Pole tänu väärt!

Mul oli laste jaoks porgandeid kaasa võetud, et pikka koduteed (see kulgeb meil ikka ümber puude, treppidest/redelitest üles ja alla, liumägedest alla, liivakastidest läbi ja veel veidike metroos) "lühendada". Athenale meeldib kotti enda käes hoida ja jagada. Enn nõudis ja Athena jagas siis talle. Mina kõrval "tõlgin" nende omavahelist vestlust inimkeelde, et siis saaksid ka selgeks, mida sellistel puhkudel kõnes kasutada.

- Athena, Aeneas palub sult porgandid. Palun anna porgandit Aeneasele

- Aeneas, said porgandi kätte, nüüd ütle Athenale 'aitäh' ka. 

Enn ütlebki ilusti: 'Aitäh!'

Athena ütleb selle peale 'Welcome'.

- Eesti keeles ei öelda 'welcome', eesti keeles öeldakse: 'Pole tänu väärt!'

Ja siis ehmatasin selle imeliku väljendi üle ja pidin kohe lisama:

- Kuigi tegelikult on küll tänu väärt. 

Mis mõttetu ja isegi ebaviisakas tagasihoidlikkus nagu ei osataks teise inimese tänu(sõnu) üldse hinnata. Valehäbiga käiakse ringi - 'ah, et mis ma siis niiväga tegin'. Inglise keeles öeldakse: 'You are the most welcome' - 'Su tänu on igati teretulnud ja vastu võetud'. See on ju nii tore ja nii armas. Ja kõigil on hea tunne. Mitte mingi 'Pole tänu väärt!', mis pigem tekitab piinlikkust ja kohmetust, et kes ja miks üldse teisele midagi head tegi või soovis. 

Tuleb meelde ka paar juhust, kus eestlased on kasutanud seda 'Welcome'-it inglise keeles piinlikkult ja valesti. Näiteks, et pärast korraldatud üritust tänab korraldaja teisi fb vahendusel kohale tulemast ja osalemast. Ning vastatakse: 'you are welcome', selle asemel, et vastu tänada hästi korraldatud ettevõtmise eest. Jälle piinlik neil, kes näevad ja loevad.

Mingi valehäbi ja piinlikkus ja enese alandamine. Selliselt ei taha ma ju isegi elada, rääkimata sellest, et ei taha seda lastele. Nii, et kui keegi mulle edaspidi 'aitäh' ütleb, siis vastan: 'On ülimalt tore sind aidata' või midagi sarnast. Nii on.