Talvevõlumaa

Sellise ilmaga saab suisa ära harjuda. Polegi enam meeles need detsembri porised-vihmased päevad.

Kui reede hommikul oli veel 24 miinuskraadi, siis õhtuks neid järgi vaid 10 ja õue minnes oli juba selline tunne, et mis ma sest paksust jopest selga ajan, saab ka t-särgi väel hakkama. 

Ja nüüd on terve nädalavahetuse sadanud vaid kaunist sätendavat puudrit. Superkaunis!

Lapsed ajasid mind lumekühvliga taga, aga see mõns puuder lendas kühvlilt, muidugi, kõik kenasti järgijooksjale peale. Ihih, Enn küll üritas ka vahepeal mind meelitada. Seisis lund täis kühvliga, kallutas pead ja anus: "Emme, tule siia!" Ma naersin kõvasti ja palju, aga ei läinud. Ta naeris ka. 

Täna katsetasime Finkaga meie liuväljad ära. 100m kaugusel suured ja avarad, isegi kell 10 õhtul veel valgustatud. Mulle meeldis. Ainult see ei meeldinud, et uisusaapad on nii ebamugavad ja üle 40min ma nendel vastu ei pea - päkad hakkavad valutama ja varbad külmetama. Finkale meeldis kõige rohkem end jäävälja ääres kõrguvatese lumehunnikutesse heita, seda muidugi ikka koos minuga. Pepuli kukkuda talle ei meeldinud, kuigi seal oli ka teisi temasarnaseid koperdajaid, kes enamuse ajast jääl vedelesid. Finka jaoks pole see vist piisavalt väärikas. Nojah, eks tuleb harjutada. Samas, uiske ta armastab - need on tal lihtsalt liiga ilusad, valged ja lillekaunustustega. Seega loodan, et hoolimata pepuli kukkumistest, suudan ta ikka veel endaga sinna kaasa meelitada. 

Ennule uisutada ei meeldi. Kui seda mainida, siis ta juba kohe "ei-ei-ei-ei"-tab. No vähamalt korra on proovinud. Aga tema jaoks on see liiga kummaline värk. See libe ja kontrollimatu. Täna käisid nad hoopis M-iga ronge imetlemas ja ühistranspordi-ekskursioonil üldisel. Samal ajal, kui me teised liuväljal. 

Ennule õmbelsin täna hommikul ka uued kindad. Tal nende pakaseliste päevadega olid käed pidevalt külmad. Internetist sain lõike ja kapist vana viltunud kampsuni. Täna tal, igatahes, koju jõudes käed külmad kohe kindlasti polnud. Hea.