Printsess kõigile

Enn tuli mu juurde jutuga.
Enn:
- Emme, printsessid on ilusad. Kas sulle meeldivad printsessid?
Ma:
-  No jaa, nad on ilusad küll. Meeldivad küll.
Enn:
- Kõik inimesed tahavad olla printsessid.
Ma:
- Kas sina tahaksid olla printsess?
Enn:
- Jaa, tahan küll.
Ma:
- Tõepoolest, kõik inimesed tahavad olla ilusad.

Nüansiks veel, et tal oli seljas Finka roosa puhvis kleit. Nagu terve tänase päeva.

Ma tunnen kaasa kõikidele poistele ja meestele, kellel pole olnud vanemat õde... :)

Fotograaf

Täna käis lasteaias fotograaf.

Finka valis hommikul hoolega riideid. Enn ei valinud nii hoolega. Aga kui nägi Finkal seljas Elsa särki, siis tahtis endale ka. Finka lahkesti lubaski oma teise Elsa särgi.

Kui lastele järgi läksin ja uurisin, kuidas pildistamine läks, siis Finka seletas:
"Rebeka (kasvataja) kysis, kas tahame midagi muud selga panna, aga ma ytlesin, et need on meie k6ige parimad riided."

Ihihii, mul pole 6nneks aimugi, mis need kasvatajad meist arvavad.

Ja ma toksisin kogu selle teksti siia oma elu esimese nutitelefoniga. Tehtud. Uh.

Muusika

Me ei kuula peaaegu kunagi muusikat. 

Olen selle teema peale päris mitu korda mõelnud. Ja siis vahel ikka panen mõne plaadi meie kolitoas asuvasse makki, milllel üks kõlar ei tööta. Plaate on palju - enamasti M-i vana kollektsioon, aga on ka uuemaid. Ja siis natuke kuulame ja tantsimegi. Aga üle ühe-kahe plaadi ei kuula. Ja siis ununeb jälle see tegevus tükiks-tükiks ajaks. 

No autos viimasel ajal Finka nõuab rootsikeelseid laule. Kuulama soome-rootsi raadiot, kus tegelikult on laulud enamasti inglise keeles. Jutt ikka rootsi keeles, soomerootsi keeles. 

Mulel tegelikutl ei meeldi üldse taustamuusika. Ma tean, on inimesi, kes kohe koju saabudes panevad muusika mängima. Aga mind see häirib. Või kui otseselt ei häirigi, siis ma lihtsalt ei tule selle peale, et peaks muusikat kuulama. No tegelikutl ikka häirib ka. Ja viimasel ajal olen hakanud aru saama, miks häirib... 

Nimelt, meil on ümisejate perekond. Mina vist tegelikutl kõige vähem - kuigi ma ei tea, kõrvalt ju ennast ei kuule/näe. Aga teised on täiega! Üks õhtu panin seda eriti tähele. Igaüks oli süvenenud oma tegevusse ja kõik ümisesid sinna juurde mingit viisikest. M tegi süua ja ümises - no seda teavad vist kõik, kes on tema söögitegemist näinud, et see käib ikka mingi meloodiaga. Finka joonistas ja ümises jällegi oma lookest. Enn vuristas vaiba peal autodega ja temalgi oli oma lugu käsil. 

No ja kuhu sa siis selle kõlarist tuleva muusika veel paned, kui terve maja on juba niigi erinevaid helisid täis?

Ma tõesti ei tea, kas ma ise ka ümisen, aga seda tean küll, et kui tahan millessegi kodus süveneda, siis mind muusika enamasti häirib. Jah, vahepeal võb mõne mõnusa loo taustal tantsu lüüa, aga kui vaja lugeda või kirjutada või... siis ei taha mingit välist meloodiat mu mõtetega resoneerima. 

Ahjaa. Pärast õhtusööki on reeglina ka veidi aega klaverimuusikaks ja tantsuks. M mängib, meie tantsime. 

Kus sündinud

Arutasin Finkaga, et kus keegi sündinud on. Et tema on sündinud Eestis Tartus, mina olen ka sündinud Eestis, aga hoopis Tallinnas. Ta teadis veel, et Enn on sündinud Rootsis, täpsustasin, et Tavaelsjös elik Umeås. Sedagi teadis Finka, et issi on sündinud Londonis. 

Aga. Siis teatas Fika:

- Ma tahaksin olla sündinud  Aafrikas nagu Vanessa (lasteaiakaaslane). Ma tahaksin endale ka sellist ilusat tumedat nahka. Nagu Safirilgi (teine lasteaiakaaslane). 

Ohjah, Finkake. Mul poleks ka midagi selle vastu, et olla sündinud Aafrikas, aga mitte naha vaid inimeste pärast. 

Radooni-ekspert

Minust saab varsti radooni-ekspert. M seda juba on, ma üritan end ka rohkem kurssi viia. 

Nimelt. Oli juba mõttes kolimine. Aga see maja, kuhu tahtsime kolida... See asub metsas ja sel on oma kaev. M pani eel-lepingut tehes lepingusse klausli, et ennem see ei jõustu, kui on kontrollitud kaevu vesi ja see on korras. Ning selgus, et kaevuvesi sisaldab 11 korda rohkem radooni kui lubatud maksimum tase... lisaks sisaldab see ka veel liigselt floori, aga mitte nii drastiliselt palju. Igasugu häid ja toredaid mineraale sisaldab see vesi, muidugi, ka. 

Jah. Ja nüüd me siis uurime ja puurme, mis teha. Kas oleks võimalik radoonist lahti saada? Kas see majaost on ikka nii mõttekas enam, kui seal selline probleem? Kas saame selle koha siiki elamiskõlblikuks teha? Kas tahame sellise riskiga kohas elada? Kas julgeme investeerida (sest ma ei usu, et ka see koht saab meie elu-lõpuni-koduks) ja leiaksime ka kunagi sinna uuesti ostja? Veel ja veel küsimusi...

Perspektiiv, et peaksime kõik oma vimseid päevi kopsuvähi käes virelema, ei ole tore. Aga kohal on ka palju plusse. Ehk on siiski võimalik radooni-oht välistada.. 

Nüüd ripub selles majas paar nädalat ka õhust radoonitaseme mõõtja. Teame, et maja alla on pandud radooni eest kaitsev "tekk" ja kui maja 5 aastat tagasi ehitati, siis arvestati ehitusel radooni ja ehitati vastavalt (seda enam mind hämmastab, et keegi vee peale ei mõelnud!!!). Esmalt vaatame, et kui õhunäitajad on ikka ka väga tuksis, siis on asi liiga kahtlane ning enam kui kindlalt - adjöö. Kui on veidike tuksis, siis ehk ikka seotud vaid vee kaudu majja tuleva radooniga. Ja sellega saab juba midagi teha..

Siis on variant panna veetorude ette üks ventilaator-filter, mis radooni sealt välja ajab enne, kui see majja jõuab. Pidi vähemalt 95% puhastama. Aga see masin müriseb ja pole vist eriti kohta selle panekuks nii, et see müra majja ei kostuks... või noh, võibolla siiski saaks sinna paksu teki peale visata. 

Aga kas see kõik töötab? Tegelikult peaks radooni maja siseõhus mõõtma vähemalt 2 kuu vältel, et saada asjalik tulem. Meil oli plaan juba detsembris kolida. Kuidas siis nüüd sellega? Uh

No ja tegelikult on radoon selles piirkonnas väga tavaline (jutt on siis Rootsi läänerannikust). See maja on siiki ehitatud radoonikindlalt (va vesi!!!) ma loodan, vähemalt seda omanikud väidavad. Kindlasti on samas piirkonnas ka vanemaid maju, mis ei vasta tänapäeva standarditele või vastavad vähem. Nojah, ja tegelikult ei ole seal hetkel eriti palju midagi müügis, mida me saaksime endale lubada ja mis oleks ka enam-vähem soodsa asukohaga.  Et siis - oluline on vaadata ka alternatiive (mida on vähe).

Igatahes. Praegu vaja 2 nädalat oodata, et maja siseõhu tulemused teada saada.

Ja mul on kohutavalt kahju sellest 2 väikese lapsega perest, kes seal on viimased 5 aastat elanud ja kel nüüd selline teadmine, et  on seda vett kogu aja tarbinud. Ja võibolla jääb ka kinnisvara "kaela".. Olen ise maju müünud.. oi, kui vastik see tunne on, et ei ole/tule ostjat... Täielik laostumine.
Muidugi on ka variant, et nad lihtsalt bluffivad meiega ja teadsid probleemist, aga ma ei näe sellel versioonil mingit õigustatud motivatsiooni.  

PS: Kusjuures täiesti hämmastav, kui tavaline on radoon Eestis. Põhja-Eestis, aga mulle endale üllatuslikult ka Lõuna-Eestis, kus graniidirohke moreen. Just lugesin ja nii põnev.

Musikskoj sai läbi

Tegelikult juba mitu nädalat tagasi, aga nüüd tulin mõttele, et peaks seda ka siia kirjutama. Kuigi lubasin, et hakkame igal kolmapäeval Kallios käima (LINK siin),  siis see ikka nii välja ei kukkunud.

Seal rühmas oli 4 poissi plus Finka ainukese tüdrukuna, kõik 5-6 aastased. Me teisel korral kohale minna ei saanud, aga õige pea pärast seda korda paluti meili teel ka järgmisel korral lapsevanematel kohal olla. Hmmm, ega ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga juhendaja ei pidavat lastega üksi hakkama saama ja paluti, et lapsevanemad siis oleksid korra hoidmise hõlbustamiseks kohal. Nojah, ma tegelikutl aiman, mis seal juhtus. Neli 5-aastast poissi, kes on lasteaiajärgselt müramisenergiat (mu isiklik arvamus, et lasteaias ei lasta neil piisavalt füüsiliselt välja elada, aga see võib muidugi olla lasteaiati erinev) ja ka osaliselt väsimust täis ja tahavad omavahel mürgeldada ja trallida mitte ringis mingeid suhteliselt melanhoolselt kulgevaid lauluharjutusi teha. Pealegi on nad tulnud tundi, mille nimi on Musikskoj - muusika-lõbu. Eeldaks juba, et seal on väga lõbus ja saab palju trallida.

Läksin siis järgmine kord koos Finka ja ka Ennuga (sest mul polnud teda kuhugi jätta) kohale. Juhendaja oli endale kellegi ka appi palunud.

Neil oli välja mõeldud laste rahustamise köis, et kui lapsed mürgeldama hakkavad, siis tulevad kõik ringi ja võtavad köiest kinni ja istuvad, et siis jälle programmiga edasi minna.
Nagu arvata võib, siis see üldse ei töötanud. Mitte miski ei töötanud tegelikult. Nööri hakati hoopis sakutama ja sikutama ja sellega üksteist ümber tõmbama. Lapsed suutsid ühele tegevusele ainult hetkeks keskenduda. Juhendaja sõnal polnud mingit kaalu. Eriti, kuna ta ise pea koheselt närvi läks ja isegi häält tõstis (!!). Noh, ta oli tegelikult kohe alguses närvis, juba enne tunni algust. Ja tegevused oli tegelikult vääääga igavad. Siisiki...

Kaks asja olid siiski väga ägedad ka. Mängisime põrandal kätega patsutades vihmasadu ja üks lastest sai siis oma käsi üles või alla liigutades dirigeerida, kui kõvasti teised vihma sadama panevad. See oli väga äge!!! Eriti see dirigeerimine, et sinu liigutuste järgi teised teevadki - selline ühine tunne. Ja teine äge asi oli djeme trummiga mängimine, kus kõik said teistele näidata mingit oma unikaalset viisi trummiga häält teha või rütmi, mille nad trummil väja mõtlesid. See oli ka äge. Aga muu.... Nojah, ja need harjutused läksid ka veidi pikaks - lapsed ikka lõpuks kaasa ei teinud, kuigi alguses olid innuga juures. Ja trummid koguti siis kiiresti kokku, kui lapsed nendega (liiga) hoogu läksid. Lõbu sai kiirelt lõpetatud.

Uh, mul oli sest juhendajast kohutavalt kahju tegelikult. Mitte miski (peaaegu) ei töötanud. See oli tal tegelikult päris esimene kord lastegruppi juhtida. Eks muidugi, harjutada on vaja. Aga, kui iga väiksemagi laste poolt tehtud heli osas oli vaja köis välja võtta ja rahuneda - brrrr. Ma küll ei taha, et niimoodi minu laste peal harjutatakse - distsipliin oli olulisem kui muu. Ma tundsin tegelikult temas ära iseenda. Kui lähen lastega närvi, siis kohe tunnen, kuidas neil igasugune autoriteet minu vastu ära kaob. Lapsed hakkavad siis hoopis vaikselt omaette itsitama ja katsetama veel lisaks igasuguseid piire, et näha seda naljakat "etendust", mida närvis täiskasvanu (kas siis muusikagtupi juhendaja või ma ise) hakkab neile etendama. Tõsiselt sind/mind küll enam ei võeta.

Nojah, teine külg on muidugi laste kaasategemisvõime. Tunnen, kuidas Ennul ja Finkal on selles osas suht palju vajaka. Enn muidugi oli liiga väike selle tunni jaoks ja alguses arvasingi, et tema segab. Aga noh, kui me puudusime, siis oli tunnis kuulduste järgi samasugune kaos. Reeglite jälgimine ja nende järgi toimetamine on aga midagi, mis lapsed peaksid just selles vanuses õppima. tuleb tunnistada, et mulle endale üldse reeglid ei meeldi ja alati ikka vaja mindagi teistmoodi teha, kui reeglid ütlevad, mingit kiiksu on mul vaja igalepoole istutada. Samas, saan aru, et lapsed peaksid seda just praegu õppima (waldorf ütleb ka nii :)). See ongi see lapsepõlve mäng - reeglite õppimine läbi mängu. Kuidas juhendit ja juhendajat järgida - olgu see siis lauamäng, mingi ühine kokku lepitud mäng või igapäevareeglid. Tunnen, et peaksin selles valdkonnas nendega rohkem pingutama.
Samas, lapsed on muusikatunnis ju kohutavalt elevil. Ja seda need kõik lapsed seal olid. Muusika on ju superäge! Muusika ju ongi justkui sünonüüm trillile, trallile, tantsimisele ja vabale eneseväljendusele. Vähemalt mulle endale tundib nii kui laste seisukohale end sättida. Kuigi jah, eks ka muusika õppimine - rütmid, pillid, helid jne. - nõuab lõppkokkuvõttes paljugi distsipliini. Aga kas ka selles vanuses? Lapsed ju ikka tahaks muusikas leida lõbu. Muidugi on nad elevil ja tahavad trallida. Juhendaja ei osanud üldse seda elevust ära kasutada. Distsipliin-distsipliin ja köiest kinni hoidmine. Brrrr. Minul võttis see küll ära igasuguse lõbu. Lapsed lihtsalt ignoreerisid.

Mõtlesin ka, et kes on siis hea õpetaja? Olla hea väikelaste õpetaja vajab ikka meeletult head tunnetust. Haarata laste emotsionaalset seisu. Saada autoriteediks, olla autoriteet, kelle harjutusi ja ülesandeid lapsed innuga järgivad. Tabada seda, mis innustab ja mis motiveerib. 

Riietamine

Riietamine meie peres on võtmas uusi tuure. 

Finka on täielik riietumis-gurmaan. Tal on vaja muutkui sättida ja kombineerida. Eile pani jalga ühed püksid, aga enne õuekombeka selga ajamist avastas, et need ikka üldse ei sobi särgiga kokku ning oli vaja vahetada sukapükste ja seeliku vastu. 

Täna oli tal vaja valida sokkide vahel. Sättis need ilusti voodile ritta. Pärast ütles mulle, et luges "idinad-sidinad" (ehk siis liisusalmi), et otsustada, milline paar võtta. Samuti valis selga kampsuni, kaelakee. 

Seda, et mine võiksin tema riiete valikus sõna sekke öelda, seda pole ammugi mitte. Kui siis ainult see, et ma olen enamasti see, kes ta kappi need riided tekitab. Samas on tal sageli põhimure: "Mul pole ju valikut." Paar kleiti olen ka õmmelnud Finka juhistest lähtuvalt. Eelkõige valib ta kanga värvi, tegumood poleig nii oluline - ainult siis, kui on liiga kitsas, ebamugav jne.. 

Ennuga on kuidagi lihtsam olnud. Ta läheb hommikuti  alati ise oma kapi juurde ja võtab sealt aluspüksid, särgi ja püksid ja paneb selga. Sokke pean miskipärast alati mina tooma, sest need tulevad meelde alles enne õue minekut. Vahel peab siiski ka pärast hommikusööki tal särki vahetama. Selle toon siis ka reeglina kiirustades mina - ei usalda teda alla korrusele mängutuppa (kus on ka laste riidekapid) minemast veel enne äraminekut, kuan ta jääb ju sinna mängima ja eesmärk riideid tuua kipub ununema. 

Ühel hommikul oli jälle särki vaja vahetada. Märkasin ka, et pükstele oli tulnud väike plekk. Aga arvasin, et püksid võivad jääda, plekk on väike ja saab ehk maha pühkida. Aga Enn vastas selle peale: "Ei, tema ei taha, et Ava tema pükste peal plekki näeks." Tõin itsitades ka uued püksid. Aa on laasteaias Ennu üks lemmiksõpru. Tore tüdruk, kellega oleme ka pärast lasteaiapäeva sageli koos mänguplatsile sattunud. Armas, et Enn tahab tema ees hea välimusega olla. Nii armas. 

M sai endale sünnipäevaks laste dekoreeritud T-särgid. Väga moodsad. Ja ühe roosa triiksärgi, mille värv talle hämmastavalt hästi sobib. Triiksärgi kinkimise idee tuli Finkalt, kes mingi hetk arvas, et issi oleks ju ilus küll, kui tal oleksid roosad riided. 

Ma ise kannaksin viimasel ajal muutkui sinist. Sinist, sinist, sinist. Aga kapis pole ju valikut! (sõnad laenatud Finkat).

Lapsed üksinda koju?

Huvitav, mis vanuses võiksid lapsed jääda üksinda koju?

Einoh, ikka nii, et ma lähen ära vähamalt tunnikeseks poodi või koeraga pikale jalutuskäigule või midagi linna toimetama... Tunnike vähemalt, ag aka kauem.

Lugesin Sipsiku raamatut. Seal jäi Anu esimest korda üksi koju 5-aastaselt. 

"Vana vahva lasteaia" luulekogus tundub, et lapsi jäetakse ka nooremana üksi koju. Seal enamasti need näited, mis pahandustega lapsed hakkama saavad...

Samas on neid kuulujutte, kuidas 9-aastase lapse üksi koju jätmine on toonud vanematele sotsiaaltöötajad kaela. Eestis neid jutte vist pole, aga eestlased räägivad soomalste kohta... 

Ütleme nii, et ma vahel olen katsetanud. Küll mitte pikemalt kui 15 min. Põhjuseks Estaga jalutamine. Et lapsed vaatavad multikat ja ma käi ära. Aga on ka olnud, et nad mängu süübinud ja ma jalutan koera. Või siis kui nad magavad ma lippan Estaga õue...

Aga pikemalt küll veel ei julge. Isegi 10min kaugusel asuvase poodi ei julgeks minna piima tooma. Rattaga saaks ju kiireminigi.. Siis pigem joome vett. Või noh... reeglina ma siiski oskan sellist logistikat välja mõelda, et kõik vajalikud poest toodavad asjad on kodus olemas ja ei peagi kuhugi minema, kui juba mõusalt kodus olemine ja mäng lahti. Poodi saab ju lapsed kaasa võtta häda pärast, ka Estaga jalutama. Eks nad tulevadki. 

Mis ma siis pelgan? No tegelikult pelgan neid pättuseid, mis nad teha võiksid. Juba niigi käib meil pidev mööbeldamine ja diivanipatjadega ümberehitused. Siis olen neile ka liiga palju krõlli-lugusid lugenud. Või muid inspiratsioonipakkuvaid lugusid. Plastiliin ahjus ja suhkrutoosist vaja noolida... Ei, tänan. 

No ja siis võib muidugi igasugu ootamatuid õnnetusi juhtuda, millele lapsed veel adekvaatselt reageerida ei oskaks. Vist võib... Kui fantaasial lasta lennata, siis võib kõike juhtuda. Veel ja veel. 

Imelik. Nüüd irjutades tundub see aeg ikka mägede taga, mil lapsed võiksid üksi kodus olla. Neile ei meeldi ju isegi üksinda teisel korrusel olla ja öösel poevad ka kaissu. 

Vara veel neid mõtteid mõelda. 

Jaheda ilmaga õue minemisest

Teen ettepaneku:
-Läheks täna metsa

Finka
-Jaa. Mina tahan minna ujuma.

Mina
-Nüüd on ilmad juba jahedad, enam ujuda ei saa.

Finka
-Mulle meeldivad külmad asjad. Mina saan küll ujuda. Elsa kannab lumega ainult ühte villast kleiti ja alussärki ja tal ei ole kül, minul ei ole ka.

Mina
-No elsa on ju jääkuninganna, tema on muinasjututegelane

Finka
-Ei ole kuninganna, printsess on. Mina olen ka printsess.

Enn
-Mina olen tita-ptintsess ja tama on õde-printsess.

Finka
-Jaa

Hmmm. Tõepoolest, millised argumendid töötaksid selle pande vastu, kes MÕLEMAD kannavad roosasid kleite ja Elsa-särke. Ja õue innes pannakse selga minimummprogamm, kuigi mul endal sel sügisel läheb see jahedusega harjumine kohutavalt visalt.

Tervitused, Birks!

Pasticciotti

Istuvad praegu ahjus ja küpsevad. Minu traitsiooniline M-i sünnipäevaüllatus. Kasutan tegemiseks seda retsepti: LINK. Aga taigent teen poole vähem ja kookide vormimiseks on mul silikon-muffinivormid. Täna sai sellest kogusest 8 "muffinit". Taigent jäi veidi üle ja kreemi ka, aga arvestades, et kreemile tuli jahtudes kile peale, siis ei jäänud järgi midagi. Seda kile ju ei kasutanud.

Jah, see on mu traditsiooniline M-i sünnipäevahommiku üllatus. Seekord sai tehtud mitu päeva hiljem ja pole üllatus. 

Mitu päeva hiljem, sest teda polnud oma sünnipäeval kodus. Ja üllatus pole mitte seetõttu, et ta igal aastal mäletaks, et ma neid nüüd hommikul salaja küpsetama hakkan - ta ei mäleta mitte kunagi (5 aastat nüüd järjest) ja see on täiesti hämmastav! 

Aga. Seekord meenutas talle seda ta isa paar päeva enne sünnipäeva. Ta isa mäletab, et mul on selline komme. Ihihiii. No mõni aasta tagasi tuli ta isa meile paar nädalat pärast sünnipäeva külla ja siis ma küpsetasin talle ka. Ehk seetõttu... Aga tegelikult ma arvan, et seetõttu, et Pasticciotti on midagi tohutult südamelähedast neile, kes on kasvanud üles Lõuna-Itaalias. Justnagu M-i isa. No tegelikult on M-i jaoks muidugi ka, kes palju oma suvesid seal veetnud. Ja ka minu jaoks - piisas ühest korrast ja meeldejäävast mälestusest. 

Lõuna-Itaaliast ja M-i isast rääkides tuli veel meelde... Ta müüs Copertino lähedal olnud suvekodu maha. Mul on tegelikult hästi kahju, et sinna vaid paar korda sattusin. Kahju, et seda kohta enam pole. Aga samas endine omanik on ülirõõmus Esiteks asus seal maja (väga armas maja), mis oli pea üleni illegaalselt ehitatud ja tänapäeva Itaalias seda niisamalihtsalt enam andeks ei saa. Teiseks on neil eelmisest suvest sealt üks väga-väga ebameeldiv mälestus.. Nojah. Ja ega keegi eriti tihit sinna enam ei jõudnud. Suvel seal ju ka meeeletult palav jne, jne.... Igatahes, see koht on läinud. 

Juba tuleb head lõhna, aga 20min ahjus küll ei piisa. 

Uh, ma olen neid juba täna tervelt 2h teinud. Tavaliselt tegin taigna ja kreemi eelmisel õhtul valmis ning hommikul jäi vaid vormimise ja ahj panemise vaev, aga seekord arvasin,et hommikul on aega küll ja on ka. Aga ma polegi niimoodi kokku arvutanud, kaua aega läheb.. Uh. Ikk aläheb. Eks ma pole nii vilunud ka - kord aastas ju vaid saab neid küpsetada.. 

Varsti, varsti, varsti.... 

Kodust

Kirjutasin artikli Sirpi, LINK.

Eks mõned asjad said ajakirjaniku-toimetaja poolt üles paisutatud, nagu näiteks pealkiri. Ja veel mõni väljend. Aga las ta olla. Tegelikult tore. 

Olen viimasel ajal mõelnud, et peaks ka ise kirja panema, mis on minu jaoks kodu. Mjah, aga seda on nii paganama raske teha, sest mul tegelikult polegi kodu. Füüsiliselt. Varsti ju jälle hakkame kolima. 

Samas, see et ma oskan öelda, et mul kodu pole, peaks kuidagi minu arusaama 'kodust' defineerima. Kui ma oskan öelda, et mul kodu puudub, siis peaksin ju väga hästi teadama, mis on kodu. Mis mul puudu on. 

Aga see on veelgi keerulisem. Sest ma ei tunne kodust puudust. Mul pole seda ja ma tunnen, et ma ka ei vaja seda. Pole vaja mingit oma kohta. Järelikult - kodu on minu jaoks 'oma koht'? Vist küll. Aga sellist füüsiliselt defineeritud pikaajalist kohta mul justkui poel vaja. 

Elan siin, on kodu. Elan seal, on kodu. Ööbin kellegi poole külas või hotellis, on kodu. Vist. Või lihtsalt elupaik, ööbimispaik. Mingid asjad ka muidugi - hambahari, õmblusmasin... Kas on olulised? Ma ei teagi. Vist pole. Või ka on. 

Aga pere on küll oluline. Inimesed. Vist, sest ma ei tea, kuidas tunneksin kui elaksin üksi ja ilma lasteta. Praegu on küll kummaline tühi tunne, kui neid ja M-i läheduses pole.

Isegi nüüdsel perioodil, kui M käib tihti ära, siis tunnen end liimist lahti olevat. Aga võibolla pole see tema äraolekuga seotud vaid olen seda üleüldiselt. Nojah, see on hoopis teine teema. 

Kodu. Pole oluline. Minu jaoks.

Perioodid

Uurisin vahepeal natuke, et mida kõike siia kirjutanud olen. Väga huvitav. Mõnda emotsiooni ja aega üldse ei mäleta. Teised asjad jälle tulid tuttavad ette või isegi meenutasid midagi olulist, mille olin juba unustanud. Nii tore vahel minevikku piiluda.

Sellega seoses taipasin, et elu koosneb perioodidest. Näiteks oli mul ühel sügisel oranzhi-periood ja mingi vahe pistsin ainult maapähklivõid, mille poole enam üldse vaadata ei taha. Et olen mingi intensiivne aeg ühest asjat, tegevusest või teemast meeletult vaimustuses. Ja siis kaob see teema jällegi tolmuhunniku alla ning parem kui keegi ei meenuta. Nii vist on.

Praegu on mul vist kamaperiood. Ja sinise värvi periood. Külmakartikuse periood. Rasvasest toidust ka ära ei ütle - pähkild, andke end üles!

Nii on. Elu kulgeb perioodidena.

Printsess Salmonella

Saage tuttavaks, see on printsess Salmonella. No tegelikult on küll tegu printsess Shigellaga, aga miskipärast hakkasime teda Salmonellaks kutsuma alguses - minu viga, kuna ma ei mäletanud enam täpselt, mis bakteriga tegu oli. Kõigepealt oligi ta lihtsalt Bakteri-printsess. 

See on üks Shigella-nukk, mille M kunagi ühelt sõbralt kingiks sai, kui järjekordse kõhutõvega Gruusiast naases. Üles pimbitud on ta, muidugi, Finka poolt. Seelik ja lille-kaunistus, vahel kannab ka klambreid "juustes" .

Täna käis meil selline mäng. Et mina olin Printsess Salmonella parim sõber Printsess Shigella. Finka ise oli Kaaries, kes ehitas hamba sisse suure külalistemaja ja kutsus meid kõhust endale külla. M-i rolliks oli olla Streptokokk. Ka tema mahtus hambasse külla tulema.  

Kõlab veidi nagu oleks meil bioloogia tund olnud... aga kõigest tavaline laupäev. 

Räägime päevast

Ma küsin laste käest, mis nad lasteaias tegid. Kuidas päev läks?

Reeglina tuleb neil meelde söömine. Vahel meenutavad ka mingit mängu (autodega) või joonistamist või mõnda nalja, mis keegi rühmakaaslane või kasvataja tegi. 

Eile nad käisid hommikul teatris. Täna hommikul sõitsime sellest teatrist mööda ja Finkale tuli tuttav ette

 - siin oleme lasteaiakaaslastega olnud. 

- Nojah, eile käisite siin teatris.

- ja siin pargis käisime.

- Mis teatrietendusel toimus?

-

- Kas mäletad?

- Ei mäleta...

Nojah, ju sii spolnud nii särav etendus, et oleks meelde jäänud. 

Aga kummaline, mis on meeles ja mis mitte. 

Mingi tunne on, et peaks proovima rohkem meenutada. Rääkida päevast. Kasvtajate sõnul on see ka oluline mitmekeelsuse arengu. Et nad oskavad rääkida ühes keeles toimunud asju teises keeles. Vahel ikka oskavad päris hästi. Aga vahel pole midagi meeles. 

Kuidas neid teemasid paremini üles võtta? Vahel on mul ikka aega ka kasvatajatelt uurida, mis päeval toimus. Aga ega nemadki päeva lõpuks ei mäleta :), kui just midagi väga erilist pole olnud. 

Lastel jällegi on justkui vaja mingit ekstra meeleolu, et päeva meenutada... Metroos, vahel. Õhtul enne uinumist? Söögilaua ääres... Hmm. Midagi erutavat ja naljakat sel hetkel siis teha ei saa, kuigi nali ja trall ikka enamasti päevakavas. Leida see aeg ja tuju kokkuvõtteid teha. Innustada meenutama ja sõnastama.

Emalõvi

Täna olin emalõvi.

Üks tädi tuli lastega suhtlema. Tädi lõhnas nii kohutavalt piirituse järgi, et meetri kaugusel temast olla ei saanud. Lastele ta, muidugi, tükkis ligi. Nina näkku... iiik. 

Lapsed ei saanud ta jutust muidugi aru ja hakkasid kriiskama. Sellist "mine eemale" kriiskamist. Nalja tegi see neile ka, aga arusaadav, et nad ei tahtnud tema lähedust. 

Palusin viisakalt eemale astuda. Et pole ta tähelepanu vaja.  Aga noh. 

Mingi hetk ta üritas laste kriiskamist keelata. Millest nad muidugi midagi aru ei saanud ning kriiskasid ja itsitasid edasi. 

Siis ma juba astusin vahele ja teatasin ninakalt, et pole vaja mu lastele "ei" öelda. 

Tädi läks puhevile ja teatas, et siin riigis õpetame meie teie lapsi (ihihiii, tal polnud ikka veel õrna aimugi, et lapsed ei saa ta ühestki sõnast aru)

Ma siis selle peale, et

"mitte ükski purjus inimene ei õpeta minu lapsi"

See lõpuks mõjus, et tädi jalutas mööda perrooni kaugemale. Puhisedes, otse loomulikult. 

Huvitav, et mul just purjus tädidega mul sellised jutuajamised tekkivad. Vähemalt kolme korda suudan meenutada. "Sellised", siis tähendavad natsionalistliku alatooniga jutuajamised, mis üritavad selgeks teha, et soomes elavad soomlased, kes räägivad soome keelt. 

Järgmisel korral, kui peaks sarnast juhtuma - loodetavasti mitte -, räägin tädiga rootsi keeles.

Söömisest ja paisumisest

M on vahelduseks tervelt 10 päeva ringis meiega. Ja ilmad on ka külmemaks läinud. Täna. Käisime Finkale kindaid ostmas. Lõpuks oli kindaid vaja, muidu on rattaga kehva sõita. 

Nende kahe faktiga (M siin ja ilmad külmad) seoses avastasin ühe asjaolu. Nimelt, ma söön kohutavalt palju. Tohutult!

Andke süüa! Ja antakse. Oi, kui head kraami antakse. Liigagi head. Ja palju. Vägagi palju. 

Hakkasin kirja panema, mis me viimastel päevadel sõime. Õhtusöögiks. Ja päeval olen ma ju tegelikult ka nii palju söönud, et seda õhtusööki ju ise-enesest vaja polekski - täna näiteks juhtus nii, kuna pärastlõunal tuppa tulles tundus, et külm oli kõhu hirmus tühjaks teinud ja siis ma sõin, kuigi lõunasöögist polnud niiväga palju möödas ning õhtusööginigi vaid mõned tunnid. Aga õhtusöök on meil siin põhiline toidu- ja pereaeg ning seda ju ometi vahele jätta ei saa. Eriti, kui laual lõhnab midagi väga head. Nagu M-i tehtu ALATI lõhnab.  

Mis me söönud oleme?

Täna - pasta al forno

Eile  - risotto milanese

Pühapäeval - orecchiette con cime di rapa e pomodori (tegelikutl olid köögiviljade nimed hoopis 'bimi', mis 'cime di rapa'-le väga sarnased)

Laupäeval - pizza

...

Ja nende päevadega olen umbes 3kg juurde võtnud... :S

Oh. Ma olen ikka täielik toidusõltlane. Vaevlen. Aga see on ju nii hea. Süüa. Kui maitsev toit on laual ja kogu pere laua ümber ja õues juba vihiseb lõikav sügistuul. Mmmm. Süüa.

Homseks mõtlesin plaani välja, et külmatundest üle saamiseks tuleb hoopis teed juua, mitte süüa. Heureka! Proovime, kas õnnestub sest mõttest kinni haarata ja hoida. 

Muinasjutt

Hommikul oli veidi kiire, nagu peaaegu alati. Ütlesin lastele, et söögu mõlemad kiirelt kolm ampsu putu veel ja siis ruttu riidesse panema. 

Seepeale hakkas veerema hoopiski üks muinasjutt. 

Muinasjutt kolmest ampsust, kes läksid paadiga lasteaeda, mis asus saarel. Ja tee peal sõid ära kolm ampsu jäätist ja lasteaias mängisid ja sõid ja magasid lõunaund ja mängisid veel ja siis tulid koju ja sõid ja käisid vannis ja läksid magama. 

Hiljem selgus, et kolm ampsu ei läinud mitte lasteaeda vaid hoopis kooli. Ning jäätist söödi ka pärast lõunasööki magustoiduks. 

Niimoodi me siis kiirel mööda lasemegi minna. Paneme ta istuma ja muinasjuttu kuulama. Kes siis küll sellest keelduda saaks? Kiire igatahes mitte. 

Sügis saabus

Käisime vahepeal mõneks päevaks Eestis. Selle aja peale sabus sügis. Kased on kollased ja vahtrad toodavad minu lemmiklilli - värvilisi lehti!

Ma sain Tartus tibud üle loetud ja peo ära peetud. Öeldi, et tibusid on piisavalt ja oleks huvitav neid veel erinevaid tantse tantsimas näha. Mõnus kergendus. Nüüd edasi. Kuhugi. Kuhu!?

Tiitli sain muidugi ka. Tiaarat küll mitte. Kuigi see tundub hetkel sama naljakas ja eputav ja uhkeldav. Peab kuidagi ära harjuma. Vist.

Aga nüüd peab nohust lahti saama ja kodu ära koristama - tolurullid lehvitavad juba mitu nädalat, aga senimaani olen püüdnud neid ignoreerida. Nii-nii.