Eile juba.
Kirjutasin ühe armastuskirja. Seekord juba kolmanda. Endal on hiiglama hea meel sellise traditsiooni üle. Nii mõnus on omaette korraks maha istuda ning kirja panna. Miks ja kuidas. Millised on need erilised hetked, millal mõtlen, et küll on mõnus elu. Nii mõnus, et kohe süda hüppab sees.
Sel korral hakkasin tegelikult juba ammu selleks kirjaks valmistuma. Talvel tegin esimesed märkmed. Mäletasin, et eelmisel aastal oli tegelikult päris raske kirjutada. Niimoodi tunnikeseks maha istudes ei pruugi üldse midagi meelde tulla, Ikka mäletad seda, mis iimase kuu jooksul juhtunud ehk.. varasem on peast pühitud. Eriti kui see tunnike on muu sebimise vahe peal.
See varasem üles märkimine oli väga hea mõte. Endal oli ka mõnus lugeda neid märkmeid ja meenutada. Mõnus läbi mõelda ja sõnastada võimalikult täpselt. Et endal oleks selge ja temal ka, et ta on kallis.
Nii on.
No comments:
Post a Comment