Saturday, April 30, 2016

Koristamine

Koristamisega on mul selline ebameeldiv suhe. Väga monus on, kui kodu on korras, aga see protsess ise... nagu viskaks vett merre. 

Viimasel ajal olen ikka üritanud hoida rutiini - nädalavahetusel koristan! Täna siis oli see päev. Tegelikult oli vaja hommikupoolikul veel ellu viia üks mu nädala sees antud lubadus (endale). tuli minna metsa. Sinna siis kõigepealt suundusime. Jooksujalu, et saaks sellest segadusest eemale. Jooksujalu, et see tolm ja mustus ei jõuaks enne ajudesse (M juba mainis, et ehk täna unustame koristamise... tal lubasingi, sest komberdab ja rögiseb siin juba mitmendat päeva).

Metsas oli mõnus. Hulkujateks mina ja lapsed ja Esta. Viimati, kui käisime oli veel palju-palju lund maas (kuigi see oli vaid 3 nädalat tagasi... ), aga nüüd sai juba väikesi radasid avastada. Mustikavartel avanevaid lehti uurida. Jänesekapsaid otsida. Kaljunukkidel turnida. Kord juhatas teed Enn, siis Finka, siis Esta... 

Esta sai ka oma esimese kevadise ujumise tehtud. Jääd ju enam polnud. Minu üllatuseks ta polnudki sellest niiväga vaimustuses. Õige pea hakkas tegema nägu, et teda üldse ei huvitagi see pulk, mille ma vette viskasin. Olgu siis. Alustama peabki vähehaaval. 

Koju jõudsime. Koristama hakkasin. Kogu see hooajaline mustadest karvadest koosnev vaip (sa oled ikka väga kallis, Esta) sai tolmuimejasse tõmmatud ning põrandad isegi üle pestud. Voodilinad vahetatud. Vannitoad küüritud. Ja kui valmis, siis oli küll hea olla..

Kinnistasin oma teadmist heast viisist, kuidas lapsi multikate vaatamise asemel loomingulisi mänge mängima panna. Tuleb lihtsalt öelda, et ennem ei saa multikaid vaadata, kui mängutuba on koristatud. Neil on suhe koristamisse veelgi hullem kui minul. Koristamise-mootor ei taha kohe üldse töötada.  "Minu mootor ei tööta," see on Aenease väljend. Eriti seetõttu, et koristamise käigus sattuvad ju kätte kõik need omaenda mõnusad mänguasjad, millega polegi lasteaiapäevadel pea üldse mängida saanud. Ja siis toimuski hoopis miskit muud. Kõva joonistamine. Puzzlede kallal pusimine. Klotsidest tornide ja aedade ehitamine. Kummituse mängimine (reedeseks kostüümipeoks olin lastele klassikalised lina-kummituse kostüümid teinud. Athena suurel nõudmise, ta on viimasel ajal üldse suur kummitusefänn, põhiline unejutt käib selle teema ümber ja mul lähevad küll vahepeal ihukarvad püsti, mis nad M-iga kõik kokku jutustavad). Ja vee ja veel ja veel. 
Mängutuba oli kokkuvõttes hullem kui "koristamist" alustades. Aga missiis. Neil oli tore. Homme jälle päev, siis aitan ehk isegi veidi kaasa... Vähemalt kamandamisega. 

Veel üks tore üllatus oli õhtul Ennu poolt. Õhtusöögi aeg hakaks liginema ja kutsusime lapsed sööma. Olin lauda juba veidi katnud. Enn tuleb, vaatab lauale ja ülteb, mida kausis märkab: "Salat!", seejärel suundub kohe nõudekapi poole ja toob kõigile salatitaldrikuid (mille ma olin ära unustanud). Ohoooo, kui tore! Lauakombed, ehk siis igaõhtused õhtusöögi kombed, on meil siin küll nii reeglipärased, et lastel kõik selge nagu seebivesi. Kui on salat, siis on ka salatitaldrikud. Nii on.

Küll oleks hea, kui koristamine oleks sama selge. Aga kõike siin elus ei saa ka ideaalseks timmida.  

Wednesday, April 27, 2016

Miks me Eestis ei ela?

Athena küsis seda täna hommikul. 

- Miks me räägime eesti keelt, aga ei ela Eestis? 
- Aga issi ei räägi ju Eesti keelt.
- Miks me siis Inglismaal ei ela? 
- No issi ei ole tegelikult kunagi Inglismaal elanud (see oli mul ju tegelikult väike vale), aga ta räägib inglise keelt. Meie elame hoopis soomes, aga soome keelt ei räägi. 
- Aga siin räägitakse ju soome keelt. Naabrid räägivad. Mina oskan ka paar sõna soome keeles.
- Mis sa siis oskad öelda?
Siinkohal jäi vestlus poolikuks, sest Athenal ei tulnud soome keelseid sõnu meelde. Bussist pidi ka hakkama välja astuma 

Mina veel mõtlen. Huvitav, et tal on tekkinud mingi seos riigi nime ja keelega. Et on Eesti, kus räägitakse eesti keelt ja Soome, kus räägitakse soome keelt. Eks ma olen seda vist mõnel korral maininud ka... Eks ikka, et tänaval ja metroos tuleb öelda "anteeksi" ja "kiitos", kuna siin räägitakse soome keelt ja kui Eestis oleme käinud, siis on teist moodi ja... M-iga uurivad nad sageli koos atlast.  

Ma sattusin veidi paanikasse. Millegipärast. Ma miskipärast ei taha, et tal oleks selline seos. Kuigi ma tean, et see on olemas niikuinii. Aga see on kuidagi liiga labane. Nii ei ole ju päriselt. Või on?

Sunday, April 24, 2016

Suusakepihooaeg

Otsisin mõni aeg tagasi oma suusakepid välja. Polnud neid mitu talve kastuanud, aga nüüd, kaunil kevadel, tuli kange tahtmine. Läksin kõndima ja veidi sörkima ja ma arvan, et paari nädala pärast hakkan nendega koos ka jooksma. 
Mulle meeldib, et see kõndimine ja sörkimine ja jooksmine. Need meenutavad veidi suusatamist, mida ma polegi nüüd mitu-mitu aastat miskipärast teinud. Mitte tegemiseks leiab ju alati põhjuseid - kehv suusailm on aasta ringi. 
Aga nüüd on mõnus suusailm. Selline kevadine. Linnud laulavad ja jänesed kaplsevad kraavipervedel, kui ma oma tiiru teen. Õhtul, kui lapsed on voodisse pandud ja tundub, et hakkab vist hämaraks kiskuma. Hämmastav, kuidas need õhtud on muutkui valgemad ja valgemad!
Selle "suusatamisega" seoses peab ka mainima, kuidas mulle meeldivad igasugused youtube-i videoõpetuseda. Mõte oli, aga sealt leidsin veel kinnitust, kuidas see "suusatamise" tehnika päriselt peaks välja nägema, et oleks mõnus ja kasulik samaaegselt. Meeldib. 

Tuesday, April 19, 2016

Räägi minule

Siin majas ei taluta enam hetkegi vaikust. Olen oma lapsed pideva vatramisega ära rikkunud. 
Istusin hommikusöögilauda koos lastega ja oli hetkeline vaikus. See sai aga kohe rikutud Ennu poolt, kes koheselt nõudis:

- Emme, räägi minule.

Ja nii ma siis hakkasin jälle vatrama. Asjadest, mida lauda toon. Mis taldrikul olema saab. Kes, mis, kus käes lusikat või kahvlit hoiab. Toon välja mingeid detaile siin ja seal. Mis me pärast sööki teeme. Mis edasi plaanis on. Bla-bla-bla.

Samal ajal mõtlen. On ikka tühjatähja vatramine. Vahel ehk räägin midagi asjalikku ka. Näiteks metroo-muinasjutte. Muinasjutte, mida mõtlen välja metroosõitude ajal, et aega veeta. Alati pole meeles või jaksu raamatuid vedada. Aga nad tahavad ju muutkui lugusid uuesti kuulata ning ma ei mäleta enam. Siis tekkib jälle uus lugu. Ja uus ja uus. Või siis vahel seletan ka elu ja olu, Athena oskab vahel päris filosoofilisi küsimusi esitada. Sünnist ja surmast ja muudest aspektidest. Siis on endal ka huvitav. Nojah, muinasjutud mulle ikka ka meeldivad... 
Samas, see poiss pole vist oma elu lagusest saadik kordagi vaikuses olnud. Kas seletan mina, seletab Finka või ümiseb M oma mingit viisikest. Koguaeg mingi undamine käib taustal. Ja nüüd. Janüüd siis on ta ise ka selliseks jutupaunikuks ja vestluse üleval hoidjaks saamas. Jah, tõepoolest käib tal pidev seletamine viimasel ajal

Huvitav on, et Enn ei küsi "Miks?". Võibolla on see periood veel tulemas, aga praegusel perioodil on tal endal lauseid vaja lausuda. Lausub ja lausub. Iga lause järgi tahab ka kinnitust. Jajah, nii on. Muidu jääbki lauset kordama. 

- Seal on punane auto
- On jah
- Auto sõidab autoteel
- Sõidab jah
- Bussid sõidavad ka autoteel
- Sõidavad küll. 

Bla-bla-bla-bla.
Nii me päevad mööduvad. Vadrates. 

Pizza

K: Kuidas teeb Mike pitsat?

V: Kõigepealt on vaja kirge. See on kõige olulisem komponent. Kui kirge pole kuskilt võtta, siis ei tasu pitsa tegemist alustad (siis ei tasu tegelikult üldse süüa teha, ka kohvi mitte). Kui kirg on olemas, siis võib teisi komponente otsima minna. Mõnda on lihtsam, mõnda raskem leida. Koguste jaoks ongi seda kirge vaja, mingit juhist saan siia kirja panna, aga palju jääb ikka enda teha.

Taigen:
1.) nisujahu (mitte väga peenikeseks jahvatatud, rootsi keeles on paki peal "halvgrovt", aga kuidas see siis eesti keeles on?)
2.) durum nisujahu
3.) extra neitsi oliiviõli
4.) vett
5.) valget veini
6.) pärmi

Et teha umbes 2-3 plaadipitsat (oleneb, kui õhkeselt taigna pärast jaotad), tuleb käituda nii:

1. Võta suur kauss taigna tegemiseks 

2. Kalla sinna oliiviõli. M näitas, et seda tuleb teha nii, et hakkad kallama ja teed käega mõnusa ringi - supsti (kogust ei oska öelda, aga nii silma järgi, kirega!)

3. Seejärel oleks hea segada valmis pärm. Otsida anum, kuhu saab mõõta ka 0,5l vedelikku (näiteks mõõdikutops). Sinna lisada kõigepealt 0,1l valget veini ja siis lasta kraanist vett, nii et kogu segu oleks ca 35 kraadi C. Arvestada tuleb siis, et vein on külmem, seega võiks kraanist tulav vesi olla veidi soojem, kui 35 kraadi. Sinna lisada toore pärmi pakkist umbes 2/3 pärmi ja segada hoolikalt, et pärm lahustuks.

4. Panna kaussi õli peale jahu. Jahu tuleb panna ka nii silma järgi, umbes 75% tavalist ja 25% durum nisujahu. Aga jahu saab sõtkumise käigus juurde lisada, vajadusel. 

5. Sõtkuda kokku jahu ja pärmivedelik. Niimoodi masseerida ja masseerida kuni kõik vedelik on taignas. Ja siis veel masseerida. 

6. Taigen peab jääma seest märg, aga väljaspoolt mõnusalt kuiv. Mida rohkem ja kauem sõtkuda, seda paremaks taigen muutub. Vahepeal võib lasta ka teistel pereliikmetel teha jõuharjutusi ja taignat poksida (puhtad käed!) Seda võiks teha vähemalt pool tundi. Sõtkuda-sõtkuda...

7. Seejärel tuleb panna taigen kerkima. Tuulekindlasse, toasooja kohta. Kindlasti tuulekindlasse!!! Meil läheb see ahju (muidugi mitte sisse lülitatud!). Võiks kerkida vähemalt 2h, aga kui väga nälg, sis ka 1,5 piisab.. ja võib kerkida ka 4h või teed hommikupoolikul juba taigna valmis, et siis õhtul pitsat teha... 6h...

NB! Taignale ei tohi lisada soola, see rikub kerkimisprotsessi!

Lisan pildi, milline peaks olema sõtkutud taigen:

7. Kui kerkimine ära oodatud, siis tuleb taigen ahjust välja võtta (panna kuhugi, kus ta tuult ei saaks - õhuaken köögis kinni!) ja panna ahi eelsoenema. Valida tuleb kõige kõrgem temperatuur, mis ahi suudab toota. Meil on see vaid 275 kraadi, aga ideaalne oleks nii 400-ligi. Igatahes, maksimum võimalik!

8. Seejärel on vaja otsida välja järgmised asjad:

Kate:
7.) hakitud tomatite konservid (parim on MUTTI polpa, teised on vesised). Kindlasti mitte kasutada maitsestatud konserve (küüslauk, basiilik... ), need rikuvad pitsa ära, tegelikult rikuvad iga toidu ära - miks neid üldse toodetakse!!!??? 
8.) sool
9.) extra neitsi oliiviõli
10.) mozzarella juust. Kasutada itaalia mozzarellasid, äärmisel juhul saksa (Zotti müüakse eestis). Kindlasti mitte Extra või Vigala mozzarellat - need ei sula pitsa peal õigesti)
Kui teha muud, kui margheritat, siis võib peenikeseks lõigata ka shampinjone, paprikat, zuccinit... Nendega tuleb hiljem arvestada, et tekitavad ahjus niiskust ja pitsa valmib kauem. Kindlasti, kindlasti, kindlasti (!!!) et panda pitsa peale ananassi ja kana liha. Sellele pitsale on need vaid puhas solvang! Aga kõigi lemmik on alati margherita - see on kindla peale minek!

9. Otsida välja kauss tomatikonservi maitsestamiseks

10. Maitsestada konserv. Kallata konserv kaussi (üks pitsa = üks 400ml konserv, ehk siis, kui teha kolm pitsat läheb 3 konservi). Lisada konservile oliiviõli - jälle selline sups nagu ennist taignale, tunde järgi, kirega! Lisada soola. Lisada palju soola. Arvestada tuleb, et see sool peab soolama ka taigent ja mozzarellat. Lisa ja maitse. Kui tunned, et võiks olla juba parajalt soolane, siis pane samapalju veel - nii ütles M. Sool on oluline, et pitsa maitseks hea. 

12. Haki mozzarella väikesteks kuubikuteks. Tillu-tillukesteks. Üks pitsa - üks mozzarella. Kui kohe rohkem lahti lõigata, siis on hea neid eraldi hoida, et oleks ülevaade, palju ühele pitsale jagada. (Kes juustu ei söö, siis sobib margherita väga hästi ka ainult tomatikastmega)

13. Ahjuplaat välja võtta.  Esmalt pannile õli, oliiviõli (extra neitsi). Seda tuleb jälle tundega panna. Aga nii, et kataks kenasti ahjuplaadi ja seda saab köögipaberiga laiali ajada. Kindlasti ei tohi kasutada küpsetuspaberit - see tekitab taigna alla niiskust ja pitsa ei jää mõnusalt krõbe. 

14. Nüüd taigen plaadile. See ka omaette kunst. Tuleb võtta kolmandik taignast ja ajada see esmalt käte vahel võimalikult laiaks tükiks. Kui juba plaadil, siis hakka sõrmedega tupsutades seda laiali ajama. Kindlasti mitte rullida! Rullimine muudab taigna struktuuri ehk siis kerkimisvõimet (seda tehaks jah suurtes pizzeriades, et aega võita, aga kodus võiks ju ikka kirglikult ja tundega!). Oluline on, et taignasse ei tekiks auke või väga õhukesi kohti - sealt läheb kaste hiljem läbi. Siin on pilt, kuidas taigent jaotada:

15. Taignale peale jaotada tomatikastme-segu ja selle peale mozzarella tükid. Ühtlaselt.

16. Ja siis, ahju - loodetavasti on ahi selleks ajaks kuum, kõrgete temperatuuride moodustamine võib võtta päris kena aja. Kui pole veel kuum, siis oodata, aga mitte lasta küpsemata taignal, jällegi, tuult saada.

17. Pitsa peaks küpsema umbes 10min. Heaks tundemärgiks on, kui mozzarella hakkab peal kuivama - alguses ta sulab ja mullitab -  ja kui pitsa servad juba liigagi pruunistuvad (pea kõrbevad). 

18. Pitsa välja jahtuma tõsta ja sööjad lauda ajada.

Nüüd läheb veel vaja, vastavalt maitsele, vahel ei lähegi vaja:
11.) basiilikut. Lehti juppideks tõmmata ja pitsale laotada (kui see veel on söömiseks liiga kuum, siis basiilik mõnusalt maitsestab seda veel)
12.) veel mozzarellat, viiludeks lõigatult (seda tasuks ka lisada just ahjust tulnud pitsale, et see veel veidi sulaks, eriti rammus margherita siis!)
13.) penikesteks viiludeks õigatud parma sinki või specki või salaamit
14.) rucolat

Ja siis rulliku või kääridega pitsa juppideks jagada ning süüa! Pitsa tuli välja väga hea, kui põhi on mõnusalt krõbe ja krõmps, aga samas taigen on hästi kerkinud ja pehme. M ülteb, et oluline on ka sool!



Minu meelest sobib rucola pitsa peale ülihästi. Seda õppisin ühes Rooma "pizza al taglio" söögikohas. Mmmm.

Nautida!

Monday, April 11, 2016

Viiuauto ja kingkong

Ennul pole eriti olnud päris enda sõnu. No selliseid, et mingi asja kohta on kindel sõna, mida keegi teine pole kunagi välja mõelnud ja kasutanud. Ei üheski keeles. Ta on kuidagi alati saanud hakkama nende sõnadega, mida teisedki kasutavad. Vahel ehk on mõni häälik puudu, aga üldjoontes ikka. 

Seda on küll, et tema jutust ei saanud mingivahe pea midagi aru. Vatras ja vatras, aga mis keeles ja mis väljendeid ja millest ta üldse rääkis - ei saanud aru. Lalises. Aga nüüd, kui ta ka omaette mängib, siis ikka saab aru, mis mänguasjadega juhtub. Enamasti mängib kodus omaette eesti keeles. Aga vahel ka muus. 

Siis ükspäev ma täiesti juhuslikult avastasin (panin tähele lõpuks ometi, ma tähelepanematu), et tal on üks selline päris oma sõna ja tegelikule teine ka, kuigi see vist on pigem rohkem arusaadavam ja kaldub ikka sinna häälikute puudumise poole...

Need sõnad on:

"Viiuauto". Asjalikumad aimavad ehk kohe, mis see tähendab. See on igasugune vilkuritega auto. Ta oskab neid igal pool ära märgata. Mitte ainult kiirabi-, tuletõrje- ja politseiauto vaid ka töömeeste autod, millel kollased vilkurid peal. Olgu need kasvõi imeväikesed. Seisku see auto kuskil kaugustes ja vilkur olgu kasvõi porist paks. Ikka oskab ta näidata: "Seal on viiu-auto". Nii on. 

"Kingkong". See on juba rohkem tema enda sõna. See on kell. Näiteks meie köögi kingkong teeb linnuhääli. Ja seda ta hakkas nüüd ju alles hiljuti uuesti tegema, kui ma lõpuks patareid vahetasin. Ja siis ikka tuuakse välja seda, et kingkongil on patareid tühjad (kuigi nüüd ju enam pole). Aga tehtud viga tuleb ikka pikalt nina alla hõõruda, eksole. 

Thursday, April 7, 2016

Naer

Maailma parim naerja on - Finka!
Võta aga vastu oma lillekimbud, medalid, karikad ja lõppematud ovatsioonid. 
Ta naer on nakkav.
Ta naer on lõbus.
Ta naer on kõrvulukustav.
Keegi ei saa jääda tõsiseks. Mõni ehk saab küll pahaseks...
Kui naer kõlab metroos või ei-tea-veel-kus. Aga tegelikult ju pole naeru jaoks sobimatut kohta. Ei ole. Ma tean. Naer kõlbab kõikjale. Just.
Nad käisid eile lasteaiaga teatris. Finka naeris nii palju ja kõvasti, et etendusse lisati paar lauset.
Lasteaiakasvatajaga ühiselt aeti helmeid nööri otsa. Kasvataja sai oma koba oleku peale pahaseks ja ütles pahameelest ühe sõna. No polnud väga hull sõna õnneks (lasteaias ju teatakse, mida kasutada või mitte). Aga oli väga naljakas. Finka naeris ja naeris. Ja ei saanud ju siis ka teised naermata jätta.
Naerupall. 

Saturday, April 2, 2016

Näitemäng

Seoses nende tänaste teatrietendustega.... (Ohjah, mingi hetk mõtlesin küll juba, et kuidas küll saaks vaikselt saalist välja hiilida. Kuidas sa hiilid, kui oled ainuke publik)

Aga. Ma avastasin ükspäev, et ma sain pihta sellele mõttele, mille Lea ükskord välja käis - et emad peavad olema head näitlejad. Justnimelt, nii ongi!

Mõtlesin selle välja nii, et näitleja peab ju oskama kiiresti rolle muuta. Nii ka ema. Üks hetk pahandad, sest keegi ületab piire ja järgmine hetk kiidad sedasama jonnipunni, et ta oma tegevuse lõpetas! 

Mul on tunne, et ma seda viimasel aja oskan. Ja see on hea tunne. (No mitte alati ei kuku õigesti välja, aga enamasti saan end õnnitleda küll)

Tegelikult olen seda alati osanud. Sest ma tunnen, et ma olen ses osas ise veel laps. Lastel võivad ju tujud muutuda nagu tuulesuund. Üks hetk on miski oluline ja järgmine hetk juba tärgatab uus mõte või jääb silma midagi eriti ägedat, mis olnud ebameeldiva meelest viib. Ma tunnen, et ma olen sarnane. Et ei jää eriti tihti mingit vimma kaua hauduma. Aga vahepeal nagu kiskus sinna poole... Analüüsisin siis, et kas ma pigem väldin negatiivseid tundeid ja need jäävad ikka kuhugi sügavustesse "õiget" hetke ootama. Ja vahel vist tõesti on nii olnud. Aga reeglina ma siiski mitte. Oli, mis oli, lähme nüüd edasi. Niimoodi. Ja tundub, et viimasel ajal olen siiski jälle leidnud selle enesekindluse, et pole mõtet seedida seda vimmajuurikat. 

Pole mõtet seedida seda, kui Enn (oi, temaga veal kaigast viimasel ajal!) end riide ei taha panna. Jonnib ja aeleb ja hädaldab ja ei kannata oodata seda ega toda ja on solvunud selle ja tolle peale. Lihtsalt olla konkreetne - "Tuleb teha!" ja vahel olen ikka käratanud (hmmm, mu kodune kasvatus...) ja siis tol hetkel, kui ta lõpuks selle soki kätta võtab ja varbad sinna sisse pistab, siis kallan ta üle uhkuse ja rõõmuga, mis paneb poisil silmad särama justkui oleks ta kosmoselaeva leiutanud :). Ja järgmine kord juba läheb veidi paremini, sest ta teab, et sisi tuleb see kosmoselaeva tunne jne, jne. Ja vahel on tagasilööke, aga siis tuleb ikka ja jälle enesekindlaks jääda, et nii on, nii ei tohi, või misiganes parasjagu päevakorras on. 

Tegelikutl on see täpselt seesama, mida meile õpetati Estaga suhtlemisel. Kui koer teeb pahandust, siis konkreetselt keelata, kui lõpetab pahanduse tegemise, siis kohe kiita ja maiust jagada. Kiita ja kiita, missiis, et tegelikutl oled tulivihane, et sinu uued tantsukingad on läbi näritud. Kiita selle eest, et ta neid enam ei näri. Ja nii see koer õpibki, et parem on mitte närida, sest kui ei näri, siis kiidetakse. 

Tähelepanelik lugeja näeb siin muidugi palju nüansse... Aga need nüansid ongi huvitavad selle näitlejatöö õppimise juures. Milline hääletoon, miimika, kehakeel jne peab olema kaasatud erinevates etappides. Ja ajastus! Ajastus! Et mitte rõhutada seda järjestust, et enne ikka peab midagi korda saatma, kui kiidetakse... jne, jne. Põnev!

Mis siis tavaliselt valesti läheb. Ikka lähed ju närvi, sest kodust on kiiresti välja vaja saada (riided selga!) või laua peale ei topita oma varbaid või misiganes see üleannetu on välja mõelnud. Teadagi, siis ma kärkisin ja kärkisin ja miski ei muutunud. Enn itsitab pihku. Finka mõtleb ka kõrval mingi järgise hulluse välja ja nad siis kahekesi vaatavad seda nende jaoks näitemängu, kus emme on endast väljas. No ja siis ma mõtlesingi, et mis näitlejast see Lea jahub. Teen ju niigi oma lastele kometit. Igasugu erinevaid üks-kõvem-kui-teine häälitsusi ja kortsus kulmud plus veel misiganes näoilmed ja käed puusas (oi, kui hästi Finka mind oskab järgi teha, kui ta Ennuga kärgib - liigagi hästi :S). Teater missugune...

Aga tegelikut on ju oluline hoopis vastupidi. Nii, et lapsed ei saagi aru, et ma teatrit teen. Ja tegelikult ei teegi ju. Olen. Lihtsalt hoian kinni oma nõudmistest ja ei lase endale pähe astuda ja suudan jääda selleks rõõmsaks ja toredaks emmeks, keda etenduse lõppedes kallistama rutatakse. Vahel tuuakse lilligi. Ehk. 

Teatris

Meil käib kodus teater. Ehk siis niiiii mõnus on vahel lastega lihtsalt kodus olla (kuigi jõudsime täna ka 3h metsas müttamas käia). Etendus aga selline või midagi sarnast...