Elu agulis

Mida märganud...

Tohutult värvikirev seltskond on siin. Pikad-lühikesed, paksud-peenikesed, lodevad-spordisõbrad (spordikompleks meil ju kohe siin ja sportlike kehasid liigub palju ringi), mustad-valged, puhtad-räpased, kained-purjus... No igasugu kraami leidub siin kompotis. Aga kuidagi muheda mulje jätab see kõik. Ja lahkeid nägusid on kuidagi palju. Või sattun ma ise kuidagi rohkem inimestele otsa vaatama kui kesklinnas elades... Täna purssisin arsti juures käies (silmapõletik on jõudnud minuni) ühe teise ootajaga rootsi keelt. Tema alustas vestlust. Ja tema rootsi keel oli minu omast märksa parem. Väga tore onu oli. Metroole mines möödun bussi peatusest, kus pea alati istub paar-kolm härrat ja reeglina nad ikka viskavad mõne tervituse või kommentaari. Veidi purjakil soomlased on muidugi teada-tuntud seltskonnalõvid. Meie majade grupis ütlen ikka kõigile "Hej" ja vahel kommenteerime ka halba suusailma. Nii on vahva.

Paar korda nädalas on metroo peatuses hommikuti pikad järjekorrad. Igasugu inimesi seisab ja tundub, et rivi ei liigu üldse edasi. No eks me näeme seda vaid paariks minutiks, sest metroojaama jõudmine on mul ju suurepäraselt planeeritud ning harva juhtub, et ma ei jookse käru ees ja higipiisad järgi rongile.  Aluses vaatasin küll, et nii imelik rivi - noored ja vanad, naised ja mehed - aga nüüd on ikka täiesti selgeks saanud, et metroojaama lähedal jagab üks kogudus vajajatele toidukraami ja eks need ole siis kõik need abivajajad. Aga alguses ei saanud üldse aru et nad väga abivajajad välja näeksid, täitsa tavalised inimesed. Selline reaalsus.  

Metroost rääkides. Eks see ole ka üks paras kirevuse laat. Ja me kolmekesi lisame sinna värvi, sest märkan sageli kuidas inimesed kasutavad Athenat ja Ennu oma naeruteraapiaks. Kui nad vahel metros kõva häälega karjuma pistavad, siis ma küll ei julge ringi vaadata, et reaktsioone näha, aga keegi pole veel tutistama tulnud õnneks. Metroos on minu jaoks huvitav üks inimtüüp, kes tegelikult ilmnes juba meie Helsingisse kolimisel ka trammides. Rootsi uudissõnade nimekirjas on selle tüübi nimetuseks 'mobiili-zombi'. No ega neid ei ole kaua huvitav jälgida, aga üllatavalt sarnased on küll - just näoilmed, suu liigutused, kulmukergitused ja vahel ka itsitused. Pea asend muidugi ka, kui nad metroos istudes/seistes oma mobiili kohale kummarduvad. Lahe seltskond.

Lähedal asub ju ka Itäkeskus oma tohutute angaaride ja poodidega. Käinud olen, aga kõikjale kindlasti jõudnud mitte. Siiski, põhiangaari taga on ka üks vanem tore kaubanduskeskus, mil nimeks Puhos. See koht mulle meeldib. Ja meeldib seetõttu, et seal on paar vahvat Lähis-Ida poodi, kust saab igasugu huvitavat toidukraami osta, mida muudes poodides ei leiagi. Ja seltskonnjutud on ka neis poodides alati sellised, et mitte ühestki sõnast ei saa aru. Müügil on meeletusuured ubade- ja riisikotid, lai valik pähkleid, erinevaid kaunvilju, huvitavaid maitseaineid (mida ma vist kunagi ei julge osta) ja konserveeritud kraami, meeletud metallkankud õli, Türgi maiused, suured posud värsket peterselli jne jne. Näm-näm!