Lugemispäevik: Vana vahva lasteaed

Lugesin selle Leelo Tungla luulekogu esmest korda elus otsast lõpuni läbi. See on vist üldse esimene luulekogu, mille ma olen otsast lõpuni läbi lugenud. Ja ma olen tegelikult sõnatu. Sõnatu ja hämmeldunud ja veidi pahane ja tegelikult ka kurb.
See on kohutav raamat! Nojah, kõik need head luuletused on seal ka sees. Need, mida enda lapsepõlvest mäletan. Ja paar head leidsin veel, mida ei mäletanud. Aga üldpilt...
See oli nagu mingi psühhoanalüüs. Saan paremini aru endast ja ka kogu Eesti ühiskonnast. Miks on nii palju katkiseid inimesi. Lapsed jäetakse pidevalt üksinda koju. Nende kallal pragatakse ja ollakse karmid. Ainuke viis, kidas vanema tähelepanu köita, on teha pättust. Jah, vahel harva paistab ka killuke helgust ja headust... Aga üldiselt, masendus, üksindus, müüri ehitamine enda ümber - seda nii luuletustes, mis lapsevanema kui ka lapse seisukohast kirjutatud.
Riimid on ju head, aga mõtted on liigagi tabavad. Ajastu peeglid.
Ohjah.
Olen hämmingus.

Ennu nähtamatu maailm

Veetsin täna Ennuga paar tundi õues mütates. Ma ei mäletagi, millal viimati temaga nii kaua kahekesi aega veetsin :S. Aga nüüd oleme M-iga otsustanud ikka nädalavahetusel seda üks-ühele aega rohkem tekitada. M käis ise samal ajal Finkaga poes. Eelmistel nädalavahetustel olen mina Finkaga uisutamas käinud, aga Ennuga polegi veel niimoodi olla saanud. Ja see oli seda nii väärt!

Ta on ikka nii erakordselt tore inimene! 

Ja ta räägib nii palju. Tavaliselt on Finka see, kellel suu pidevalt vahutab ja eks Ennu jutuvada jääb siis tema varju. Aga mingi hetk ma isegi mõtlesin, et pea hakkab sellest vatramisest huugama - tahaks veidi vaikust. 

Müttasime tükk aega lumehunniku otsas. Poiss muutkui orgunnis, et kes võib kust kui kiiresti üles ronida. Et emme peab ootama oma järjekorda ja siis ootama seal ja seal, kui tema ronib/alla liugu laseb jne. Ta on ikka päris osav turnija ka. Kui minagi esimest korda hunniku otsa sain, siis teatas ta uhkelt: "Tubli emme!"

Aga, miski on Ennu juures veel õige äge. Tema ümber eksisteerib meeletult vahva nähtamatu maailm! Eks ma olen varem ka tema autodes sõitnud ja temaga nähtamatut jalgpalli mänginud, aga seal on veel nii palju rohkemat!

- Lumehunnik sai mingil hetkel robotiks. Nina, silmad, käed, sõrmed.

- Siis oli Ennul kuskilt võtta ämbritäis vett ja ta kallas selle hunnikust alla. 

- Seejärel olid tal ka uisud võtta. Ühed tõmbas endale jalga ning ka minule aitas ühe paari jalga. Ise ma uiske jalga panna ei tohtinud, pidin ootama tema abi. Aga need uisud läksid pidevalt katki ja oli vaja jälle vahetada. Õnneks oli tal uute uiskude varu päris suur, nii et suurest vahetamisest hoolimata saime päris pikalt tiirutada. 

- Siis sõitsime kodu poole "viiu-viiu" autodega. Need on tuletõrjeautod, kiirabiautod, politseiautod, olenevalt vajadusest. Autol tuleb ikka ilusti uks lahti teha, sisse istuda, turvavöö peale panna ja siis saab alles minna. Mina olen reeglina tagaistmel, aga täna oli mul isegi päris oma auto. Selle ma küll vahepeal parkisin valesti, aga Ennu siis sõidutas selle jälle minu juurde, tulles ilusti oma autost välja, minu auto uksest sisse, sõitis minuni, et auto üle anda uksest väljudes, läks oma auto juurde tagasi, et jälle auto uksest sisse minna jne. 

- Teerajal oli üks pulk. Sellest sai vihmavarju. Vihma ju ometi sadas sellel lumivalgel talvepäeval palju-palju, seega tuli pulka peakohal hoida ja laulda: "Rain-rain go away, come again another day..."

- Siis muutus see pulk õngeridvaks. Sõin oma kõhu värsket kala täis. Enn ise ka sai õige mitu kala. 

- Siis muutus see kepp mammi jalutuskepiks. Mina olin mammi ja tulin poisile (Ennule ) külla. Kingituseks tõin paadi ja shokolaadi tõin ka külakostiks. Need olid ilusti paberisse pakitud ja neid sai lahti pakkida. Shokolaadi sõi poiss kõik ise ära.

- Seejärel oli Enn ise mammi ja küpsetas maitsvaid pannkooke. Need olid tõesti maitsvad. Jooksime piki teerada ja otsisime pannkooke, mis me kordamööda ära sõime. Siis oli ka pannkook issile, aga Enn mängiski, et tema on issi ja sõi selle ära. 

- Siis aga juhtus nii, et mina muutusin väikeseks titaks. Ennu aga oli issi, kes koos titaga jalutas. Kuna tita kõndida ei oska, siis vedas issi titat veidi süles. Pärast tõstis tita autosse turvahälli ja pani turvavöö ilusti kinni. Siis viis tita lasteaeda. Aga kuna tita lasteaias nuttis, siis tuli issi kohe kiiresti jälle titale järgi ja viis teda autoga edasi. 

- Lõpuks sõitsin lihtsalt Ennu autos mäest üles. Pidevalt pidin meeles pidama, et olen autos ja mööda minna ei tohi. No kuidas saakski?

- Kõige viimaseks paarisajaks meetriks oli Enn hoopis ise tita, keda emme süles vedas. Päris enne koju jõudmist tegime ka võidujooksu. Enn võitis, kuna hakkas enne "start" käskluse kõlamist juba jooksma. Oioi. 

Reaalsusest on lõbus läbi vaadata!

Siin aga üks pilt meie eelmise nädalavahetuse lumetunnelitest, mille sahk küll tänaseks on juba mäest alla lükanud: 

Ülistus Ellen Niidule

Ma võtan kätte raamatu ja loen. Mu süles ja kõrval on lapsed lihtsalt kõverad naerust. See naer on nii lõbus ja helge ja selge ja rõkkav. Paras naeruteraapia kõigile, kes pärast tööpäeva lõppu metrooga sõidavad. Mitte, et teised ka julgeks südamest kaasa naerda, mõni ei julge ehk muiatagi, aga seekord ma tõest ei häbene oma häälekaid lapsi. 

See lugu. See lihtsalt voolab paberilt õhku. Nii lihtne on lugeda. Ilmekas, rütmikas ja suupärane on lugu juba iseeneses. Tuleb sealt lehtede vahelt välja ja lõbustab meid oma helguses. 

Krõll! Krõll! Krõll!

Õhtul enne uinumist. Kes ei tunneks ühte Onu Ööbikut, kes kogu ma palga eest jäätist ostab? Või siis ka end hommikuti väsitab kahe jala ühte püksisäärde toppimisega. Kuidas ta küll jaksab hiljem mütsi selga ja palitu pähe panna ning tänaval oma roosa rattaga kakskümmend kuus korda edasi-tagasi sõita?

On veel "Vana vahva lasteaed" (L. Tungal), millest tean vist iga kolmandat luuletust peast. Sellest ajast kui ise väike.. Seda peab kindalsti kaasa laenama, kui järgmine kord isa juurde lähen. 

Luuletused ruulivad! Ja lapsemeelsed maailmad - hurraaa!

Lumemäed

Eile oli selline päev, et pidin meid enne kodust välja minekut välja kaevama ja siis koju tagasi tulles ka uuesti sisse kaevama, kusjuures vahepeal oli M ka ennast välja kaevanud ning naabrimeeski paar korda sisse-välja käinud. 

Auto oli õhtuks saanud endale teise korruse peale.

Aga lastega müttasime eile pea 2 tundi õues pärast lasteaiapäeva. Lumi on nii äge! Lasin ka kelguga paar korda mäest alla :). Enn jällegi mäest alla sõitmist pelgab... Ta usaldab vaid oma jalgu :). 

Kui lõpuks koju jõudsime, siis oli mõnus, hea ja soe olla. Selles mõttes on siin küll mõnus - toas on alati soe. Isegi liiga :).

ûllatav oli, et linnas polnud üldsegi nii palju kaost kui arvasin. Sahad muutkui töötasid ja bussid liikusid ikka kiiresti-kiiresti, metroo ja trammid samuti. Kukepea, see lumelaadung!

Selline Tavaelsjö nostalgia. 

Ahjaa, Ennu eelmisteks jõuludeks saadud kelk on ennast ka nüüd igati ära tasunud. Selle nädala põhiline liiklusvahend kodu ja lasteaia vahel. 

Lugemispäevik: Armastusest ja vihkamisest

Ma loen nüüd seda teist (esimesest juba varem kirjutasin) Stiffelmani raamatut: "Parenting with presence".

Kuidagi raske on seda lugeda. Samas ei ole. On raske, aga tegelikult on helge ka. Palju on sellist eneseanalüüsi, mida ma (vist) siiski ei ole valmis päris tegema. Mis on minu igapäevase oleku ja käitumise põhjused - alates eilsest päevast kuni lapsepõlveni ja edasigi... minu ema ja isa lapsepõlveni ja põhjusteni, kuidas nemad mind/meid kasvatasid jne jne. See on liiga huvitav, liiga sügavuti minek minu jaoks. Praegu ei taha. 

Samas on palju häid ja mõnusaid mõtteid. Üks on näiteks see, et oma elu eest vastutab ja seda elab igaüks ise. Mina elan. Mu lapsed elavad ise. Mu mees elab ise. 

Ma ei vastuta selle eest, kui hästi või halvasti keegi ennast tunneb. 

Ma ei vastuta selle eest, mida keegi oma elus peab läbi elama. 

Ma vastutan ise-enda eest. See, milliseid tundeid ma kellegi suhtes tunnen, see on vaid minu teha. Kui ma kedagi väga armastan, siis see ei sõltu üldsegimitte sellest teisest inimesest. See sõltub minust. Samamoodi ka teised tunded - vihkamine, vaen, kadedus... See pole üldse seotud, kes mu ümber on. See on minuga seotud. Tunded on minus eneses. 

Samuti on lastel nende tunded. Teistel inimestel mu ümber nende tunded. 

Mulle meeldis väga üks raamatus viidatud/esitatud kiri. Hiina noormehe immigrandi kiri teismelisele ise-endale. Tegin pilti:

Minu jaoks oli vist raamatust kinnitust saanud kõige olulisem mõte, et kõige olulisem on olla oma lähedastele mõnusaks kaaslaseks. Lihtsalt olla. Kuulata ja kaasa elada. 

Talvevõlumaa

Sellise ilmaga saab suisa ära harjuda. Polegi enam meeles need detsembri porised-vihmased päevad.

Kui reede hommikul oli veel 24 miinuskraadi, siis õhtuks neid järgi vaid 10 ja õue minnes oli juba selline tunne, et mis ma sest paksust jopest selga ajan, saab ka t-särgi väel hakkama. 

Ja nüüd on terve nädalavahetuse sadanud vaid kaunist sätendavat puudrit. Superkaunis!

Lapsed ajasid mind lumekühvliga taga, aga see mõns puuder lendas kühvlilt, muidugi, kõik kenasti järgijooksjale peale. Ihih, Enn küll üritas ka vahepeal mind meelitada. Seisis lund täis kühvliga, kallutas pead ja anus: "Emme, tule siia!" Ma naersin kõvasti ja palju, aga ei läinud. Ta naeris ka. 

Täna katsetasime Finkaga meie liuväljad ära. 100m kaugusel suured ja avarad, isegi kell 10 õhtul veel valgustatud. Mulle meeldis. Ainult see ei meeldinud, et uisusaapad on nii ebamugavad ja üle 40min ma nendel vastu ei pea - päkad hakkavad valutama ja varbad külmetama. Finkale meeldis kõige rohkem end jäävälja ääres kõrguvatese lumehunnikutesse heita, seda muidugi ikka koos minuga. Pepuli kukkuda talle ei meeldinud, kuigi seal oli ka teisi temasarnaseid koperdajaid, kes enamuse ajast jääl vedelesid. Finka jaoks pole see vist piisavalt väärikas. Nojah, eks tuleb harjutada. Samas, uiske ta armastab - need on tal lihtsalt liiga ilusad, valged ja lillekaunustustega. Seega loodan, et hoolimata pepuli kukkumistest, suudan ta ikka veel endaga sinna kaasa meelitada. 

Ennule uisutada ei meeldi. Kui seda mainida, siis ta juba kohe "ei-ei-ei-ei"-tab. No vähamalt korra on proovinud. Aga tema jaoks on see liiga kummaline värk. See libe ja kontrollimatu. Täna käisid nad hoopis M-iga ronge imetlemas ja ühistranspordi-ekskursioonil üldisel. Samal ajal, kui me teised liuväljal. 

Ennule õmbelsin täna hommikul ka uued kindad. Tal nende pakaseliste päevadega olid käed pidevalt külmad. Internetist sain lõike ja kapist vana viltunud kampsuni. Täna tal, igatahes, koju jõudes käed külmad kohe kindlasti polnud. Hea.

Viisakus

Ma olen ebaviisakas inimene. No päris nii ei saa ka öelda, aga siiski. Viimasel ajal kuidagi mõtlen sellele palju ja ka märkan. Eks seepärast märkan, et tahaks ju, et lapsed käituksid ilusti ja viisakalt. Viisakus tekitab hea eesetunde ja olemise. Viisakus on see, kui märkad teist inimest, paned tähele teda ja tema olemist. Mulle meeldib väga, kui mind märgatakse. Aga tunnen, et sageli ei oska ise teisi märgata. 

Mul on nii palju õppida. 

Näiteks kohtasin Amsterdamis ühel meie õhtusöögil väga viisakat inimest. See oli M-i "poolõe" uus mees. Ikka oli väike saabumine ja kogunemine enne õhtusööki, kui toit veel pliidil podises. Ma pigem hoidsin (ja vist hoian tavapäraselt) sellises olukorras tagaplaanile, jälgin (ülemeelikuid) lapsi ja nende vajadusi. Pigem tunnen, et ma pole kõige olulisem inimene seltskonnas, kus sugulased-sõbrad koos. "Tere" ikka ütlesin saabujatele. Aga tema lihtsalt tuli ja hakkas minuga juttu rääkima. Niisama. Tühjast-tähjast. Nii tore! Kohe tekkis nii hea tunne. Tema olekust õhkas häid kombeid ja viisakust. 

No ja eks kõige suuremaks viisakuse etaloniks on minu jaoks M. Ma arvan, et tal pole õrna aimugi, mis tähendab piinlik vaikus. Seltskondlikus olukorras tema ümber neid lihtsalt ei tekki. Jälle näide Amsterdamist - ka M-i isa on selline, kellele seltskonnas teiste lõbustamine/naerutamine on elementaarne tegevus. 

M-iga on eilsest päevast lihtne näide - meile kolis uus naaber. Vist üks üksik onu. Ma olen teda ka paar korda näinud asju vedamas ja kui olen lastega välja läinud, siis olen moka otsast teretanud. Aga M on juba ta kätt surunud ja teab nime. Mul oli ju ka mitu-mitu võimalust teda tervitada ja ennast esitleda, aga ma ei teinud seda. Hmm. Ma lihtsalt ei oska seda. Viisakust. Sellises olukorras.  

Ja siis veel komplimentide tegemine. Et keegi näeb hea välja või on uus soeng. ma ei tule selle pealegi. Ja kui keegi mulle ülteb, siis pigem kohmetun ja pomisen "jahjah"... ning hiljem mõtlen, et kuhu küll see "aitäh" mul ära kadus ja miks ei tulnud selle peale, et vastu ka midagi ilusat öelda. 

Lisaks veel see tänamine meeldivalt veedetud aja eest ja lõbusate hetkede eest. Ma tunnen end nii kohmakana. Kuidas see siis ikka õigupoolest käib?

Senine kogemus ütleb, et viisakuse saab selgeks, kui seda harjutada. Seda igapäev ise näha ja järgi proovida. Kuna pole ühtegi lubadust selleks alanud aastaks andnud, siis oleks vist aeg. Saaguse viisakaks õppimise aastaks :)! Ärge siis ära hirmuge, kui näete mind seda siin-seal katsetamas.

Sest nii-nii tore on näha ja kuuda, kuidas lapsed tänan-palun ütlevad ja oskavad olla viisakad ja märgta teisi. Selle nimel tasub ise pingutada - näitlikud teod on parim õppevahend ning M-i võtan enda õpetajaks (kuigi talle seda vist mainima ei pea, muidu hakkab veel arutult poosetama :)) 

Uus

Viimane võimalus head uut aastat soovida :). Kuigi mingit uue tunnet küll pole. Kindlasti kirjutan veel märtsis aasta-arvuks 2015, nagu ikka. Aga hea tuleb see aasta kindlasti. Mul lihtsalt selline karvane tunne :). Ei tea küll miks nii karvane... Aga lihtsalt selline tunne, et kõig halvad asjad juhtusid juba eelnevatel aastatel ära ja siis ei jää ju muud üle :D. 

Aasta algas juba toredalt meie kauaoodatd reisiga Amsterdami. Esimene lennureis lastele ja minule ka üle pika aja. Suurepärane kogemus. Athena oli vaimustuse ja Enn ka, kuigi lennuki õhkutõusmisel hoidis ta kätega kõvasti-kõvasti tooli käsitugedest kinni... hiljem oli siiski ka temal väga vahva. 

Amsterdamis oli lihtsalt nii mõnus. Koguaeg nii kerge olemine. Iga päev sai veidi ringi toimetada ja igal õhtul meeletult head mitmekäigulist sööki, mida me kallid võõrustajad terve päeva plaanisid. Pooled neist on pärit Parmast, ehk siis ühest hea toidu paradiisist ja teise poole päeva peamine eesmärk ongi õhtusöögi välja mõtlemine, plaanimine ja ette valmistamine. Samal ajal, kui meie mööda ilma ringi hulkusime või niisama mõnulesime. 

M-i isa on üks kõige muhedam ja toredam ja soojem vanahärra, keda ma tean. Ja tema naine on ka. Nad on koos lihtsalt nii vahvad, et pisar tuleb silma. Tahaks ka olla tulevikus selline, kes jäksab käia igapäev mitu tundi õues koeraga jalutamas. Iga päev! Kelle kodu näeb välja nagu seal elaksid stiilsed ja heal järjel keskealised (gentrifier); ja muidugi see Finka (ja ka Ennu) lemmik mullivann :). Aga, eelkõige, kes üksteist nii hellalt ja hoolivalt kohtlevad. 

Käisime rannas merikarpe korjamas.

Hollandi kuulsaid pannkooke sööma - näiteks mina sõin pannkooki, mille sisse oli küpsetatud õunu ja peekonit. Päris hea.

Käisime loomaaias. Elevant oli Ennu lemmik, aga seal oli üldse tema maailm. Täiega nautis loomi, suuri ja väikseid. Kaelkirjakud, vees mõnulevad hülged, gorillad, akvaariumid täis imelisi kalu... jne. Väga mõnus päev oli see!

Sõime patatje. Ehk siis Hollandi kuulsaid friikaid majoneesiga. Isegi mina suutsin neid veidi süüa, kuigi suur fänn ma ikkagi pole... 

Sõitsime Amsterdami kanalitel turismipaadiga. See oli ka äge - hoopis teine pilk linnale. 

Kui lapsed magama jäid lippasime meie M-iga välja jalutama ja paar õhtut käisime ka õllekas. Ma ei mäleta, millal midagi sellst viimati koos tegime... Nii hea!

Ilm oli seal paras jätk detsembrile - vihmane ja nii +6 kraadi ringis. Seega oli äge tulla tagasi külma ja lumisesse koju. 

Täna käisime lastega 45min õues. Enn tuli küll tuppa suure nutuga, kuigi alguses talle ikka see lumga mängmine ja müttamine meeldis. Kus on need soojad saapad ja kindad, ma ütlen küll!?

Elevant oli Ennu lemmik...

ja siin Finka, kes õpib hoolikalt selgeks kõik vajaliku ohutuks lennuks.