Nojah.
Kui päris aus olla, siis olen ju alates eelmise aasta maist pea igal kuul korra Tartus käinud. Täitsa imelik, kui lähedal see tegelikult on Helsingile. Jõuabki niimoodi kiired tiirud ära tehtud pea iga kuu.
Kui vaid jõuaks seal ka kellegagi kokku saada ja veidi juttu puhuda.. Olen eesmärgiks võtnud, et vähemalt ühte vana sõpra peab selle aja jooksul nägema, ükskõik kui lühikest aega ma seal ka olen. Eile oli mul Tartus oldud aeg kokku 4h ja 30 minutit. Selle aja jooksul sai isegi niii palju asju ära teha, et pärast kais pea ringi.
Efekt oli vist ka selles, et käisin ilma lasteta ja siis liigub aeg ikka hoopis teises dimensioonis. Jõuabki palju! No see ei ole muidugi kuidagi negatiivselt öeldud, et lastega midagi ei jõua... jõuab küll ja tore on ka, aga siis mõtleb ikka 80% mu ajust, et kuidas neil tore, hea ja lõbus oleks ja enda tahtmised jäävad selgelt tahaplaanile.
Nüüd sai täitsa pikalt Pillega (ja Maiaga) lõunatatud ning Avetki (ja Ilmarit) nägin. Ja meiega kohvikusse sattusid veel mitmed vanad toredad näod, keda oli naljakas oma lastega koos näha. Nii vahva, kuidas kõigil olid minu mälu järgi tavapärased õlleklaasid asendunud põnni ja kohvitassiga :). Muidugi kohtusin veel tänaval punktist A punkti B minnes vähemalt kahte vana sõpra/tuttavat ning õnneks oli mul ka piisavalt aega nendega juttu rääkida. Lisaks sattusime veel Pillega (Ave juba teadis, mis ees ootab) ühe reklaamiklippi filmimisse. No ma üldse ei pahanda, kui meie loppis näod ja kokutamine sealt hoopis välja jäetakse... :).
Nii, et mul oli täitsa tavaline Tartu päev, kus alati on veidi ootamatuid kohtumisi ja juhtumisi, mis jätavad sellise mõnusa ja positiivse tunde ja olemise. Küll on tore vahel Tartus käia. Kuigi ma soovin, et mul seda kohustust enam ei oleks, siis on ikkagi alati tore olnud seal veidi aega veeta.
No comments:
Post a Comment