Monday, February 23, 2015

Barney

Ma küll viimasel ajal üritan lastega koos olles rohkem mürada, aga vahel vaadatakse arvutist multikaid ja laste saateid ikka ka. Lapsed tunnetavad, et see privileeg ja nuiavad ikka palju, aga ma püüan endale kindlaks jääda - üle tunni päevas vaadata ei tohi. Vist :).
No, aga mida siis vaadata.
Ma olen vist kirjutanud, et vaatame multikaid erinevates keeltes. Ja üritan ikka originaalkeeles asju vaadata. Kui Teletupse, siis ikka inglise keeles, kui Pipi, siis ikka rootsi keeles ja nii edasi. See on tegelikult hea viis, kuidas laste sõnavara täiendada, ma arvan. Väljendeid on Athenale külge jäänud ja Ennule ka: "Big Hug" (Teletupsudest :)).
Aga üks laste programm on mu vaieldamatu lemmik, mida soovitaks kõikidele alla 10 aastastele lastele (vanematele ehk juba liiga lapselik) näidata, kellel vaja inglise keelt õppida, harjutada, kuulda. Mitte ainult mitmekeelsetele nagu meie pere vaid ka näiteks neile, kes algklassides inglise keelega alustavad... See on Barney!
Kui Teletupsud on inglaste pärusmaa ja räägitakse Inglismaa pudikeelt, siis Barney on Ameerikast. Teda teavad vast kõik umbes alla 40-aastased ameeriklased, kuna eetris olnud juba 90ndate algusest saati. Ja ta on väga pop seal!
Miks ta mulle meeldib:
- seal on alati positiivne sõnum
- kõik räägivad hästi selget keelt (erinevalt teletupsudest :))
- palju laule hoogsate meloodiatega - superhea keeleõppeks mu meelest
- alati on teemaks viisakus, sõprus ja teistega arvestamine. Õpetatakse baasväärtusi!
- väärtustatakse mängu, fantaasiat ja tuju on alati lõbus
- saab ideid, mida lastega ka kodus teha - rollimängud, meisterdamiseks, laulmiseks... mida iganes...
 
Ja youtube-s on neid nii palju erinevaid, vaata ja vaata! Aga mitte üle 1h päevas!!!! :D
 
....
Barney shows us lots of things
Like how to play pretend
ABC's, and 123's
And how to be a friend
Barney comes to play with us
Whenever we may need him
Barney can be your friend too
If you just make-believe him!

Friday, February 20, 2015

Burks maitseb

Athena nägi burksi reklaami.
- Mulle maitseb küll burks.
Mina kommenteerisin:
- Aga mulle ei maitse.
Athena mõtles natuke ja ütles:
- Aga sa pead proovima, järsku sulle siis maitseb.
Pidin kahjuks tunnistama, et ma olen proovinud ja ikkagi ei maitse. Õnneks Athenale ka mõni toit ei maitse ja sain sellega paralleeli tõmmtes talle selgeks teha, et kõigile ei peagi kõik asjad maitsema. Siis ta nõustus, et ei pea ma seda burksi sööma, kui ei taha.  
Itsitada sain ka.  

Thursday, February 19, 2015

Keel

Viimasel ajal on hakanud häirima, et ma keeli ei oska.
Eelkõige oma emakeelt. Lastega rääkides jään sageli toppama ja mõtlema, et kuidas nüüd mida ütlema peaks. Ma ei tea, kas oma keelekeskkonnas elades  seda probleemi poleks... Vist ikka oleks, kuna mul see eesti keel alati veidi longanud. Aga ei taha ju laste kuuldes valesti rääkida. Eriti praegu, kus Athena haarab iga sõna ja väljendit ning Enngi väga maha ei jää, kuigi tema puhul on praegu käibel mingi eriti naljakas segapudru kolmest keelest. Eks saab tulevikus selgemaks. Ma tahan muutkui rääkida ja rääkida nendega, aga keel läheb sõlme liigagi sageli ja mõni spetsiifiline sõna vahel lihtsalt ei tule meelde. Näiteks ehitusmasinate valdkonnast - meil tehaks metroojaamas remonti ja seal palju põnevaid masinaid igal hommikul üle vaatamiseks.
Siis on see inglise keel. Seda räägin ju väga tihti. Igal päeval.  Aga kui olen väsind, siis tunnen, kuidas ei jaksa korrektsusele rõhku panna. Ja sõnad ei tule meelde. Ja Mike on hakanud mind üha rohkem ja rohkem parandama. Ega ta ju ka ei taha, et lapsed õpiksid valesti ütlema, sest tahes-tahtmata õpivad nad ka inglise keelt osaliselt minult. No see on ju tänuväärne, mis Mike teeb, aga kui need on sellised lihtsad mineviku vormi, he/she, või was/were kasutamise parandused, siis on ikka hale küll.
Rootsi keel. Mida rohkem lapsed lasteaias käivad, seda rohkem tahaks ise ka osata. Ja mind tegelikult üllatab kui palju on Helsingis rootsi keelt. Kasvõi lihtsalt tänaval kuulda, rääkimata keeleseadusest tulenevatest nõuetest. Meil käib  ka rootsikeelne ajaleht, mida aeg-ajalt jõuan lugeda. Hiljuti lõpetasin oma esimese rootsikeelse raamatu lugemise, mille tõesti kaanest-kaaneni nüüd läbi sain (ükskord varem alustasin ka sama raamatuga).
Peaksin vist sama raamatu ka soome keeles ette võtma, kuna soome keele oskus on mul ikka ka suht 0-lähedane ja raamat oli ju Paasilinna Jäneseaasta. Nii mõnus lugemine! Kuigi aru sain ehk 60% :). Jah, soome keel. Tahan osata.
Tahtmisele lisaks peaks vist kuidagi tegutsema ka selles suunas. Eks näis.

Sunday, February 15, 2015

Aksessuaare

Meil on nüüd uusi aksessuaare.
Kõigepealt Athenal, aga me teisedki ei jää solidaarsuse tõttu kõrvale... 

Sel nädalavahetusel sai siis esimest korda neid pidevalt ees kantud. Eelmisel teisipäeval saime kätte, aga ei tahtnud Athenale neid veel lasteaeda kaasa anda enne, kui tal tekib põhjalik arusaam, et prille teistele mängimiseks anda ei tohi. Nüüd tal see vast enam-vähem selge, tänu Aeneasele, kellel ka selge, et prillid on nagu hambahari - igaühel oma. 
Täna käisime õues ka. No ma olen ikka täielik võhik prillide vallas. Minu meelest lihtsalt tohutult ebamugavad vidinad, isegi päikseprillid mulle ei meeldi. Kannatasin tänase päikselise lumesära ilmaga need prillid õues ära. Athenat tunduvad need aga üldse mitte häirivat ning ta saab ja julgeb sama moodi mütata, ronida, tantsida ja hüpata nagu ikka. See on supermõnus! Õues ainult paaril korral libedaga kukkudes tahtis prillid eest ära võtta, aga vist seetõttu, et nägime ühte teist jääl kukkunud last, kes kohe päikeseprille eest kiskus. Libe oli tõesti. Õueski sai kindluse peal turnitud ja karusselli peal trallitud ja muudki nalja tehtud... 

PS: Sellel viimasel pildil on võsa taga näha meie punaste majade kogumit. Ühes elamegi :). 

Thursday, February 12, 2015

Sõda ja selle põhjused

Nojah. Ikka jälgin ju. Tegelikult  see teemaks me koduseinte vahel pea iga päev.
Aga siin üks huvitav artikkel, neile, keda Ukrainas toimuv külmaks ei jäta:

http://voxukraine.org/2015/02/10/ukraines-proxy-war-against-the-soviet-union/

Mis arvate?

Jalutamine

Detsembris läksid me laste kärul kummid katki. Ja siiamaani pole uusi kumme leidnud. Tegelikult pole otsinudki. Veidi vaid mõelnud selle peale. 
Aga käru oli vaja.
No ikka selleks, et ma ei peaks metroos piletit ostma. Lastekäruga sõit on ju tasuta, kui lapsed ka seal sees istuvad. 
Veel selleks, et hommikul ikka metroojaama jõuda ja mitte laiali joosta. Ükskord provisin minna lasteaeda ilma käruta. See võttis palju aega, kuigi tavalisi kõnnitavaid vahemaid vähendasin hulgaliselt. Kodu juures läksime bussile, siis metroosse ja siis veel trammile. Tavalisele 40e minutile pidin sama palju veel juurde lisama. Lisaks veel meeletu stress.
Kui lähen lastega välja ja käru ei võta, siis kuuluvad minu repliikide hulka enamasti sellised laused:
- Aeneas, ei tohi üksinda ees ära joosta! Oota palun meid! Seal sõidavad autod, ei tohi autoteele minna!  
- Athena, palun tule juba! Ma ei saa sind järgi oodata, sest Aeneas jookseb ees ära. Ei tohi maha jääda, me peame koos minema!
Athena repliikide hulka kuuluvad:
- Oota mind!
Aenease repliikide hulka kuuluvad:
- Hihihiiii (ja sinna lisandub veelgi kiirem samm)

Õnneks on siin meie piirkonnas ka alasid, kus üks osapool saab piisavalt (eest ära) joosta, ilma, et autode või muu ohtliku vahele sattuks ning teine saab maas vedelevaid kivikesi, oksakesi ja oma aeglast sammu nautida ning ei pea pidevalt järgi ruttama. Ja mina saan siis rahulikult hinge tõmmata, ega pea pidevalt ühes või teises suunas sööste tegema. 

Samuti on mõnus käia jalutamas lastega eraldi. Athena on tõeline detailide märkaja ja temaga võib vabalt 200m läbimiseks kuluda kasvõi tund. Aeneas tahab aga muutkui teada, mis on nurga taga. Muidugi on ka kohti, kus ta tahab pikemalt peatuda ja mütata (mõni sillake või pallimänguplats või vaadata töömehi, kes maja ehitavad või mõnda roosas kombes last...), aga enamasti kihutab ta ikka hoogsalt edasi, et näha mis on käänaku taga. 

Aga käru kummide parandamisega pole ju tegelenud ka selle pärast, et saime hoopis uue käru. Kasutatud, aga lahe ja aus: 


Tuesday, February 10, 2015

Mulle meeldib rootsi huumor

Ma olen vist põhjamaalaseks saamas.
Vaatasime paar päeva tagasi Mike-iga Rootsi Melodifestivalen-i esimest saadet. See on nagu Eesti Laul, aga Rootsis tohutult populaarne ja pigem selline siseriiklik Eurovisioon.  Lavastus on sageli ägedam kui Eurovisioonil endal. Terve Rootsi vaatab!
Ja siis ma mõtlesin, et Rootsi huumor on ikka nii muhe ja lahke ja tore.
Jätab nii helge mulje ja on tõesti naljakas. Ei ole mingit ärapanemist nagu (minu meelest) Eestis pigem kombeks on. Nii kerge ja helge ja ikka naera kasvõi ribadeks.
Mulle meeldib nii.

Monday, February 2, 2015

Käisin Tartus

Nojah.
Kui päris aus olla, siis olen ju alates eelmise aasta maist pea igal kuul korra Tartus käinud. Täitsa imelik, kui lähedal see tegelikult on Helsingile. Jõuabki niimoodi kiired tiirud ära tehtud pea iga kuu. 
Kui vaid jõuaks seal ka kellegagi kokku saada ja veidi juttu puhuda.. Olen eesmärgiks võtnud, et vähemalt ühte vana sõpra peab selle aja jooksul nägema, ükskõik kui lühikest aega ma seal ka olen. Eile oli mul Tartus oldud aeg kokku 4h ja 30 minutit. Selle aja jooksul sai isegi niii palju asju ära teha, et pärast kais pea ringi.
Efekt oli vist ka selles, et käisin ilma lasteta ja siis liigub aeg ikka hoopis teises dimensioonis. Jõuabki palju! No see ei ole muidugi kuidagi negatiivselt öeldud, et lastega midagi ei jõua... jõuab küll ja tore on ka, aga siis mõtleb ikka 80% mu ajust, et kuidas neil tore, hea ja lõbus oleks ja enda tahtmised jäävad selgelt tahaplaanile.
Nüüd sai täitsa pikalt Pillega (ja Maiaga) lõunatatud ning Avetki (ja Ilmarit) nägin. Ja meiega kohvikusse sattusid veel mitmed vanad toredad näod, keda oli naljakas oma lastega koos näha. Nii vahva, kuidas kõigil olid minu mälu järgi tavapärased õlleklaasid asendunud põnni ja kohvitassiga :). Muidugi kohtusin veel tänaval punktist A punkti B minnes vähemalt kahte vana sõpra/tuttavat ning õnneks oli mul ka piisavalt aega nendega juttu rääkida. Lisaks sattusime veel Pillega (Ave juba teadis, mis ees ootab) ühe reklaamiklippi filmimisse. No ma üldse ei pahanda, kui meie loppis näod ja kokutamine sealt hoopis välja jäetakse... :). 
Nii, et mul oli täitsa tavaline Tartu päev, kus alati on veidi ootamatuid kohtumisi ja juhtumisi, mis jätavad sellise mõnusa ja positiivse tunde ja olemise.  Küll on tore vahel Tartus käia. Kuigi ma soovin, et mul seda kohustust enam ei oleks, siis on ikkagi alati tore olnud seal veidi aega veeta.