Mul on laupäeva hommikutega selline armastan-vihkan suhe.
ûhest küljest on mõnus, et ei pea tegema läbi sellist tavahommiku-rutiini. Lapsed üles, hommikusöök, metroosse, lasteaeda, raamatukokku... Et ongi selline mõnus aeglus.
Samas. Nädala sees mõtlen alati sellele, kuidas laupäeval või pühapäeval läheme väljasõitudele, mingitele toredatele üritustele, uusi kohti avastama jne. Reaalsus on aga see, et kuigi vahel suudan ka meid mobiliseerida ja tõepoolest kuhugi minna, siis sageli kohe üldse ei viitsi. Ja siis ongi selline tunne, et justkui peaks minema ja midagi toredat tegema, ege kodus on ju ka mõnus vedeleda. Nädala sees pole siin ju päevasel ajal peaaegu üldse saanud olla. Ja siis passimegi toas, kuigi õues sirab imeline päike.
Täna jälle nii. Tahtsin lapsed ühte Helsingi tallu loomi vaatama viia, aga kuidagi on juba käes aeg Enn magama kussutad... Uh. Päev jälle raisatud, hommik jälle raisatud
Aga noh, mis siis ikka. Tuleb pärastlõunast kinni haarata ja miskit siiski korda saata. Lubatud autosõit alaku, Enn juba nõudnud seda mitu päeva.
No comments:
Post a Comment