Sai kokku üks söögijutt

Eelmisel nädalal jätkus veelgi külalisi ja üllatuskülalisi. See on tore!

Ise käisime ka külas. Selle käigus sattusime põllule maisi korjama ja paatide-süstaga Vikträsk-i järvele ning jõele (mille nime ma pregu ei suuda leida) sõudma-aerutama. 

Ja Finkaga koos süstas sõita ning kalda ääres rippuvaid pihlakaid korjata oli ka väga tore! Pihlakaid küll sõin enamasti mina. Aga tema ka. Ja Enn isegi pistis ka päris mitu nahka. Täitsa mõnusad mahlased, kuigi kibedad muidugi ka - muud pole pihlakast oodatagi. 

Aga pärast sõime keedetud maisi ning suvikõrvitsa-šokolaadikooki, mille olime ise küpsetanud ka kaasa toonud. Nämm. Seda saaks veelgi küpsetada, kui vaid sööjaid oleks... 

Lestakala sai ka palju söödud. Kaks päeva lestakala. 

Külalisi võtan hea meelega vastu jätkuvalt. Kui just poole õhtu pealt ära magama ei kobi. Seda teen ka hea meelega - magan. 

Eile öösel magasin kella kuuest õhtul poole kaheksani hommikul. Vahepeal käisin küll ka õhtusööki söömas. Korraks. See oli maitsev - M pole ju nädal aega kodus olnud/süüa teinud. 

Niipalju siis söömisest. Muust ei sattunudki kirjutama.  

Erilised külalised

Täna juhtus midagi ootamatult lahedat. Ma ei mäleta, millal viimati juhtus midagi sellist spontaanset, et polnud kaua aega varem kokku lepitud. Nojah, päris 'nüüd ja täna ja kohe' see ka polnud, sest päev varem olime siiski sellest võimalusest rääkinud ja 'jah' sõnad öelnud. Aga siiski, hämmastavalt spontaanne mu jaoks (ja mitte liiga, et poleks jõudnud kodus veidi korda luua).

Nimelt. Lastel käis mängukaaslane külas. Üks tore Ava. Lasteaiast. 

See on selline tüdruk, kellega koos tihti pärast lasteaiapäeva parki sattume. Lapsed juba minu kohale saabudes teatavad, et täna läheme Avaga parki. Ja lähemegi. Või siis kui meil on vaja otse koju tulla, siis Ava saadab meid metroojaama ning poeb ka lifti. Ükskord (see oli esmaspäeval), kui ta siis jälle lifti puges ja ta isa kõrval palus, et ta välja astuks, et nad saaksid oma koju minna, siis ma pakkusin, et aga mis oleks, kui tuleksitegi ühel õhtupoolikul meiega kaasa. Isale see mõte meeldis ja minu üllatuseks polnud tal ka ülde mitte vahet, mis päeval tulla. Ma aga öelgu ja nad on kohal. 

Järgmine päev (jälle pargis) rääkisime siis pikemalt, et tulgu kolmapäeval (homme). Jah-jah! Isa pakkus isegi välja, et ma võtan Ava ja ta tuleb pärast järgi... hmmmm. 

Täna hommikul teatas Enn esimese asjana - Ava tuleb külla! Lapsed olid väga elevil. 

Selgus muidugi, et olin isa valesti mõistnud ehk tema mulle valesti öelnud. Neil vist kolmapäeval nii, et ema tuleb Avale järgi ja ju ta siis lihtsalt ilma mind sellest valgustamata arvas, et ema toob Ava meile ja tema saab hiljem järgi tulla. Ihii. Igatahes, kui lasteaeda jõudsime, siis oli Ava veel seal ja rõõmus kaasa tulema. Ema tuli, kes ütles mulle vaid, et jajah, mainiti jah, et täna küllakutse, muidugi tuleme!

Teel selgus, et nad olid arvasnud, et me elame hoopis nende kodu-piirkonnas, mitte kuskil kaugel teispool linna. Õnneks see neid ei heidutanud. Ja nii meile külalised tulidki. 

Lapsed olid täitsa sillas. Kõiki asju pidi näitama ja kõiki mänge mängima. 

Finkal küll ilmneb ka külla saabuvate lastega alati mingi hetk, see mõte, et 'ei tohi, minu oma!' Huvitav, et Ennul seda kunagi pole olnud... Samas oskab Finka, reeglipäraselt, kõik külla saabuvad täiskasvanud enda turnipuudeks või vähemalt müramiskaaslaseks teha (ma olen alati nii segaduses, et miks keegi enda eest ei seisa!). 

Niisiis müraski Finka emaga ning Aval ja Ennul olid oma mängud. Mina tegin Finka lemmiktoitu - risotto alla milanese. Ava sai vist esimest korda elus safranit maitsta. Nojah, võrreldes Finka meeletu kausitäiega, talle see nii hästi alla ei läinud.. aga vähemalt. 

Mul oli nii tore. Täielik eufooria, kui sellele mõtlen. Tullaksegi lihtsalt niimoodi külla! Nii hea! Põhjamaade stereotüübid hävinege!

Espresso

Astud sisse kohvikusse, kus väljas kutsuv silt: 'kui te hoolite heast, kohvist, siis see kohvik on just teile'. Lihtne sisustus ja veidi hipsterlik. Kohviröstimismasin on eksponeeritu sena ääres. Tundub paljulubav. 

Ostangi espresso - 3EUR (linnas leiab ka odavamaid)

Lonks. 

Vääää! Kesse mu tassi hapukurgivedelikku kallas! 

Ma ikka üldse ei taipa. Ei taipa. Miks?

Moositegu

Jõudsime kõik eile reisidelt tagasi. 

Meie Ennuga Papi juurest ja Finka ning M Amsterdamist. Vanaisade külastusreisid.

Me jõudsime varem ning minu õhtut sisustasid moosid. Pohlamoos neist 1,5kg pohladest, mis Klooga metsast korjasin ja 5kg Mammi lõigatud valget klaari sai õunamoosiks. Õunamoos tuli täpselt selline nagu poes müüdav õunakaste, mis on Ennu lemmik. 

Kogu selle koguse peale kasutasin ära ka 1kg suhkrut. Kõik retseptid, mida netist uurisin pidasid seda kogust, miskipärast, naeruväärseks. Aga mulle tundus küll, et pohlamoos sai isegi veidi liiga magus ning õunamoos oli täpselt paras. 5kg õunu sai siis umbes 700g suhkrut. 

Mõtlesin siis, et küll see on ikka tegelikutl kohutav kogus suhkrut, mida mooside kaudu ära sööme. Enam poest osta ei tahagi. 

Tegime õhtul Ennuga erandkorras õhtusöögi-pannkooke ja moosi kulus ka juba tublisti. Tore on enda tehtud moosi süüa. 

Ja siis, kui oli juba ammugi uneaeg, istusime autosse ja sõitsime lennujaama. Finka oli superrõõmus. Mitte küll koju jõudmise üle, aga reisimise elevus oli teda täiega haaranud. Vanaisa juures olev mullivann oli, muidugi, reisi põhilõbu. 

Õhtul enne magama minekut ültes Finka mulle, et tema tahab alati-alati-alati reisida ja mitte kunagi koju tulla. Oih, Vaatasin peeglisse. 

Antisepik

Lapsed mängisid vannis arsti. Jagasid antisepikut. Kipitamisvaba. On kriimude aeg. 

Lasteaed algas sel nädalal jälle. Finkal on uus tõukeratas. Enn ikka tuhiseb oma jooksurattal, uus kiiver peas. Ja mina kriiskan ja pahandan, et keegi liiga kaugele ette ära ei sõidaks - vähemalt nurga taha ei tohi peituda. Tänu minu kriiskamisele, see ongi kõige toredam tegevus. Vahel. Tihti. Kaasliiklejate pilke väldin, et ei jõuaks minuni need hinnangud halvasti kasvatatud emast, kes avalikus kohas käituda ei oska. 

Õnneks keegi ütlema ei tule. Kui metroos lapsi turnimast keelasin, siis tõin põhjenduseks, et tädi vaatab kõrval pahase näoga. Aga tädi sai aru ja hakkas parandama, et ta hoopis muureliku näoga vaatas, kui Enn oma jalga väänas ja suure häälega nuttu kriiskas. Hmm, soomlased saavad liigagi hästi eesti keelest aru. 

Selline meditatiivne aeg mul. On. 

Ise sõidan ka jalgrattaga. Tuul on alati vastu. Vahel puhub tagant ka, koos vihmaga. 

M on kaugtööl ning mina tiirutan kodu ja lasteaia vahet. Praegu tundub see küll mõttetu, et meil lasteaed nii kaugel on. Pool päeva läheb kodus käimise peale ja muud tegemised edenevad visalt. Estat ju raamatukokku ei vii. ja kodus on ju alati ka muud teha kui asjalikku ja teepeale jäävad ju poed ja muud huvitavad kohad, kust 'peab' läbi lippama.  Aga ka see aeg läheb mööda. Ükskord ma suudan ka olulisetesse asjadesse süveneda.  Kunagi. Tulevikus. Ehk. 

Nädalavahetusel läheb Finka M-iga Amsterdami. Ta ootab seda juba pikisilmi. Eile ostsime talle seljakoti. Nüüd on vaja pakkida. Tore!

Meie Ennu ja Estaga aga liigume Tallinnasse. Peaks isale ka teatama, et külla tuleme.  

Armastuskirja aeg

Eile juba. 

Kirjutasin ühe armastuskirja. Seekord juba kolmanda. Endal on hiiglama hea meel sellise traditsiooni üle. Nii mõnus on omaette korraks maha istuda ning kirja panna. Miks ja kuidas. Millised on need erilised hetked, millal mõtlen, et küll on mõnus elu. Nii mõnus, et kohe süda hüppab sees. 

Sel korral hakkasin tegelikult juba ammu selleks kirjaks valmistuma. Talvel tegin esimesed märkmed.  Mäletasin, et eelmisel aastal oli tegelikult päris raske kirjutada. Niimoodi tunnikeseks maha istudes ei pruugi üldse midagi meelde tulla, Ikka mäletad seda, mis iimase kuu jooksul juhtunud ehk.. varasem on peast pühitud. Eriti kui see tunnike on muu sebimise vahe peal. 

See varasem üles märkimine oli väga hea mõte. Endal oli ka mõnus lugeda neid märkmeid ja meenutada. Mõnus läbi mõelda ja sõnastada võimalikult täpselt. Et endal oleks selge ja temal ka, et ta on kallis. 

Nii on.

Tähelepanekud

Fotokas on jälle kuhugi kadunud. Ohjah.

Ise korjatud kukeseened on maailma parimad. Eriti, kui see paneb metsas lapsed rõõmust hüppama, et saab issile rõõmu valmistada.

Seenekaste on maailma parim. Ahjukartulitega.

Lihtne on valmistada ka maailma parimat mustikakooki ise metsast korjatud mustikatega.

Pohlad on ka metsas pea-aegu valmis. Nämm.

Kui õige suund jalge alt korraks kaob ja veidi padrikus eksid, siis sattuvad kindlasti ette ka parimad puravikud. Nämm.

Metsas käia on tore. Kõht on koguaeg täis või saab sinna midagi sisse roobitseda.

Kui vihma sajab, siis on ka kodus hiiglama tore. Meisterdada ja mängida. Mina meisterdan, lapsed mängivad.

Elutuba on meri, kus elavad suured (ja ka väikesed) inimsööjakalad. Tekkidest ja patjadest ja toolidest ja diivanist saavad veesõidukid. Vahel on vaja üht või teist paati lappida, Päästepaadid kuluvad asja ette. Paadil tehakse õuna-piknikku-hommikusööki. Sööki peab ikka igaks-juhuks kaasa võtma paadiretkedele. Athena on osav ujuja. Vahepeal peab ka veidi magama ja järgmisel päeval on kellegi sünnipäev. Kalad, kalad, kalad on hirmsad...

Finka ja külalised

Pikal nädalavahetusel käis meil külaline. Lahe, et kohtuda kellegagi 10-aastase vahega, hoopis teises situatsioonis ja tingimustes võib olla nii äge. Viimati olime temaga koos Bamendas, kus ta meile, kolmele Euroopa tsikile, oli kui kaitsvaks vanemaks vennaks. Nüüd elab ta ise juba 7 aastat Skandinaavias. Siiamaani polnud õnnestunud kohtuda. Aga nüüd siis. Vahva!

M polnud teda ka kunagi kohanud, rääkimata lastest. Just lastest tahtsingi kirjutada. Eelkõige Finkast. 

Finka läheb külaliste peale täitsa pöördesse. Talle kohutavalt-kohutavalt meeldib, kui keegi külas käib. Endal meeldib muidugi ka külas käia... Kui päeval konkreetsemalt rääkisin, et õhtul tuleb külaline, siis oli ta juba elevusest lõhki minemas.  Ma läksin õhtul lennujaama ja M pani lapsi magama, aga see tütarlaps pidi siiski nii kaua üleval olema, et ka külalise ära näeks. Õnneks oli ta siin mitu ööd, muidu poleks see väike tütarlaps üldse magada raatsinud. 

Järgmine päev muutkui roniks sülle ja tutvustaks, loomulikult, kõiki mänguasju ja tralliks ja kutsuks siia ja sinna. Käisime linnas (ma sisenesin esimest korda 3 aasta jooksul Senatintori katedraali - mitte, et see midagi erilist oleks, aga tõesti polnud seal turistitamas käinudki). Ja sõitsime Suomenlinna avastades seal ise (eriti lapsed) urkaid ja kohti, kuhu pole varem sattunudki. Põhiatraktsioonid tagumisel saarel jäid küll vaatamata. Aga lõbus oli küll. ja jäätist sai palju söödud.  Aga Finka oli täiest pöördes. Ta pidi ronima kõige hullematesse kohtadesse ja trallima ja jooksma nii kuidas sai. Täitsa pöördes. 

Samas. Nad klappisid nii hästi. Finka oskab nii hästi meeldida. Oma hulluse juures ont a ka ikkagi hell ja tore. Tegelikutl on talle lihtsalt võimatu "ei" öelda, kui ta oma tahtmiste ja tralliga tuleb. Seda olen sageli märganud. Külalised sulavad kui või. Lasevad endaga teha asju, mida vaid... Aga kesse saabki "ei" öelda väsinud tirtsule, kes sulle sülle ronib ja näo musidega üle küllab. 

Ihihii.

Ma ootan põnevusega, milline inimene sellest Finkast täiskasvanueas saab. 

Õnneks oli me kalllil külalisel vaal linnas vanu sõpru ja ühe päeva sai ta nenedega terve linna ikka läbi kammitud ja turistitatud. Meiega kaugele ei jõua. Ehk siis vaatamisväärsusteks osutuvad urkad ja tänava-kilpkonnad (need, mis autodele blokiks ette pandud), mitte parlamendihooned, rannasaunad ja ma-ei-teagi-mis-need-Helsingi-vaatamisväärsused-tegelikult-on.