Ujumine

Olen lastega veidi suvitamas. Veidikeseks Juurus. Täna ja eile käisime järve rannal ujumas. Eile veetsime seal tervelt 4h, täna vähem, ehk 1,5 tuli kokku. 

Vesi on mõnus. Taevas oli ka parajalt pilvine ning vahel piilus päike. Kui päike liiga palavaks muutus, siis tuli peagi sobivalt vahele üks pilveke. Ja vastupidi. Oli vaja veidi rohkem sooja, siis piilus jälle päike. Pruuniks teiseks juuliks (no sellele üldse ei panusta, kuigi veidi jumekamaks saime kindlasti). 

Lastel olid ka uued kätised. Need pidid koguaeg küljes olema. Ka Ennul, kes ujumisest väga ei hooligi - pigem meeldis talle liivaojasid kaldale teha, liivas palli mängida ja veel sabadega konnalapsi uurida.

Finka on minu üllatuseks ujuma õppinud. Ei tea, kuidas. Aga pole ime - vesi on talle alati meeldinud ja kevadtalvel sai ju temaga isegi vahel ujumas käidud. Aga nüüd sumab vees oma kätistega nagu vana kala, vesi poolde taevasse pritsimas. Edasi liigub visalt, aga see-eest õnnelikult. Ja kala on ta ka selle poolest, et tal on kindel veendumus, et ujudes tuleb ette teha kala nägu - niimoodi põsed sisse tõmmata ja huuled prunti nagu kala nägu käib (pilti pole, ehk kunagi teen).

Nii me siis veidi suvitame, kui ühel M-il on vaja kodus rahu, et töö tähtajaks valmis saada. Sobib kõigile. 

Maasikal

Käisime täan lastega maasikal. 

Sellleks tegin internetis veidi eeltööd ja leidsin maasikapõllu, kust saab ise korjata ning siis 5EUR/kg see korjatu välja lunastada. Arvestades, et linnas müüakse maasikaid 8EUR/l, oli see üks hea diil. 

Põllul oli täitsa palju inimesi, kuigi mahtunuks, muidugi, veelgi. Kohe, kui saabusime tuli ligi noor poiss ja palus meie anumaid kaalumiseks. Võtsime oma ämbri, korvi ja ühe suure kausi autost välja (sest muud sobivat korjamiseks kodust ei leidnudki) ja ta läks nendega teele, kuni ma lapsed autost välja kupatasin. Väike kleepekas miu kausil teatas, et anumad kaalusid 870g. Aus värk. 

Läksime põlluäärde ning meile näidati vagu kätte. Korjata oli tore. Punaseid marju oli palju ja õpetasin lastel, kuidas neid üle kontrollida ja siis õrnalt varre otsast ära murda. Täitsa tublid olid, kuigi Ennu korvi ja Finka ämbrisse panin ma ikka ise ka iga teise peotäie. 

Lahe oli see, et rääkisin lastele, kuidas korjame marjad ära, maksame ära ja siis teeme pikniku ja asume sööma. Mulel tundus, et põllul söömine pole viisakas/lubatud ning seetõttu nii rääkisin. Mingi hetk teatas Finka, et ta nägi kedagi marja suhu pistmas. Siis lubasin ikka lastel ka ühe marja maitsta. Seepeale hakaksid aga meiega rääkima kõrval korjavad eestlased. Eks nad olid meie omavahelist juttu kuulnud (kesse ikka suudab mitte kuulata, meie pidevat pladinat, eriti, kui eestlasena sellest aru ka saavad). Nemad väitsid, et süüa võib küll. Põllul võib süüa palju jaksad, maksma peab nende eest, mis koju viid. 

Ma jäin nende juttu uskuma, sest eks see loogiline ka oli. Ei jaksa ju korraga palju süüa ja lõpmatut kahjumit toota. Pealegi, arvatavasti on hinnas see sisse arvestatud, et ka põllul süüakse. Nii ma siis lubasin lastel süüa ja sõin ise ka. Ise vitsutasin nii, et siiamaani (3h hiljem) ei suuda söömise peale mõelda. Mul on hea meel, et ma meie anumad enne seda juttu täis sain korjatud. Kui juba marju sööma hakkan, siis ei saa ämbrisse enam midagi. Minuga on alati nii olnud. Mustikametsas võin sööma asuda ka alles siis, kui nõu täis, muidu jääb korjamine ära. 

Aga Enu ei uskunud seda juttu. Vaatas väga kahtlaselt neid naaberkorjajaid ning nõudis, et läheksime tagasi. Eks seal palaval lämbel (küll pilvealusel, aga niiskel) põllul olemine hakkas juba ka ära tüütama. Samas, mulle tundus, et ta ikka hindab ausust. Kui teiste põllult midagi võtame, sisi peaks selle eest ikka tasuma (nii, nagu ma talle ennem rääkisin). Ma siis pugisin veel niipalju kui jaksasin (oi, kui palju ma jaksan) ja läksime.

Kui nüüd ikka järgi mõelda, siis ikka olen kahtleval seisukohal, kas põllul pugimine ikka lubatud on. Eetiliselt mõledes pigem mitte (ja tegelikult olen uhke Ennu üle, kes pigem minu eetilist juttu uskuma jäi, kuigi ise lasin end ümber rääkida :S). Samas, ehk lubavad, kuna kontrollida niikuinii ei saa. Järgmine kord küsin järele. 

Kaalukojas tuli meie kaalunumbriks 5.7kg. Täitsa piisav, arvestades, et talvevarusid me korjama ei tulnud. Istusime autosse ja lapsed võtsid oma korvid kätte, et nüüd veidi nosida. Sõitsime koju. Ennu suutis mõned marjad süüa, aga jäi siis hoopiski magama. Norrrr. 

Kodus panin 3,5kg marju sügavkülma. meil siin külmutatud marjade fänne rohkem kui üks ja need saavad suvekuudel kindlasti kiiresti söödud. Ülejäänud sööme siis täna homme niisama ära.

Nom-nom. Laste marjad. 

PS: Heal ajal käisime, sest koju jõudes hakkas vihma sadama. Saime enne vihma käidud. 

Jaanipäev

Täna on jaanipäev. Jaanipäev on siinmail liikuv püha. See on alati laupäeval ja eelnev reede on jaanilaupäev ning vaba päev. 

Selline pikk nädalavahetus on ju väga mõnus. 

Meie veedame aega kodus. Lihtsalt kodus. Lapsed said eelmisel nädalal külge ühe silmapõletiku ja seda me siin ravime. Samuit köha ja aevastusi. Kaks viimast päeva (kolmapäev ja neljapäev) jäid ka lasteaias käimata ning nüüd algas seal ka suvepuhkus. Augustis alustavad jälle. 

M kulutas eilse päeva "mustaks jaanipäevaks" ühe teatava referendumi pärast, mis maailmaturu kõikuma lõi. Tobe mõleda küll, et mingite vanurite hääled kuskilt Sunderlandist tekitasid Lõuna-Euroopa linnades hullema majandusliku olukorra kui ükski lähi või ka kaugema mineviku ajaloosündmus on tekitanud. Vot siis. Ja kõike muud tobedat, mis selle referendumiga seoses veel haakub... 

Mul von veidi kummaline tunne, et meil pole üldse suveplaane. Tegelikult on ideid tohutult palju, mida peaks ja võiks ellu viia, aga graafik puudub. M-il polegi sel suvel tegelikult puhkust ja tööd on ka lisaks palju. Minul on ka vaja palju toimetada mitmel rindel veel ja minu kaelas on ka nende jõnglaste lõbustamine. 

Jõnglased tegid just veidi aega tagasi sellise nükke, et kallasid pea kõik oma mänguasjad mängutoa põrandale laiali. Andsin neile tund ega nende ära koristamiseks ja siis lubasin kõik laiali olevad asjad kasti korjata ning ära viia. Tegelikult olen juba ammu tahtnud sellist asja teha - mänguaju on lihtsalt liiga palju kogunenud. Tundub, et täna saabki olema see koristuspäev. 

Tundub ka, et eks see suvi saab olema suht spontanne. Peaksin lähipäevil Eestisse sõitma, et M saaks rahus ühe tähtajalise töö ära teha ja et ma ise siin lastega pidevalt samu seinu vaadates ja samadel mänguplatsidel käies hulluks ei läheks. Sest paarist-kolmest-neljast-viiest päevast kodus ju tegelikult täitsa piisab, et tekkiks suur vajadus vahepeal ära käia. 

Väljamõeldud sõnad

Meil käib pidev patramine. 

Nagu ehk juba aimate siinsetest vihjetest. 

Kui midagi asjalikku öelda ei ole, siis pläägutatakse niisama. 

Pragu istuvad lapsed söögilauas ja käib üldine: Tattauu, tattauu, tattauu ja tattauu, tatatuu. Selline paras duett.

Et oleks rütmi ja vaata et laulugi. 

Mõnus on võtta lihtsalt üks sõna ja hakata seda väänama. 

Eile palus Ennu metroos pastakat, et ajalehes ristsõna lahendada: "Palun pastakat." Finka arvas, et pastakas on tore sõna, mida väänata. Ja nii ta palus terve mitu peatuse vahet neid erinevaid asju, mis sõnast "pastakat" võib luua. Minu ja ümbritsevate kõrvad tegid teadagi mida... 

Lõpuks proovisin sekkuda.

"Kui ma vaid aru saaksin, mida sa palud..."

Seepeale sain vastuseks:

"Ma ütlesin "pastakas" itaalia keeles"

Ja mina purskasin nii kõvasti naerma, et meroovagun vappus.

Järjekordne tore kojusõit. 

Suur Maalritöö

Selle suve alguse üks hea investeering on olnud: kriidid! 

Iga vihma vahel ilutsevad meie ukse ees kunstiteosed. Täna läks naabrinaine mööda ja palus, et lapsed tema ukse ette ka joonistaksid, sest nii tore on värvide vahelt koju minna. Tõesti on tore! Ja lapsed siis joonistasid. Kõikjale. Asfalt on ju täitsa trööstitu, seega:

"Rahvas tõstis lärmi: on vaja lihtsalt värvi!"

(Muide, ma hea meelega omandaks selle E.Valteri ja E. Niidu raamatu. Vaatasin, et seda on isegi 2015. aastal välja antud. See saab vist olema mu järgmine hea investeering)

Aga neid häid investeeringuid on veelgi. Sattusin poes peale jäätisevormidele. Meil olid just eelmised ära lagunenud, aga suve perioodil on see tõeliselt väärtuslik kraam. Finka muutkui halab, et tal on vaja midagi külma ning nüüd need külmad me sügavkülmikus seisavadki. Hetkel ühes õunamahl ja teises pirni-peedi smuuthi (ideaalne kombinatsioon!)

Ja nii ma siis tähistangi seda, et leidsin M-i kotist meie fotoka üles :). Pildilt on ka näha, et külmik vajab sulatust, ihih. 

Moraalireeglid

Muidugi loen muutkui Eesti uudiseid. 

Viimasel ajal on seal kuidagi palju "hukkamõistu".  Ma mõtlen siinkohal näiteks tuntud lavastaja kohtulahendit, mis kuidagi salaja avalikuks tuli... Või siis ka paljusid altkäemaksu-juhutmeid. PERHi juhi tagasi astumine ka mingid saagad Tallinna Sadama ümber. Ja veel mingeid pistise ja altkäemaksu teemasid. Rahadega sahkeldamised Panama paberite näitel jne. Neid on nii palju. Kuidagi viimasel ajal just jäävad silma.

Oi, kui palju astuvad avaliku elu tegelased tagasi Rootsis või ka mujal Põhjamaades (Soomes vähem, oi kui palju vähem!). Muu Euroopa kohta justkui ei teagi. Aga seal - üks mitmeti mõeldav kedagi potentsiaalselt solvav lause - astun tagasi. Üks hilinenud tuluteklaratsioon - astun tagasi. Muidugi on ka hullemaid ja tõsisemaid mahkerdusi. On 

Mulle tundub, et mingisugune moraal on Eestis muutumas. Põlvkondade vahetus... Tundub, et mingisugune nõukaaega juurdunud susserdamine, mis on siiamaani ennast edasi kandnud (oi, 90ndaltel lokkas ju üliväga kõik need Euro rahade kantimised - seda tegid ju kõik ja keegi ei häbenegi tunnistada), on hakanud muutuma. Enam ei ole see enesestmõistetav. On küll veel neid, kes otsivad õigustusi ja ehk on neil ka õigus, aga hukka mõistjaid on ka. Väga palju. Ja see on äge! See tähendab, et muutumas on ka iga inimese sisemine moraal. Ma loodan, muidugi, et need hukka mõistjad suudavad ka endale peeglis silma vaadata. Ja õigel hetkel tagasi astuda, kui on teinud midagi moraalitut, kasvõi kogemata, planeerimata, kire najel, ellu viinud.

Ise tunnen, et mul on sinna veel areneda. Püüdlen küll. Näiteks, kui eelmisel reedel uustasin ära, et pidime Finkaga arsti juurde minema ja see pähe tuli siis, kui arsti aeg oli juba möödas, siis kiiruga helistasin. Ja mitte ei tunnistanud, et lihtsalt ununes. Ikka pidin luiskama, et oleme haiged ja seetõttu ei saanud tulla ja seetõttu ununes. Moraalitu? Jah. Aga see lihtsalt lendas mu huultelt. See hädavale. Enda paremaks petmine. 

Või teine kord, kui unustasin oma auto võtmed maha ja läksin rendiautot ära viima, siis lambist lihtsalt küsisin, et mul on linnas vaja asju ajada ja kas saan oma autot veel siin hoida umbes tunnikese. Lubati. ja siis muidugi hoopis kahlasin kiiresti koju auto võtmetele järgi. Piinlik tunnistada oma vigasid. Ja mu peas polnud hetkegi mõtlemaks, et nii ütlen. Panin käe taskusse, võtit polnud ja järgmisel hetkel juba lendas suust vale. Ja mis oleks siis juhtunud, kui oleksin tunnistanud, et jätsin võtmed koju. Mitte midagi!. Ehk veidi kiivam pilk... ? Aga võibolla oleks lihtsalt ühiselt minu udupea üle naernud. 

Valetan ennast paremaks. Jah. Aga ega see mind paremaks tee, sellest saan hästi aru. 

Mis puutub nendesse tagasi asumistesse, siis muidugi oleks õige kohe tagasi astuda, kui oled teo ära teinud. Ise seda endale tunnistades ja aru saades. Justkui palume vabandust, kui oleme viga mõistnud.  Aga sageli on just vaja seda ühiskondlikku hukkamõistu, et tagasi astuda. Seda debatti. Nägemaks ja aru saamaks, et see tõesti ei olnud õige tegu. Sest ühiskond on Eestis muutumas. Mis varem oli ok, see enam ei ole. Mitte ainult nõuka-pärandi tõttu pärast vaid üleüldse. Ausus kuidagi saamas au sisse.  Vähemalt nii tundub.  

Uued (ja vanad) vidinad

"Vidin" on nii tore sõna. Vidin, vidin, vidin. 

Käisin nädalavahetusel Tallinnas ja tõin endale paar vidinat. 

Üheks on vahvliküpsetusmasin. Olen sellest juba kaua mõelud. Ennu sünnipäevast alates on mul suur vahvli-isu, sest siis olid ilusad ilmad ja tuli kujutluspilt, kuidas rõdul vahvleid küpsetan (rõdul ikka selleks, et tuba lõhna-vabamaks jääks). Siin müüakse ainult neid paksude vahvlite masinaid. Ma nimetan neid Rootsi-stiilis vahvliteks, aga samas võiksid ju Soome-stiilis ka olla. Siin neid ju ka tehakse. 

Mulle meeldivad aga peenikesed ja krõbedad. Nagu vanasti. Tegelikult loodsingi, et isa juures on veel olemas see vana Esta-2 masin. Pole. Keegi ei teagi, kuhu see jalutas. Nojah, mida pole seda pole. Kurb küll - mulle väga meeldivad need surreruudulised nostalgilised vahvlid. Poes siiki müüakse vahvlimasinaid. Ka neid, millega saab peenikesi vahvleid teha. Küll väiksemate ruutudega ja ümmargusi. Sobib seegi vast ja ostetud sai. 

Eile siis katsetasin. Hmmmm

Ütleme nii, et mu küpsetamisoskused vajavad veel lihvimist. Et tuleksid ühtlased ja krõpsud vahvlid, mitte keskelt kõvad ja äärest pehmed. Samuti tuleks taigna-retsepte veel uurida. Liiga võine tuli. Järgmine kord proovin uut retsepti või muud rasvainet. Võine polnud hea. 

Aga muidu - imeline! En pistis veel eriti suure isuga. Segasin ka kohupiimakreemi kokku ja see oli veel eriti maitsev vahvli sees. Nämm. 

Teine "vidin", mille kaasa tõin oli ema vana kaasaskantav masaažilaud. Panin selle eile ülesse ja võtsin M-i ette. Tehnikas olen ma, muidugi, täitsa koba (mis ei tähenda, et see nii peab jääma), aga vähemalt oli mõnus kedagi mudida, ilma, et oleks endal selg kõveraks jäänud. M loodab nüüd ka, et mul suurem mot tema peal igapäevaselt harjutada. Eks see laud annab põhjust küll :).

Kolmas vidin veel... Tegelikult see meil juba ammu olemas, aga taasavastasin eile. Masaažilaua panin kokku meie kolatuppa, ehk M-i garderoobituppa ehk minu õmblustuppa ehk ilma-aknata-tuppa ehk külalistekuppa. Ja seal üle pika aja veidi rohkem aega veetes sattus pilk peatuma ka nurgas seisvale televiisorile. Oh, ma pole seda vist aasta otsa vaadanud. Tõesti ei mäleta enam. Eile vaatasime. Jalgpalli teist poolaega. Hurra, Island! Ilus värav oli! Nüüd võib teleka jälle ära unustada. 

Raamatukogudes

Ma olen siin viimasel ajal palju raamatukogudes käinud. No ega mul nendest raamatutest seal raamatukogudes eriti asja ei ole. Ikka vean oma materjalid ise kaasa, aga istumiseks ja töötamiseks on ju raamatukogud imelised kohad. Mõtlesin, et teen väikese ülevaate.

Aalto Ülikooli raamatukogu Töölös

See on olnud minu põhiline töökoht. Ideaalne 10-minutine jalutuskäik lasteaiast ja samamoodi tagasi. Tööpäev jäi seal küll veidi liiga lühikeseks, kuna juba kell 16 pandi kinni ja pool tundi varem hakati välja ajama. Ma oleks tahtsnud vabalt veerand viieni istuda. Aga siis oli jälle põhjust veidi enne lastele järgi minemist ringi jalutada, kohvi juua või niisama iseennast nautida.
Mulle väga meeldis seal üks laud, mille kõrgust sai muuta ja mis oli nii mõnusalt suur, et sain kõik oma paberid, artiklid, skeemid, joonised ja mis mul aga kaasas oli mõnusalt laiali jaotada. Ja valgust oli selles nurgas ka palju - head lambid. Lisaks veel, et see polnud akna all - ei häirinud, kui õues paistis kutsuv päike või sadas paksu vihma (viimane tekitab mul alati tunde, et peaks töö tegemise asemel magama).
Enim meeldis aga, et seal oli ühel korrusel mingi tudengite projekti alusel tehtud mõnus madratsitega-magamisnurk. Seal sain vahel käia pärastlõunauinakuid tegemas või niisama mõtteid kogumas. Pikutades tulevad ju alati kõige paremad mõtted.
Veel, et seal käis mõnusalt vähe inimesi. Alati oli ruumi istuda ja alati sai neist, kel liialt deodoranti või haisad sokid eemale minna. Olen selles suhtes tundlik. Haisud ja lõhnad. Vääää!
Aga miks räägin oli ja oli ning kõik muu ka minevikus. Sest tegelikult pannakse see raamatukogu jaanipäeva ajal lõplikult kinni. Ja muidugi, arvatavasti saan seal järgmise ja ülejärgmisel nädalal veel käia, aga siis peaks ka mu töö valmis olema ja lisaks algab lastel suvepuhkus. Ei tööd ei lasteaeda.

Kaisatalo. Helsinki Ülikooli pearaamatukogu.
Seal olen käinud vähe. Ja alati on seal raske leida kohta olemiseks. Palju-palju tudengeid ja vähe laudu. Lisaks on lauad sellised pikad ja peenikesed paljude toolidega, nii et istudes on alati selline küünarnukitunne. Mitte ainult tunne.
Lisaks töökoha leidmise raskustele on seal ülerahvastuse puhul minu jaoks ka see lõhnaprobleem. Deodorant - vääää. Eriti tuleb eemale hoida noormeestest. Ja sokihais, sest lugemiskohtadel tuntakse end sageli mõnusalt ja tõstetakse jalad toolile. Sellisel juhul tuleb hoida eemale nii noormeestest kui ka tütarlastest. Aga siis justkui polegi kuhugi minna. Hommikupoolikul on veel enam-vähem, aga pärastlõunati on olukord suisa hull.
Aga mõned lugemistoolid on seal siiski päris toredad ja mugavad. Ning seal olengi käinud enamasti lugemas. Raamtuid, mida seal riiulitel leidub. Aalto raamatukogus ma kohapealset materjali üldse ei uurinudki. Noh, veidi uurisin, aga midagi, millesse süveneda ei leidnud. Kaisatalos siiski miskit on. Ka minu jaoks.

Stoa raamatukogu. Itäkeskuse juures.
See on mu koduraamatukogu. Seal olen käinud nädalavahetustel, kui kodust aega antakse raamatukokku minna. Või ka siis, kui peaksin tegelikutl koju tulema päeval Estat jalutama (M-i pole), aga soovin siiski paar tunnikest ka kuskil koduvälises keskkonnas (ilma tolmuste põrandate, pesemist vajava pesu ja külmkapita) tööd teha.
See on mõnus koht samuti. Leiab töökohti ja inimesed on seal ka huvitavad. Huvitav jälgida, mida keegi teeb. Samuti on seal päris huvitavaid raamtuid. Niisama lugemiseks. Üldhariduslikke. Mida olen vaadanud ja mõelnud, et kui töö valmis saan, siis  tulen ja uurin. Aga pole veel süüvinud väga. Ei tea, kas leiangi selleks aega.

Kumpula raamatukogu. Kumpula kämpuses.
Seal ole istunud vaid korra. Seal majas töötab M ja ju mul oli sisi vaja midagi temaga koos teha ja ootasin aega. Tegelikult ei oskagi seda kommenteerida. ûldisest süsteemist olen leidnud paari head raamatut, mida sealt uurida, aga pole neid uurimaski käinud. Samuti tundus see veidi ülerahvastatud olevat. Aga, jällegi, ei tea.

Tehnikaülikooli raamatukogu Tallinnas. Mustamäel.
Sinna sattusin ühel reedel, kui oli vaja autol talvekummid suvekummideks vahetada. Läksin päevaks Tallinnasse ja pärastlõunal oli 3h aega töötada. Läksin sinna, sest see maja on mulle väljaspoolt alati nii äge tundunud. Ja oli ka seest. Huvitav, et kui siin Helsingis saab raamatukogudesse lihtsalt sisse jalutada ja keegi ei küsi, et kes oled ja mis siin teed, siis seal oli mul vaja siiki lugejaks registreerida (ID-kaardiga). Sama on ju ka Tartu Ülikooli raamatukogus. Vähemalt oli - ei teagi, kuidas nüüd. Samas oli seda lihtne teha ja raamatukogutädi oli tore ja sümpaatne.
Aga raamatukogu ise mulle väga-väga meeldis. Mõnusalt avar ja palju töökohti. Kevadisel reede pärastlõunal-õhtul polnud seal ka rahvast kuigi palju. Kesse ikka reedel tööd teeb, kuigi raamatukogu oli kella 9-ni lahti. Aga minul oli seal küll mõnus. Kui teinekord on vaja jälle sealkandis töökohta leida, siis lähen kindlasti sinna.

Kindlasti on neid viimasel ajal külastatud raamatukogusid veel. Helsingis on neid palju. Mulle meeldib. Hoopis parem, kui kohvikutes töötamine (mida siiski olen ka teinud), kus on koguaeg selline tunne, et peaks midagi ostma ja kui vetsu tahan minna, siis peab kõik oma kodinad kokku korjama. Lisak ka kogu melu ja muusika, mis mind tegelikutl väga häirib. Vajan vaikust ja rahu.

Raamatukogud on toredad!

Hambaarstil

Käisin täna lastega. Kontrollimas

Hambaarst oli tõre. Lõpuks ütles ka, et meil siin Soomes on lapse hambad vanemate vastutada ja hambaarstile tullakse siis, kui koju saabub kutse.... Nojah, ma võtsin oma peaga nendega ühendust, kuna arvasin, et hambaid peaks ikka korra aastas kontrollima. Mina ju neid auke näha ei oska. 

Aga ei olnud auke. Uh. 

Ennule on hammaste peal kül mingi imelik tume kord. Osadel hammastel. Aga ta arvas, et see on süljest. Ja miskit teha niikuinii pole sellega. Pestes see ka maha ei tule. 

Ja sain veel kinnitust, et hambaid tuleb pesta KAKS korda päevas. Meil küll juhtub see enamasti vaid õhtuti. Aga vaatan, ehk suudan end nüüd ja edaspidi kätte võtta ja saab ka hommikuti üks hambaharjaring neil suus tehtud. 

Siis veel see jutt ksülitoli-pastillide söömisest. Seda nad siin jahuvad pidevalt. Et tuleb süüa iga kord pärast toidukorda. Nojah, isegi meie lasteaias seda ei anta lastele - õnneks. Minu meelest täitsa mõttetu laksatiivne kraam. Seda küll arstitädile ütlema ei hakanud vaid noogutasin temaga rõõmsalt kaasa (ta sai küll vist aru, et see noogutamine oli veidi irooniline, aga ei hakanud kommenteerima ka).

Igatahes on mul hea meel, et käisime. Ja lastel oli ka huvitav. Hambaarsti tool on ju nii huvitav. Kleepsusid said nad ka. Finka võttis dinosauruse ja Enn võttis hobuse, mis hiljem metroos mängu käigus dinosauruseks muutus. Ei sa ju õekesest halvem olla. 

Roosa kiiver

Finka kannab ainult kleite. Seelikuid ka. Ja õues ikka pükse ka kleidi all, sest lasteaias nii palutakse ja lasteaia hoov on tolmune. Aga püksid ja särk on küll harukordne juhus tema seljas. Nii juba pea kaks aastat Sellest ajast, kui ta sai enda riideriiuli piisavalt madalale, et ise riideid valida. Tegelikult enne seda oli tal ka periood, kus minu pakutud kleidid üldse ei sobinud ja vaid püksid kõlbasid - vat mis kõik kirjutades meelde tuleb. Aga nüüd - kleidid, kleidid, vahel sobib ka seelik. 

Ja las ta siis kannab. 

Enn kleite ei kanna. Vahel küll koduse mängu käigus on kandnud. Siis on peamiselt Finka see, kes on teda riietanud. Või selle mängu ja oma kleidid välja pakkunud. Ennul on kuidagi tekkinud palju oranže riideid - talle need meeldivad. Aga on ka siniseid, rohelisi, punaseid. Tal on kuidagi eriti värvikirev riidekapp. 

Ennul on mõned lillad särgid. Enn teab, et lilla värv on väga ilus värv Üks neist lilladest on ta lemmik särk - mootorratta.  Samuti teab ta, et roosa on ilusvärv. Kui näeb tänaval kellegi seljas roosasid riideid, siis osakb kommenteerida, et need on ilusad. Hiljuti kandis ta ka ise roosasid tossusid. Need olin Finkale ostnud eelmisel kevadel, agajäid talle kohe väikseks. Ennule mahtus, aga õige pea selgus, et need ei pea tasakaaluratta-sõidule vastu. Teadupoolest on jalgadega pidurdamine seal põhiline tegevus ja nii jalanõud hävivad. Siiski. Talle väga meeldisid need. Roosad.  Samuti kannab ta ka rattasõidul roosat kiivrit. See oli lihtsalt hinna-kvaliteedi suhte pärast hea ost. Ja ilus. Minu meelest, aga ka Ennu enda meelest. Talle see meeldib (ainult ei meeldi see kinnitamiskoht, mis on vahel juhtunud nahka näpistama - ohjah, kiivrielu)

Aga. Olen tähele pannud, et need roosad tossud ja roosa kiiver tekitab inimestes huvitavaid reaktsioone. Vahel hämmingut. Vahel lihtsalt sügavamat, uurivamat pilku. Otseselt midagi ütlema pole tuldud ja ma pole ka märganud, et keegi Ennu tüdrukuks oleks nimetanud (seda arvatakse küll sageli, et lapsed on kaksikud). Meil (mul) on nagu mingi väike provotseeriv sotsiaalne projekt käsil...

Tegelikult olen ise veidi hämmingus, et see siin üldse reaktsiooni tekitab. Soomlased on suht väviline seltskond - just rõivaste valikul. Sellist klassikalist musta näeb siin tänaval harva. Värve on palju ja see mulle tohutult meeldib. Aga samas, sellised soolised erisused on ikka suht juurdunud ja üldse mitte nii neutraalsed kui teoorias räägitakse...

Huvitav, kas Eestis tuledaks mind sõimama, et olen poisile roosa kiivri ja tossud kanda andnud... :D
(see viimane väide vajab vist minu raputamist, et ma nii õelalt arvan)

Vihmasadu

Need suve alguse äikesevihmad on kuidagi erilised. Täna ka. 

Ma ju tegelikult alati tean, et nad on tulemas, aga ikka alati üllatavad oma järsu saabumisega. Nii ka täna.

Toimetasin hommikul ja olemine muutus uimaseks. Arvasin, et ehk oleks aeg süüa. Sõin. Ei miskit. Siis arvasin, et ehk oleks aeg kohvi juua. Jõin. Ei miskit. Siis arvasin, et ehk oleks aeg veidi pikutada. Pikutasin. Ei miskit. Ikka uimane. 

Ja siis järsku muutub kõik hämaraks ja väljas hakatakse trumme mängima. Ja vahele sekka see põrisev taldrikute kokku löömine. siis alles jõuab mulle kohale - ahaaa! Äikeseilm!

Vihma lõppedes viin koera jalutama ja jõuan napilt tagasi enne järgmist dušši. Kui kodust välja lähen on see õnneks jälle läbi. Kuigi arvan, et sajud nüüd möödas, siis haaran ikka esikust vihmavarju kaasa. Nii igaks-juhuks. 

Ja jõudes 100m kõnnitud tulebki sadu. Meeletu. Vihmavari küll kaitseb pead ja õlgi, aga hetke pärast lirtsuvad jalad ning pori lendab põlvedeni. Nii mõnus! 

Jõuan lasteaeda ning saame sealt kuivana minema. Lapsed jäävad küll tee peal mängides veidi toppama, nii et enne metroosse jõudmist kallab neile järjekordne sadu kapaga krae vahele. Aga jooks-jooks jooksurattal ja vänt-vänt jalgrattal ning oleme õnnelikult metroopeatuse varjus. 

Kodupeatusest väljudes on sadu jälle läbi. maa märg ja loikudest läbi sõitmine mõnus, aga siiski ei saja. 

Maja ette oli ummistunud kanalisatsioonikaevu tõttu tekkinud meeletu loik. sinna pidi ju igatahes jalgupidi sisse minema. Me kõik. Ummistus sai küll eemaldatud, aga enne veel kui vesi jõudis ära voolata jõudis ka Finka teha ettepaneku loigus veidi ujuda. Ma ei võtnud vedu, kuid need kaks põngerjat ujusid küll veidi kõhuli ja veidi sellili. 

Läksin tuppa asju ära viima. Kui pea uksest välja pistsin, siis sadas. Jälle seda meeletut sadu. Ämbriga kaela. Aga kahe põngerja aseme jooksid ukse ees hoopis kaks äikest, kes pulgad käes ringi välgutasid ning hetk hiljem ka kõvasti mürisesid. 

Kui need märjad lõpuks tuppa said, siis otse vanni. Vett, vett ja rohkem vett. Pori maha ja õiged näod jälle ette. 

Selline mõnu. Vihmasajumõnu.