Maapähklivõi

Andke kõik siia!

Alates sellest õhtust, kui käisime M-iga restoranis on mul tunne, et kõige mõnusam toiduaine maailmas üldse on maapähklivõi. Maapähklid ise - ka head, aga ei midagi väga erilist. Aga see maapähklivõi... 

See sobib ju kõikjale. 

Salatile "kastmeks" (jah, ma päris kastet ei viitsi valmistada, kuigi ju võiks, vaid viskan lihtsalt lusikatäie võid sinna hulka)

Õunaviilule määrdeks. 

Pirniviilule määrdeks. 

Porgandi otsi sinna sisse pista.

Salatilehe vahele. justkui burks.

Röstitud bataadile, kaalikale...

Isetehtud maiuste hulka. Mmmmmmmmm

Ja siis niisama purgist lusikaga otse mauku. Hea!

Sobib vist ka saia- või leivaviilule, aga ei mäletagi, millal viimati sellist asja sõin.. 

Käin poes ja ostan Ennule õunamoosi, Finkale pohlamoosi ja endale maapähklivõi"moosi". Miskipärast teistele see eriti alla ei lähe. Väga hea! Jääb mulle rohkem! Mmmm.

Linnud

Sel kevadel on linnud kuidagi erilised.
Juba tükk aega tagasi seisatasime lastega (lasteaiast) koduteel pikalt, et kuulda esimesi tihaseid.
Ja üha uhkemaks see läheb.

Ma kuidagi märkan. Märkan selle kevade linde. 

Vahel lastele järgi minnes jalutan läbi Ruoholahti juures asuva vana surnuaia. Ja seal. On iga kord midagi uut. Palju uut. Helisid. Vahel leiab ka silm puu otsas kudrutava või kriiskava isendi. Nii äge! Ainult siis ei tohi ennat unustada... Sest kaks põnni ju ometi ootavad. 

Aga õnneks on ka nemad vaimustuses. Eriti Enn. Talle meeldib vist igasugune heli. Muusika. Temaga koos võin ennast linnulaulu kuulama unustada. Finkal saab varem villand ja tahab edasi astuda. Kui vaid oskaks ka kõiki määratleda. Kunagi ju oskasin isegi päris hästi. Aga see polegi kõige olulisem. Ilu on ju ikka. 

Tänasel vabal päeval meisterdasin meile ka uue esiukse-kaunistuse. Teadagi. Linnud. Aitäh piltide eest, "Eesti lindude värviraamat"! Isegi akna pesin ära.... ihih. 

Teretulemast!

Ümber muna

Kuidas saada last õhtul tuppa, kui õues on vaja teha lõputult ringe ümber muna... ?

Täna oli suurepärane päev!

Kella keeramine oleks pea meelest läinud. Aga ei läinud. Ja tänu sellele töötab meil nüüd jälle köögi "linnukell", mis igal täistunnil erineva linnu järgi laulu laseb. Juba enne aastavahetust see linnulaul ei töötanud, aga alles täna oli põhjust kell seinalt maha võtta ja tõdeda, et vahel oleks siiski vaja vahtu välja ajavaid patareisid uute vastu vahetada. Sai tehud.

Käisime hommikupoolikul Haltiala talus. Lapsed said ponidega sõita. Finka küll alguses kahtles, kas ta ikka julgeb, kuna oli meeles eelmise kevade katsetus, kus korraks selga istudes tahtis sealt vaid ära. Aga täna. Nagu vana Pipi ise :). Enn sõitis esimesena. Teda innustas vaid tõeline elevus ja põnevus. Ja vahepeal tegi küll oma paanikanägu, kuid kui ma oma käe ta seljale panin, siis jagus julgust veel ja veel. Ja see vast innustas ka Finkat. Kui juba väike vend julgeb, siis... Ta keeldus ka igasugusest toetavast käest. Kategooriliselt. 

Ja mune jõudsime ka värvida. Juba mitu päeva rääkisin lastele seda sama juttu: "Homme värvime." Siis tekkis jutt, et "Ah, täna ei jõudnudki, siis teeme homme." Õnneks väga mitu päeva seda juttu rääkima ei pidanudki. 

Ja siis kutsus päike veel õue "ümber muna sõitma". Super! Nüüd nina punane ja tuju hea. 

Grillihooaeg

Eelmisel nädalavahetusel avasime ju grillihooaja. 

Laupäeval tuli kange tahtmine minna vaatama, kuidas me lemmikmetsa kevad tuleb. Tuleb-tuleb! Järv ei tundunud enam peale astumiseks sobilik, kuigi lund oli veel metsas palju. ûhel pool järve paistis soe päike, aga teisel pool oli päris kõle. Nagu kevadel ikka. :)

Grillikohal nägin tossu tulemas ja haarasin ühe suvalise roika metsa äärest kaasa - no, et oleks mida põletada. See oli muidugi mitte väga kaval mõte mingit külma pulka hakata sussutama (isegi, kui mul oli ajalehed ka tikud kaasa võetud. õnneks aabus meiega pea üheaegselt lõkekoha juurde tervelt kolm seltskonda matkajaid, kel kõigil olid oma ideaalselt peenikeseks raiutud halud kaasas. Nii me seal suures seltskonnas siis oma vorstid valmis ja ära söödud saime. 

Lapsed on suurepärased vorstiküpsetajad. Kannatlikud ja järjepidevad. Karaskit sõime kah. 

Pärast sai veel ühe kivi otsas bussisõitu teha, nagu igalpool ja igal ajal me Ennu juhtimisel sõidame. Olgu siis tegu bussi, rongi või "viiiuuu"-autoga. Kivi pole tegelikult vajagi... 

Muideks, see, et Enn kiivrit kannab on ta enda valik. Keeldus ilma kiivrita kodust lahkumast. Aga see oli tegelikult täitsa hea mõte - rajad olid päris libedad. 

Ja paar päeva hiljem käisime veel oma vanas heas lemmik-kohvikus Regata grillimas. Ja kaneelirulle söömas. Mmmmmmm. Koos kallite külalistega, kes nüüd kodus tagasi. Lehva! 

Grillida on päris tore. Saab ju niimoodi vahel harva ka vorsti süüa. Mitte just maitseelamuse, aga selle üldise mõnusa tossuse ja sooja elamuse pärast.

Ja pühapäeval käisime Virpumas. Naabritele kaunistatud pajuoksi viimas. Lahe! Sai shokolaadimune! Mõmmmm :). Tegelikult tore, et sellest soome kombest osa võtsime, Finka oli eriti äksis siia ja tänna ukse taha minema. Magus ikka motiveerib! Mitte, et ta muidu ka väga häbelik oleks...  

Tänavamuusikud

Ma jään varsti vaeseks :)

Tegelikult on juhtunud nii, et viimasel ajal oleme lastega pärast lasteaiapäeva ringi hulkudes sattunud tihti tänavamuusikute peale. Ikka kuskil raudteejaama lähistel või metroosissepääsude juures kesklinnas. Või lihtsalt tiheda liikluseda kõnnitänavatel. Sinna, kuhu muusikud end armastavad sättida. 

Mul on tänavamuusikute osas mingi väike kiiks. Nad meeldivad mulle kohutavalt! Kui niisama topsiga teepervel ennast külmetavad kerjajad jätavad mind täiesti külmaks - kas siis tõesti pole oma eluga midagi targemat teha, kui siin õues oma sabakonti külmetada! Siis tänavamuusikuid armastan! Armastan kogu hingest! Isegi kui muusikaline pool pole teab mis väärt kuulamist, siis juba see mõte, et tulen tänavale ja mängin pilli. See on imeline! 

Ehk meenub mulle see aeg, kui käisin Kamerunis ja maailm oli pidevalt muusikat täis. Muusikat ja tantsu! Igal pool. Ja kui tagasi tulin, siis oli vaid hall novembrikuu masendus... 

Aga nüüd on nii, et kui tänaval muusikut näeme, siis lippab Enn kohe minu juurde ja nõuab, et tal on vaja münti. Muidugi annan. Mina talle õpetasingi, et muusikutele tuleb münte anda. Ja Finka muidugi ka.. Ja nii mu mündivaru tasapisi kahaneb... kahaneb ja kahaneb... Aga las ta kahaneb. See, kuidas lapsed tänaval kuulama jäävad ja jalgu nõksutama jäävad. See on tore! Muusika on tore! Tänavamuusika on supertore!

Omas mullis

Huvitav...

et mind hoopis rohkem kõigutas see Rostovi lennuõnnetus mõni päev tagasi... isegi Rootsis on-line lehtedele tehtud küberrünnak üleeile (millest Eesti uudistes ei näinud midagi) ja elasin kaasa sõpradele, kes eile hommikul laevale minnes pea maha jäid... 

Aga et see, mis Brüsselis... kugi seal ka tuttavaid ja tuttavaid kohti... jah.

Ehk seepärast, et sattusin eile vaatama ühte TED-videot teemal kaitsmatus/haavatavus (vulnerability), Brene Brown. See oli nii õige. 

Ei saa elada mõeldes igasugustele asjadele, mis võivad halvasti minna. Kummaline küll, aga ma vist oma põhiolemuselt ei elagi nii. Kui olen vahel prooviinud, siis polnud mingi elu. Ehk siis jätkan oma ilusas roosas mullis :).

Täna jälle kaunis päikesepaisteline päev ja pole ka enam nii kõledalt külm, nagu oli eile :D. 

Vastu kukalt

Mõtlesin sellest Tartu Küüni tänaval toimunud peksmisest. Tartu ju ikka mu kodulinn olnud pikka aega. 

Hull värk, eksole. Kes tahaks niimoodi nock-outi  löödud saada. Eriti kõhedaks teeb, et selline tore noor (minuvanune) pereisa. Endalgi ju väikesed lapsed. Ei tahaks ise ega tahaks, et kedagi tuttavat selline olukord üles leiaks. 

Samas. Kogu see värk jättis mulle mulje kui üdini romantiseeritud. Eriti alguses. Oioi. Pahad poisid pokri ja vaprale pereisale medal rinda. Muidugi!

Hiljem romantiseeriti hoopis neid "pahasid poisse". Elu hammasrataste vahele jäänud noored inimesed. Nojah. Kes siis niimoodi ei käituks? Muidugi!

Emana analüüsisin seda olukorda oma nurga alt. Ja võttis ikka aega - palju vett mere voolanud vahepeal :). Mulle tundub, et need noormehed käitusidki nagu tähelepanu püüdlevad lapsed. õigupoolest eenutas see kirjeldatud juhtum väga olukordi kodus. Ma nimetan sarnast olukorda kodus  laste poolt korraldatud "sotsiaalskse eksperimendiks". Olukorra kirjeldus lapse (või siis antud juhul noormeeste) vaatevinkilist oleks. Teen mingit värki, mis ma tean, et emale-isale (täiskasvanule) ei meeldi ja siis vaatan, kuidas ta reageerib ja saab palju nalja. Olenevalt olukorrast saan veel vunki juurde keerata, aga, igatahes, nööri jäme ots on minu käes. Lapsed nii õpivadki elu. Lapsel on ju hiiglama põnev jälgida, kuidas emme-issi käituvad. Isad lähevad reeglina närvi ja hakkavad vastu haukuma ja korda nõudma. Emad sageli ka. Aga see ei tööta. See saab vähegi pühendunud lapsevanemale kiiresti selgeks. Ja seda räägivad ka kõik "vanemluse" teooriad. Pole mõtet suruda! Rahulikuks jääda, rahulikuks jääda, rahulikuks jääda... Kui laps näeb, et keegi temaga ei "kakle", siis kaob ka ise tuju kaklust jätkata.

Meil siin juhtub küll pigem, et Ennu läheb Finka riideid sakutama või Finka ütleb iga küsimuse peale "Ei!", jalgu topitakse söögilauale ja kõike muud... Asja juurde käib ka silmanurgast välkuv terav pilk, mis jälgib miu igat reaktsiooni.

Tartus siis lükati prügikast ümber ning mees, kelle nina ette see lendas reageeris täpselt nii, nagu need "lapsed" ootasid. Mis ta täpselt ütles? "Kuulge, noormees, niimoodi ei tehta!", " Niimoodi käituda ei ole viisakas!", "Vabandust, kuid prügikate niimoodi ümber lükata ei tohi!". Misiganes ta ütles,  (ehk tal endal praeguseks juba mälu taastunud... :S), kindlasti oli selles jutus ootuspäraselt sees sõna "ei" ja kindlasti kõlas see ootuspäraselt noomivalt või isegi kärkivalt. OOTUSPÄRANE on siin võtmesõna. See ootuspärasus andiski poistele-noormeestele nööri jämeda otsa kätte. Seda nad ootasid. Justnimelt sellist reaktsiooni on nad arvatavasti pea alati oma tegudele saanud. Olgu see siis mingi vandaalitsemine või ka ehk hoopis midagi heast südamest tehtud... Kahjuks. 

Mind pani tegelikutl kirjutama see, et seesama kangelane oma avalikus kirjas mainis: "Sekkun edaspidigi. Vale ja ebaõigluse vastu astub mu pere ka edaspidi." Hmmm. Kõlab õilsalt! Ehk ongi õilis...

Aga ma arvan, et selleks et midagi muutuks, et sarnased inimesed, noored või vanad, justnagu ka lapsed, midagi õpiks olukordadest. Selleks ei aita selline traitsiooniline "ebaõigluse vastu astumine". Noomimine ei õpeta midagi, ainult ärritab. Näpuga näitamine tekitab vaid trotsi. Tunnen seda ise oma südames ja näen ka laste pealt. Kui keegi noomib, siis esimene reaktsioon on ikka: "Ise oled loll!" Ja niimoodi vist saabki kupli pihta...

Mis siis aitaks? Eks iga olukord on erinev. Vahel ei olegi erilist muud võimalust, kui löögid vastu võtta (vist). Ega ma ei tea, mis nende "laste" käitumist seal täpselt innustas, aga... enda sisetunne ütleb, et aitab see, kui astuda ootuspärasusest välja. Kui käituda kuidagi hoopis teistmoodi, kui"lapsed" eeldavad. See tähendab siis, et neelata need esimesed sõnad alla, mis sülg suhu toob ja teha midagi sootuks teistsugust... See hämmastab ja paneb jonniva "lapse" unustama oma "sotsiaalse eksperimendi" plaani. Ja ehk ta kaõpib midagi sellest olukorrast. Ahah, et nii saab ka... alati ei tulegi täiskasvanute suust seda "ei tohi" muinasjuttu....

Panen mõned strateegiad kirja, mis mul endal pähe tulid.

1. Teha midagi tobedat. Midagi, mis üllataks ja paneks "kurikaela" ehmuma. No näieks hakata sellises olukorras tobedalt naerma. No ikka sellist hullu naeru, et noored lihtsalt jooksevad hirmunult minema...  Või hakata nunnutavalt uurima, et "vabandus noormees, ega te jalg viga ei saanud, kui te selle kogemata prügikasti vastu ära lõite? Ka s ma peaks abi kutsuma, ehk on varvas murdunud?"

2. Võtta roll üle. See on see klassikaline näida pintsakus isast, kes oma jonniva ja komi nõdva tütre ees poes maha viskas, püherdama ja nuttu üürgama hakkas, mille peale laps silmad suureks ajas ja seejärel, muidugi, vaikselt koos isaga poest välja läks. See muidugi nõuab tugevat enesekindlust. Nähes, et noored on kaklusetujus, tuleb ise kaklema hakata. Kas siis sedasama prügikasti taguma, veel möödaminejaid "välja kutsuma" või siis noormehi endid. Lüüa aga rusikatega vastu rinda ja oma käsivarsi (seda õpetas mu õekese aikido treener, et kõrtsist välja kaklema minnakse ikka nagu isane ahv, et lihased soojaks teha ja esimese löögi shokki vähendada, lisaks veel vastase hirmutamise efekt). Sellisel juhul võiks muidugi ka veidi kakelda osata, kuigi võib juhtuda, et selline agressiivne käitumine paneb juba noored laiali jooksma või vähemalt kelelgi pealtnägija politseid kutsuma (et ei pea kaua kaklema) ja muidugi ka sellele, et siis ise süüdi ei jää....

3. Autoriteet. Olla tõeline autoriteet, kes paneb noored kasti üles tõstma. Selle idee andis mulle M, kes ükskord õhtul jooksmas käies nägi purjakil meest purki maha viskamas. M seisatas, tegi ette oma "teurastajan intohimoinen katse" (ainuke lause, mis ta soome keeles teab) ja purk võeti üles. Päris sageli aitab vaid kuri pilk ja ei ühtegi sõna. Lastega ka. Siin ole ka üllatusmeoment mängus, et ei tule seda "ei tohi"-ininat vaid lihtsalt kogu inimese/täiskasvanu olekust on näha, et see pole aktsepteeritav käitumine.

4. Ignoreerida. Kuigi meie kangelane väitis, et "sekkun edaspidigi" siis ma arvan, et sageli on parim sekkmine ka ignoreerimine. Jälle seesama muster - käitus ootuspärasest erinevalt. Võtaks oma pojal käest kinni ja jalutaks teises suunas minema. Nurga taga helistaks politseisse ja kirjeldaks noormehi ning olukorda. Nojah, siin tekkib muidugi küsimus, et kas politsei peaks prügikasti pärast samapalju sekkuma kui inimese nock-outi löömise puhul. Ma arvan, et peaks. Aga eks vahel on vaja ohvreid. Samas, kui ise ei taha see ohver olla, siis oma nahka tuleb ju ikkagi päästa... Noortele ehk sellest suurt õppetundi ei jääks, kuigi ikkagi - vähemalt ei näägutatud, nagu tavapäraselt...

Nojah, olukorrad on erinevad. Minule meenutas see olukord laste "sotsiaalseid eksperimente" ehk kellelegi midagi muud. Aga korra "peatumine" ja mitte esimese nurina välja laskmine, on tegelikult mõnus strateegia igas häirivas olukorras. Nii on mulle lapsed õpetanud.

Tobe ratas

Sel nädalal alustasime rattahooaega. Lasteaias käime jalgratastega. No ja muidugi ka bussi ja metrooga, aga enam ei ole mina see, kes kahte vedelevat vorsti käru peal lükkab vaid need kaks vorsti on saanud endale nobedad jalad - üks väntab jalgrattal ja teine jookseb jooksurattal. Vahel on nad kohe nii nobedad, et ka mina pean oma jalad kõhu alt välja võtma ja jooksma. Vahel on üks nobe ja teine venib, siis pean ühes ja teises suunas karjumisega (nojah..) nad ikka enam-vähem ühele joonele saama. Aga õnneks on nii kodu juures kui ka lasteaia juures tänavad seatud nii, et polegi hullu, kui vahemaa veidi pikaks venib - autoliiklust pea pole ja nähtavus on hea. 

Seda, et autoteest minnakse üle koos minuga ning et metroojaamas tuleb ratast käekõrval lükata, vot sellest jutust peaksid lastel juba kõrvad kahtlase väärtusega vett välja ajama. Kuulavad. See on põhiline. Finka näitab üles ka oskust ise tähelepanelikutl autosid jälgida, kuid siis võib küll juhtuda, et ratas hakkab ei tea, mis suunas vingerdama (tal küll abirattad ka, väga tihti pole päris ümber läinud)

Aga miks "tobe ratas"? Finka on lihtsalt nii osav enda kobamist kõige muu süüks ajama. Kõnniteed on veel päris pakuslt talvist kruusa täis (kuigi enam ja enam puhastatakse) ja ta tagumine ratas hakkab selle peal tihti tühja käima, eriti kui on vaja laugemast või järsemast mäest üles minna. Ja see mäest üles minek... Muidugi ei ole Finka see, kes ei jaksa täielikult iseseisvalt mäest üles sõita. Miks peaks tema milleski kehva või veidi saamatu olema? Nii kuulebki tema suust: "Tobe ratas, ei saa mäest üles sõidetud!" Ihihiiii!

Eile jäime pikemalt mänguväljakule müttama ja kojusõit jäi suht hilise aja peale. Lapsed olid oma ratastest veidi tüdinud. Aga! Õnneks saab ju rattaid vahetada! Niisiis roniski Athena vidi liga madala sadulaga jooksuratta peale ja Ennu veidi liiga kõrge sadulaga jalgratta peale. Ma siis muutkui küürutasin ja aitasin seda Ennukest. (tegelikult on sel rattal olemas ka mõnus pulk, millest lapsevanem saab kinni võtta, aga seda polnud kaasa vedanud, sest Finka saab ise hakkama. Suur oli mu rõõm, kui mingi hetk hakkas ka Ennu mõnusalt väntama ja sai päris kenasti edasi. Neil hetkedel läks tal küll lenksu keeramini veidi meelest, kuid selleks olin ju kõrval mina! Tore-tore... Varsti peab jälle rattapoodi minema... 

Rattaretk Gräsviken'is

Kohtingul

Eh, käisin juba üleeelmisel reedel ja laupäeval kohtingul, aga pole sellest veel ridagi kirja saanud.

Esiteks mõnus õhtusöök. Käisime restoranis  Farang, kus pakutakse maitsvat aasiapärast toitu.  Ma ei mäletagi õigesti, millal viimati heas restoranis käisin (vist Leveranos asuv da Fraco oli see viimane, Finka-kõhus Itaaliareisil või Umeås, aga see pidi ka olema enne lapsi). Võtsime ühe degusteerimis-menüü (kas nii nimetatakse "tasting menu"?) ja, minu soovil, et proovida veel miskit eksootilisemat, sa isee olema vegan.

Mmmmm, millised kombinatsioonid! Minu lemmik oli vist grillitud baklažaan maapähklikattega. Ja pearoaks oli ka mõnus maapähklikastmes porgandid! Selle viimase osas olime M-iga mõlemad suht hämmingus - nii lihtne asi ja nii imeline! Ja veini jõime ka. Seda, mida soovitati. Ja see oli ka täiesti erakordne kogemus - millise söögi juurde sobib milline vein... Kombinatsioonid läksid täiega täppi! 

Koju tulles astusime ka läbi siinsamas lähedal Puotilas asuvast väikesest kõrtsist. Hea, et sinna üldse mahtusime - reede õhtu ja rahvast kui palju. Aga kõrts on kuulus oma suurepärase viski ja ka õllevaliku poolest. M on küll viski-gurmaan, aga mulle maitseb pigem õlu. Seda viimast seal jõimegi. Tõesti oli hea. Ma olin ka vist sealne kõige noorem klient. Ehk siis - huvitav seltskond, aga üldse mitte halb. 

Laupäeval läksime M-iga väljasõidule. Eesmärk oli avastada üks uus linn, kuhu lastega oleks olnud liiga palju sõitmist ja nende jaoks ka veidi liiga igav. Suundusime Ekenäs-i (Tammisaari), mis pidi olema üks imeline puitarhitektuuriga vana somerootslaste linn. Pidi olema, sest tegelikult valmistas see linn päris suure pettumuse. Oli kah.
Jõudsime sinna laupäeval kell 14 ja tuli välja, et need paar kohvikut, mis laupäeval peaksid lahti olema, oli selleks ajaks juba kinni pandud. Ka kõik poekesed, välja arvatud paar suuremat toidupoodi. Ja inimesi liikus linna peal täpselt kaks - mina ja M. Selline tõleiselt masendav väikelinnake. Kohe kahju.
Võibolla suveperiodil oleks seal toredam käia - reklaamivad ennast igasuguste aktiivsete tegevustega õues. Ma kujutan ette, et seal piirkonnas rattaga ja paadiga ringi sõita oleks päris tore. Aga jää oli veel lahe peal ja temperatuurid ka sinna miinuskraadide suunas veel. Mingisugust auväärset soomerootis uhkust seal küll ei peegeldunud. Nojah.
Paar head vaadet ikka oli. Mulle eriti meeldivad need piilu-peeglid akende peal, et saaks toast jälgida, kes tänaval käib. Ihihiii.

Tagasiteel tegime väikese tiiru ka meie Lotte atlasel märgitud kindluse varemete juurde. Olime kindlad, et ehk paari kivikest näeb seal ja kuna olime linnakeses juba veidi pettunud, siis ei arvanud, et sealmidagi erilist näha oleks. Aga seekordne üllatus oli hoopiski positiive. ûks päris äge väike kindluseke jäi me teele. Oleks kohe tahtnud seda vallutada, aga M pole selline tüüp, kes sildile "vaid suvehooajal avatud" vastu astuks ja üle nööri roniks. Suure pingutusega sättisin siis ennast tema tasemele :).
Siin see tore Raseborg' kindlus on:

Õhtul veensin mina veel M-i kinno minema, kuigi tal oli vist meie käikudest juba kõrini :). Tahtsin näha seda Reveranti filmi, mis oskareid võitis ja tundus üldse põnev. Aga jah, tundb, et spontaansus ei tasu ennast alati ära. Kui paarkümmend minutit varem kino juurde jõudsime, olid piletid juba välja müüdud. Hmmm. Olime juba leppinud olukorraga ja otsustasime jalutama (loe kõrtsi) minna, aga mul polnud erilist õlle isu ja vaatasime siiski korra veel, et mis muid filme näha oleks. Avastasime, et näidatakse ka uut Sacha Baron Coheni filmi (M on suur fänn) ja otsustasime selle kasuks.  Nojah, nalja sai päris palju  - ikka täiesti hämmastav, kustkohast mõni mees nalju võtab!

Meil olid alguses küll suured plaanid, kui mammit lapsi hoidma palusime, et lähme teatrisse või jäähokit vaatama. Aga seda peab ju kõike (jäähokit küll vist vähem, aga selleks polnud nii suurt tuju) nii-nii kaua ette planeerima ja piletid ära ostma ja  mis kõik veel. Tõepoolest. Meiesugustel lähme-sinnapoole-kuhu-tuul-puhub jääb siin küll teatris ja ooperis käimata. Njeh. Nii on. Aga samas tol nädalavahetusel poleks viitsinud ka teatrisse minna. Mul oli mingi viirus kiusamas ja hea isegi, et jäksasin end nendeks tegevusteks kokku võtta.

Naistepäeva puhul

Juhtus nii, et minul lubati vahelduseks õhtusööki teha. Ja kui juba lubati, siis ikka tegin seda toitu, mille kohta M alati ütleb: "See on parim toit, mida sa oled üldse kunagi teinud". Olgu öeldud, et M arvab, et ma olen kõige p..sse kukkunum kokk, keda ta üldse teab. 

Mis ma siis tegin... lõhekala! (kahjuks tuli pähe pilt teha alles siis, kui toit oli juba söödud)

See on muidugi selline roog, mida on pea võimatu untsu keerata. Läheb sellisel kujul muidugi väga hästi kokku M-i toidutegemise põhialustega - tooraine kvaliteet on kõige olulisem. Muidugi on võimalik ka hea tooraine miskiks monstrumiks keerata (nagu ta tavaliselt minu puhul arvab). Aga kui olen kala teinud, siis on ta ikka alati (ise mäletamata, et eelmine kord sama ütles) kiitnud, et see on parim minu tehtud roog, mis ta saanud. Ihihiii. 

Seepärast ma saangi oma muid vanu lemmikuid - näiteks kapsahautis või läätsesupp või... - valmistada vaid siis, kui M on ära. Ja lapsed siis söövad porgandit, kui neile ka ei passi :P. 

Mis ma siis tegin. 

1. panin ahju tööle

2. tõstsin lõhefilee ahjupannile ja jahvatasin soola peale.

3. võtin kapist 4 viilu saia ja hakkaisin suure noaga tükkideks-puruks. 

4. külmkapist leidsin pooliku parmesani ja riivisin selle saia hulka. 

5. murdsin basiiliku küljest lehti ja hakkisin ka need väikseks ja lisasin purule.

6. kallasin sellele segule peale veidi oliiviõli

7. segasin käte vahel kõik mõnusalt segamini ja mätsisin segu kala peale. 

8. Seejärel ahju nii pooleks tunniks, kuna kalatükk oli päris turjakas.

Mmmmm.

Tänud pereköögi kokaraamatule selle mõnusa idee eest. Väga maitsev tuli!

Hea

Hea sai alguse juba reede hommikul. Kui M ja Finka käisid neuroloogi juures. Kõik suisa suurepärane. See neuroloog ise on üks suurepärane naine. M polnud varem temaga kohtunud, aga mina eelmisel ja üle-eelmisel korra küll. Suurepärane ja armas inimene. Ta on ise soomerootslane ja rääkis A-ga rotosi keelt. Täielik Snorkfröken, ehk siis Piripiiga või Tuskliku neiu - nunnu ja armas. Ja seekord nad siis saidki rootsi keeles läbi. A olevat veidi arglik jutustaja olnud, aga ta ongi uues situatsioonis, kui issiga peaks ju tegelikult inglise keeles... see-eest mängida ja muid "ülesandeid" lahendada talle meeldis
Neuroloog osutus suureks Finka fänniks. M oli üllatunud ja küsis, et kuidas ta küll mäletab, kui järjepidevalt Finka-le rääkis, mida ta eelmisel kohtumisel tegi. Finka olevat ta kõige meeldejäävam patsient. Missiis, et viimati kohtus temaga ju ammu ilma tagasi septembris. Mäletas ikka detaile. Eriti see kolmekeelsus vist on hämmastav ja meeldejääv ja muidugi ka see, et kognitiivselt on ta pigem "üle" kui liiga vähe arenenud. Polegi probleeme! Igati positiivne pakett.
Ise arvan, et palju ühel neuroloogil ikka selliseid probleemideta lapsi on. ja positiivsus jääb ju ikka paremini meelde. Toredatele inimestele. Või siis inimestele, kes igapäev nukramaid olukordasid näevad. Muidu ei saakski ju elada. Arstide "kutsehaigus", mitte masendusega kaasa langeda vaid heade tulemustega ühiselt lennata.

See on üks asi, mis mulle siin elades meeletult meeldib - meditsiin. Miskipärast on just siin kõik kohatud meditsiinitöötajad täiesti suurepärased. Inimesed ja ka professionaalid. Ja kuigi iga eriarsti visiidi jaoks peab siin 32EUR välja köhima, siis on see olnud igati-igati seda väärt. Meil õnneks kulunud seda raha vaid Finka jaoks. Mulle ka väga meeldib see süsteem, et pärast iga eriarsti juures käiku saadetakse koju ülevaade, millest arsti juures räägiti, mis kokkuvõteteni jõuti ja mida edasi, epikriis on vist selle kokkuvõtte nimi...

Ja siin üks väike haldjas. Võlukepil pole tähekes otsas, sest see ei mahtunud paberile. Ja näkku on tehtud näomaaling - liblikas (miski, mis viimasel laevasõidul Finka mällu ja tol hetkel ka näole sööbis). 

Imelik tõbi

See nädal on möödunud täitsa soodalt... 

Lapsed olid teisipäeval kodus, sest Ennukesel oli esmaspäeva õhtul palavik. Mudugi ei olnud teisipäeval palavikust jälgegi. Mütata ja mürada ja kraakleda ja õues päikesepaistel mängida jätkus mahti küll ja küll.. 

Aga siis kolmapäeval jäin mina. Mingisse imelikku tõppe. Või polegi. Jäksu pole. Eriti õhtuti täitsa sooda olla. Vedeleks. Kael valutab, selg valutab. Paha tuju. Poriseks. Porrrrrr.

Kaks õhtut olen koos lastega magama vajunud, aga maganud vist eriti mitte. Selg valutab, kael valutab, aga kui püsti tõusta, siis käib maailm ringi. Rabab jaust ning parem pikutan. 

Ja ometi on nii kaunid päikselised ilmad mis mu tavaliselt linnuna lendama ajavad. 

Buuuuu.

Täna õnneks parem päev. 

Ja parem vedagu see kena homse hommikuni nii välja. 

Sest täna õhtul on mul vaja minna välja.

Romantilisele õhtusöögile.

Oma kallimaga. 

Oi, kui tore.

Maailm võib küll ringi käia siis.

Ja jalust rabagu ka.

Aga teistmoodi.