Sunday, May 29, 2016

Pühapäev

Hommikul viisime M-i lennujaama ja ise suundusime metsa müttama. 
Metsas oli mõnus.
Esta käis ujumas.
Enn kaotas ühe sinise kassi metsa ära, aga leidsime siiski üles. 
Jänesekapsad ja kuusekasvud. Jällegi. Seekord maitsesid jänesekapsad paremini. Teised hakkavad juba puisemaks muutuma.
Teel koju ostsin poest kõigile jäätist. Rõdu on ideaalne koht jäätise söömiseks. Nämm. Estale siiski ei andnud. 

Aga.
Seekord kuidagi nii tüütu see perspektiiv M-vabast nädalast. Eriti tüütu see, et mina pean ju nüüd õhtusööke tegema. Uh. Ma ei viitsi isegi mõelda, mida või keda või kuidas süüa. Selline tunne, et ostaks terveks nädalaks sügavkülma jäätist täis ja siis seda söökski. Lapsed oleks vist rahul. Vist.

Hmmm. Samas on see ju võimalus teha kõiki neid häid roogi, mida M kunagi ei tee. Aga mis need olidki? Viimasel ajal ta teeb nii häid rooge, et ma ei mäletagi enam neid, mida ta ei tee. Kapsahautis vist... aga praeguste suviste ilmadega seda küll ei taha... 

Aaaa! Kartuliputru. Vist. Jah. Ja sparglit. Sellest oli plaan teha risottot, aga nüüd vaja kuidagi muud moodi ära kasutada. Ahju. Peaks saama maitsev.  

Küll on hea, et saab siin vahel targema inimesega rääkimas käia. Toidust, ikka toidust. Seekord enamasti toidust. Kõht on vist tühi... Nüüd pada tulele!

Thursday, May 26, 2016

Estast ja voodist

Esiteks tuleb ära mainida see fakt, et mulle ei meeldi koerad voodis. Ei meeldi, et voodi saab koerakarvu ja liiva ja puuke ja ila ja midakõikeveelkoeradendastväljaajavad täis.

M-il on selles osas teine arvamus. Talle meeldivad koerad igal pool ja igal ajal. 

Oleme ühel nõul, et koerad on toredad. Et Esta on tore - muidugi!

Oleme ka algusest peale kokku leppinud, et Esta siiski meie voodis ei käi. 

See kokkuleppe on küll ajas muutunud. Kui meil oli päris alguses veel magamistuba eraldi korrusel, siis ei käinud Esta tervel sellel korrusel. Jah, kui meil oli järgmises kohas ka saun ja magamistuba eraldi korrusel, siis ei käinud ta ka sellel korrusel. Seejärel oli magamistoa uks tema jaoks lihtsalt suletud. Seejärel võis ta siiski tulla magamistuppa, põrandale vaibale magama aga voodisse mitte. Nüüd on ka nii, et magamistuppa võib tulla, aga voodisse mitte... 

Viimasel ajal on aga asi selles, et meil ei olegi voodit. Viskasime vana voodi pool aastat tagasi välja, kuna see muutus mõttetuks. Me tundliku-seljaga osapool ei saanud seal enam magada - voodid ikka vajuvad ja vananevad, eriti kui neid palju kordi kokku ja lahti võtta ning ühest kohast teise vedada. No idee oli siis üles panna üks teine voodi, aga sellega juhtus midagi... ei pannud. Ja kuna perspektiiv on jälle mingi hetk kolida, siis pole olnud mõtet ja tahtmist ka uut voodit otsima hakata. 

Nüüd siis näeb meie magamistuba välja pea-aegu nagu minu unistuste magamistuba. Põrandal on kaks laia madratsit ja kõik see pere magab seal peal. Pea-aegu unistuste, sest tegelikutl on mul lapsepõlve unistus sellest, kuidas mu ümmarguse põhiplaaniga majas on üks korrus - suur ümmargune tuba - kaetud paksu madratsiga. Jah vaid paksu madratsiga ja muud seal toas ei leidugi. Kõik, kes magada tahavad, saavad siis seal madratsil magada. Tõeline magamistuba, mitte mingit muud funktsiooni. Meil siiski päris kogu põrandat madratsid ei kata. Ja muud träna on ka toas - alati kuivav pesu, seina ehitatud riidekapid, suur peegel ja veel üht-teist. Aga madratsid hõlmavad muidugi enamuse. Ning see on mõnus.

Panin Estale õhema madratsi lõppu naha, et las ta siis magab seal. Ka meie ühises voodis. Enamasti on see ka õnnestunud, kuigi eks ta öö jooksul ikka liigub vahel mujale või siis kui mind ligi pole siis lubatakse teda ka mujale.

Lõpptulemus on, muidugi, et voodi on suht karvane. Eriti nüüd kevadisel karvaajamise ajal. Ja liivane ka. Jah. Oh. Jah. Oh. Nojah.

Nüüd jõuan siis selleni, miks kirjutama hakkasin...
M oli ära. Enn sai sünnipäevaks väikese telgi ja lapsed olid sellest vaimustuses. Panime mängutuppa üles. Õhtul tuli neil mõte, et võiks seal ka magada. Panin siis teki madraksiks ja tõime neile magamisoast tekid-padjad. Lugesin veel juttu ja rääksin ja laulsin ja sinna nad siis magama jäidki.

Kui tuli minu aeg magama minna, siis oli olukord päris kummaline - pidin meie mõnusas ja laias magamistoa madratsireas päris üksi magama. Millal ma viimati üksi magasin? Kas ma üldse oskan üksi magama jääda? Ilma, et keegi oma varbaid ribidesse ei suruks või oma pea mu padjale oleks sättinud või mind öösel kaissu võtnud... Hmmmm.

Võtsin südame rindu ja läksin magama. Pikali!

Aga juhuts nii, et ma ei pidanudki üksi magama. Kui olin pikali heitnud, siis tuli krõpa-krõpa oma puurist Esta ja heitis mu juurde (no küll mitte päris oma nahale). Sirutasin käe välja ja tegin pai. Mõtlesin, et küll on tore, et meil on koer, keda enne magama jäämist veidi silitada. Ja tänu kellele, ma ei peagi üksi magama.

Esta, meie karja oluline lüli.
PS: diivanid polnud talle ju ka algselt lubatud, aga noh... elu muudab prioriteete... :)

Sunday, May 22, 2016

Kuusevõrsematk ja ujumishooaja algus

Käisime täna lastega metsas. Jälle seal mõnusa Kuusijärvi kandis. 

Ma olen seal nüüd aasta otsa vähemalt kuus korra, aga vahepeal isegi tihedamini käinud. Tõeline patareide laadimise koht. 

Nii äge on  ka vaadata, kuidas lapsed muutvad ja kuidas me tegevused seega seal muutuvad. Täna oli Enn tõeline rajaleidja. Valis aga kõige ägedamaid väikeseid rajakesi ja kihutas kaljunukkidest üles nagu ei miskit. Ikka siia ja tänna. Meie Finkaga pidime vaatama, et seda väikest väledat mitte silmist kaotada. Jälle avastasime uusi kohti, metsaaluseid, kaljunukke, lagendike. See on ju tegelikult päris väike lapike metsa, aga muutkui üllatab oma nurgatagustega. 

Seekord olid ka kuusevõrsed täitsa suupärased. Nii me siis nendega maiustasime. Jälle veidi müttamist ja iga kuuse juures paar võsu suhu ja paar kotti. Finkale need niiväga ei maitsenud, temast oli pigem korjamisabi. Aga Enn pistis küll kahe suu poolega. Nämm. Nüüd kodus panin kuusevõrsekalja hakkama. Eks mõne päeva pärast näeb, kelle kõhtu see läheb,

Ilm oli ka, muidugi suurepärane. Seetõttu viimaks järve äärde jõudes ning korraks kätt vette pistes sai otsustatud, et täna tuleb ikka üks sulpsatus ka ära teha. Suundusime randa ning vahetasime riided. Vette! Lapsed on täielikud hülgepojad. Enn,kes tvaliselt tundmatute asjade suhtes skeptiline müttas jahedas vees nagu see olekski tema õige elukoht. Ma käisin ka väikesel ujumistiirul, kuigi otsustamine ikka võttis veidi aega. Samas, vesi ikka oli soojem kui mu hommikune külmaveedušš. Palava ilmaga parem kui jäätise söömine. Finkat oligi raske veest välja saada... Jäätisega ehk oleks saanud, aga seda ette ei võtnud. 


Friday, May 20, 2016

Ennu sünnipäevapiknik

Eile, neljapäeval, pidasime lasteaiakaaslastega Ennu sünnipäevapidu. Kuna elame ise lasteaiast kaugel, siis tuli mul juba ammu see mõte, et teeks pikniku. Kevadel on ju õues mõnus ja, pealegi, elame me ise lasteaiast päris kaugel ning ma arvasin, et ega eriti meie juurde tulla ei viitsitaks (Finka sünnipäeval sügisel viitsis tulla 3 last). Seekord lubas tulijaid olla 6. Ja kõik tulidki! 

Eks ma veidi pabistasin ilma pärast (millegi pärast ju peab pabistama, kui üritust korraldad), kuna kutse pidin juba kaks nädalat varem teele saatma (siin selline komme ja ikka viisakas ju varakult teada anda). Aga ilm oli eile õhtul superilus. Ei pilvi, mõnusalt päikest ja vähe tuult. Istusime Lapinlahdeni pargis, mis meie lasteaiast pea kiviga visata, aga siiski piisavalt kaugel, et kohalikud lapsed seal igapäevaselt kõndimas ja mängimas ei käi - natuke midagi teistmoodi. 
  
Riputasin üles lipukesed, võtsin kaasa väikese laste mängutelgi. Õhupalle. Lapsed jooksid ja trallisid. Leidsin hiljuti poest suurte seebimullide tegemise komplekti - see oli üks äge tegevus seal, seebisegu oleks võinud, muidugi, rohkem olla. Aga kõik said proovida ja palle lennutada ja neid lõhkuda. 
Seebimullid olid üldse õhtu teema, sest Enn sai sünnipäevaks ka mitu seebimulli-komplekti. Püssi ja mõõga - ikka mullide jaoks. Ja külalistele mõeldud kingipakkides oli ka mullitaja. 

Tegelikult oli mul mõeldud palju mänge, aga eriti neid ellu viia ei saanud. Lapsed lõbustasid end ise. Seebimulle tegime ja traditsioonilist kalapüügimängu tegime. Kalapüügimängu käigus said kõik külalised-lapsed väikese kingipaki, kus sees mullitaja ja pidu-pasun ja üks kleepekas. Seda tehakse siin alati sünnipäevadel ja lapsed on sellest alati vaimustuses ja elevil, loomulikult. Tavaliselt riputatakse lina kuskile ukse vahele ja üks lapsevanem on siis lina taga ning teine aitab külalistel kala püüda - nööri otsas olevat konksu üle lina visata ning pakk välja vinnata. Pargis sellist ust ei olnud. Seega ronisin mina üllatustega teki alla ja kala püüti siis teki ääre alt. Tekk oli küll lilleline , mitte meresininie. Huvitav, mis kala lillepeenras elab? Igatahes, midagi nad sealt said. 

Süüa pakkusime muidugi ka. Igasugu köögivilju näksida ja rukkipallikesi ja riisipirukaid ning küpsetasin ka suvikõrvitsasaia (mille võtsin ahjust välja hetkel, kui oleksin pidanud juba autoga piknikukoha poole vurama hakkama. Ikka kõik viimasel hetkel). Juua oli ka  - mahlu ja vett ja kohvi ja teed. Kohvi tegin liiga vähe ja teed liiga palju. Tee-termose oleks pidanud ka kohvi täis tegema. Magusaks olid kõrsikud ja viinamarjad ja koogiks brownid. Viimastesse panin küll liiga palju peeti, selle maitset oli liigselt tunda.

Nojah, lapsed niikuinii eriti midagi ei söönud. Muud toredat oli vaja teha. Emad-isad istusid enamasti küll kaetud lina ümber, aga mulle tundus, et ega nemad ka eriti ei söönud. Neil oli vist üldse igav. Mul polnud aega kellegagi eriti juttu rääkida. Tegelesin mullidega ja vaatasin, et kõik kaasa võetud toidud mahuksid lauale ja vahel vist ka hurjutasin neid sööma ja ajasin lapsi taga ja... õpetasin M-i, kuidas 'hoppa på' kaartidega mängu teha lastele, mis välja ei tulnud, sest ta ei osanud ikka piisavalt entusiastlikult seda seletada ning lapsed leidsid, et parem on laiali joosta. 

Sellest lapsevanema igavusest . Mul oli ka eelmisel nädalal ühel teisel laste sünnipäeval tegelikult igav. Ei tunne juneid inimesi ja mingit väikest viisakusjuttu saab ajada... Eks nad ole ikka soomlased ka, enamasti, kel tuleb lust, kui napsutada saab. Laste sünnipäeval, loomulikult, napsu me ei pakkunud.  'Hoppa på' kaartide kohta käisiki kommentaar, et 'olen selleks liiga kaine'. Nojah, mul kuidagi laste seltskonnast seda kaine olemise probleemi pole. Nende juuresolekul just ongi vabadus lollitada ilma väärikust kaotamata - saab ju alati varjuda laste lõbustamise vabanduse taha.

Ahjaa, päris niisama need emad-isad ei istunud ka. Enn sai sünnipäevaks mullipüstoli, millel oli vaja patareisid panna ning siis ta sai veel PULDIAUTO, millele oli ka vaja patareisid panna. Seda siis mõned isad tegid. 

Kingitused olid üldse hämmastavalt vinged. Mitu automudelit, raamatuid ja see puldiauto! Wow! Enn võttis selle õhtul endale kaissu magama ka. Ma ei oodanud üldse, et mingeid erilisi kingitusi toodaks. Pigem arvasin, et lastel koos tore mängida ja see teeb Ennule heameelt, et peo korraldame. Eks see tegi ka. Aga, et nii vingeid asju toodi!

Naljakas oli ka, kuidas Enn kohe külalise saabudes ta juurde jooksis, kingi käest haaras ja seda kiirelt-kiirelt lahti harutama asus. Samas, kui mainisin talle, et mine ikka täna ja kallista sõpra, siis ta seda ka tegi. Ja vanemate südamed sulasid, kui armas väike poiss.

Ta ongi armas. Hiiglama armas! Minu väike armas põnn!
(pilt sünnipäevahommikul)

Thursday, May 19, 2016

Laste mälu

See on nii hämmastav. Mida mäletavad ja mida mitte. Vahel kipun unustama, et lapse jaoks liigub aeg ju hoopis teistmoodi. Kiiremini. Eile on nende jaoks ehk sama, mis minu jaoks nädal tagasi. Muutuseid on ju nii palju. Koguaeg.

Eelmisel sügisel läks meil lasteaiast pool gruppi minema. Kõik Finkast veidi vanemad lapsed. Terve sügise nad igatsesid neid. Muutkui rääkisid ja rääkisid. Kutsusime isegi Finka sünnipäevale, aga kahjuks nad ei saandu tulla. Nüüd hiljuti oleme paari last oma vanematega jälle näinud. Eks nad elavad seal Ruoholahti kandis ja ikka võime sattuda pärast lasteaeda ühiselt mänguplatsile. Aga Finka ei mäletanud neid. Või oli see pigem mingi argus... Ennu kohta ei saanud aru, tal meeldivad niikuinii kõik lapsed ja haakub kohe mängu. Kuigi tundus, et ta oli veidi segaduses, et ma teadsin laste imesid sel korral. Aga Finka ikka päriselt ei mäletanud, kuigi terve sügise oli neist juttu ja vahel harva hiljem ka. Hiljem siis minu algatusel. 

Samas, need vanemad lapsed ikka mäletasid. Mulle tundus nii ja nende vanemate jutu järgi ka... ikka meenutavad vahel Säveni lasteaia-aegu.

Lapsed olid muidugi ka palju muutunud. Pikemaks. Targemaks. Eks need minugi põnnid on. Enn tundub eriti peale sünnipäeva nii suur. Julgeb ronida kohtadesse, kuhu ta varem ei julgenud ja saab ka iseseisvalt sellega hakkama. Nii uhke. Ja juttu muidugi jookseb ka palju rohkem. Neil mõlemil. Plus veel kõik muud oskused, mida pea aasta tagasi ju polnud. Ma pole küll niipalju targemaks selle aasta jooksul saanud, kui nemad. 

Samuti hämmastab mind ka see, mida Finka mäletab. Ta siiamaani võib rääkida sellest 2-aasta tagusest korrast, kui sõitsime Papi zapakaga. Ikka uurib, et millal jälle saab. Või et mäletab Sauga Musta Maja pinksilauda. Ma isegi ei oska kinnitada, et see seal on. Viimati käisime seal ka talvel... 

Eks mälu ongi ju selektiivne. Meil kõigil

Tuesday, May 17, 2016

Miks ei ole helikopteril rattaid?

See on Ennu küsimus. 

Ta sai endale sünnipäevaks (hurraaaa!) väikese helikopteri. Ja sealt see avastus tuli. Huvitav, eks ta ole ju helikoptereid ka varem näinud, kuigi sellist mänguasja meil otseselt pole olnud. 

Ja siis ma rääksiin, kuidas helikopter õhku tõuseb. Kuidas tõuseb võrreldes lennukiga ja miks autodel ja bussidel on rattad ja mõnel töömasinal hoopis roomikud. 

- Miks helikopteril pole rattaid?

Rääkisin veel ja veel. Sama juttu.

- Miks helikopteril pole rattaid?

Veelkord.

- Miks helikopteril pole rattaid?

Vahelduseks otsisin youtube-ist helikopteriga lendamise õppevideo. Väga põnev oli. Vaatasime koos.

- Miks helikopteril pole rattaid?

Ja rääkisin veel. Nüüd juba paremini, et endal oli ka huviav, sest teadsin rohkem. 

- Miks helikopteril pole rattaid?

Terve sünnipäev sai sisustatud huvitava aruteluga. 

Saturday, May 14, 2016

Ajupesu

Finka: Emme, kus sa siis oled, kui sa ära sured?

Mina: Siis mind ei olegi.

F: Ei. Kus sa siis oled, kui sa ära sured?

M: Kus ma siis olema peaksin? Mind ei ole ju siis. 

F: Järsku oled taevas? (ja näitab näpuga ülesse)

M: Ohoo, kust sa selle peale tulid, et ma siis taevas olen?

F: Lissu ütles. Tema ema ja isa on surnud ja nemad on taevas 

M:  Kuidas teil see jutuks tuli? Miks te sellest rääkisite? 

F: Lissu lihtsalt ütles, sest tema teab. 

Hmmm. Autoriteedil on suur võim. Lissu on meie lasteaia boss. Väga bossilik boss ehk siis väga autoriteetne naisterahvas. Ja mis tema ütleb, see on tõsi. Sest tema teab. Veidi hirmutav, või mis. 

Kuidas õpetada lastele kriitilist mõtlemist? 4-aastaselt ongi seda vist veel vara nõuda... 

Friday, May 13, 2016

Kunsti

Kunst on kena. 
Enn joonistas issi, kelle seljataga on suuur maja. Nii ta rääkis. See on esimene pilt, kus  on tuntav kellegi kehakuju ja isegi näo detailid. Muidu ta teosed enamasti sellised siiruviirud autoteed, nagu näha issi särgil. Arenguvestlusel öeldi, et selles vanuses laps peaks tõmbama kriipse ja tegema ringe. Seda ta, tundub, et oskab. 
Edaspidi joonistas juba ennast ja mind ja Finkat. 

Finka aga riputas meie maja ukse ette sellise mängumaja (nööri, mis meie majani viib, ta pole sel pildil veel joonistada jõudnud). Maja omakorda ripub taevas ja taeva küljes ripub ka üks väike liblikas (paremal ülal) ja üks lill (vasakul all). Majal on valge katus, uks ja kaks akent. Akendest vaatavad välja Finka (vasakul) ja Enn (paremal). Selline rippuv mänguasi. 
Joonistamine on tore!

Wednesday, May 11, 2016

Jälle keelest - emakeel on oma keel

Pean siia kiirelt kirjutama, et link ära ei kaoks :)
Nimelt keelespetsialist Pia saatis mulle värske Tuglas-seura välja antud voldiku mitmekeelsusest. Panen siia lingi, et mul oleks see olemas, kui vaja (ja kel veel vaja):
See põhineb küll soome ja eesti keeleruumil, kuid muidugi suht universaalsed mõtted. Selline mõnus üldteadmiste ülevaade. puhtas eesti keeles 

Tuesday, May 10, 2016

Keha

Kirjutan viimasel ajal palju keelest - mis keelel, see meelel.

Finka aga uurib:
- Miks me oma sõrmi saame niimoodi liigutada?

- Miks hobused ei oska suu kaudu hingata (ühes loomaraamatus oli selline fakt)?

- Ma tahaks nüüd näha, mis mu kõhu sees toimub (pärast hommikusööki).

Ta avastab keha. See on huvitav.

Keelespetsialist

Täna oli lasteaias arenguvestlus. 
Lisaks meie laste personaalsele kasvatajale Marikale, ja meile kahele lapsevanemale, osales vestlusel ka keelespetsialist (kielitukilastentarhanopettaja) Pia. Uurisime ja puurisime siis igasugu keeleteemalisi teemasid alguses. Ega midagi eriliselt uut kuulda ei saanud, aga mul oli ikka hea meel, et ta käis. Vahel on lihtsalt mõnus oma mõtteid arutada inimesega, kes on sel teemal spetsialist. Siis on endal ka nii hea ja tark tunne. Panen mõne punkti kirja, mille olulisust ta rõhutas:

- Peaksin igapäevaselt lastele järgi minnes uurima, mida päeval tehti. Ja kasvatajad peaksid siis, loomulikult, igapäevaselt päeva ette kandma. Siis saan koduteel või ka kodus lastega seda eesti keeles läbi arutada. Nii kinnistuvad teadmised erinevates keeltes. Tegelikult on Marika seda mulle mitu korda varem rääkinud (samalt Pialt kuuldud jutt), aga kuidagi ikka on see järgi minek tavaliselt selline kaootiline ja tahaks kiiresti minekut teha - näha on, et kasvatajad päevast väsinud ja ise ka tahaks koju või lihtsalt lastega mängida, mänguväljakule, mujale... Tegelikult peaks aega võtma ja uurima ja küsima, mida tehti, mis juhtus. Kui seda koduteel lastelt küsin, siis vastab Finka reeglina: "See on saladus." Mis on tegelikutl selge näide, et ta ei oska teise keelde panna juhtunut või on ka lihtsalt väsinud või on lihtsalt päeval olnud palju emotsioone ja ei mäleta, mis oli või kunas... Aga kui olen küsinud konkreetsete asjade kohta, mida teadsin, et nad tegid, siis tuleb tal küll meelde. Saan konkreetsemalt küsida ja siis on ka lastel lihtsam vastata.  

- See on loomulik, et mõned teemad on ühes keeles lapsel selgemad kui teises keeles. Ja siis ka mõni teine teema jälle teises keeles. Seda näen praegu selgelt Ennu pealt, kel on mingid mängud ja tegemised ühes ja mingid teises keeles. Mingid väljendid on selgelt ühes keeles ja teised teises keeles. Kui vaja keelt muuta, siis justkui tõlgib neid ühe-keele väljendeid (lause-ehituse vigadest saab aru). Lennuki-teemad on inglise keeles päris head :).

- Keelte eristamine on lastel reeglina väga oluline. Et oleks selge, kellega mis keeles. Seda näeb hästi Athena pealt, kes keeldub M-iga rootsi keelt rääkima - justkui ei saa arugi, kui ta midagi ütleb, küsib. Samuti ei taha Finka lasteaias inglise keelt rääkida, isegi kui küsitakse vaid mõne sõna tähendust teises keeles (kuigi minumeelest varasemalt tal seda tõrget polnud). Ja kui mina räägin kellegagi inglise keeles - näiteks arstiga - siis on Finkaa ka väga tagasihoidlik ja tal võtab ikka aega, et ise suhtlema hakata. Kusjuures, vahepeal oli vist küll rohkem ka seda, et arutasin Finkaga, mis üks või teine asi ühes või teises keeles on, aga viimasel ajal on seda arutelu vähem. Kuigi ta oskab küll kohe küsimuse ümber sõnastada, kui mult midagi uurib ja ma ütlen, et küsi issi käest. 

- Head soovitused, kuidas keeli arendada olid loogilised, rääkida lapsega personaalselt, seletada asju, pilte, lugeda raamatuid, paluda etteloetust kokkuvõte teha, arutada, mis on pildil, mis toimus loos. Ja seda siis võiks ka teha erinevas keeles - sama pilt ja erinev keel, sama lugu ja erinev keel. Praegu tuli pähe ka mõttesse ka harjutus, mida võiks proovida - ma loen lastele midagi ja nad teevad mulle kokkuvõtte ja siis teevad veel M-ile ka kokkuvõtte. Ja vastupidi.

- Kui laps ütleb midagi valesti, kas vales keeles või on lauseehitus vale või mõne sõna vorm vale, siis ei tohi kindlasti öelda, et see on vale või muud negatiivset tagasisidet anda. Ma saan sellest nii aru, et negatiivne tagasiside loob negatiivse assotsiatsiooni keelega ning laps võib siis üldse trotsist mitte seda keelt rääkida, mis tal niikuinii (ema-isa arvates) välja ei tule. Ma ise oleks ka selline trotsija. Valesti läinud fraas tuleks lihtsalt öelda õigesti üle: "Kas sa tahtsid küsida .....?" Niimoodi me igapäevaselt toimimegi tavaliselt. Üksteise jutu üle korrutamine käib. Finkagi on paras parandaja, nii Ennu, teiste laste  kui ka minu jutu korrigeerija  Nii laps pidevalt kuulab ka õiget vormi-sõna-lauseehitust-jne ning pika peale jääb see talle külge. Ka sellistes olukordades, kui Enn ainult ägiseb ja näitab näpuga millelegi, siis uurin: "Kas sa tahad mult paluda, et ma sulle piima kallaksin?" Vahel pakun ka mõttetusi, lihtsalt nii nalja pärast, sest eks Enn ikka teab küll kuidas ja mismoodi viisakalt küsida. Vahel ta lihtsalt loodab ägisemisega oma tahtmist saada. Vahel on lihtsalt laisk või päriselt väsinud. 

Eesti keel on Ennul pregusel hetkel kõige parem. Seda nägin ka nädalavahetusel, kui paar tundi lapsed sugulastega mängima jätsin ja kui tagasi tulin, siis Enn oli kohe ülirõõmus ja jutukas - rääkis ja rääkis ja rääkis, lõpuks ometi eesti keeles. Isegi, kui Finka vedu võttis (nädalavahetusel) ja vahepeal inglise keeles mängis, siis Enn ikka vastas eesti keeles. Marika väitis, et rootsi keelt oli Enn alles nüüd viimase kuu aja jooksul rääkima hakanud. Varem oli pigem vait ja kuulas, aru sai küll. Nojah, eesti keelt hakkas ta rohkem sügisest rääkima... inglise keelt ka kuskil vahepeal ja praegugi pigem vähem. 

Athenal on eesti ja rootsi keeled väga head. Viimase kohta saime täna ka Marikalt kinnitust, sest kuna ta kodus seda ei räägi ja keeldub rääkimast, siis ega me teagi, kuidas ta suhelda oskab. Inglise keel on tal minu hinnangul kõige kehvem, kuigi viimasel ajal on seda ka rohkem hakanud tulema ning õhtuti otsib ta väga M-iga kontakti ja võtab teemasid üles, mida arutada, isegi, kui M on puruväsinud.

Aga muidu... kogu see arenguvestlus. Kestis 1,5h, aga ega me eriti midagi uut selgeks saanud. M oli pärast päris pahane, et selline aja raiskamine. Soomlased on tema jaoks selgelt liiga aeglane rahvas (nagu minagi õhtuti väsinud peast - ütlen ühes minutis kolm sõna) ja Marika võttis ikka väga rahulikutl ja mämmutades kõike. Aga noh, vähemalt tehtud ja ikka miski vahekokkuvõte olemas. Sügisel jälle :)

Monday, May 9, 2016

Sugulased käisid külas

Nädalavahetusel käisid sugulased külas. Lapsed nägie esimest korda oma nõbu. Teist nõbu pole siiski veel näinud. Imelik, et nii-nii mitu aastat möödas ka sellest, kui mina teda viimati näinud. Muidugi veelgi kummalisem, et sellest väikesest tüdrukust on vahepeal kasvanud tiinekas. Üks äärmiselt huvitav tiinekas.  M-i õde ja isa olime siiski tihedamini näinud. 
Äge oli ka, et inglise keelt oli (ja loodan, et see ka nii jätkub) me kodus kuulda hoopis rohkem. muidugi külaliste suust, aga ka Finka ja Ennu suust. Ma juba veidi muretsen, et kuna meil puudub eriline inglisekeelne tutvuskond siin - just laste mõõtmes - ning M-iga ajaveetmine on ikka kõvasti lühem kui minuga või lasteaia kaaslastega, siis see inglise keel neil kiratseb. Aga nüüd justkui lõi väheke särama. Vaatame siis, kuidas seda rohkem hõõgumas hoida. 
Sugulased olid toredad, ilm oli tore ja superpäikseline, aeg oli tore ja, muidugi, päeva tähtsündmused - õhtusöögid - olid ülimaitsvad. Mmmmm.