Papit näeme ju tegelikult suhteliselt harva. Vahel on juhtunud, et Tallinnas käies pole tema poolt läbi käies lapsi kaasa võtnudki. Moosi järgi käin Nugalas küll, alati.
Aga kui Aeneas telefoniga mängib, siis ta helistab miskipärast alati Papile.
Ja kui eile õhtusöögi ajal lastele rääkisin, et homme lähme pärast lasteaiapäeva laevaga Tallinnasse ning sööme õhtusööki Papi juures, siis tegi Aeneas ette eriti magusa naeratuse, ronis tooli pealt alla, lippas esikusse ja pani juba mütsi pähe - hakkame aga kohe minema!
Eelmine kord Papi juures käies oli ka lahe. Saabudes magas Enn autos veel tükk aega, kui üles ärkas, siis panin talle kummipüksid jalga, et ta saaks veel veidi ilusa ilmaga õues mängida. Aga tema lippas kohe toa poole ja muutkui küsis: 'Papi? Papi?' Ja kui toas pikutava Papi leidis, siis oli rõõm suur!
No eks ta veidi pelgab ka. Nagu kõiki võõramaid ja keda pole ammu näinud. Ikka on parem eemalt jälgida. Veidi distantsi hoida. Aga ta olek on Papiga seoses kuidagi eriti helge ja hell.
Athena aga ronis tookord rõõmsalt Papi juurde voodisse ja nõudis muinasjuttu. Seda ju voodis olles räägitakse. Ja tuli ka - klassikaline Punamütsike oma õõvastavate detailidega. Papi ikka üritas fakte siluda, kui nägi Athena hirmunud ilmeid - vähemalt nii mulle teisest toast kuulates tundus.
Ootame juba seekordset seiklust koos Papiga!
No comments:
Post a Comment