Imelik jaanuar

Kuidagi palju muutusi on olnud viimasel ajal. Tavaliselt ju ikka antakse palju uusaastalubadusi ning siis jaanuar on see ainuke kuu, kui neid lubadusi ka ehk täidetakse, aga sel korral ma nagu ei lubanud enda arvates midagi, aga siiski on nii palju teist moodi. 

Ma hakkasin teed jooma. Tegelikult siis ikka taimeteesid, mitte päris teed. See sai alguse sellest hetkest kui üks pärastlõuna istusin kodus ja vaatasin, kuidas mu viiendat kohvitassi käes hoidev käsi väriseb. Õnnestus see kohvi siis ikka kraanikaussi väristada ja enam pole ma üle kolme kohvi päevas joonud. No päris ilma olen ka saanud ühel päeval, aga siis oli õhtuks selline peavalu, et keera pea otsast ära ja vista aknast välja lumme. Vaatame, kuidas see võõrutamine edaspidi käib. 

Lapsed on koguaeg haiged. No tegelikult on siiski üks laps koguaeg haige, kordamööda. Silmapõletikule järgnes palavik, nii umbes 39+ kraadi ja vähemalt kolm päeva järjest. Athenal oli täna kolmas päev. Vaatame, mis homme saab. Aga haiged on nad osanud ikka olla nii, et üks on haige, siis on nad ühe päeva koos terved ja siis jääb teine, siis üks päev koos terved ja siis võtab esimene uue haiguse käsile. Ootame järgmist!

Ja selle eelmise mõttega seoses olen ka järjekordselt avastanud kui raske on olla haige lapse ema. No lihtsalt ei saa mitte millelegi muule mõelda. Eile üritasin raamatukokku tööle minna, aga tulin poole tee pealt tagasi, et haige Athena kõrvale voodisse pugeda ja ta kassu võtta. Missiis, et Mike oli ju kodus tema eest hoolitsemas. Ma poleks ikka suutnud asjalik olla. Töö peab ootama, kuigi see veniv tähtaeg ei tekita ka muud kui stressi...  

Veel. Ma ei ole terve jaanuari kordagi FB vaadanud ja ei kavatse seda niipea uuesti teha. See kuidagi lihtsalt kujunes nii, et oo, mitu päeva pole vaadanud, aga mis sinna siis ikka.. ja nii edasi ja edasi... Kes tahab, teeb järelduse, et minuga peab muul viisil kontakti otsima ja ärgu pahandatagu, kui ma mõnele sõnumile pole vastanud. Hirmus tüütu on tegelikult, et FB saadab mulle pidevalt meilile mingeid teateid - "too ja see on postitanud miskit, sa peaks vaatama minema". Uh. Ei lähe ja isegi selleks ei taha sinna minna, et otsida kohta, kust need tüütuse-kirjad ära keelata. Ei lange sinna lõksu. 

Pime on. No võibolla see tingitud ka sellest, et ma ei saa haigete laste kõrvalt piisavalt õue, piisavalt enda asju teha, piisavalt puhata, aga selline hallus on hinges. Tahaks päikest!