Laevaelu

Me plaanime minna jaanuari esimestel päevadel Amsterdami. Lapsed polegi kunagi oma vanaisal külas käinud, nüüd siis plaan see viga parandada. Kuigi see vanaisa ei lase end "vanaisaks" kutsuda, eelistab olla Buzzicone. Tõepoolest on ta teisest vanaisast pea aasta noorem, kuigi sugugi mitte paksem :). Need kaks pole ka kunagi omavahel kohtunud. Ega vist kohtugi, kui just mingit ilmaimet ei juhtu.... 

Igatahes, seda plaani tehes hakkasin mõtlema, et millal ma viimati lennukiga sõitsin. See oli enne Finka sündi. Kevadel 2011 käisin USAs konverentsil. Ehk siis peaaegu 5 aastat pole mu jalg lennukisse astunud. Ootan huviga, kas on sel "maastikul" ka minu jaoks midagi uut ja uuenduslikku pakkuda. See, et lastega koos, muidugi, aga kas miskit veel on muutunud... 

See-eest olen ma ise, muidugi, muutumud täielikuks laevasõidukuruks. Praegugi istun siin ja kõigun Helsingisse. Seekord ilma põnnideta - nendega koos saabusin küll eile Tallinna, jälle laevaga. Laevaga, laevaga, laevaga. Seekordseks erisuseks on, et olen üüriautoga ja esimese otsa teen kruiisilaevaga. Viimane tähendab, et 2h piina on asendunud 3,5h piinaga. Purjakil soomlaste konsentratsioon on selgelt suurem (kuigi ma tegelikult ei tea, reeglina istun ju lastenurgas, mitte kohvikus, nagu praegu). Kõrvalbaaris mängib karaoke. Laevale tulles sain ka "joogikaardi", et 7EUR eest jooke lunastada. Õnneks sai selle eest ka kohvi, vett ja shokolaadi, muidu oleks ikka täielik autojuhi nöök olnud. 

Ja õhtul tagasi. Jälle laevaga. Vähemalt ilmateade lubas, et õhtul kõigutab vähem. Elame näeme. 

Huvitav, kas need igakuised (viimasel ajal isegi tihedamad) laevasõidud kompenseerivad selle ökojalajälje, mis mu lendamisest tegemata jääb? Ei tahaks ometi seda Maa keskkonda liialt säästa! :)

South Park

Me oleme M-iga mltikasõltlased. Kui lapsed magama lähevad, siis hakkame me ahnelt multikaid neelama. Menüüs on Simpsonid, Amerian Dad, Bob's Burgers, Family Guy ja South Park. Kord nädalas tulevad uued osad ja siis oleme juba õhtusöögi ajal elevil. et nüüd ja täna ootab ees üks tore magustoit. Just siis, kui lapsed magavad.

See sõltuvus on kujunenud välja juba ammu-ammu. Tundub, et aegade algusest peale. Kuigi, kes enam mäletab täpselt kunas ja miks... 

Aga. Sel sügisel olen täiesti võlutud South Parkist. Varem on neil ka väga tabavaid episoode olnud, kuid sel sügisel on igaüks neist löönud kuidagi täpselt naelapea pihta. Nii täpne, nii terav, nii kriitiline, nii naljakas. 

Näiteks,

"The city part of town" - seda peaksid vaatama kõik, kes teavad või ei tea midagi gentrifikatsioonist. Täielik õpikupeatükk. Arvan, et need, kes teavad, saavad muidugi veidi rohkem naerda... 

"Safe Space" - see on kõigile, keda on kuidagi morjendanud interneti kommentaarium. Eriti neile, keda on isiklikult tabanud vähegi negatiivset selles kommentaari-ruumis. Lihtsalt nii tabav!

Nojah, mul ei ole sõnu. Ootan järgmist episoodi... 

Oranž

Ma olen oranži lummuses.

Reedel sõin lõunaks ära 2kg hurmaasid (siin nimetatakse neid persimonideks, aga neil on veel ka muid hullemaid nimesid).

Selga panen oranži pluusi. 

Greibid laual (ja õige pea ka kõhus) on ka oranžid ning nende kõrval oranžid salvrätikud.

Sattusin kirbukal oranži kleidi peale. Ostsin ära.

Homme hommikul teen kõrvitsapannkooke. 

Ja lõunaks söön röstitud kõrvitsat ja kui kõrvitsat veel üle jääb, siis õhtul on plaanis üks kõrvitsapasta. 

Otsisin täna poest paaniliselt oranže jõulutulesid. Ei leidnud. Teine kord otsin jälle. 

Oranž on nii ilus, õige ja hea. 

Kausitäis ahjus küpsenud kõrvitsainspiratsiooni...

Muusika

Muusika on äge! 

Täitsa lõpp, kui pöördesse lapsed võivad minna. Ja tantsimine ka. 

Käisime laupäeval muusikamajas muusikaüritusel, kus lapsed said kontserte kuulata, pille proovida... 

Kontserdiks oli koolilaste etendus Harry Potteri teemal. Saal oli rahvast täis. Kndlasti oli palju esinejate emasid-isasid, aga oli ka 3-4-5-aastaseid kuulajaid/vaatajaid. See kestis pea tunni - liiiga kaua! Aga ma ei suuda siiani mõista, kuidas kõik need lapsed seal nii ilusti istusid ja kuulasid. Ainult mina olin see, kes manitses trepil ronijaid, ringi tantsijaid, lavale tikkujaid ja kaasa üürgajaid (õnneks üürgamist väga polnud - siis oleks pidanud evakueeruma). Ja kuigi manitsesin, siis oli näha, et nad olid vaimustuses. Vaimustuses nendest tsellodest, mida laval mängiti. Vaimustuses neist tantsunumbritest, mis laval esitati. Vaimustuses neist rütmidest ja meloodiatest. 

Ja siis jõudsime trummide juurde. Pärast kontserdi. Uuuuu, kui äge! mitte vaid PUMM-PUMM vaid tõeliselt ägedad rütmid ja lood... Jõuluvana, kulla pai, ma tahaks meile koju sellist Aafrika trummi - õhtud oleks sisustatud. 

Ning veel trompetit sai puristada. Ihihiiii! Nii lõbus! Ja mingit keelpilli, mida parasjagu kontserdi jaoks häälde pandi. Finka aga astub ligi ja pärib: "Can I try it, please!" Kes siis saab ühele sädelevate tiibadega ja veel viisakale haldjale "ei" öelda :). 

Ma ütlen küll, ühes korralikus kodus klaverist ju ei piisa!

Ning haldjaid ei ole ka kunagi liiga palju. Üks on vähemalt naljaga pooleks kloun-haldjas, tiivad ka tagurpidi! :)

Finka räägib elust

Nii huvitav, kuidas need teemad lapsel tekkivad. Elu ja surm.. No viimane näiteks.. Rääkisime, et issi ema on surnud (keda minagi kunagi ei kohanud) ja issi vend nüüd ka, no juba veidi aega tagasi. Finka uurib, kuidas surrakse. Räägin siis, et haigused ja õnnetused, enamasti nii...

Finka on veendunud, et lapsed ei oska sureda (millegipärat seda verbi raske pöörata tal). Ja et surra peab oskama. Finkale on vöimatu selgeks teha, et suremist pole võimalik õppida. Seda ei saa osata. See lihtsalt tuleb.... oled laps või täiskasvanu. Tema veendumus paneb aga ka mind ennast kahtlema, kas räägin ikka tõtt.   

Mulle meeldib see kunagi loetud Luule Viilma tekst, et surm ei ole kellegi süü. Olgu siis õnnetus või tahtlik tapmine. Pidi tulema, mis pidi, just sellele, kellel juhtus. See aitab lahti lasta sest murest/vaevast/hirmust, et miks küll tema, nii noor, nii asjalik, nii tegus ja tore...  Kas oleks mina saanud kuidagi seda ära hoid? Ei, nii ma ei mõtle. Las ta siis läks, ju oli vaja. Ju ta sai just selleks hetkeks suremise selgeks. Oskus sai õpitud. Oleksid ja poleksid ja (enese)süüdistused ju inimesi tagasi ei too. 

Teisest otsast või siis algusest. Hiljuti sündis üks väike printsess me suurde võssa. Ja Finka uurib, kas Lea sõi Kaisa ära, et Kaisa oli Lea kõhus... Hmmm. Lapsed ikka kasvavad emme kõhus, neid ei sööda ära. Seekord piisas sellisest seletusest. 

Elame ja näeme edaspidi. 

Ja muidugi võib mõelda, et religioonid võiksid ju olemata olla, et maailm oleks parem paik. Aga nad on. Las nad siis olla. Inimesed võiksid ka olemata olla, et maailm oleks parem paik. Või siis mitte. 

Lugemispäevik

Kaks raamatut, mis nüüd sügisel loetud ja elamusi pakkunud.

Esimese neist tellisin Amazonist. Augustis lihtsalt tundsin, et mul on seda väga-väga vaja kui selle internetiavarustes surfates leidsin. See on "Parenting Without Power Struggles", autoriks terapeut Susan Stiffelman. 

Ja see oligi täpselt see, mida vajasin. Kuidas jääda rahulikuks, kui lapsed kombivad mu piire ja üha enam oli mu jaoks selgunud, et ma pole üldse tasakaalukas ega rahulik inimene. Oi, kui lihtne on mind kõikuma lüüa ja pröökama meelitada. Liiga lihtne! Seda raamatut oli päris võimas lugeda. Nii palju lihtsaid mõtteid ja "ahaa" hetki. Nii lihtne ja töötab nii hästi. Viimane hakkas kohe praktilistes olukordades selguma. 

Tegelikult oli ses raamatus minu jaoks üks kokkuvõttev põhimõte:

VAIDLUSES EI TEKI TÕDE!

Tõepoolest, vaidlused on mõttetud. Lapsega vaidlusesse laskumine on täiesti mõttetu. Kui on vaja riidesse panna, tuba koristada, sööma tulla... No mida siin vaielda? Neid asju on lihtsalt vaja teha ja kõik. Ei ole vaja hakata lapsele seletama/selgitama, argumente leidma. Nii lihtsalt on. 

Vaidlema mitte hakkamise teema on ka sel hetkel oluline, kui laps käitub sobimatult avalikus kohas või ka kodus teiste pere liikmetega. Vaidlema ehk siis ründama, kärkima, pahandama... sellel pole mõtet, pole mõtet suruda vastu. Sest kellele ollakse vastu, see tunneb end haavatult ja hakakb end kaitsma. Leiab enda jaoks põhjendusi oma halvale käitumisele ja selge see, et tunneb end pigem teiste poolt tõrjutuna ja mõistetamatuna. Pigem peaks reaktsiooniks olema üllatus ootamatu käitumise pärast. Üllatus, ehk siis soov mõista, miks nii juhtus, miks nii käituti. Laskma lapsel rääkida, mis teda vaevab või pakkuma ise sõnu tunnete, emotsioonide väljendamiseks veel keeleliselt mitte nii arenenud lapsele - ehk tabab ära.. 

Mulle meeldis väga see metafoor, mida autor oma raamatus palju kasutab. Lapsevanem on nagu laeva kapten. Kapten, kellel on ülevaade laeval toimuvast, kes võtab arvesse kõik asjaolud - tuule suuna, mootori võimsuse jne, jne.. ning teeb nende põhjal kaalutletud otsuseid. Kapten on rahulik ja enesekindel ka kriisisituatsioonides (ei jookse mööda laeva ringi paanikas isegi siis, kui laev on karile sõtnud). Sellist vanemat on lastel vaja, et kasvada ise enesekindlaks ja arukaks inimeseks. 

Nüüd jääb mu vaid küsimus: kust see kapten oma laste jaoks leida? :)

Ses raamatus oli veel palju-palju praktilisi nippe ja mõtteid. Kindlasti loen seda vahel siit ja sealt uuesti üle... Just siis, kui vaja ja kui tunnen,et lained löövad pea peal kokku... Ja mõnusalt, lihtsalt, selgelt ja praktiliselt kirjutatud. 

Tegelikutl tellisin ka teise Stiffelmani raamatu "Parenting with presence" ja lugesin juba esimese peatüki, kuid tunnen, et pole veel selleks liiga süviti (mu enda) psühholoogiasse minevaks raamatuks valmis. Ehk kunagi, kui olen ise tugevama selgrooga.. või vastupidi, täitsa auku kukkunud.. 

Teine on lasteraamat. Õigupoolest kuulub see Athenale ja ta sai selle juba paar aastat tagasi sünnipäevaks, kuid alles viimasel ajal on see meil aktuaalseks muutnud. Tõlkeraamat "Suur pidu võlumetsas". Luulevormis. See on meil alati käru peal ehk siis metroosõitudel kaasas. Ja loen seda igal sõidul üks või kaks korda. Ehk siis igal hommikul lasteaeda minnes ja vahel ka tagasi tulles. See on tore ja armas lugu, mis mulle vist tegelikult juba pähe kulunud. Ja tundub, et Athenale ka - ta vahel vaikselt sosistb kaasa, enne kui jõuan lugeda. Aga äge on see, et lapsed õpivad niimoodi uusi sõnu. "Mis tähendab 'dirigeerima'?"; "Mis tähendab 'virged'?"; "Mis on 'aas'?"

Ja nii ma näengi, kui oluline on ette lugemine ja kui olulised on raamatud laste elus. See on ju nii äge maailm. Ja muutkui korrata, korrata, korrata. 

See raamatu lugemine on meil nii tore ühiselt veedetud aeg metroos. Oleme nagu oma muinasjutumullis seal teiste inimeste vahel, kes vaikselt pealt kuulavad ja vahel muigavad. Kindlasti on ka arusaajaid, aga nad ei anna endast reeglina märku nagu tagasihoidlikele eestlastele kohane.. 

Tasuta ära

Tegin vahepeal Tartus sotsiaalset eksperimenti ja andsin hulga koduvahendeid inimestele tasuta ära. No oli vaja maja tühjaks saada ja sinna oli ikka üllatavalt palju kraami veel jäänud. 

Kirjutasin siis fb-sse Tartu Taaskasutuse lehele, et tulge sel-ja-sel päeval ja sel-ja-sel ajal võtma. Olingi Tartus ju vaid sel päeval. Paar pilti olin ka teinud. Kel huvi, kirjutagu mulle ja annan täpse aadressi. 

Mu eesmärk oli, muidugi, lihtsalt asjadest lahti saada, et ei peaks ise otsima hakkama kuhu või transporti orgunnuma. Ehk oleks olnud üllam abi vajavad inimesed/ heateoettevõtted üles otsida ja neile pakkuda, kuid neid polegi nii lihtne leida. Pealegi, järsku neil just poleks vaja olnud neid taldrikuid ja kahvleid.. Läksin lihtsama vastupanu teed. 

Ja lihtne oli see tõepoolest. Huvi oli suur. Üllatavalt suur. Ja asjad viidi pea kõik ära. Ainult kaks väikest kastitäit kraami palusin ühel sõbrannal veel taaskasutuskeskusesse viia. 

Aga miks nimetan seda sotsiaalseks eksperimendiks. Sest tegelikult oli päris huvitav kogemus see kõik kokku. 

See, kuidas mulle hakkasid kirjutama inimesed, kuidas neil on kaheksa last või mees on puudega või... (ei hakka täpsustama). Mind tegelikult väga hämmastas, kuidas nii paljud enda kohta sellist südantlõhestavad narratiivi räägivad. Teevad end ohvriks? Nimetavad kõiki neid haledust tekitavaid, kaastunnet nuruvaid nimetusi... Mind ju tegelikutl see üldse ei huvitanud. Kui teil on vaja, siis tulge ja võtke mida vaja. Mul on midagi, kõigile kindlasti ei jaguks, aga seda mida on, seda ju saab... Mina ju ei saa mite millegagi teie enda narratiivi positiivsemaks muuta. Pakun teile lihtsalt paari kaussi ja seepi. 

Ja muidugi oli ka neid, kes lihtsalt kirjutasid, olen huvitet, palun aadressi. Ehk oleks ka neil sama nõretav lugu olnud, aga õnneks nad seda minuga ei jaganud. 

Ma ei julgenud ligi olla, kui asju võeti. Läksin tuppa peitu. Aga õnneks keegi katkise kulmuga ära ei läinud :S ja karjumist ka ei kuulnud. Käed asjade järele käisid küll kiiresti :) ja 20min jooksul oli enamus asju ja inimesi juba ära läinud. Uh. 

Hästi läks. 

Nüüd oleks vaja siin sama korraldada. Aga viin vist pigem heategevuslikku taaskasutusjaama need liigsed asjad. Nii ei saa keegi mulle (jälle) oma elu-olu kurtma hakata.  

Finka, mu õpetaja

Mul sai nüüd neli aastat täis selles koolis. See on ju alles algus. Aga juba tunnen, kuidas ma olen kasvanud ja arenenud. Uusi teadmisi on palju ja indu juurde õppida veelgi enam. See on lihtsalt nii tore kool! Muutkui istun pingis ja ammutan teadmisi. Iga päev on õpetajal midagi põnevat ja uut varuks! Ma tean, tema pärast ma siin käingi ja käimist ei jäta. See õpetaja on lihtsalt nii äge, et ühtegi popi-päeva ka teha ei tahaks!

Mis on see põhiline, mida teada olen saanud?

- Et iga mu sõna on talletatud lindile ja lint pannakse käima ka kõige ootamatumal hetkel.

- Et iga mu näoilme ja liigutus on samuti filmitud, neidki kasutatakse sageli, ootamatult, tabavalt.

- Et ausus on oluline, ausus, et see lindile talletatu, ei halvaks ega ruineeriks. 

- Et ilu nägemine teeb helgeks ja rõõmsaks. 

- Et roosa ja lilla pole mitte imalad vaid täitsa ilusad rõõmsad värvid. Samuti ka lillornamendid, kaunistused.. 

- Et fantaasial ei ole piire. 

- Et muinasjutud on kõige paremad, kui ise nende sees elada.  

- Et viisakas "palumine" ja "tänamine" on üks tore päeva pikkune mäng. 

- Et parem on üllatuda, mitte pahandada.

- Et ähvardused ei tööta, ükskõik kui palju ma neid ka kasutada olen proovinud.

- Et rahulikkus ja kannatuslikkus ja enesekindlus koos väikese tilga lõbususega on võti, kuid võtmete kaotamises olen ma ikka veel suurim spetsialist. 

- Et pahurust ei tasu karta, ta muutub kallistades värvi.

- Et kunagi ei ole liiga palju ikka ja jälle öelda: "Ma armastan sind!"

Mõtlen veel, et kunagi tekkis mul see komme novembris põgeneda soojale maale. Nüüd pole seda siis neli aastat enam teinud. Ja kuigi reisida ikka tahaks ja tunda seda mõnusat põnevust tundmatuse ja uue kogemuse ees, siis tegelikult olen vist nende aastate jooksul õppinud selle kuulsa "endas reisimise" ära. Selles maailmas, mis ma ise olen, kuidas suhestun ja reageerin ja miks. Vahel, "miks mitte" ja vahel, "võiks teisiti" maailmas. See ongi põnev ja üllatavalt mitmekülgne. Avastused pole reeglina küll positiivsed, sest positiivseid asju ju ikka teadsin enda kohta varemgi, kuid need uued avastused seletavad lahti nii mõndagi ning aitavad kujundada mingit hoopis uut (ja ikka positiivset) minapilti.

Juhtus ka see, et täna suurenes meie peres haldjate ja ka nälkjaste osakaal (haldjad võlusid kõiki ja kõike nälkjateks). Pildi kvaliteet annab soovida, aga hommikupimedas toas on ka ringi lendavatest haldjatest päris keeruline pilti teha :S)

Halloween

Meil käisid ka lapsed ukse taga kommi nõudmas. Tervelt kolm gruppi.

See oli tegelikult nii armas. Kostüümid olid äägedad. samas mõtlesin, et veel ägedamad oleksid, kui oleksid ise tehtud. Aga viimasena käis vend oma väiksese õega, viimane oli nii nummiks kõrvitsaks riietatud, et söö või ära. õnneks meil oli magusat jagada, sest olin juba Finka sünnipäevaks valmistuma hakanud. Muidu oleks päris piinlik olnud :S.

Ja Finka vaatas ja oleks vist tahtnud ka sama teha. Eriti kui see viimane väike tüdruk käis, kes temastki väiksem. Muidu vist arvas, et see veidi suuremate laste teema, kuna ennem käisid ikka nii 5-6 aastased. Finkale muidugi jättis kustumatu mulje need kommid, mis lastel kottide mütside sees olid. Et niimoodi saabki kommi käia küsimas naabrite juures! Oi seda maiasmokka!

Aga. Ma ei oska selle kombe kohta mitte midagi rääkida lastele. Miks niimoodi käiakse? Mis selle mõte on? Et kui kommi ei anna, siis pannakse maja põlema... Ma ei oska seda endale kuidagi söödavaks teha, veel vähem lastele rääkida, et miks selline komme on. Ma polnud muidugi ka ette valmistunud, sest ma tegelikutl ei teadnud, et ka soomlased nii teevad/käivad. 

Praegu kiirelt guugeldades ei tulnud ka ühtegi toredat lugu.

Mardi- ja kadripäev on selles mõttes ikka toredamad, et meil mõlemil selline vahva seletus/lugu ka taustaks. Halloweeni kohta aga.. ei oska.. ei ole osanud olla valmis... Ehk näitab see hoopis jällegi meie halba integreeritust... Elame näeme. Ehk tuletab Athena järgmisel aastal ise meelde ja siis saame valmistuda/ lugu otsida /kostüüme teha ja hiljem komme süüa.