui lõpuks ujulast väljusin ootas ukse juures sama noormees ja lippas mulle järgi. Näitas oma telefonile ja paulus numbrit. Hmmm. Tundus et ta keeleoskus polnud piisavalt hea, kui talle ära ütlesin põhusega, et mul on pere ning lapsed ja pole tal põhjust mu peale aega raisata, sest kui eri suunda läksime küsis ta ikka: "tomorrow?"

Selline deja vu. I love you, I love you, just like back to Cameroon. 

Monday, February 1, 2016

Enesekindlaks

Hommikul. 
Enn on esimesena söögilaua ääres ja asub sööma.
Varsti saabub veidi pahur Finka, võtab Ennu söögitooli jalast kinni, viskab pikali ja hakkab hädaldama ja jonnima, et tema tahtis selle tooli peale ise istuda. 
Mulle selline jonn ei sobi ja teatan, et ta peaks end põrandalt kokku korjama, teise tooli peale istuma ja sööma asuma. Veel, et venda ei tohi segada ning tooli nügida - sööjal tuleb lasta rahus süüa. Pealegi, kes ees see mees, ise veetsid kleiti valides aega, nüüd istud sinna, kus vaba koht. 
Nagu arvata, siis sellised sõnad üldsegi ei mõju. Jonn jätkub, selle käigus saab ka selgeks, kui paha on emme ja kui paha on Enn. 
Enn sööb veidike, aga siis tuleb tooli pealt ära.
Küsin, kas kõht on täis. Ütleb, et ei. Viib oma taldriku teise tooli juurde, ronib sellele ja jätkab söömist. 
Kogu seda jama saadab Athena ulgumine. 
Vaatan, ahah, Enn tuli ära. Võtan nüüdseks kasutuselt välja jäänud toolilt istmekõrgenduse ära, nagu ikka teeme, kui söök söödud. 
Lõpuks märkab ulguv Athena, et pink on vaba, aga istmekõrgendus läinud. Hakkab järgmine jorin, kuidas see tuleb nüüd tagasi tuua, sest temal vaja sinna istuda. 
Minul on muidugi sellest pidevast undamisest suht kopp ees ja ei kavatse lillegi liigutada, selliese porisemise-jorisemise peale. 
Aga siis. Vaatan, et Ennul ka silmad märjad ja suu vikerkaares, ning nutuse häälega tuleb sealt:
-Palun pane Finkale tool (kõrgenus) tagasi! Palun aita Finkat!
Ma olen nüüd täiesti rabatud. Teen vist kõike automaatselt. Istmekõrgendus saab toolile tagasi. Siiski taipan veel nõuda, et Finka vennaga ära lepiks, kes tema eest nii rüütellikult seisis. 
Seda ta teebki, kuigi ikkagi veel läbi jonni, vastumeelselt.

Aga kuidas siis nüüd nii? See tüdruk on ju nii selgelt manipuleeriv tips. Ei jäta enne, kui saab oma tahtmise, rulliga kõigist üle. 
Ühest küljest on ju ka tore, et ta on nii enesekindel, oskab oma tahtmist läbi suruda. Siinkohal isegi õpiks talt ise mõne nipi, aga... teistega arvestada võiks ju ka üks noor preili osata. Ei saa selline ülbe printsess olla!

Siis see poiss. Ühest küljest ju tore, et ta teise eest seisab ja hoolitseb, et kõik oleks hästi. Aga igasugusele tibi tülile, jonnile ja manipuleerimisele ei saa ka järgi anda. Juba veerevad ette kujutluspildid, kuidas tsikid talle kunagi oi kui palju kärbseid pähe ajavad... Rohkem enda eest seismist! 

Jah, kuidas kasvatada head meest, kuidas kasvatada head naist. Kas on see soo-erisus või iseloom? Või mõlemat... Aga ma tõesti ei oskagi analüüsida, kas ma käitusin sel hetkel õigesti või valesti - Athena ju sai oma manipuleerimisele soovitud tulemuse (ehk polnud see õige), aga need Ennu vesised silmad ja "palun"... Nendele ei suutnud jällegi mina vastu panna...