Mustikad ja seened ja liblikas

Eile käisin lastega metsas. Sibbo maastikukaitsealal. Seekord liginesime sellele idast (tavaliselt käime lääne poolt, Kuusijärvi ääres).

Võtsin ämbrid ja korvi kaasa. Tahtsin mustikaid. 

Metsas oli ilus ja põnev. Palju radasid. Seened hakkasid puude alt mulle lehvitama ja siis ei saanud enam neist niisama mööda kõndida. Sain tublisti pilvikuid, riisikaid, veidi puravikke ja isegi (alguses vaatasin, et kukeseen, aga ei olnud) narmikuid. 

Mustikaid saime ka. Järsku jõudsime sellisesse kohta, kus lausa mustas mustikatest. Korjasime. Kes kõhtu, kes ämbrisse. Nii mõnus on ikka kuulata laste mõminat, kui nad puhmast ise marju võtavad. Nagu väikesed karupojad. 

Mina muutkui korjasin, ei suutndud küürutamist jätta. Lapsed vahepeal turnisid kaljudel, mängisid samblal, katsetasid, kui kaugele nad minust julgevad minna, istusid ja nosisid võileibu. 

Kui mul juba ämbrid hakkasid täis saama, siis saabus meie juurde üks armas helesinine liblikas. Lendas käelt käele ning lakkus oma londiga me mustikasi (ja juustuvõleivaseid) käsi. Lapsed olid vaimustuses. Ma olin vaimustuses. Pole kunagi nii julget liblikat näinud. Teda sai ikka päris lähedalt uurida. Tema karvaseid jalgu ja lahedat rulluvat lonti ja peeneid tundlaid. Olime Finkaga just paar päeva varem arutanud, et milline on liblikate nägu. Nüüd saime selgust. 

Hakkasime metsast välja sättima ja ta oli veel pikalt Ennu käe peal. Kui jõudsime ühte seenerohkesse kohta ja ma hakaksin seeni samblast taga ajama ning lapsed liblika korra unustasid, siis ta oli ka läinud. 

Finka oli päris lohutamatu. Ta oli miskipärast kindla mõtte pähe võtnud, et ta tahab seda liblikat lasteaiakaaslastele näidata (lasteaed algab 2 nädala pärast) ja oli arvanud isegi, et kui liblikas meie kodus peaks ära surema, siis tema keha jääb ju ikka alles ja saab siis seda lasteaeda viia. Aga ei. Ei liblikat ega ta keha enam. Paljas kurbus ja nutt. 

Eks tuleb ikka ehtki nautida, kui saab koos olla. Alati on ju kurb leitud sõpradest lahkuda. Ja pealegi näitas liblikas meile hea seenekoha kätte. Pärst seda ta (vast) tagasi oma kodu poole suunduski. Aitäh kallis liblikas, et olid meile veidikeseks ajaks sõbra eest. Äratades meis hellust ja naudingut loodu ilust. 

Aga täna tegin ma seenekastet. M ütles, et see on vist parim toit, mida ma olen kunagi teinud. Ihihiii (ta ütleb seda pea-aegu alati, kui ma talle julgen süüa teha, mida juhtub ehk paar korda aastas kui ma olen kohe päris-päris kindel, et retsept töötab ja sisaldab seda kõige olulisemat komponenti söögitegemisel - kirge). 

Herilased

Tulimegi koju.

Eest leidsime herilased. Rõdul. Eriti siis, kui sinna õunamahla jooma või jäätist sööma minna. 

Herilased on vastikud, arvab M. Putukad vastikud, igatahes, aga herilased eriti. Eks ongi. Tulevad ja kõditavad oma karvaste jalgaega ning kunagi ei või päris kindel olla, millal nad haiget teevad. Mis valutab mitu päeva. Ja paistetab. Ai-ai. 

Nojah, keegi pole veel haiget saanud. 

Ja Enn üllatas mind esmaspäeva hommikul. Sõime Ennuga rõdul pannkooke (teised veel magasid ) ning püüdsin herilasi joogiklaaside sisse pinisema. Lasime nad pärast sööki vabaks, aga kuna nad rahu ei andnud, siis virisesime nende üle. Veidi aega hljem, kui mina juba toas toimetasin kutsus Enn rõdule. Tema oli klaasid uuesti kasutusele võtnud ning kahe joogiklaasi sees pirises kaks herilast. Mis kosta, osav. 

M oli juba enne meie pannkoogihommikut alustanud kuulsusrikast võitlust. Alustanud, kuid mitte veel kuulsaks saanud. Esiteks rippus me rõdul üks kummaline kotike. Siiski selgus juhendit täpsemalt uurides, et see kotike ripub valet pidi ja peaks hoopiski endas ühte õhupalli ka sisaldama. Kui need vead parandatud said, siis nägi see kotike välja selline: 

Teooria ütleb, et kotike meenutab herilaspesa. Seega, peaksid pessa mitte kuuluvad ehk kõik ülejäänud herilased vähemalt 6m kaugusele eemale hoidma. Ja see info peaks neil saama jagatud umbes 15min jooksul. 

Nojah. miskipärast nad seda infot üksteisega siiski ei jaga. Ehk ei usu isegi. Herilaste hulka see koitke ei vähendanud. Eriti õhtusöögi ajal, kui mekutasime liha ja liha. 

Aga asja ei saa ju nii jätta. järjekordne retk poodidesse ning uus vidin rõdule. Seekord siis vähem veretu jaht. Õigupoolest väga verine. Et mitte öelda õunamahlane.  

Kui paari tunniga oli sinna sisse pugenud juba 6 herilast, siis oli M-i näol vaid lai naeratus. Hommikuks pirises (ja enam ei pirisenud) seal juba terve kiht. Ja kui hommikusöögilauas üks herilane tiirutama hakkas, siis piisas vaid purgikese lähedamale toomisest ning juba ta rõõmsasti puges sinna sisse. Njah, 

Verejanulised. Jah, Meie. M.

Koju tagasi

Sõidame just üle lahe koju tagasi. 

Ühel õhtul rääkisime skype-s M-iga ning Finkal tuli pärast pisar silma. Tema igatseb issit. Eks me ülejäänud ka. 

Tegelikult oli päris tore need viimased päevad Papi juures veeta. Finka on kuidagi eriti suur Papi fänn. See on nii armas. Papi pikutab ja Finka lihtsalt poeb ta kõrvale kaissu. Ja kui Papi ütles, et tema hakkab nüüd ka meid igatsema, siis Finka arvas, et ta võiks meiega kaasa tulla. No parem on ikka Papil külas käia kui vastupidi. Parem Papile ja meiel ka tore seiklus. 

Niitsin palju muru. Pesin aknad jälle läbipaistvaks (viimast tegin ikka laisalt - ainult toapoolsed klaasid, aga aitas juba palju). Tegin süüa. Korjasin kirsse. Finka korjas tikreid. Kirsse jäi veel ja tikreid jäi veel. Eks Papi oleks tahtnud veel meiega üht teist teha. Minna vanale aiamaale sõstraid korjama. Ploomi võsud jäid mul ka lõikamata...

Põhjust järgmine kord jälle minna. Tõesti oli tore niimoodi suvitada. 

Samas, ega me koguaeg ka Papi juures passinud. Neljapäeval käisin lastega linnas. Raamatupoes, kus kulus meeletu aeg riiulite vahel jooksmiseks ja raamatute lappamiseks. Sain meile raamatu "Suur maalritöö" - tõesti väärt kraam. Lapsed valisid endale ka paar raamatut - Enn väikeste sõiduautodega ja Finka Minni tegelusvihiku (nuputamiseks, värvimiseks, kleepimiseks). Lisaks raamatupoele sattusime ka veidikeseks ajaks Loodusmuuseumisse Laial tänaval. See oli päris vahva. Eriti akvaariumid. Ka topised. Finka oli väga huvitatud teemast, kuidas tehakse topiseid ja kuidas jahimehed loomi tapavad jne (peaks vist järgmine kord Villule külla minema). Mikroskoobid olid ka ägedad sambliku uurimiseks. 

Muideks, agavastasin, et meie tänaval Laagris on ju vana toidupoe asemel tore kohvik tehtud.  Mis kohviku nimi - oli küll väikselt ukse peal kirjas, aga ei jäänud meelde. Kohe Laagri raudteejaama juures, Paplite pst alguses. Tegelikult vist juba mõnda aega tagasi juba rajati see, aga ma polnud sinna kunagi varem sisse sattunud. Seekord käisime lastega lõunasöögil. 

Ütleme nii, et söök oli nii-naa. Salatil oli mingi imelik magushapu kaste, mis mulle üldse ei istunud. Aga jah. Samas. Kohvi oli täitsa super! Ma pole ammuilma nii head capuccinot saanud kui sealt. Tõesti oli imeline! Ja lapsed said magustoiduks käsitööna (vist) tehtud shokolaadikomme, mida müüakse kilo hinnaga ka kaasa. Need olid ka maitsvad. Kooke ei proovinud, kuigi nägid head välja. 

Ja reedel käisime külas Laulasmaal. Ujumas ka, kuigi isegi Finka jaoks oli vesi külm. Ujusin mina ja millimallikad. 

Täna veel korjasin kirsse endale kaasa ja käisin poes õlle kaasa toomas. Kukeseeni tahtsin ka, aga ei müüdud. Njah. 

Nüüd ootab kodu. Kodused. Õmblusmasin. Ja muud toimingud. 

Suvitamas

Olen lastega suvitamas.Eestis. Auto on ka. Esta ja M jäid koju kodu hoidma ja lisaks ühte M-i kolleegi võõrustama. 

Mul oli vaja minna ka hambaarstile, kus eelmisel nädalal käisin. õppisin selgeks uue nipi hammaste puhastamiseks - väike harjake, millega puhastada hambavahesid. Lisaks see, et kui niidiga hambavahet pesta ning see kergelt veritsema hakkab, siis ei tasu kohkuda vaid hoolsalt edasi nühkida. Harjaga ka veel peale. Nii mitu päeva järjest, sest vaid nii saab põletikust lahti. Toimib! Veritsev hambavahe enam ei veritse ning maitse suus on ka tunduvalt parem. 

Eelmisel nädalal oli tihe programm. Need päevad nädalas, mil suvitasime. Näiteks otsisime Harku metsast orhideesid. Leidsime. Selle käigus üllatasid mind mu põnnid, kes pea vingumata (lõpus Enn küll veidi pahurdas ja kippus maha jääma) kogu selle ca 6km ja 4,5h pikkuse matka läbi tegid. Vahepeal hoolsalt mustikaid ja maasikaid nosides, palju joostes ja kulli mängides. Ronides ja trallides. Väga lõbus oli. Tore ka, et Papi ja tema vana semu Abro (kelllega ka mina tilluna palju taimeretkedel olen käiud) ka vastu pidasid. Lõpetasime isa pool ning kõik said matkale kohast tatraputru ning kirsipuust kirsse. Nende kirsside valguses  on kujunenud hea mitu päeva ka hiljem ning jätkuvalt kujuneb. 

Siis sõitsime Reiu ühte maailma ägedamasse suvilasse. Otse mere kaldal. Meri oli imeline.  ja paat, millega jõe peale kalale minna. Koos Papiga kalale!  Ja kelle hallata antud landi külge jäi üks kena ahven. Ennu! 

(Jaan tegi pilti - täh!)

Reius on meri. Mere ääres on seal super. Liiv ja vahel tüüne ja vahel lained. Vahepeal sai ka jalutada kohvikusse, Lotte kohvikusse. Lottemaale sel aastal siiski ei raatsinud minna. Meri oli liialt mõnus ning vihma kallas ka vahel kalea kapaga. Saime kõik ligemärjaks. Lastele see hästi ei istunud, aga mina nautisin iga booriga seda suvist paduvihma jalutades (joostes) kahe pilliva märja kassipojaga suvila poole, kus kaminas tuli praksus. Küll on hea, et on sugulasi. Suvilaga. 

Seejärel käisime Puises. Seal oli ka üks suvila. ja üks vana talumaja. Takkajärgi mõtlen, et nii äge, et on kohti kus käia ja kus saab lastele seletada, miks on kemmerg õues ja miks kraanist ei voola vesi. Ja mis on suitsusaun. Viimasele nad hästi pihta ei saanud. Pigem oli see nende jaoks unise peaga veenõudes külma veega solberdamine. Lõbus küll, aga üldse mitte see, mida mina suitsusauna puhul nautisin. Lodetavasti ei jäänud keegi haigeks...need kaks siin küll mitte. 

Ja siis tagasi Tallinna ja juba oli plaan see retk lõpetada, sest igatsus ühe kahejalgse ning neljajalgse ning mu õmblusmasina (ammu plaan juba üht-teist õmmelda) järgi andis tunda. Ööbisime siin Tallinna "suvilas" - Papi juures, aga hommikune äratus tegi mu laiskades plaanides veidi korrektuure. Jäime majahoidjateks, kuni peremees end tilgutite all veidi kosutab. Algne jutt oli nädalast ja nii sai ka piletid edasi lükatud. 

Sai siis siin "suvilas" muru pügatud ja kirsse korjatud, aknaid pestud, köögis ka kõike muud pestud... tööd on veel... Muidugi käidud sugulastega mängimas täna ja eile - lastele see nii oluline. Nüüd aga selgus, et peremees tuleb juba homme tagasi. Ei teagi siis... Vaatame-näeme, mis viitismist meil veel on ja kuidas jaksu. Kui Finka täna korraks skypes issit nägi, siis ta pärast tegi küll veidi kurba ja igatsevat nägu ja arvas, et me peaks nüüd koju minema. Sin pole ju sõpru mängimiseks. Sõbrannasid, eelkõige. Poistest meeldib talle vaid üks, kes pakib homme kotte, et minna nädalasele retkele... Otsustasin, et anna paar päeva aega meile siin veel veidi suvitada ja siis vaatab, kuhu suunda edasi. 

Nii on mõnus. Veidi plaanitult. Vooluga kaasa minnes. Veidi plaanides. Vaadates sääskede näritud selgu ja jalgu, mida on kratsitud hulluseni. Vahel hiiglama väsinud lapsi voodi poole suunates. Vahel trallides, nii et hing väljas. Siis kõikide teiste magamise ajal iseennast nautides ja ümbrust (ehk ka sisemust) korrastades.  Mõnus retk. 

Lisaks. Faust, Faust, Faust. Siin on ju Faust! 

Saan lahti

Olen hakanud meie asju jälle kriitilise pilguga vaatama. Et mida vaja ja mida mitte. 

Ainult vaatama. Kes see viitsib sorteerida ja koristada.... 

Oh. 

Ja tegelikult on palju asju, mida pole vaja. Väga palju. Siin ja seal vedeleb... Paljud asjad on toredad, kui vaid oleks suurem maja. Võibolla saabki olema. Praegu ei ole. Näiteks need kaks suurt peeglit me magamistoas. Meeldivad mulle mõlemad. Väga. Neid veel ei raatsi ära sorteerida...

Samamoodi vaatan paljusid muid asju. Ehk ikka läheb vaja... Kuigi saan aru, et kui tükk aega ikka pole kasutaud, siis ehk pole ikka vaja. näiteks niiskuse tekitaja, mida vaid ühe hooaja kasutasin. Aga järsku läheb järgmises kohas vaja. Järsku. Järsku mitte... 

Samas on ka neid asju, mida ikka kindlasti kunagi tahame kasutada. Grill. Siin poel seda lahti võtnud, sest minumeelest on tobe kellegi teise rõdu alla kärsatada. Kuigi mõni naaber seda teeb. Ja vehel on tõesti olud tore minna õhtul rasvatossusesse magamistuppa magama. Hmmm. Liiga lähedal need majad meil. Aga ehk järgmises kohas pole. Ehk. 

Mänguasjadest olen juba kirjutanud. Aga nende ära viimiseni veel jõudnud pole. Ei ole. Ei ole jaksanud viimaseid otsuseid teha - mis jääb, mis läheb. Laste käest küsida pole mõtet. Üks hetk on nad valmis kõik asjad ära andma, järgmisel hetkel juba igatsevad kõike ja ka kõige vähemkasutatud lelu tundub maailma parim. 

Paarist asjas ikka olen saanud juba lahti. Meie kahelapsekäru sai maha parseldatud. Jee! Selle üle on hea meel, sest see oli üks tore ja väärt asi, aga noh, pole enam kedagi sinna istuma panna. Eks ta kulunud oli, aga kui palju metroopileteid mul tänu sellele ostamata jäi ja kui palju laste tagant kiirustamist tegemata, kuna sain nad lihtsalt kärru potsatada. Nüüd kõndigu ise. Või sõitku ratastega. Nagu kevadel juba hästi toimis.  

Nüüd ma aga põgenen kõigi nende asjade eest hoopis nädalaks kuni paariks minema. Lastega Eestisse ringi tuuritama. Vaatame, kui kaua me vastu peame ja keda ning mida näha jõuame. 

Nii hea

Oi, kui mõnus oli koju jõuda. 

Ennu suu oli terve päev kõrvuni. Ja kallistada ning mürada sai temaga lõpmatuseni. Finkaga ka, muidugi, kuigi tema nii üleimalt füüsiline olla ei tahtnudki või siis jagas seda rohkemalt ka M-ile. 

Estagi tuhises mööda tuba (ja hiljem õue) nagu oleks maailma parim päev. 

Enn muutkui üllatab oma asjalikkusega. Jälle. Ta kasvab täiesti märkamatult. Lihtsalt tuleb juttu ja oskuseid muutkui siit ja sealt. Ei oska oodatagi. Täna joonistas ta õue pika rea autosid ja ma pidin lõputuid detaile nende autode kohta kuulama. Detaile oli. Alustades sellest, mis suunda miski auto sõidab, kuni mootori rikete ja tulekahjude ja kalapüüdmistiikideni välja (ära küsi, kuidas viimane seostub, aga vägagi seostub)... Ja sinna mahtus veel.. 

Samuti on meile vahepeal elama kolinud üks uus krõll. Lisaks eelnevalt tutvustatule ja muidugi, peakrõll Finkale....

Mammid on supertoredad!

Tagasiteel

Tahtsin alguses kirjutada pealkirjaks "koduteel", aga millegipärast tundus, et see pole päris õige. Kuigi tegelikult on küll. Koduteel. 

Istume siin Stckhlm-Hlsnk praami kõrtsus. Õues on imeline päikeseloojang praegu. Ja jalgpalli näidatakse teises kõrtsis. Sinna me ei pääse, kuna ka kõik seisukohad on võetud. Aga internett aitab seisu jälgida. Niipalju kui seda internetti siin on. Annab oodata. Kes kannatab, see kaua elab. Soomlased kannatavad ju alati kui nad jalgpalli vaatavad. Kannatavad ja kannatavad (täpsustuseks, kannataja (soome k.) = toetaja/fänn (eesti k.)). Need kannatajad on siin, kahtlemata, üha valjusõnalisemaks saamas. Kuigi, tuleb mainida, et see laev tundub märksa keelemitmekesisem, kui mu tavapärane Tln-Hlsnk ots. Hetkelgi kõmab kõrvus soome, rootsi, inglise, prantsuse ja hiina keeled.. ehk veel midagi, kui tähelepanelikumalt kuulatada. Möllu on. 

Aga reis. Reis oli. Oli iseeneses väga inforohke. Tihe graafik. Palju sõitmist. Palju muljeid. Palju mõtteid. Tulemus? Ei teagi, tulemust veel pole. Tegelikult on vist olukord veel segasem, kui enne reisi. Eks seda tuleb veel seedida. Kogu seda infot. Seedida ja seedida. Ning veel veidi seedida. Jah. 

Homme jõuame koju. Jah, koju. Laste juurde. Esta juurde (vahepeal pidin koera mängima, et M liialt ei igatseks. Õnneks ta viis siis koera merre ujuma. Kuigi pulka ei visanud... pettumus). 

Jätame maha

Oh. 

Homme jätame lapsed maha. Jätame lapsed neljaks ööks ja neljaks päevaks maha. Mul pole õrna aimugi, kuidas nad hakkama saavad. Veidi hirmus on ka. Eelmisel suvel olin ühe öö ilma lasteta. Aga pärast polegi olnud. Ja see öö oli Ennule päris raske. Magama on nad küll jäänud ilma minuta, aga mitte hommikul ärganud. 

Kuidas ma ise hakkama saan? Kummaline tundub M-iga kahekesi minna. Pool ennast jääks justkui maha. 

Tegelikult ju ikka veidi tore ka. Põnev. Vägagi põnev. Piiluma sinna meie tulevasse ellu. Ei tea, mis või kuidas või milline see olema saab? Aga vähemalt väike pilguheit enne sügist. Kui kõik muutubki. Mägisemaks 

Need lapsed. Rääkisin neile juba, et see on neile põnev seiklus. Finka sai kohe aru, et mingi jama, aga samas ootab ta põnevusega Mammi heegeldatud roosat krõlli. Lubasin, et Mammi heegeldab Finka roosast lõngast roosa Krõlli. Mammil õnneks pole heegeldamise vastu midagi.

Enn vist pole mu juttu üldse veel taibanud. Raske ka teada, kui palju seda ette oleks vaja rääkida. Ikka rääkida, aga ehk on vahel parem öelda pool tundi ette, et me nüüd läheme ja nelja päeva pärast näeme! Või siis lasta kauem praadida... On see üldse praadimine? Või lihtsalt ettevalmistus. Veidike.  Poole tundi ette teada, et 4 päeva ei näe on ju karm. Ei saa justkui 'head aega' öeldagi, mõttega harjudagi. No võtan ikka hommikul kohe täpsema seletamise ette. Kindlasti...

Ei tea, kas Mammi Ennule ka midagi heegeldaks... Mida Enn võiks tahta? Dinosaurust? Mammi heegeldatud krõll tal juba on...