Saturday, May 30, 2015

Vedelemise hommik

Mul on laupäeva hommikutega selline armastan-vihkan suhe. 
ûhest küljest on mõnus, et ei pea tegema läbi sellist tavahommiku-rutiini. Lapsed üles, hommikusöök, metroosse, lasteaeda, raamatukokku... Et ongi selline mõnus aeglus. 
Samas. Nädala sees mõtlen alati sellele, kuidas laupäeval või pühapäeval läheme väljasõitudele, mingitele toredatele üritustele, uusi kohti avastama jne. Reaalsus on aga see, et kuigi vahel suudan ka meid mobiliseerida ja tõepoolest kuhugi minna, siis sageli kohe üldse ei viitsi. Ja siis ongi selline tunne, et justkui peaks minema ja midagi toredat tegema, ege kodus on ju ka mõnus vedeleda. Nädala sees pole siin ju päevasel ajal peaaegu üldse saanud olla. Ja siis passimegi toas, kuigi õues sirab imeline päike. 
Täna jälle nii. Tahtsin lapsed ühte Helsingi tallu loomi vaatama viia, aga kuidagi on juba käes aeg Enn magama kussutad... Uh. Päev jälle raisatud, hommik jälle raisatud
Aga noh, mis siis ikka. Tuleb pärastlõunast kinni haarata ja miskit siiski korda saata. Lubatud autosõit alaku, Enn juba nõudnud seda mitu päeva.  

Friday, May 29, 2015

Kodune muusikalaegas

Ihih.
Avasin hiljuti ühe koduse muusikalaeka. 
Selle aasta Eurovisioonil osalenud Itaalia band Il Volo esitas superilusa laulu. Nii mõnus meloodia ja superilusad hääled. Hääled ikka kohe eriti-eriti ilusad. Ainult sisu ehk liiga imal, aga see vist käib nende stiili juurde. Igatahes olen nende kolme laulja uus fänn. 
Aga.
Veelgi ägedam asja juures on see, et tänu sellele laulule taasavastasin oma koduse muusikalaeka.
Ihih.
Võtab ikka küll päris sulama, kui keegi sulle saunalaval itaaliakeelset armastuslaulu laulab. Ihih.
Originaal on siin (endale lauldud versiooni teistega ei jaga :P):

Tuesday, May 26, 2015

Tallinnas liiklemise meelespea

Ma enamasti käin autoga. 
Lapsed ja koer on ju vaja sadamast Nõmmele saada. Ning Tartusse sattume ka tihti. Ikka autoga lihtsam. 
Iga kord, kui Tallinnasse sõitma/liiklema sattun saan väikese ajuvapustuse. Panen nüüd mõned mõtted kirja, et enne järgmist sõitu üle lugeda. Siis saan sellesse liiklusesse sukeldumiseks ette valmistada. 
Siin need on:
1. Kui rea vahetamiseks suunatuld näitad, siis arvesta, et keegi seda tähele ei pane ning kindlasti 'tuututab', kui hakkad rida vahetama 
2. Kui mõni auto tahab rida vahetada, siis suunatuld reeglina ei kasutata. Nii ka keeramiseks. Üldse kasutatakse seda väga harva ning parem on alati valmis olla, et keegi sulle ette keerab. 
3. Kui ootad punase tule taga, siis ära kohe rohelise süttides sõitma hakka. Kindlasti loe mõttes vähemalt kolmeni (parem viieni) ja alusta sõitu alles siis. Alati on veel mõni 'roosa' või isegi saabunud punase tulega ületaja, kes piduriperaali asemel on 'kogemata' gaasile vajutanud. 
4. Kui ees olevas fooris algab vilkuma roheline tuli, siis ennem pidurdamist vaata tagavaatepeeglisse, et mõni pedaale sassi ajaja ei oleks liiga lähedal (õnneks seda pole vaja olnud ja et me autol on nüüd Soome numbrimärk, siis annab see ka mentaalselt kindlust, et vilkuva rohelise tulega võib pidurdada ).
5. Bussirajad on mõeldud ka kiirustajate möödumiseks! Ole valvel!
6. Radade märgistused asfaldil ja kiiruspiirangute selgus on alla igasuguse arvestuse ja nende järgimine veelgi segasem. Seda nii Tallinna linnas kui ka maanteel. Uh. 
7. Jalakäijana tuleks rohelise tule saabudes jälgida punkit 3. Ohutussaarele ei tasu seisma jääda, kui miskipärast nii juhtub, siis jälgida hoolsalt liiklust ümberringi ning proovida varjuda mõne tugevama tänavaposti või piirde taha, nii igaks-juhuks.
Ohjah. Põhilised said vast kirja. 

Thursday, May 21, 2015

Papi on armas

Papit näeme ju tegelikult suhteliselt harva. Vahel on juhtunud, et Tallinnas käies pole tema poolt läbi käies lapsi  kaasa võtnudki. Moosi järgi käin Nugalas küll, alati. 
Aga kui Aeneas telefoniga mängib, siis ta helistab miskipärast alati Papile. 
Ja kui eile õhtusöögi ajal lastele rääkisin, et homme lähme pärast lasteaiapäeva laevaga Tallinnasse ning sööme õhtusööki Papi juures, siis tegi Aeneas ette eriti magusa naeratuse, ronis tooli pealt alla, lippas esikusse ja pani juba mütsi pähe - hakkame aga kohe minema!
Eelmine kord Papi juures käies oli ka lahe. Saabudes magas Enn autos veel tükk aega, kui üles ärkas, siis panin talle kummipüksid jalga, et ta saaks veel veidi ilusa ilmaga õues mängida. Aga tema lippas kohe toa poole ja muutkui küsis: 'Papi? Papi?' Ja kui toas pikutava Papi leidis, siis oli rõõm suur! 
No eks ta veidi pelgab ka. Nagu kõiki võõramaid ja keda pole ammu näinud. Ikka on parem eemalt jälgida. Veidi distantsi hoida. Aga ta olek on Papiga seoses kuidagi eriti helge ja hell.
Athena aga ronis tookord rõõmsalt Papi juurde voodisse ja nõudis muinasjuttu. Seda ju voodis olles räägitakse. Ja tuli ka - klassikaline Punamütsike oma õõvastavate detailidega. Papi ikka üritas fakte siluda, kui nägi Athena hirmunud ilmeid - vähemalt nii mulle teisest toast kuulates tundus.
Ootame juba seekordset seiklust koos Papiga! 
 Üks eelmise suve tellitud pilt zapakaga :)

Wednesday, May 20, 2015

Prääks-prääks, sünnimärk

Käisin arsti juures. 
Üks sünnimärk oli kasvanud suureks. No tegelikult tegi ta seda juba umbes 3-4 aastat tagasi, aga varem arsti juurde ei jöudnud :S. Googledanud olin seda juba. Et millised siis on halvad sünnimärgid. Ja ikka veidi hirm oli. Internet ju ikka süvendab hirmu, kui tahad ise hirmu tunda. Erineva tumedusega pigment - jah. Ebaregulaarne kuju - jah. 
Aga arstionu vaatas korra peale ja ütles - pole siin hullu midagi. Sellist sünnimärki nimetatakse "part". Nagu seeneke, mis nahast välja kasvanud. Ja opereerida tasub vaid siis, kui hõõrub ja häirib näiteks riietega. No mul on ta külje peal ja tegelikult väga ei häiri. Las ta siis olla. 
Vaatasime arstiga koos veel pilte ka, et millised sünnimärgid siis ikka on ohtlikud. Jah. Õnneks pole selliseid ei endal ega lähikondlastel näinud.
Kust need sünnimärgid tulevad ja miks nad tekkivad? Ja miks nad elu jooksul muutuvad? Netist leidsin ainult infot, et nad on seotud geneetikaga ja päikese käes olemisega eriti lapsepõlves ning et pärast 30ndat eluaastat neid enam eriti juurde ei tule, kui tuleb, siis on enamasti kuri karjas. Aga MIKS nad üldse tekkivad? Ei saanudki vastust.
Aga saabumas on suvi ja intensiivse päikese käes olemise aeg mutub pikemaks. Kübarad pähe ja lõuna ajal siestale. Mingeid kreeme võib ju ka kasutada - kookosrasv pidi hea UV-kiirte eest kaitsja olema. Seda mul kodus isegi on. 

Tuesday, May 19, 2015

Pole tänu väärt!

Mul oli laste jaoks porgandeid kaasa võetud, et pikka koduteed (see kulgeb meil ikka ümber puude, treppidest/redelitest üles ja alla, liumägedest alla, liivakastidest läbi ja veel veidike metroos) "lühendada". Athenale meeldib kotti enda käes hoida ja jagada. Enn nõudis ja Athena jagas siis talle. Mina kõrval "tõlgin" nende omavahelist vestlust inimkeelde, et siis saaksid ka selgeks, mida sellistel puhkudel kõnes kasutada.
- Athena, Aeneas palub sult porgandid. Palun anna porgandit Aeneasele
- Aeneas, said porgandi kätte, nüüd ütle Athenale 'aitäh' ka. 
Enn ütlebki ilusti: 'Aitäh!'
Athena ütleb selle peale 'Welcome'.
- Eesti keeles ei öelda 'welcome', eesti keeles öeldakse: 'Pole tänu väärt!'
Ja siis ehmatasin selle imeliku väljendi üle ja pidin kohe lisama:
- Kuigi tegelikult on küll tänu väärt. 

Mis mõttetu ja isegi ebaviisakas tagasihoidlikkus nagu ei osataks teise inimese tänu(sõnu) üldse hinnata. Valehäbiga käiakse ringi - 'ah, et mis ma siis niiväga tegin'. Inglise keeles öeldakse: 'You are the most welcome' - 'Su tänu on igati teretulnud ja vastu võetud'. See on ju nii tore ja nii armas. Ja kõigil on hea tunne. Mitte mingi 'Pole tänu väärt!', mis pigem tekitab piinlikkust ja kohmetust, et kes ja miks üldse teisele midagi head tegi või soovis. 

Tuleb meelde ka paar juhust, kus eestlased on kasutanud seda 'Welcome'-it inglise keeles piinlikkult ja valesti. Näiteks, et pärast korraldatud üritust tänab korraldaja teisi fb vahendusel kohale tulemast ja osalemast. Ning vastatakse: 'you are welcome', selle asemel, et vastu tänada hästi korraldatud ettevõtmise eest. Jälle piinlik neil, kes näevad ja loevad.

Mingi valehäbi ja piinlikkus ja enese alandamine. Selliselt ei taha ma ju isegi elada, rääkimata sellest, et ei taha seda lastele. Nii, et kui keegi mulle edaspidi 'aitäh' ütleb, siis vastan: 'On ülimalt tore sind aidata' või midagi sarnast. Nii on.

Monday, May 18, 2015

Kleidid

Täna läks Athena üle pika aja ilma kleidita kodust välja. 
Olin päris üllatunud hommikul, kui ta sellise otsuse tegi. Pole vist kirjutanud, et vähemalt pool aastat pole mina saanud sõnagi kaasarääkida sel teema, et mida meie preili endale selga võiks panna. No muiduig olen ma mõneti vastutav tema garderoobi sisu eest ning vahel panen sinna riideid juurde ning siis võtan jälle (enamasti salaja) väikseks jäävaid riideid ära. Aga kui tahan, et Athena mingil päeval just kindlasti mõnda riide-eset EI kannaks, siis on kõige parem seda talle hommikul selga panemiseks pakkuda. No muidugi väljaarvatud ta lemmikriideid, neid kannab ta hea meelega tavaliselt ka siis, kui ma neid talle pakun. 
Aga selle riiete valimise tulemusena on Athena vähemalt pool aastat kandnud iga päev kleiti. Ja see on tegelikult nii armas. 
Olgem ausad, ma ise suhtun kleitidesse suhteliselt skeptiliselt. Eriti pole viitsinud neid kunagi Athenale selga panna. Nii tüütu riide-ese. Kui titt oli nii väike, et alles siputas, siis jäi ju kleidisaba mähkmete vahetamisele ette. Pealegi talvel külmaga oli ikka hea, kui jalas olid korralikud püksid ja mis seda tilulilu sinna ikka veel peale panna. Siis tuli roomamise aeg - no ette jääb ikka kleit. Nii ka püsti ajamisele ja kõndimisele-kukkumisele ja esimestele kõrguste avastamistele. Ehk siis - minu meelest on kleit (ja seelik) väikelaste puhul kõige tüütmad riide-esemed. Aga. Tänu tüdrukute vähesesule meie lähimas suguvõsas ja Mike-i poolsete sugulaste peenete lasteriiete lembusele (Mike-i "poolõe" tütar on just poolteist aastat Athenast vanem), siis on neid kleite ikka tekkinud tal kappi. Ja eks ma ise olen ka siin-seal kohanud ja juurde ostnud. 
Ja tegelikutl on ikka nii armas, kui väike tüdruk kannab kleite. Athenale endale meeldivad just tumedapõhjalised Roosade ja lillade lilledega. No päris sellised ta valikus just alati pole. Aga kui üks Mike-i sõber Thomas oli külla tulemas, siis Athena rääkis ennem pikalt, kuidas Thomas toob talle just sellise kleidi... no nagu arvata võib, siiski ei toonud ta mingit kleiti :)




Friday, May 15, 2015

Sünnipäevahommik

Ja ongi 2 aastat seda päikesekiirt meiega!  Täna hommikul vaatasin teda ja mõtlesin, et küll ma ikka olen õnnelik inimene, et mul selline armas inimene igapäevaseks kaaslaseks on. Ta on lihtsalt nii vahva! Igatpidi.
Eule tegin torti. Minu toortordikatsetus. Tuli välja selline:
 Hommikune küünaldepuhumine sassis peade, voodite ja olemisega:

  Ja sõime muidugi ka. Laste arvates oleks võinud pealmise pähklikreemiga piirduda. Minu arvates, sobis õunakiht ka, aga alumine pähkli-rosina põhi oli küll liiast. Ning magus oli ka - liialdasin datlitega. Aga teinekord siis teab ja süüa saab ju ka vaid paremaid palasid koogist :).

Lasteaeda meisterdasin puuviljavaagna. Inspiratsiooniks sai Ennu selle aasta lemmikuim laul, mis tal just tänu lasteaiale tekkinud. Kuulata saab siit: Lilla snigel. (laul on teost, keda laps tahab pihku võtta ja kallistada). Vaagen sai selline:


Ja kingituseks. Muusikat. Ehk üks tore Hohner. Ja raamat ikka ka, klassikaliselt. Raamatuks sai Pelle Svanslös - Rootsi klassika. Muusikat kuuleb siit teiste uneseguste nägude vahelt:
Ja siin Athena juba tantsib selle mõnusa muusika saatel (no teda pole küll näha, aga kuulda ju küll :)):

Tuesday, May 12, 2015

Õppida iga päev midagi uut!

See on minu uus moto.
Eile hakkasin näiteks statistikat õppima. Sellisest toredast kohast nagu Coursera (https://www.coursera.org/). Leidsin ühe päris algajate kursuse, aga algusesks ja meeldetuletuseks see vist ongi hea. Kuigi ma kahtlen, et kas jaksan lõpuni võtta seda kursust. Liigub ligia aeglaselt edasi. Samas on jällegi toredam ja süsteemsem, kui lihtsalt mingit on-line või paberkandjal õpikut lugeda. Saab teiste õppijatega foorumis arutada ja õppejõule küsimusi saata. Ja teste tehakse ka, et kas ikka saan päris õigesti aru, millest jutt. Tore!
Ja siis on vaja veel õppida oma rulaga sõitma. Selle sain juba sügisel sünnipäevaks, aga vaid paar korda olen proovinud. Uhuu, kiirused on veidi hirmutavad ja ka see, et kätega pole kuskilt kinni hoida. 
Ja plaane on veel palju. Õppimine on tore! Tuleb üks õppimise suvi!

Monday, May 11, 2015

Korkeasaari

Käisime eile esimest korda Helsngi loomaaias. Mina ja lapsed ning paar üks tore ema oma kolme lapsega oli veel kohal ;). No eks neid emasid ja isasid ja lapsi oli seal rohkemgi. ûhega oli lihtsalt kokku lepitud, et läheme :).
Nii tore oli. Oleks teadnud, oleks juba varem sinna oma sammud seadnud. 
Väga vahva väike loomaaed, mis pigem meenutab Skansenit kui Tallinna mastaabset monstrumit. No tegelikult pole ma viimases ka ammu käinud ja ei tohiks kritiseerida. Ehk suvel jõuab ka sinna. 
Linnud olid agressivsed. Ja neid oli palju. Paaride ja pesade aeg. 
Athenale jättsid kustumatu mälestuse lõvid.
Mulle meeldis kõige rohkem kaamel. Aga noh, tegelikult oli ju ägedaid loomi veelgi. Karu. Piison. Ahv. 




Väga mõnus saareke ja täitsa paras jalutuskäik seal käru ja käruta. saabusime kell 11 ja lahkusime kell 15.30, siis jäi Enn lõpuks sügavalt unemaailma (tavaliselt on ta selleks ajaks ammu lõunaunest ärkvel, aga nädalavahetused on muud, kui tavalised lasteaiapäevad. Ja magama ei saanud jääda ju ka igasugu muude atraktsioonide pärast:




Kui kellelgi soovi Helsingis loomaaeda minna, siis võime alati kampa lüüa, arvan ma. 

Tuesday, May 5, 2015

Migreerumisest

Vaatan uudiseid ja mõtlen.
Ma elaks küll hea meelega Malmös. Rootsi on tore riik ja tegelikult isegi vahel igatsen sinna tagasi. Isegi rohkem, kui Eesti. Mitte, et siin halb oleks mul (mõnel on), aga lihtsalt Rootsi mulle meeldib. 
Ja Malmö on tore linn. Nii mitmekesine, nii huvitav ja mõnus kliima ja meri ja pöörlev torso ja pikad linnaliinibussid.
Sitsiilias elaks ka. Seal võiks olla suvila. Hea toit ja veelgi mõnusam kliima. Oleks paat, siis käiks merel inimesi välja püüdmas. Seal pidi neid jaguma. Ära ei sööks, vaid laseks maale saabudes lahti.
Aga kuhu neil minna?
Jah, tegelikult ise migreerujana, immigrandina, emigrandima arvan, et Euroopal peaks tõesti olema ühtne väljaspoolt tulevate põgeike, migrantide poliitika. Malmö on ju piirist kaugel ja Rootslastel on see vana humanitaarususe traditsioon, mida ka mina väga hindan. Hindan, kuigi tean, et seljataga ja koduseinte vahel võivad rootslased olla väga rassistlikud ja ülbed, siis viisakust neil seda avalikult mitte välja näidata, jagub.Ja see viisakus mulle meeldib ka, kuigi vahel ajab närvi.
Aga Sitsiilia pole küll milleski süüdi, et ta Itaaliale kuulub. Ikka tullakse ju Euroopasse. Kuvand on Euroopa hea elu. Vähemalt kamerunlased eristasid Eurioopast heal juhul Saksamaad ja Inglismaad, mul oli Euroopa, kuhu tung suur.
Ja Eestisse. Ma isiklikult arvan, et eestlastele kuluks ära küll üks paras ports karvaseid ja sulelisi. Olgem ausad, need hirmud, et kõigil tumedanahalistel on HIV ja kõik burkad katavad terroriste jne, on ju aegunud ja labased. Kes seda ei teaks? Vähemalt noorem põlvkond Eestlasi on piisavalt ringi käinud, maailma näinud või vähemalt raamatuid ja internetti lugenud, et olla piisavalt avatud. Teiste suhtes. Veidi rohkem immigrante oleks mõnus värskendus ses konnatiigis. Ja avardaks inimesi. Teeks neid paremateks. Annaks võimaluse näha midagi laiemat kui enda ninaesist ja see tuleks kohe nina ette kätte.
Ja olgem ausad. Kui Eesti avakski ennast rohkem, kes siis tuleks? No ikka väga vaprad esimesed, tulevad ja ma arvan, et neid ei tule kohe kindlasti mitte hordide ja laagrite viisi. Ja kui tulebki, siis tulgu! Tere! Welcome to Estonia! (see slogan vist küll enam ei tööta, olen kuulnud samadest uudiste allikatest, kus põgenikestki räägitakse...)
Jah. Immigrant räägib immigrantide nimel.

Nojah, Samas meenub lõik kunagisest vestlusest ühe onuga Limbe rannas.
Mina: Miks te, kamerunlased, tahate ära Euroopasse, USAsse, Kanadasse, jne? Samas olete ju nii suured patrioodid ja väärtustate meeletult oma pere ja lähedasi. Miks siin pole hea?
Onu: Inimestel puudub usk enesesse. Et nad suudaksid oma elu siin paremaks teha. Et nad oma tegevusega suudaksid siin midagi muuta. Riik on korrupeerunud. Kui keegi tahab midagi muuta, siis on vaid oht, et ta astub kellegi kannale. Parem on mitte oma eluga riskida ja proovida elada mujal.
(no täpseid sõnu ma ei mäleta, aga jutu mõte oli selline)

Kui me, eurooplased, suudaks hoopiski aidata muuta seda korruptsiooni ja eneseusu suhet seal... Vot see oleks vast saavutus! 

Saturday, May 2, 2015

Vihmametsas

Tere hommiust!
Kell on pool kaheksa ja mina olen juba ärkvel. Täitsa vabatahtlikult. Ja kõik teised magavad. Juba käisin õues prügi viimas ja veidi meie majadetagust metsatukka nautimas. Päike särab ja taevas pole ühtegi pilve. Õhk on imeline!
Aga olen mitu päeva koos lastega magama jäänud, nii et nüüd olen värske ja rõõmus. Viimastel päevadel on saanud korralikult magada!
Aga teemast.
Eile käisime lastega veidi metsas. Ühe sama väikese järve ääres, kus juba kuu aega tagasi ka uitasime. Se on mõnus koht. Ning järv on just parajalt nii suur, et jaksame tiiru ümber ära teha. Erinevus aprilli algusest oli see, et polnud enam lund ja et seal toimus mingi jooksuüritus, ehk siis rahvast jagus, aga puid oli ikka rohkem. 
Enn nautis eriti metsaskäiku. Teda oli rajal õige vähe näha. Ikka müttas kuskil põõsastes ja puude all. Athena polnud nii entusiastlik ja tahtis ikka käest kinni hoida, kuigi hiljem ta ka sulas ja võttis Aeneasest eeskuju. Athena oli ka pärat kodus hirmus väsinu ja mõtlesin, et peaks talle vist mingi vitamiinikuuri tegema. Vaatame seda asja.
Pooel matka peal hakkas vihma sadama. Ja üha tihenes ja tihenes see sadu. Olin laste kummiriided autosse jätnud, aga õnneks olid neil (ja mul) päris korralikud hilbud seljas ning läbi tuli vaid natuke. Pealegi, istusime suure osa vihmast ühe trenniatribuutika peal katuse all ja tegime piknikku. See oli tore! Pärast oli vajadus muidugi lausvihmas ka trenni teha, aga sellestki polnud midagi, see oli lõbus. 
Sadu jätkus, muidugi, terve pärastlõuna ja õhtu ja öö... Seetõttu on täna ka eriti mõnus ja hästilõhnav hommik. Maa on veel märg ja puhas ning taevas on sama puhas. Imeline!





Friday, May 1, 2015

Volber

Seekord jäi kõik traditsiooniline must vaatluse kaugusele. 
Linn oli juba õllevines, kui lastega kell 6 metroosse suundusime. 
Päeval möllasid tudengid ringi, kui lõunapausi asemel jalutamas käisin. Organiseerunud tudengid kannavad siin töömeeste tunkesid, mis erinevate ürituste embleeme täis õmmeldud. Eks see ole üks gruppi kuulumise uhkuse teema, aga mul tekkiks küll tõrge neid tunkesid selga ajada. Olgugi et Tartus mulle need tudengiorganisatsioonid mekki mööda polnud, siis tegelikult oli/on see viisaka riietuse, seeliku ja ülikonna nõue neis päris tore, eriti, kui võrdluseks on need tunked siin Helsingis. 
Käisime ka lastega ühel "kaota-oma-laps-ära" ürituse, mis leidis aset lasteaia lähedal mänguväljakul (Leikkipuisto). No ma põgenesin sealt kiiresti, kui olin juba mitmendat korda Ennu ja Athenat taga ajanud ja seletanud, et ei tohi üksteisest kaugele minna. Uh. Sundusime ühele teisele, aiaga ääristatud mänguväljakule, kus lapsed said oma jooksuisu täis joostud ja ronimise isu täis ronitud. Ka ise sain liu laskmise isu täis lastud (ihih), sest Enn organiseeris mind temaga koos liugu laskma. 
Volbril jagatakse/ostetakse lastele siin mingi looma, muinasjuttu või muu tegelase kujulisi pildiga õhupalle. Neid oli tore eemalt vaadata, aga koledus (jällegi) hirmutas mind. õnneks lapsed endale neid ei nõudnud ja leppisid tavalise õhupalliga, mis said lasteaiast kaasa. 
Lasteaias oli kostüümipäev. Athena oli draakon ja Enn liblikas. Alguses arvasin, et on vastupidi, aga kuna liblika "kostüüm" koosnes vaid tiibadest, siis Athena tegi hommikul korrektuurid ja sai ise draakoniks. Draakoni kostüümi ostsin neile mõni aeg tagasi. See on tõesti tore. 
Meie naabruskonnas oli suur grillfest. Pea kõik naabrid olid oma imetillukestele muruplatsidele grilli üles pannud. Lõhnu jagus igale poole. Õlle joodi, muidugi, ka. No me seda ei teinud, jäime vaatlejateks.
Näe, Enn sai ikka ka korraks draakoniks. Küll veidi segaduses...