Ma loen nüüd seda teist (esimesest juba varem kirjutasin) Stiffelmani raamatut: "Parenting with presence".
Kuidagi raske on seda lugeda. Samas ei ole. On raske, aga tegelikult on helge ka. Palju on sellist eneseanalüüsi, mida ma (vist) siiski ei ole valmis päris tegema. Mis on minu igapäevase oleku ja käitumise põhjused - alates eilsest päevast kuni lapsepõlveni ja edasigi... minu ema ja isa lapsepõlveni ja põhjusteni, kuidas nemad mind/meid kasvatasid jne jne. See on liiga huvitav, liiga sügavuti minek minu jaoks. Praegu ei taha.
Samas on palju häid ja mõnusaid mõtteid. Üks on näiteks see, et oma elu eest vastutab ja seda elab igaüks ise. Mina elan. Mu lapsed elavad ise. Mu mees elab ise.
Ma ei vastuta selle eest, kui hästi või halvasti keegi ennast tunneb.
Ma ei vastuta selle eest, mida keegi oma elus peab läbi elama.
Ma vastutan ise-enda eest. See, milliseid tundeid ma kellegi suhtes tunnen, see on vaid minu teha. Kui ma kedagi väga armastan, siis see ei sõltu üldsegimitte sellest teisest inimesest. See sõltub minust. Samamoodi ka teised tunded - vihkamine, vaen, kadedus... See pole üldse seotud, kes mu ümber on. See on minuga seotud. Tunded on minus eneses.
Samuti on lastel nende tunded. Teistel inimestel mu ümber nende tunded.
Mulle meeldis väga üks raamatus viidatud/esitatud kiri. Hiina noormehe immigrandi kiri teismelisele ise-endale. Tegin pilti:
Minu jaoks oli vist raamatust kinnitust saanud kõige olulisem mõte, et kõige olulisem on olla oma lähedastele mõnusaks kaaslaseks. Lihtsalt olla. Kuulata ja kaasa elada.
No comments:
Post a Comment