Kiri jõuluvanale

Proovisin lastele panna pähe mõtet, et võiks jõuluvanale kirja saata. Et mida ta jõuludeks tuua võiks. 

Finkaga arutades pakkusin, et jõuluvana võiks talle gloobuse tuua. Ta muutkui uurib, et kui kaugel on Aafrika või Antarktika või Austraalia või India või Dubai. Oleks gloobus, saaks kohe järgi vaadata. 

Jõulvanale võib ju joonistada ka.. Ja oligi juba see mõttes, aga meie perfektsionist arvas, et ta ikka ei oska gloobust joonistada. Et kuhu need mandrid sinna täpselt tuleb panna. Ma arvasin, et küll jõuluvana aru saab, aga see lahendus talle hästi ei sobinud... 

Ennuga arutasime ka, et mida tema tahaks. Vastus oli: mänguasju. Me just sortisime veidi mänguasjariiuleid ning Enn pani min meelest pea iga teise oma auto ära andmise kotti. Las ta siis pani. Ja eks on siis nüüd õige ka uusi paluda. Kuigi ta ise seda vist ei seostanudki. 

Aga kas kirjutab jõuluvanale? Ennulgi oli suht hajevil olek.

Sisi teatas Finka:

- Jõuluvana võib tuua mulle midagi, mis ta ise õigeks peab. Mis ta ise arvab, et mulle meeldiks. 

Mul jäi suu lahti. Nojah. Sinna see "kiri jõuluvanale". Jõulukale anti vabad käed.

Kõrvapõletik - nooot!

Olen täna lastega kodus. 

Ennu oli eile nohune. Ja õhtul kurtis kõrvavalu. Oli näost ka ära. Palavikku õnneks mitte. 

Magama sättimise eel uurisin, et mida kõrvapõletiku puhul tuleks teha. Loodsin, et peame hommikuni ikka vastu ja siis saab hommikul arstile helistada ja minna kontrolli ning antibiotse saama. Lugesin, et sooja mitte panna, aga viinakompress aitab. Paningi talle kõrva taha viinaga immutatud (tegelikult küll rummiga, viina meil polnud) vatitupsu ja rätiku ümber pea. Ning nohu ravisin ka. Ninasprei, hanerasv ja eukalüptiga. Magama jäämine oli ikka suht vaevaline. Ärkas iga poole tunni tagant, et veidi hädaldada. Aga nii poole kaheteist ajal jäi ikka sügavalt hommikuni kestvasse unne. 

Hommikul oli ta täitsa kõbus. Uurisin, et kas kõrv valutab - jah. Helsitasin arstile ja saime kella 10 aja. Lasteaiast vaba päev, loomulikult. 

Käisime arstil. Arst uuris lambiga kõrva ja küsis, et kas tal on kõrva toru pandud (nagu vahel lastele pannakse, kui kõrvaprobleemid). Ei, tal pole kunagi mingeid kõrvajamasid olnud. Ehehee... 

Arst läks tõi need pikad näpitsad nagu eelmisel nädalal Ennule kivi välja võtmiseks ninna pandi ning võttis ta kõrvast välja ühe väikese plastmassist torukese, millega lapsed lasteaias kaelakeesid meisterdavad. Kõrvapõletikust polnud, teadagi, kippugi.

Jah. Ma itsitasin, kergendusest aga ka järjekordsest lollusest. Oleks ju võinud nädal varasemale kogemusele põhinedes sellega arvestada  :)

Seepeale läksime lastega metroosse ning sõitsime linna. Külastasime Kiasmat esimest korda siin elamise jooksul. Kohvikut ka. Oi täitsa tore päev. 

Kodu-mängud

Lastel käib siin kõrval mingi hiilgama äge kodumäng. Praegu oleme kõik hiirvaikselt, sest Finka saatis kõik "marss magama". Oih, juba hommik. Tuli välja, et öösel on hambahaldjas käinud ning Enn sai endle mündi padja alla. Päriselus on tal, muidugi, kõik piimahambad veel suus, nii ka Finkal.

Aga "eile" viis Enn nuku lasteaeda ja Finka kooli, kus õpetati viimasele tantsimist ja kukerpallide tegemist. 

Nüüd loevad oma ünte kokku (põrsas on miskipärast lahti), et minna poodi. Viimane on meil täna tõepoolest kavas. Piim on otsas ja muudki.

----------------

Aga nende 10 päeva jooksul, mil pole siia saanud ridagi, oleme Saksamaalt külalisi võõrustanud, ise siinsetel sõpradel külas käinud. Muidugi lasteaias, trennis, ma keeletunnis. Isegi M on osa ajast kodus olnud, 

Vahepeal käisime Ennuga ka esmaabis, kuna ta pistis endale ükskord just enne lasteaiast lahkumist kivikese ninna. Ma sain asja tõsisuset küll alles paar tundi hiljem aru, nii me sisi kell 7 õhtul autoga linna kihutasime ning hernesuurune kivi tuli sealt ninast välja. Vot mis võimalused, kui tänavatele ei raputata libeduse välitmiseks  mitte liiva vaid kruusa :).

Muidu läheb kah... 

Varsti tuleb sellele blogile ehk siiski kriips peale tõmmata, sest tundub, et me tõepoolest veel enne aasta lõppu kolime.. Ehk. Loodetavati. Võibolla. 

'Loll on üks väga suur number'

Tegelikult ma ei tahtnud üldse valimistulemustest kirjutada...

Finka avastab viimasel ajal intensiivselt roppusi ja solvanguid. Kui paluda tal muinasjuttu rääkida, siis ei sisalda see reeglina printsesse vaid lollakakasid. Lollakaka on üldse miski, mida võib iga asja kohta öelda. Metroopeatused näiteks. Või riided. Või mänguasjad. Ükskõik, milllega parasjagu tegeleda on vaja või pole vaja. 

Seda sõna saab muidugi ka osadeks jagada. Loll ja kaka. Need passivad ka mitmete asjade kirjeldamiseks. See, et 'loll' on üks ääretult suur number, on ju elementaarne teadmine! Ja seda teist leidub ju ka igal pool. 

Eile avastain, et tal on need sõnad mitte ainult eesti keeles. Inglise keeles pole veel kuulnud - noh, olen, kuid siiski enamvähem õiges kontekstis. Aga lasteaeda järgi minnes teatas ta mulle, seekord rootsi keeles (ta on hakanud teiste laste juuresolekul ka minuga rootsi keelt rääkima, ju näeb, et ma ikka ürita purssida), et lasteaia mängutoas on ka üks hunnik maas. Ihihiiiiii. 

Naer käib muidugi selle kõige juurde. Ja siis silmanurgast piilumine, kui mitte otse jõllitamine, et näha, kuidas emme või mõni muu täiskasvanu reageerib. Ohjah. 

Kuidas siis reageerida? Ma enamasti üritan ignoreerida. Vahel viin jutu mujale. Vahel palun selgitusi. Vahel vist olen ka pahandanud - see on talle, muidugi, kõige rohkem mokka mööda, sest siis saab veel nalja kui palju. 

Niisiis. 

Talvevõlumaa

Täiesti hämmastav, milliseks talvevõlumaaks on selle aasta november saamas. See kuu, mis alati niipalju hallust ja masendust toob. Nüüd hoopis üllatab oma karge külma ja hunnikute valga lumega. Ootamatu, aga tore. Finka mäletab lumeinglite tegemist. See oli esimene asi, mis ta juba eelmisel nädalal valget lumeplatsi nähes tegi. Kohe rohkesti. Ingleid. 

Täna võtsin ühe paar päeva tagasi ostetud kõrvitsa ette ja tegin meile väikese lambi. Sisust keetsin imemaisva kõrvitsasupi. Minule maitsev, Finkale ka maitsev, Enn talus ka natuke söömist ning M-i polnud õnneks kodus, seega sain rahumeeli suppi keeta. Võinoh, tema puudumise tõttu ma täna kokaks olingi. Kõrvitsakolli oli päris tore teha. Minu elu esimene. 

Ja nüüd ärkasin just väikesest traditsioonilisest kella üheksasest uinakust, kui laste kõrval pikutades (päris sageli, et mitte öelda reeglina) ise ka magama jään (ootan hirmuga aega, mil lapsed nõuavad, et nad saaksid ilma mu ruumis viibimata magama minna/jääda, kust ma siis võtan vabanduse selleks mõnusaks öö ooteuinakuks). Jah. Vaatasin uksest välja, et hakata Estaga väikesele jalutuskäigule minema, aga otsustasin seda veidi edasi lükata. Päris korralik kiht lund on täpselt ukse ette tuisanud ja see vajab väikest vaimset ettevalmistust, seda rookima minna. Valmistangi nüüd ette. Õnneks lumelabidas on juba kuurist välja võetud ja ootab ukse kõrval. 

Finka viskas 5

Eile juba,

Hommikul tulid lasteaiakaaslased külla. Tore-tore oli! 

Pärastlõunal jõudis veel külalisi. Jälle tore!

Ostsin Kalinka-poest (pood Itäkeskuses, kus müüakse Ida-Euroopa, suuresti Eesti kaami) Eesti tordi. See oli maitsev. Pilti küll pole. 

Aga päev oli väga-väga tore. Eriti meeldis, et see meeldis Finkale. Ta täpselt selles eas, et sünnipäev on oluline. Oluline, et tuleks sõpru, kellega seda päeva jagada. Ja sõbrad tulid :). 

Täna käisime veel külas ja Finka sai veel ühe ägeda kingi. Selel sinise kleidi. Teadagi, Elsa. :) Vahva!

Ja mina mõtlen, et kui oled ise ema, siis on oma lapse sünnipäeval ikka hoopis teine tähendus. Ma ju üks kahest inimesest, kel meeles ja oluliseks peab hinges hoida, mis sel päeval, seekord 5 aastat tagasi, täpselt juhtus. Need mälestused annavad rõõmustamiseks ja tähistamiseks hoopis teise  olulise mõõtme. Enda sünnipäev pole mulle ammugi enam oluline, aga see sünnipäev on. Väga oluline. 

Hingedepäev

Olen kohutavalt väsinud. Selline pärastlõunaväsimus, et kukuks voodisse ja magaks. Aga ei... Istun hoopis kohvikus ja sõin just kõhu kõvasti täis - ehk sellest ka väsimus. 

See november. Mulle kuidagi ikkagi väga ei istu see kuu. Kuidagi kõhe tunne pea alati, kui see algab. Ometi on ju ühe 5-aastase sünnipäeva võimalus kohe-kohe tähistada. Trallida, kostüümitada, ilutseda. Organiseerida... Oh, kuidas mulle ei meeldi organiseerida... Aga noh. Ta on ju ise nii elevil. 

Jah. Ja siis. Ma magasin halloweeni maha. Ammu oli juba jutt Finkaga, et lähme ka uste taha kommi nöudma. Ta nii elevil. Aga ma lugesin kuskil, et siin käiakse sel aastal 4. novembril seda tähistamas (no alguses lugesin isegi, et 5., et saamegi Finka sünnipäeval halloweeni-joosta). No 4. november on pühakute päeva eelõhtu. Ja siis teoreetiliselt midagi joostakse. Aga ma ei teagi.. kas me ikka saame minna. See ei ole enam see. Eh. 

Ja esmaspäeva õhtul tegelikult käisid naabrilapsed meie ukse taga. Päris palju gruppe oli neid. Oleks ju võinud meie omadele ka kostüümid selga otsida. Aga millegipärast ei teinud seda. Üks oli ka põhjus, et ma olin Finkale nõiamütsi lubanud, aga seda veel polnud. Ja mulle ei jõudnud siis ka ikka kohe kohale, et peaks kiirelt reageerima. Et järsku reedel polegi enam võimali... Noh.

Viimasel ajal jõuavad üldse kuidagi asjad mulle hilja kohale. Uimerdan ja uimerdan ja aeg läheb mööda. Elu toimub justkui mujal ja ma ei suuda kuidagi panustada. Loen raamatuid ja vahin niisama ja midagi produktiivset ei tee. Vist. Tundub nii. 

Täna on ka päev ära hakitud. Käisin Finkat testimas. Uurias, kas tal on mingit erivajadust. Hea teada enne kooli minekut. Kuhu ta varsti läheb... vist.. appi, kui kiirelt läheb aeg. Ja noh, kasutame veel siinset supermõnusat süsteemi ära enne kolimist. Testid olid põnevad. Aga aega läks jälle palju. 3h selle kõige peale. Ja see oli kolmas, õnneks viimane, kord käia. Aga testid olid väga põnevad ja põnev jälgida, kuidas Finka neid tegi. Mis on a tugevamad-nõrgemad pooled. Superhuvitav!

Lund sajab väljas ning nüüd enam ei sulagi kohe maha kukkudes ära. Olen täna autoga linnas. Uh. 

Laupäeval tuleb suur sünnipäevapidu. See on tore. terve päeva tähistamist. Külalised kutsutud juba 10 hommikuks. Jee. Vist.