Olime haiged

Enne jõule olime ju haiged. Mina ka! Ainult Athena püsis terve. Kahjuks ei jaksanud ma teda reedel siiski lasteaeda viia ja ta pidi meie, haidetega, kodus aega veetma. Ringi sai joosta. Isegi õue natukeseks, isegi. Küll on tüütu olla haige.
Lapsed kodus, siis peab arvutid ära peitma. Või siis leppima olukorraga, et nendest saab ainult laule ja multikaid vaadata. Kui Enn klaveri peal mu läpakat näeb, siis on kohe: "Lala, Po!" "Lala, Po!" ja üha nõudlikumaks läheb, kui üritan ta juttu ignoreerida. Ja kui lõpuks arvuti lahti teen, siis on kuulda üks õige rõõmus "Lala, Po!". Mitte, et nad koguaeg teletupse vaataks, vahel Mike paneb küll, mina mitte. Aga Ennu jaoks on praegu kõik multika moodi asjad "Lala, Po!" Aga jah, tööd nende silme all küll arvuti taga teha ei saa, ei ka muud asjalikumat.
Haigetel lastel fantaasiat jätkub. Athena mõtles välja tasakaaluraja, kus nad siis koos peal müttasid.

Ning ühel homikul olid päkapikud sussi sisse peitnud sik-sak käärid. Nendega sai paberist lumehelbeid välja lõikuda. Oi, kui äge!

Ka kaunistused-lumememmed said niimoodi akendele, Lume siiski viisime lõpuks prügikasti - toas see sulab ju ära :)

Lumi tuli maha!

Imeline!

Hommikul käisime lastega avastusretkel. Päike paistis ja ilm oli mõnusalt krõbe. Avastasime, et meile õige-õige lähedal asub üks Leikkipuisto. Tore! Varem seda ei olnud märganudki, kuigi asub suht ühe meie põhitee ääres, võsa taga. Aga alati käisin seda teed pimedas, eile sattusin valgel ajal käima ja märkasin, et seal võsa taga on vist ikka midagi põnevat. Oligi!

Tulime koju ja küpsetasime piparkooke. Istusime just lauda, et maiustama hakata, kui meeletu lumesadu õues võimust võttis. Tore! Kindlasti tuli see sellest, et eile kleepisin meie uksele ja aknale paberist lumememmed. Saadi vihjest aru! 

Jätetunturi

Enne kui hakkan kirjutama meie mõnusast elust, tuleb lahti rääkida see väike shokk, mille osaliseks me saime umbes nädal aega enne Kvarnbäckenisse kolimist. Ja see on lihtsalt nii kummaline, et me seda varem mitte kuskilt ei kuulnud, sest see on ju tegelikult nii suuuur asi. No vist ikka enda tegemata töö - oleks pidanud rohkem piirkonna tausta uurima, sest vihjeid me selle kohta tegelikutl saime küll, kui järgi mõelda. Jajah, sest isegi google kaudu tuleb üsna kiirelt see info, kui meie tänava nimi sisse toksida või siis lihtsalt "Myllypuro dump"... Nojah. 

Aga loo juurde... Meie tänava lõpus, umbes 50m kaugusel meie kodust, asus vanasti prügila. Prügila rajati siia pärast Teist maailmasõda ja tegelikult suleti juba 60ndatel. Ennem prügilat oli siin kivimurd - seega väga hea ja mõnus auk, kuhu kõiksugu kraami visata. Kraami oli siis igasugust - nii olmejäätmeid ümberkaudsetest linnaosadest kui ka tehase jääkmeid, sest kes siis sel ajal ohtlike jäätmete sorteerimisega tegeles. Tehased aga katsetasid igasugu "huvitavate" ainetega pärast sõda. Läheda oli ka sõjaväeosa ja eks sealgi toimus igasugu keemiakatseid ja ülejääke. 

Leidsin inglise keelsest Wiki-st viite, et prügila kohta on tehtud etnograafilist uurimust. Prügilad ju ikka vinged kohad lähikonna poisikestele. Päris originaalartiklit kätte ei saanud, aga samas wikis oli lähedaid näiteid, kuidas prügilast võis leida eksootilisi puuvilju, mis arvatavasti sõduritele toodud. Teine näide oli mingist imelisest sõjaväele mõeldud lögast, mis põles, aga ei kõrvetanud (näiteks kui naha peale panna ja põlema süüdata) ja mida pügilast mägimatkade jaoks toodi - hea kerge aine, mida suusamatkale kaasa vedada, et suuski määrida ja kohvi keeta. 

Nojah, aga prügila oli ikkagi juba 50ndatel üks paras keskonnakatastroof. Ümerkaudsed puud kuivasid ja muud lekked. 60ndate alguses prügila suleti, kuna see sai täis ja oli vaja juurde maad, et siinset elurajooni laiendada. Prügila kaeti liivaga ning majad ehitati peale. 

90ndate lõpus (30 aastat hiljem!) aga avastati, et maa on ikka mürkidest must ja tänaseks avaldatud ka mitmeid teadusartikleid, et prügila peal elanud inimeste tõenäosus haigestuda astmasse ja vähki on suurem kui muu populatisooni hulgas.  Ohjah. 

Nojah, aga nende avastuste tulemina sai alguse Helsingi linnale meeletuid summasid maksma läinud projekt. Helsingi linnale kuulunud majades elanud inimesed majutati ümber üks umbes 100 korteriga eraomandis olnud maja osteti välja (veel 2000ndate lõpus maksis linna elanikele kompensatsiooni juurde). Üle kümne maja lammutati maha. Maapinda hakati "ümber töötlema" ja tänaseks on sinna kerkinud kõrge küngas - jätetunturi - ning tulevikus saab seal olema park, mida järkjärgult rajatakse. 

Nii, et siis nädal enne lugesime sellist tervitusteksti oma uue kodu kohta: "MYLLYPURO CASE - One of the most serious environmental accidents ever in Finland." See küll veidi vana jutt, aga päris hästi kirjas, et  mis toimus. 

Positiivne noot on siin muidugi see, et me teame, mis jama siin on, kus elame. Tänapäeva uued elurajoonid siselinnades on reeglina ikka mingi vana jama peale ehitatud ja kuna see siin on vist Helsingi linna suurim häbiplekk, kui mitte öelda kogu Soome, siis ma olen kindel, et uuendustööd on tehtud põhjalikult ja korralikult. Teiseks veel see, et meil on siin nüüd lähedal ilusa vaatega kelgumägi (tuleks vaid lund!). Ja kolmandaks, me ei kavatse siia ju niikuinii väga pikaks ajaks jääda - tuleb lippu kõrgel hoida ja maie kolimistraditsiooni jätkata! Klaver tahab näha rohkem higi ja uusi eluasemeid! 

Tere, Alakiventie!

Pakime ja pakime ja pakime lahti.
Aga lahti ei saa.
No mõni nurk on muidugi juba täitsa elatav. Aga see vaid venitab lahtipakkimisprotsessi.
Sest koguaeg ei jaksa ju mõelda, et mis ja kuhu ja kuidas.
Õnneks on meil kuure. Tervelt kolm. Neisse saab asju ära panna.
Ja prügikast pole ka kaugel. Kuigi seda kasti kasutasime pakkides palju, siis üllatavalt palju nüüdki.
Aga IKEA-nimekiri on ka täitsa pikk. Ei tea ikka veel, millal sinna jaksab minna. Uh.
Meil on tumedat värvi põrandad. Pühendusega Estale ja meie laiskusele - nii ei tule mustad karvad liiga esile. Tegelikult on see päris stiilne :).
Elutuppa mahutasime ikka kõik ära - diivanid ja raamatud ja klaveri ja söögilaua. Tantsuruumi katavad veel paar kasti, aga seda jäi ikka õnneks ka veidi.
Lastel on oma mänguruum. See kuulub Mike-i programmi "Elutuba mänguajadest vabaks!"
Ja minul on tööruum, kuigi seda jagan Mike-i garderoobiga :). ûhes õiges tööruumis on muidugi ka voodi :).
Ning meil on saun!
Ja rõdu on ka. Seal põlevad jõulutuled.
Fotosid teen siis, kui kastiest lahti saame. Ei veel.
Loodetavasti sajab selleks ajaks ka õues lund. Praegu kuulen vihma häält.
Prügimäest luban ka kirjutada. Tegelikult annan selle lubaduse siin, et endal meelest ärä ei läheks :).

Head aega, Mannerheimintie!

Käisin eile seal veel viimast korda koristamas ja lampe ära toomas. Arvasin, et mul on kahju, et me nii heast asukohast ja trammiteede äärest ära kolime, aga tegelikult on päris hea meel, et me seal enam ei ela. Siit meie uuest kodust sinna koristama minnes oli kontrast kohe eriti suur. See oli ikka üks shitty-city-apartment :).

Muidugi oli kolimise-järgselt toad tolmuga kaetud, aga veel hullem oli tegelikutl riiulitelt pühitud kräpp. No tõeline kräpp! Ja kõige mustemad olid need ülemised köögiriiulid, mida me isegi ei kasutanud. Selline õline must tolm-sodi. Selle peale ei taha tõesti enam kunagi kesklinnas suure liiklusega tee ääres elada! Väääk! Mia me seal kõik sisse sõime ja hingasime... ei taha mõeldagi. Ja eks see kogu korter oli üks kolgas. Renoveerimata ja halva ruumiplaaniga. Hea meel on kohe öelda: "Head aega, Mannerheimintie!" 

Aga eile koristades mõtlesin veel, et mis häid asju ma sealt elamisest kaasa võtan! No juhtus ju palju selle aasta jooksul! Teen kohe nimekirja, mis pole kindlasti lõplik:

1. Oskus mahutada väiksesse lifti käru, kaks last, koer ja ma ise :).

2. Käia parkides jalutamas  ja mängimas iga päev koera ja kahe lapsega. No seda tegin ma tegelikult palju just esimestel kuudel - kaks korda päevas õue ja üks kord nendest koos koeraga. Siis juba kujunes, et Mike sai võtta Esta tööle kaasa päevaks (siiamaani nii) ja mingi hetk hakkas ju Athena ka lasteaias käima ja hiljem ka Enn. Aga pärast lasteaiapäeva läksime ikka ka sageli parki/mänguväljakule.

3. Vilumus parkida auto tänava äärde teiste autode vahele külgboksi! See on küll mõnus oskus!

4. Õhtused jalutuskäigud ümber Töölö lahe või mujal linnas. Nendest pole siia vist veel kirjutanudki... aga mul/meil oli see komme. Mul ikka jäi sageli vahele, aga Mike käis küll igal õhtul. 

5. Trepp! Seda hakkan vist küll igatsema! Aga iga kord, kui sain üksi (või siis Estaga) kodust välja liikusid jalad ikka ainult mööda treppi. Lift on nõrkadele!  

6. Vaated. Need vaated aknast kaugustesse ja linnale. 

7. Et mingit probleemi polnud käia toas poolpaljalt, kuna olime ju ometi 5ndal korrusel :). Ja vastas majas elas üks mees, kes käis sageli akna peal vaatamas ja kellel ma kunagi särki seljas ei näinud :). Eks me vaatsime tõtt! :D

Aga nüüd on siin teised vaated ja helinad... siin agulis :). Küll kirjutan ja pildistan.

Pakkimine võtab tuure üles

Jälle kasvab toanurgas kastihunnik.

Seekord siiski kuskile kaugele ei lähe. Kolime üürikorterist kooperatiiv-ridaelamusse. Nii, et ka mingit uut blogi ma tegema ei hakka :). Helsingi jääb ikka Helsingiks, me ei koli ju isegi mitte linnast välja, aga äärelinna küll. Küll sellest ka varsti juttu tuleb...

Pakkimine saab olema siiski veidi närvesöövam kui varasematel kordadel. Otsustasime, et ei hakka omi vanu Tartu sõpru kolimisteenused.ee tüütama ja välismaale kutsuma vaid kasutame siinset firmat. Aga nende infolehte täna lugedes selgus, et peame kõik kraami ise ideaalselt ära pakkima - ehk siis, ka raamaturiiulid, ka voodi raamid lahti tegema ja peeglid sisse mässima ja nii edasi. Olime juba harjunud, et see kolijate teema. Nojah, eks oleks võinud sellesse soomekeelsesse teksti  veidi varem süüvida, mitte 6 päeva enne kolimispäeva. Hea, et veel hilisemaks ei jätnud ja nüüd teab. Tuleb siis rohkem mullikilet ja muud kilet varuda... ja ka veidi rohkem aega.

Seekord olen ka vastu võtnud otsuse, et kõik üleliigne läheb prügikasti. Seega viskasin juba ära hunniku vanu konspekte, Mike tühjendas oma riidekappi ja veel on plaane vaadata üle asju, millest lahti võiks saada. Vanadest asjadest vabanemise tunne on mõnus! Ja ega meil seal uues kohas nüüd ruumi üle ka pole. Oleme ruumikamates lossides elanud :).

Fantaasia

Kui endal jääb kujutlusvõimest puudu, siis lastel küll mitte. Mõned näited:

Tähelepanelik vaatleja märkab taldrikul draakonit nagu seda tegi Athena :)

Kui jäätist kodus pole, siis saab selle lihtsatest vahenditest ise meisterdada nagu tegi Athena.

Enn oli ise juba vanni pugenud, kui avastasin mil kenal viisil ta oma autod arvutiklaviatuurile oli sättinud. Chillivad kõik koos, uksed lahti ja kel veelgi kujutlusvõimet, siis võib siia juurde merevaate ja  tümpsu  mõelda :)

Aeneas sai 18

Ja ongi juba täisealine!

Täna tegin pannkoogitorti, mida me Ennuga koos juba nosima hakkasime kui ülejäänud kaks pereliiget veel õndsat hommiku-und magasid. Aeneasel on nimelt hommikul meeletu nälg ja kui talle toitu näidata, aga öelda, et ootame nüüd, et õeraas ka üles ärkaks, siis on see tema jaoks lihtsalt täiesti arusaamatu piin. Nii, et kui hommikusöök valmis, siis ikka kohe lauda ja pugima. Kahvel/lusikas käib tal taldriku ja suu vahet nii kiiresti, et kui korraks köögis kohvi käin toomas ja tagasi tulen, siis on argipäevadel  sageli segane tunne, et kas ma ikka jõudsin talle juba enne putru tõsta või unustasin ära, sest taldrik juba tühi!

Mis teda siis veel iseloomustab. Laulmine ja tantsimine. Lemmiktegevused! Ümiseb/laulab juba täitsa äratuntavaid viise. Tantsib. Plaksutab. Lõbutseb.

Märkab kõike ja teeb kõike järgi. Kasvataja Sanna just lasteaias rääkis, kuidas ta oli pärast sööki lauda pühkinud ja siis märkas, et Enn oli ka mingi lapikese leidnud ja pühkis samamoodi lauda. Ja siis veel kõik liigutused, mille olemasolu ma enda juures polnudki varem märganud. Athena sõnavulinad/kilkamised ja mängud peab järgi proovima. Jne, jne. Meil on kodus oma interaktiivne peegel.

Saab ütlustest aru. Kui küsin midagi, siis noogutab või raputab pead. Teeb selle järgi, mis öeldud. Ja seda nii eesti, inglise kui rootsi keeles. 

Ütleb sõnu, aga enamus juttu on ikka suht arusaamatu. Laulusõnu olen ka vahel ära tundnud. 

On jätkuvalt tõeline hurmur. Lasteaias musitavad/kallistavad teda nii tüdrukud kui poisid. Kui koperdab kuskil, siis on kohe keegi teda aitamas.. Mul oli/on Athenaga reegel, et mänguväljakutele saab ronida vaid sinna, kuhu ise oskab minna. Ennuga nii ei saa, esiteks on ta märksa suurem üritaja/turnija ja kui mine talle appi ei lähe, siis leidub kindlasti mõni suurem laps või lapsevanem, kes appi ruttab. Et siis, kuidas seda last ometi mitte liialt ära hellitada? Ei tea..

Raamatukogus

Viimaseaja suuravastus - raamatukogu. No tegelikult olen siin alles teist päeva. Siiamaani on olnud mõnus jalutuskäik 3,3km lastehoiust koju tööle ja pärastlõunal jälle tagasi. Aga varsti ju enam nii ei saa ja hakkasingi varakult uut kohta otsima, kus rahulikult istuda ja kirjutada ja mõelda. 

Täitsa mõnus on raamatukogus. Kohe poole asjalikum tunne kui kodus. Siin ei saa ju igal hetkel minna kohvi ja võileibu tegema. Või hakata mingeid asju koristama või hoopis pesu pesema/kuivama riputama. Või tuleb meelde teab mis muu asi. Samuti pole siin poole päeva peale üles ärkavat Mike-i, kes mõnigi kord on pahandanud, miks ma talle "tere hommikust" ei ütle, kui ma ise üritan olla kirjutamisse süüvinud. Ja no nii see süüvimine seal kodus viimasel ajal ikka suht ebaõnnestus.

Aga vot. Täna ja eile olen ikka päris tubli olnud. Teksti ikka tekkib järjest juurde. Loodetavasti mul vaimuselgust jätkub ka järgmiseks nädalaks.. ja nii edasi ja nii edasi. Kodus hakkaksin järgmisel nädalal kindlasti hoopis juba raamatuid kastidesse toppima ja kõike muud, mille tegemiseks on nüüd aega vaid nädalavahetustel ja õhtutel. 

No vot, aga miks ma siis siin aega raiskan ja tööd ei tee. Ausalt öeldes jooksis mõte kokku. Nagu ikka kahjuks juhtub mul vahel :S. Ja kuna 20min pärast (nüüd juba 10) pean niikuinii asuma minekule, siis otsustasin, et ei hakkagi oma mõtet koguma vaid lasen tal olla. Elu näitab, et lastega mänguväljakul olles pean jälle paberid välja otsima ja  kiirelt üht-teist kirja panema. Säravad ideed tekkivad ootamatutes olukordades!

Aga täna on reede ja saabumas nädalavahetus.

Meie nädalavahetust tõotab ilmestada üks enteroviirus, milelga Mike juba kodus istub. Kas lapsed ja ma ka selle küüsi langeme, seda siis näeb. Kes soovib, tuleb külla. Kahjuks just ühed tänaõhtused külalise hirmutasin sellega eemale :S.  Ees ootava toredad päevad.  

Mõõtsin lapsed üle

Selgus, et meie just 3seks saanud päkapikk on 92cm pikk ja teine, kel õige pea täitub 18 kuud, on 81cm pikk.  Kaalunumbreid oskavad nad siiski auväärsemad hoida - esimene kõõlub juba 17kg peal ja teine on paaril õhtul meie kodukaalu peale astudes olnud täpselt 12,9kg.

Ennast igaks-juhuks ei mõõda, sest kogun hetkel talveks tihastele pekki ja keegi ju ei taha teada palju seda juba kogunenud on. 

Külalisi...

Nädalavahetusel käis küalisi. Ja kui külalisied esmaspäeva õhtul ära läksid, siis oli Athena ikka täitsa kurb. Ei tahtnud neil kuidagi minna lasta. Need olid ju suurepärased mänguseltsilised Marta ja Sveta!

Aga küll me Tartus jälle näeme!

Athena ja Enn nägid ka esimest korda elus IPodi ja Väikese Muti multikat. Samuti tegime isadepäeva puhul soolataignast laste jalajälgi, mis veel ahjuplaadil kuivavad...

Mis päev täna on?

Vad är det för en dag?
Är det en vanlig dag?
Nej det är ingen vanlig dag för det är
Athenas födelsedag.
Hurra! Hurra! Hurra!

Ehk siis...

Mis päev täna on?

On see üks tavaline päev?

Ei, see pole mingi tavaline päev, sest see on

Athena sünnipäev.

Hurraa! Hurraa! Hurraaa!

November. Vana hea ära põgenemise kuu

No tõesti on jälle selline tunne, et tahaks kuhugi ära...
Aga sellest ajast alates kui mu väike päikesekiir otsustas novembris meiega liituda polegi "ära" saanud.
Sel aastal saab alles 3 aastat täis. Täitsa imelik, tundub nagu igavik.
Talle endale vist ka, kuna ta väidab siin selgelt, et tema saab hoopis 5aastaseks. Vahel väidab ka, et juba 10, seal ju kaks numbrit.
Nendel hetkedel tundub endalegi, et kas tõesti alles 3, või oli ikka 5, hoopis 10.
Ja need minu novembri-põgenemised Ungarisse, Tsiili, Kuubale... need jäävad ikka mitme-mitme aasta taha..
Ei tea, kas kunagi saan ka päriselt uuesti novembri-"ära".
Aga siis vast ikka koos oma päikesekiirega. Või oli ta siiski hoopis musipall.
Samas, ehk läheb see tahtmine hoopis pika peale mööda.
Sest nendes udustes-vihmastes-tuulistes-hallides päevades on ju tegelikult oma võlu, kuigi vähe soojust ja valgust ja naeratusi ja muusikat.

Purskkaev

Kui alumise köögisahtli revideerimise käigus (seda tuleb ju ikka teha, kui köögis käib parajasti õhtusöögitegu ja muul ajal ka) tuleb muude vidinate alt välja kasvõi kõige väiksem sõel, siis üks õige laps teab väga hästi, mida sellega tuleb teha. Ehitada purskkaev!

Autor: Athena. Ja Faustile ka meeldis. 

Välja

Vaatan aknast välja.
Värve polegi.
Veel tahaks neid...
Nad kadusid liiga kiiresti
Või ei jõua ma ise järgi
Värvitule ja hallile sügisele
Ei suuda kaasa joosta.
Tahaks minna rahulikut ja veel värvilisena
Seepärast hommikul välja astudes.
On ühel mu kaaslasest seljas punane kombe
Ja teisel punased püksid ja punane jopp
Ning minu punasele mantlile lisab kontrasti veel erk-kollane müts.
Vaatan endasse.
Seal ongi need värvid.

Meie mitmekeelne pere

Viimasel ajal on kuidagi aktuaalseks saanud see mitmekeelsuse teema. Ehk sellepärast, et Enn üha rohkem sõnu ütleb olen sellele jälle rohkem mõtlema hakanud. Finka puhul on kuidagi nii selge, et ta räägib kolme keelt ja tundub hästi teadvat kus ja kellega mis keelt rääkida. Samas Ennu puhul pole veel selge, mis süsteem tema peas tekkimas on. Ja kas olen ehk liiga enesekindel mõlema puhul, et nad selles keeltepaablis hästi hakkama saavad :S...

Seepärast mõtlesingi, et panen kirja oma mitmekeelse pere põhimõtted, siis saab kriitiliselt üle mõelda ja ka tulevikus näha, mis vigu ma/me siis tegin/me :).

Laste jaoks on kolm keelt: eesti, inglise ja rootsi.

Eesti keelt räägin mina erandlitult alati, kui pöördun laste poole. Kui mängin nendega, kui palun neil midagi teha, kui räägin muinasjutte. Mu eesmärk on lastega koos olles lasta aga suul muutkui vahutada - niipalju kui jaksan. Muutkui seletan, ütlen asjade nimesid. Miks trammi uste kohal tuled põlema lähevad, kui tramm peatuses on jne jne. Mäletan, et alguses oli Athenaga seda jutustamist päris kummaline teha, kui ta veel ei vastanud, aga ma ikka üritasin muutkui rääkida ja siis harjusin selle seletamisega ära. Võibolla seetõttu on Athenast ka saanud selline vatraja, et ta harjunud, et iga liigutust ja tegevust tuleb kommenteerida - nüüd tõusen püsti, nüüd lähen võtan kapist klaasi, lasen vett täis ja joon jne, jne.. Samuti kuulevad lapsed Eesti keelt, kui Tallinnas käime - seal ikka saab kord kuus käidud. Tallinna-kandis terve suur vahmiil, kellega mängida ja jutustada. Ja vahel vaatame ka Lotte filme, palju eesti-keelseid raamatuid on meil (raamatud laste lemmikud) ja kuigi sealt vaadatakse ikka rohkem pilte, siis mõnikord ikka jõuan veidi lugeda ka nendest. 

Inglise keelt räägib lastega M. Tema jaoks on olnud raske suhelda lapsega, kes ei vasta, aga Athenaga suhtleb ta nüüd palju ja Ennuga ka üha enam, kuna tal nüüd kombeks sõnu järgi öelda ja see on ju imearmas! Athenaga mängivad nad täitsa palju ja õhtujutt on reeglina issilt. Inglise keeles saab suhelda ka meil vahel käivate võõrkeelsete külalistega, kuig lapsed on veidi tagasihoidlikud - eestikeelsete külalistega suhtleb Finka ikka rohkem. 

Inglise keel on ka minu ja Mike-i ühiskeel, seega lapsed kuulevad seda ka siis kui me omavahel räägime. Ühiselt õhtusöögilauaääres räägime (vist) ikka inglise keelt, kuigi laste poole ma pöördun eesti keeles ka siis. Vajadusel tõlgin M-ile, samas elementaarsetest asjadest - kes soovib piima, kes vett, saab ta ka ise aru. Lapsed vaatavad ka suhteliselt palju inglise-keelseid multikaid - eriti meeldivad youtub-i laulud. Enn kohe tantsib nende saatel. Barney on suur lemmik. Teletupsud on meil ka alati inglise keeles - see ju nene originaalkeel. Vahel ma ikka laulan ka lastega neid inglisekeelseid laule, see siis erand, et pole mul alati eesti keel kasutusel. Aga näiteks kui inglisekeelsele laulule on olemas ka eestikeelsed sõnad, siis laulan ma ikka seda versiooni - "Sipa-sapa ämblik"!!! Aga neid inglisekeelseid multikaid lasen neil reeglina rohkem vaadata kui Mike pole kodus, et iga päev ikka midagi inglise keeles ka kuuleks, kuigi kui mõni päev vahele jääb, siis pole see muidugi maailma lõpp.

Rootsi keelt kuulevad lapsed (ja Finka juba räägib ka väga palju) lasteaias. Seal nad veedavad iga tööpäev umbes 6h. Laulavad ka palju laule seal - mõlemad suured laululembed - ja ma vahel laulan ikka rootsikeelseid laule nendega ka. Meie lasteaias on see keelekümblus väga oluline, sest soomerootsi keel ju niikuinii siin vähemuskeel. Seega pööratakse keelelisele arengule palju tähelepanu. Raamatute lugemine, laulud, mängud, igapäevane kõne. Väga tore ja muhe on see lasteaed ja lapsed tõsimeeli naudivad seal olemist. Kui peaks juhtuma, et lapsed mitu päeva lasteaias ei käi, siis võtan jälle multikad appi - Muumi, Bamse, Pippi ja muud, et ikka igapäevaselt rootsi keelt kuuleksid. Vahel üritan ka rootsikeelset raamatut neile ette lugeda või siis loeb M, kel see keel paremini käpas.  

Selline on siis reaalne olukord, aga mis on põhimõtted.

Esiteks - üks inimene, üks keel. Lastel oleks selge kellega mis keeles tuleks suhelda.

Teiseks - pidev verbaalne aktiivsus. Rääkid-rääkida-rääkida!!! Ja veel rääkida!

Kolmandaks - kõiki keeli proportsionaalselt võrdselt. Kuskilt lugesin, et selleks, et keel kinnistuks peaks see hõlvama igapäevaselt vähemalt 25% ajast. Ma arvan, et meil on suht võrdselt jaotatud. Hommikul mina ja eesti keel (2h), lateaias rootsi keel (6h), pärast lasteaeda jälle mina ja eesti keel (2h) õhtul inglise ja eesti keel (3h). Nädalavahetustel eesti ja inglise keel. 

Neljandaks - samu asju rääkida läbi erinevates keeltes. Seda soovitas lasteaia keelespets - et lasteaias toimunut hiljem kodus arutada. Et aktiivseid, last huvitavat teemat räägiks läbi igas keeles. Näiteks Finkal praegu oluline teema - vihmapilved, rahepilved, lumepilved, vikerkaar :)

Aga see ongi vist kõik. Nii teemegi. Eks siis tulevikus näeb, mis kompott sellest välja tuleb ja mis keeles lapsed näiteks omavahel rääkima hakkavad või kunas see soome keel veel sisse imbuma hakkab - trammis Finkaga küll juba arutame, et inimesed räägivad soome keelt. Eks näis! 

Ideaalne sünnipäev

Aga mul oli eile sünnipäev! Hurraa ja hopsassaa!!!
Kui mammi käis nädal varem külas ja uuris, et mis ma sünnipäevaks tahan, siis oli mõttes vaid - tahaks vaba päeva. Sellist päeva, kus ei peaks mitte kellegi eest hoolitsema, mitte kedagi abistama, mitte kedagi kamandama jne. Tahaks lihtsalt veeta aega iseendaga.
Ja oligi selline päev. See juhtus küll tänu sellele, et mul oli kohtutav kurguvalu ja peavalu ja mitte midagi ei suutnud teha. Hommikul küll andsin lastele toidu ette ja aitasin nad riidesse, aga lasteaeda viimas ja toomas käis Mike. Ja mina veetsingi terve päeva ise-endaga voodis veeledes ja haigust põdedes. Täna hommikulgi oli veits paha olla ja Mike võttis lasteaeda mineku enda peale. Aga nüüd juba tunnen, et mingi enesetunne hakkab tagasi tulema ja sünnipäev on ikka läbi. Isegi suutsin juba süüa :).
Mõnusaid sünnipäevi teilegi!

Enn räägib inglise keeles

Hommikul, kui talle pudru juurde klaasiga vett ulatasin teatas ta mulle rõõmsalt: "Thank you!".
Samuti olen täheldanud ta sõnavaras sõnu: "car", "cat"...  Eile, kui Mike teda vannitas, siis oli ta selgelt öelnud: "My dummy".
No vastukaaluks on tal ka muidugi eestikeelseid sõnu. Aga lihtsalt viimastel päevadel olen neid inglise keelseid kuidagi märkama hakanud. Ei tea, kas see tuleneb sellest, et ta kaks õhtut siin Mike-iga müttas ja viimasel ajal tal see sõnade järgi ütlemine on kuidagi oluline tegevus.

Aaaa, üks asi tuli veel meelde, mis juhtus vist juba mitu nädalat tagasi. Õhtul magama sättides mängis Mike Athenaga seda mängu, et mis häält keegi loom teeb ja siis on tal seal ka "loom", kelle nimi on "Lazio supporter" ja kes sügab käega juukseid ja ütleb "uh-uh-uh," nagu ahv. Olime siis kõik juba vaikseks jäänud ja Athena vist juba magaski, aga Enn veel sebis natuke ringi ja häälitses mu kaisus, kui ta järsku ütles midagi, mis kõlas nagu "Laziopoter, uh-uh" ja sugas samal ajal käeda pead.
Ma nägin kõvasti vaeva, et mitte laginal naerma puhkeda ja meie õhtust idülli mitte rikkuda.

Matkimisest veel. Täna jõime Mike-iga õhtusöögi kõrvale veini. Ja meil kombeks ikka ka klaasi kõlistada vähemalt enne esimest lonksu. Ennul ja Athenal olid piimaklaasid ja nad istusid suhteliselt lähestikku. Meie kõlistamisest oli ikka juba veidi aega möödas kui Enn järsku oma klaasi Athena laual seisva klaasini küünitas ja tegi "kõll!" Jälle sai naerda.

Paika loksumise aeg

Vahepeal on nii mõnus märgata, kuidas mitmed asjad kuidagi paika loksuvad.

Nii hea, et septembris Ennu imetamine vaikselt ära kadus, ta ööläbi magama hakkas ja sain ta jätta rahus koju, et ise Athenaga haiglas olla.
Nii hea, et me elame veel 10min teekonna kaugusel lastehaiglast - ei mingit probleemi korraks kodus õhtusööki söömas ja koera jalutamas käia.
Nii hea, et Mike-i tööjuures ei aeta näpuga järge, millal ta tööl on ja ta sai ka olla haiglas ja saab natuke kodus Athenaga mängida nüüd.
Nii hea, et on värvilise sügise aeg.
Nii hea, et Athenal tundub  kõik superkorras olevad ja ei mingeid tüsistusi. Samasugune rõõmupall nagu alati.
Nii hea, et Faust on suvepuhkuselt kodus tagasi.
Nii hea...

Haiglaskäik

Haiglas on tore. 

Täna saime koju, aga Athena ei tahtnudki väga ära tulla. 

Meelitasin teda Barney-ga, et saab oma mütsi pähe panna ja et kodus on üllatus :).

Aga sealsest personalist oli tõesti kahju lahkuda. 

Nii-nii sõbralikud ja armsad inimesed.

Athena muidugi naerutas seal kõiki oma jutuvada ja naerusuuga.

Koridori peal oli seal raamaturiiul. Eile käisime vist 20 korda edasi-tagasi, et sealt ükshaaval raamatuid tuua ja oma palatis läbi vaadata. Koridoris sai ka Väikse Muti illustratsioone kommenteerida ja palatiustelt numbreid kokku lugeda.

Athena eile muutkui jooksis ringi, hüppas ja tegi muud pättust. Nagu poleks mingit op-i kunagi olnudki. 

Haigla mänguasjad on ka vahvad. Tänu nendele on Athena suur arstil käimise fänn juba ammu - arsti juures on alati toredaid mänguasju. 

Aga nüüd peab hakkama tõesti Barney-t vaatama, nagu lubatud...

Toimumas on see...

Pildi laenasin siit.

Vaade on muutunud kuldsemaks

Eile korjasin ka oma lemmiklilli - värvilisi vahtralehti. Tuppa tuues nad kahjuks kuivavad kiiresti.
Estaga jalutamas käies saab pargis mõnuga lehtedes sahistada.
Mulle meeldib oktoober.

Lasteaias

 Emme tuli järgi!

Ja siis teinekord on kõik lapsed juba läinud, aga nemad tahavad ikka edasi mängida ja lasteaia mänguväljakult lahkume alles siis, kui aed juba ammu kinni.

Nojah. Mul on väga hea meel, et lasteaias käik on nii mõnusalt käima läinud. 

Kui neid kohale viin, on reeglina teised lapsed juba õue tulnud ning vastu minnes on nad samuti õues. Supermugav, et ei pea riideid seljast ja selga sättima. Ja reeglina jäävad nad heal meelel, kühvlid käes, mängima.

Kasvatajad on supertoredad. Reeglid on paigas, aga samas on lahkust nende silmades ja neis peegeldub ka uudishimu ja avatust lastega suhtlemisel.

Mul on hea meel, et Athena ja Aeneas on seal üksteisele olemas. See tundub olline mõlema jaoks. Tegelikult on meie lasteaia rühmas veel üks paar õdesid ja kaks paar vendasid. Arvestades, et kokku ongi ainult 12 last ning 8 käib koos oma õe või vennaga... Tore ja kodune!

Eneas on kuidagi nii suur ja asjalik nüüd. Teeb aga igasugu pättust, muidugi, ja Athena siis kohe järgi. Vahel harva ka vastupidi. 

Aga nii armas on ka iga kord neile vastu minnes leida eest kaks rõõmsat põnni, kes siis käed laiali mind kallistama jooksevad. Ja kasvatajate kommentaare kuulda, et lapsed on rõõmsameelsed ja rahul ja järjekordselt kolm portsionit lõunasööki ära söönud (seal vist arvatakse, et me kodus neile midagi süüa ei anna, kuigi kanname ju ette mis kole :S). Tore!

Asjatamas

Käisin täna linnas asju ajamas. Kulus tervelt 3 tundi ja sai tehtud 3,5 asja. 

Mis ma siis tegin?

- Sain teada, et Mike on valinud endale sellise panga, et kui ma ka tahaksin endale sinna pangaarvet, siis peaksin klassiredelil ikka mitu pügalat kõrgemale ronima. Ei sobi neile minu väike sissetulek, aga isegi see, et ma ei oska soome ega rootsi keelt, rääkimata sellest, et mu juhiluba ei ole mingi isikut tõendav dokument vaid lihtsalt koopia Eesti omast (tahtsid mu id-numbrit näha ja ulatasin selle, sest muud soome id-ga dokumenti mul pole). Onu oli küll viisakas, aga pani mind siiski suht konkreetselt paika. Nojah, kui teile ei sobi, siis ei sobi mulle ka!

- Läksin "Rahvapanka" Nordea ja täitsin seal kõik avaldused, esitasin dokumendid, et siiski endale pangaarve saada. Need soome kkrediidi-reeglid on ikka hullud, aga kui nüüd Nordea boss siiski oma rohelise tule annab, siis saan omale pangaarve numbri, mis saadetakse järgmisel nädalal postiga koju. Uh. Vähemalt ei tundunud mul olevat ühtegi formaalset takistust enam.  Lisaks sain veel panga-tädilt, kes oli üldse väga tore ja rõõmus, komplimendi, et mul on ilus särk! Mulle meeldib ka, aitäh!

- Käisin meie auto parkimispiletit pikendamas. See läks libedalt.

- Tegin endale mobiiltelefoni lepingu (siiamaani kasutasin ettemaksukaarti). Aga nüüd on nii, et kuna mul on Soomes, Baltikumis ja Skandinaavias igalepoole helistamisel kõnehind vaid 8senti minut, siis arvatavasti ei hakka ma enam oma Eesti tegleoni väga kasutama. Pean veel mõtlema, et kas tasuks leping seal üldse lõpetada... Aga, igatahes, sõbrad, kui nüüd näete ühte Soome numbrit endale helistamas, siis arvatavasti olen see mina :). 

Nüüd aga jätkub asjatamispäev. Läheme oma peagi valmivat ridaelamu-kuuti üle vaatama. Põnev-põnev.

Hommikune etendus

Ja küll on hea, et vähemalt viskipudelite silte pole võimalik välja lugeda...

September - kerge energia kuu

Septembri alguses sattusin artikli peale, mis teatas, et september on kerge energia kuu. Sinna lisandus seletus-tegevuskava, mis väitis, et kõike tuleks võtta kergelt, lihtsalt, lasta omasoodu minna lahendust otsima ja olema muidu tsill ja lõbus. Samal ajal lugesin ka oma lemmikblogist, et solvanguid ei tasu võtta isiklikult. Ja siis veel paar sellist sarnases stiilis juttu, et "lase sisse, kõik mis hea, ära halba meeles pea." 

Nojah, September pole veel viimase kolmandikugi peal, aga mul olnud juba tervelt kolm "pommi" kaela kukkunud, mis jalgealuse ja selgroo võbelema ajanud. Uh. 

Ega siis midagi, esimest tuleb võtta kergelt, teise puhul oli õnneks aega varasemalt pikemalt seedida ja saan lihtsalt jääda selle seeditud kindluse najale ning kolmanda puhul ajan aga selgroo selle kerge energia najal püsti ja naeran südamest. 

Imelik mõistujutt vist tuli kokku, aga ega ma ei olegi nende energiate-esoteerika ja muul sarnasel teemal eriti pädev. Samas, on mul tegelikult seekord päris hea meel, et nende otsa niimoodi enne "pommisadu" sattusin. 

Aga siin vahelduseks üks video sellest, mis tarkusi isa lapsele õpetab:

Helsingi on värviline

Ei, ei ole veel ruskea-aeg.
Kuigi juba olen paar korda õhtustel jalutuskäikudel saanud jalgu lehtede sees sahistada.
Ning tänane loodus lõhnas sügisemalt kui eelmisel nädalavahetusel.
Sügis Helsingis on ka, muidugi, imeline!
Seda nägin juba eelmisel aastal.
Aga varvi ei anna linnas mitte puud vaid inimesed.
Mulle meeldib, kuidas inimesed riides käivad.
Palju kirevust. Palju värve.
Tegelikult päris sageli liigagi palju.
Hea maitse piiri oskavad siin paljud ületada.
Aga see on tegelikult lõbus! Ja mulle meeldib ka see.
Kontrastiks Rootsi, kus eksisteeris vaid must-hall-valge.
Ja heal juhul nendele toonidele lisaks mingi  kontrastne värviline aksessuaar.
Aga siin on lilled.
Ja täpid.
Ja tädid roosa seeliku ja kübaraga.
Peab vist Marimekko ees tänades kummardama.
See on kindlasti andnud paljudele värve ja värvi-inspiratsiooni.
Aga ehk ka lihtsalt.
On helsinglastel hea end värvidega väljendada.
Mul on selle üle vaid hea meel.
Ja alati kutsub õue see uudishimu - milliseid kombinatsioone siis täna ka näen?
Ja alati leidub mõni pärl.
Mis tuju tõstab.

Kahjuks mul küll pole illustreerivat materjali.
Pole julenud niimoodi fotografeerida.
Aga "silmapilte" on palju.

...

Vanadus.

See ei ole väärikas.

Aga see on päris.

See on aeg täis kihte ja sõlmi minevikust

Kaugel igapäevaloogikast ja ei saagi olla nüüd ja praegu.

See on seebimull, mis lendleb kaootiliselt ajas tagasi ja lõhkeb vanadel tunnetel.

Et need siis uuesti läbi elada.

Iga kord natuke erinevalt. Uute värvide gammas.

Kogu minevik on toimunud justkui eile.

Samas, iga eile on erinev.

Kunagi ei tea, kuhu just tänane päev sind tagasi viib.

Juhtunud on ju palju.

Tundeid on palju, mida pole varem julgenud tunnistada.

Tundeid on palju, millest mitte kunagi pole julgenud rääkida.

Tol hetkel nende tunnistamine ja rääkimine poleks olnud väärikas.

Aga vanaduses võib.

Sest väärikus on kaotanud oma väärtuse.

Vanadus ei küsi, kas ta solvab kedagi.

Vanadusel on vaja oma vanad solvumised välja elada.

Oma hing  jääkainetest puhastada.

Kes suudab, jäägu appi juukseid hoidma,

Kes mitte, see mingu. 

Seurasaari

Käisin täna Ennuga jalutamas.
Enn magas ja ma lükkasin käru.
Nii mõnus, kui ta kaua magab.
Jalutasin 2h
Kõndisin Seurasaarile.
Seal sai tehtud tiir.
Natuke kibuvitsamarju põske pistetud.
Natuke vaateid imetletud.
Natuke pihlakate ja taeva kontrasti vaadeldud.
Järelduseni jõutud, et Helsingi on üks täitsa mõnus mets.
Otsustatud, et Mike-ile ei tohi küll mainida, et Helsingi mets on.
Ta, linnamees, sattuks sellest infost masendusse.
Aga mulle sobib.
Samuti jalutasin ööda ühest vahvast välisuplus kohast.
Kõrge planguga eraldatud rannaäär. Meestele ja näistele eraldi. Üle 100 aastase ajalooga. Vägev!
Olin seekord isegi kaamera kaasa võtnud ja tuli meelde see kotist välja tuua:

 Minu magav matkakaaslane.

 Sõbrad puud.

 Linnutiik

 Vaade linnale. See on Gräsviken, kus lapsed lasteaias käivad.

 Aga sealpool kallast elame me ise. Metsas.

 Espo suund.

 Männid ja pihlakad ja kalju.

Pihlakad ja sinine taevas. Ilus.

Uued sõbrad?

Septembrikuus, kõik uus... aga..

Mul pole viimase kolme aasta jooksul tekkinud mitte ütegi uut sõpra.

Mõned tutvused - tõepoolest.

Aga mitte ühtegi hingelähedast inimest, kelle tegemistest ja olemiset tõesti hooliks.

Kummaline.

Seepeale meenus üks vana emotsioon-reaktsioon...

Kunagi viis-kuus-seitse aastat tagasi nägin üle pika aja üht vana sõbrantsi. Ta oli juba mõned aastad varem kolinud Taani, abiellunud ja saanud lapsed. Selle aja peale hakkas vist just uuesti tööl käima  ja kõik muu. Uurisin siis huviga:

- Oi, kui äge, elad Taanis. Nii põnev! On siis palju uusi inimesi/sõpru tuttavaid? Taanlased ju nii lahedad!

Ja seepääle vastas mu sõbranna:

- Äää. No tegelikult ma ei tunne mitte kedagi. Tööl pole ka aega kellegagi suhelda ja pärast tööd lippan kiirelt koju. 

Mäletan, et olin ikka täitsa tummaks löödud. Tema, kelelga sai kunagi koos Kloostriaidas tublisti hõõgveini joodud, tantsimas käidud ja ei tea mis kõik veel korda saadetud... Kes oli alati nii  aval ja suhtles iga uue näoga vabalt. Mis mõttes?!

Aga nüüd ma mõistan teda vägagi. Võibolla olen isegi mitme kraadi võrra kangemaks lasknud minna sel eraklikkusel.. 

Mul ei ole mingit tahtmist kellessegi süüvida. Ei huvita!

Muidugi püüan olla viisakas lastevanemate suhtes mänguväljakul, lasteaias teised lapsevanemad, poes... Aga ma ei taha kellessegi süüvida. Kellegi elust huvituda! Ei ole jaksu selleks.. Hea, kui vanad sõbradki meeles püsivad, kui ikka püsivad.... :S.

Nojah, mööndusega võib ju öelda, et kaks uut sõpra olen ikka saanud, kelle elu igast hetkest tean praeguseni pea 100%. Lapsed-lapsed, mu kallid!

Ja. Võibolla just nüüd ja praegu hakkab see kõik jälle muutuma. Nemad käivad lasteaias ja loovad oma elu juba natuke ilma minuta. Ning mina.. tegutsen muuga, aga mitte veel uute tutvustega.. 

Kauguste suhtelisus

Küll leidub ikka vahel üllatavaid avastusi.
Olen siin ju nii 10 kuud ringi kooserdanud.
Parkidesse, mänguväljakutele, trammiga linna, metroogi peale vahel sattunud...
Aga eks alguses vedasin ühte selli kõhukotis ja teist käekõrval või kärus.
Ja viimasel ajal ju ikka ka käru igalpool kaasas plus üks kahest põnnist ringi jooksmas või seisulaua peal seismas.
Terve kevade käisime ikka lasteaeda ja tagasi käruga. Finka jäi siis sinna ja me Ennuga kooserdasime tagasi.
Käruga, see tähendab siis trammiga.
Sest trammis on kärus istuva lapsega koos sõit tasuta.
Aga nüüd jäävad ju need mõlemad põnnid lastehoidu (küll ma sellest ka kirjutan).
See tähendab, et sinna jääb ka minu "trammipilet".
Otsisin alguses lasteaia läheduses head raamatukogu, kuhu siis päevaks jääda.
No miskipärast ei ole seal Gräsvikenis ühtegi.
Mõtlesin, et kui niikuinii kuhugi kaugemale minema peab, siis on ikka juba mõttekas tulla koju.
Ühistranspordi piletit siiski ei tahtnud osta.
Ilmad ju ilusad ja "suvi" veel.
Mis siis muud, kui jalad kõhu alt välja...
Ja mis ma avastan. Meie majast lasteaeda kõnnib kõigest 30min.
Mis mõttes!?
Kärutades tundus see ikka hiiiglama kaugel...
Vahel on auto või trammiga sinna minnes pea sama aeg kulunud. Ühel juhul on süüks vihmailma ummik ja teisel juhul, et peame minema kahe trammiga ja mõlemat peab ju ootma.
Ja kunagi Kivimäe koolis käies oli ju ka kodunt sinna vaat et isegi veidi pikem teekond... deja vu...
Aga nüüd ma siis kappangi korra päevas Gräsvikenist Taga-Töölösse ja tagasi. Lastega koos läheme ikka trammiga, käruga. Õnneks saan ka selle viimati mainitud "matkakäru" lasteaeda jätta ja käte vehkides kodupoole vihtuda.
Täitsa mõnus!

Eh

Nüüd siis pole sissetulekut.
Ei lubata mul luua panka arvenumbrit.
Ja tsekil saadud maksutagastuse
võin salatisse lõigata ja krõmpsutades nahka panna, sest
seda rahaks vahetada
pole pangaarvetuna võimalik.
Eh.

Üks õhtune topeltvikerkaar kesklinna pool

Käisin muuseumis

Käisime lastega neljapäeval kunstimuuseumis Ateneum.

See on see Helsingi klassikaline kunstimuuseum. Neljapäeval oli sinna vaba sissepääs, mille kohta sain juhuslikult infot kolmapäeval lasteaias muuseumi voldikut lehitsedes.

Muuseumis on praegu üleval Tove Janssoni näitus seoses tema 100 sünniaastapäevaga.

Muumitrollid on muiduig nii lasteaias kui ka kodus meil siin oluline teema ja Athena oli väga vaimustuses, kui ütlesin, et läheme muumitrolli näitust vaatama. 

Lasteaias küll hoiatati, et ega seal lastele eriti suurt midagi vaadata pole, aga ma tahtsin ikka katsetada, et kuidas see kahe jõnglasega muuseumis käimine välja kukub. Olen juba ammu tahtnud sinna minna, aga 12 eurot niisama tuulde visata, kui meid sealt kohe peaks välja visatama või on lastel väga igav, ka ei tahtnud.

Hea asi oli see, et kui kohale jõudsime, siis oli muuseumi ukse taga paarisajameetrine järjekord :S, aga õnneks selgus, et käruga on sissepääs teistpoolt maja ja seal ei takistanud meie sissepääsu keegi :).

Jätsin käru garderoobi juurde ja asusime suurest trepist üles minema. See muidugi lastele meeldis. Eriti Ennule. 

Suundusime kohe Tove Janssoni näitust vaatama, mis hõlmas ikka terve ühe korruse ja oli tegelikult väga huvitav, nii palju kui mul õnnestus sest aimu saada.

Jah, kohe esimeses toas sain muuseumitöötaja käest sõbraliku vihje, et siin ei tohi lapsed ringi joosta... No aga mis nad siis panevad keset tuba ühe kasti stendidega, mida lapsed vaatama ei ulatu, aga mille ümber on tore ringe joosta. Nojah, ega selle peale ju kuraatorid ju ometi ei tule :). Siis selgus, et pean seda pätimat last ikka süles kandma, Athena suutis siis ka ikka viisakalt jalutada. Oleksin pidanud ikka käru ka siia üles tooma - paljud olid kärudega - ja siis oleks seda väänleva lapse kandmist või jooksvale lapsele (mitte) järele jõudmist vähem olnud.

Lastele oli põnevad klaaskappidesse tehtud nukunäidised. ûhes toas näidati ka muumidest tehtud telesaateid, aga ekraanid olid väikesed ja kõrgel ning lastel kehva jälgida. Samas toas oli ka Tove raamatuid, muuhulgas muumi-raamatuid, mida oli muidugi tore lastel lapata.  

Siis oli veel paar tuba täis raamatuillustratsioone seintel, mis mulle kangesti meeldisid, aga millesse süveneda ma siiski ei saanud... Ja tegelikult mulle meeldis ka Tove muud pildid, mida ma kahjuks pea üldse vaadata ei jõudnud. 

Järeldus sellest käigust oli mu enda jaoks siis, et kahe rüblikuga siiski sellisel näitusel käimine oli mõttetu. Müttasime seal tegelikult tund aega, sest ruumid olid ju suured, aga olin ise pärast täitsa läbi omadega :). Samas, kui pärast Athenalt uurisin, et kas talle meeldis, siis sain küll positiivse vastuse. Ikka teistmoodi koht ju lapse jaoks. Ennle meeldis vist siiski kõige rohkem treppidest üles minemine ja jooksmine mööda pikka koridori, ühest ruumist teise jne... :S. 

Athena märkab

"Kui sul tulevad otsaette kortsud, siis tohib: ei tohi!"

Tramm

Mulle meeldivad trammid.
Mulle meeldivad väga Helsingi Trammid.
Neid möödub meie majast palju-palju.
Hommikul sõidame ühe ja siis teisega lasteaeda.
Nii ei pea autoga ummikus seisma.
Eriti vihmasel hommikul. Ja ka pärastlõunal.
Trammi on reeglina mõnus käruga minna.
Pealegi ei pea lapse+käruga reisija piletit ostma.
Kärude jaoks on sela eraldi madalam osa.
Mulle meeldib, et selles madalamas osas on reeglina ka teisi kärusid.
Teised kärud tähendab ka teised ema.
Mulle meeldib, et sageli on ka teistel emadel juuksed kammimata.
Juuste kammimatuse avastan kahjuks reeglina liftis.
Kui olen juba teel kodust välja.
Oi seda vastikut peeglit seal liftis!
Ja tagasiteed enam pole, sest oleme niigi lasteaeda hilinemas.
Ja nii ma lähengi sassis soenguga trammi.
Aga õnneks on seal teisi samasuguseid.
Oma väikeste nöbininadega vankrites.
Mulle trammid meeldivad.

Magamine on tervendav

Ma nii mures siin ühe väikese põnni pärast, kes juba ei tea mitmendat haigust põeb. Ei saa lasteaiagagi alustada. Athena viisin täna lasteaeda, aga juhtus nii, et tema ei tahtnud sinna kuidagi jääda ja samal ajal ei tahtnud Aeneas kuidagi ära tulla, kuigi pidime minema arsti juurde silmatilkade retsepti saama. Selle saime ikka. Aga nüüd on noorsand juba 3h järjest maganud - kuidas ma talle neid silmatilkasid siis panna saan? Kusjuures tüüp oli nii kurnatud, et jäi juba köögis tooli alla magama kui mina lõunasööki tegin. Ohjah, vaene laps. Suured lootused on sellel, et kui ta üles ärkab, siis on terve!

Muinasjutt

Athena räägib mulle lõunapuhkuseks muinasjuttu:

Tubased

Küll on halb suvel haige olla. Tahaks mere äärde või siis vähemalt lasteaeda, aga peab ühe nohuse-köhasega toas istuma. Nüri.

Aga mul oli põhjust täna postitada oma elu esimene armastuskiri. Selle kavatsen nüüd oma augustitraditsiooniks võtta. Aastas korra ju võib :).

August

Oleme jälle pikemalt Tartu-puhkuselt tagasi Helsingis. Mike tööl. Mina lastega kodus, sest neil ikka veidi haigusevimm sees ja ei taha lasteaia lapsi kohe alguses igasugu viirustega tervitada. Homme siiski plaan nad sinna viia. Athena magas ka täna hommikult poole 11ni, eks see puhkus ikka väsitab ja vaja kodus rahulikult välja magada. 

Aga hakkasin augustis huvi pärast kulusid üles märkima. Pragu just vaatasin, et olen augusti asemel märkmikus kuuks hoopis detsember kirjutanud. On ikka kuum detsember küll! Uh! :)

Naerutaja

Ennust on saanud üks suur Athena naerutaja. Viimasel oli õhtul paha tuju. Aga selle vastu aitab ikka üks lõbus väikevend.

Tagasi kivilinnas

Oleme pooleteist nädalaks tagasi Helsingis. Suvel on ikka linnas tüütu. Ujuma saab õnneks minna, aga see pigem ju madalas vees solberdamine ja vaatamine, et üks või teine laps minema ei jalutaks või mõni mänguasi ära ei hulbiks. Mike on ju tööl, mõistagi. Eh, mul küll täitsa tunne, et olen praegu vales kohas, aga õnneks on mõned olulised asjad saanud ja saavad siin korda aetud.

Samas on äge vaadata, kuidas lapsed omavahel üha rohkem ja rohkem koos mängivad. Täitsa sõltuvuses on nad justkui üksteisest. Lahe! 

Jaaniöö

Täna oli selline laisk päev, et õue ei jõudnudki. Tegelikult ikka tahtsin minna, aga õigel hetkel kukkus taevas alla ning ei läinud seda kinni püüdma. Athenal ol lasteaiast suvepuhkus ja temagi mõnules toas. Homme õhtul istume laeva peale ning põrutame Tallinnasse. Kahe nädala pärast alles tuleme seekord tagasi. Ehk kohtub nii mõnegagi silmast-silma :)! Nägudeni!

Läti keeles...

Me peres käib ikka jutt mitmes keeles, aga Enn räägib vist lisaks ka läti keelt.. :S

Pärast lasteaiapäeva

Lähen kella 4 ajal Athenale lasteaeda järgi.

Vahel jalutame linna ja tuleme siis trammi peale. Vahel kohe trammile ja kupatame end kuskile mänguväljakule enne koju tulekut. Vahel otse koju.. Vahel lähen järgi autoga ning läheme veel suurde poodi õhupalle ostma :) ... Kuidas kunagi. 

Eile katsetasin Athenaga uut rada, mida miskipärast pole siiamaani kasutusele võtnud. Selle nimi on Banan. Vana raudtee tunnel, millest on tehtud mõnus jalgratta- ja jalgtee. Kiasma juurest otse Ruoholahtisse, ehk siis kesklinnast lasteaia juurde. Ilma ühegi valgusfoori ja muu takistusega. Endal kulub sellel jalutamiseks alla 15min. Seal on ka mõnus korvpalliplats, pinksi lauad ja muidugi pingikesi raja sisse integreeritud. Mul lemmik teelõik nüüdsel ajal. Kodust lasteaeda jalutab seda kaudu ca 45min ja mul nüüd plaanis iga päev Athenale järgi minnes väike trenn, kuna Aeneas on mõnus kärus istuja või siis sageli sel ajal isegi magaja. 

Ag aAthenaga oli ka selle raja läbimine imeline! Olen täheldanud, et tal sageli vaja pärast lasteaeda ennast välja joosta. Jalad lihtsalt lippa vad muutkui. Ja selline tunnel ju suurepärane võimalus! Ei ole vaja muretsed mingite ristmike või kijhutavate autode pärast. Mureks ainult jalakäijate teepoolel püsimine, aga AThena suht ohutundlik laps ja saab aru küll, et ratturitele ette ei saa minna. Nii ta siis muutkui vudis seal rajal. Vahepeal tegime ka pause, kus me kätest kinni hoides veidi keerutasime - lasteaias neil üks selline tantsumäng ja Athenale keerutamine tohutult meeldib! Möödujad said küll päevase lõbususetoosi kätte!

Aga eilse koju jalutamise nael oli üks tore noormees, kes laskis Athenal oma rula proovida. Athena muidugi kohe kaugelt kommenteeris, et tüübil on rula. Tüüp pani selle ilusti maha, hoidis ilusti Athenal käest kinni, kes oma väriseva jala rula peale pani. Athena vist olekski sinna seisma jäänud :). Supertore tüüp!

Suures linnas ongi setõttu nii tore elada, et siin on nii palju toredaid inimesi :). Kevad südames! Või siis juba suvi... 

Või nii...

Enn sai esimest korda ette taldriku ja kätte kahvli ning juba nii osav! Taldrikul on maitsvad cannellonid.

Rubbernecking

See on uus sõna, mille õppisin multikast "American dad" - vahel õhtuti vaatame neid Mike-iga.
Tähendus - kuidas märkamatult ilusaid inimesi ja kauneid kurve jälgida, ilma, et su kaaslane(sed) pahaseks saaks... :).
No ja nende tänaseks möödunud ilusate ilmadega on saanud sed tegevust ka palju praktiseerida.
Mul oli küll vahepeal tunne, et inimesed käisid puhta alasti ringi.
Pargid olid täis nappe bikiinisid. Ka need kohad, kuhu Esta tavaliselt oma nr 1 ja nr 2 teeb :S.
Inimesed lihtsalt kõrvetasid end päikese käes :).
Aga ka tänaval kõndijad ei kandnud palju seljas - üliavarad dekolteed, ülilühikesed püksid... Jalgrattur rinnahoidjaga jne...
Polnud väga osavaid "rubernecking"-strateegiaid vaja rakendadagi ;). Neid siin igaks-juhuks välja ei too, muidu jään mõni teine kord vahele :).
Aga nendel tänaval ilutsejatel puudus küll sageli esteetikatunnetus ning ma poleks paljusid asju tahtnud näha :S.
Meie peres on kõige elastsem kummist kael tegelikult Aeneasel - kõik kenad tüdrukud ja ka tädid saavad üle tsekatud ning neile malbelt/võrgutavalt naeratatud, kui peaks vahele jääma. Reklaamplakatid poolalasti tsikkidega selle poisi peal juba täitsa töötava. Aga noh, kui on ilus, siis miks mitte vaadata :).

Pargimuusika

Täna hommikul oli mul mõnus aeg Aeneasega pargis.
Olime Athena lasteaeda viinud ning teel kesklinna asju ajama, kuid Ennuke pahurdas ja vähkles.
Kiirustasin siis parki, et talle tissi anda - eks ta oli näljane ning tahtis peatselt magama jääda.
Pargis aga ootas meid imeline muusikaline vahepala.
Nimelt, üks vanem mees, kes küll rüüpas kõvasti koffi ning oma riideid polnud juba teab mis ajast pesnud,
mängis pargi prügikasti kaane peal kahe puupulgaga ennastunustavalt trummi.
Ja see rütm oli nii mõnus!
Istusime Ennuga nati eemale pingile ning nautisime!
Tõeliselt tore ja vabastav vahepala!
Nii äge, et selliseid vabu hingi leidub!

Külalised käisid

Trall ja trall. Mõnusad kevad-suvised ilmad ja restoranipäev linnas. Meil käisid külalised nädalavahetusel! Küll oli tore!

Palju õnne!

Lõpuks õnnestus mul renoveerida ka 1,5 aastat renoveerimist oodanud kiikhobu. See võttis aega täpselt ühe õhtu. Olen ikka edasilükkaja! Aga õnneks mahub ka Finka veel sinna trallima :), eilsest sünnipäevalapsest rääkimata...

Justkui nööriga mu küljes kinni...

Kuna Enn mul siin viimasel ajal põhiline kodune rõõmupall, siis paar pilti temast. 

Enamasti on ta ideaalne kaaslane, kes laseb mul ikka päevasel ajal ka natuke tööd teha ja on väga hästi nõus üksinda mänguasjadekappi tühjendama. Samas, vahel on ikka süles vedamise päevi ka. Aga need on ka armsad.

Ma kohe ei kujuta ette, et meil on tema jaoks juba augustist lasteaiakoht...

Esimesel pildil on ta meie tugitooli peale roninud, riiulist raamatu võtnud ja loeb seda  nagu õige mees kunagi.

Ja siin lihtsalt mänguhoos:

Ei!

Ma ei sõida enam autoga. Ei suuda.

Eks see läheb mööda ning loodetavasti juba mõne päeva pärast suudan jälle nii kõrvalistmel olla kui ka juhtida. Aga praegu ei suuda.

Ma igatsen teid! Pidime ju suvel üle pika aja jälle Tartus kokku saama. Grillima, chillima, saunatama, tsehhi õlut jooma, meste tehtud pizzat sööma, lapsed omavahel mängima saatma...

Oi neid toredaid saunaõhtuid Tartus, kus te alati kohal olite! Need jäävad mulle!

Mõtlen, et miks ma ei helistanud viimati. Kurk oli haige ja siis aku tühjenes telefonis... Ohjah, rohkem ei saagi teile midagi öelda.

Nii tohutult hoolivad ja hoolsad, nii muhedad, nii rahulikud, nii enesekindlad, huvitavad, targad.... Miks?

Nüüd pean minema Tartusse argiasju ajama. Ei taha minna! Oleks tahtnud minna sinna, et teiega mõnusalt aega veeta. Aga nüüd peab minema. Asju ajama.

Ja vaatama väikese lapse jalanõusid esikus, mida nende omanik ei panegi enam kunagi jalga... ;(

Tahaksin helistada ja nalja visata ja arutada maailma asjade üle. Aga ei saa.

Ma igatsen teid!

Nüüd kallistan Ennu ja saadan tervitusi teil! Olge hoitud seal! Ja see laps kes siia jäi, temale saadan oma mõtteid, et ta ei tunneks üksindust!

Liiklus

Eh.
Sõidan palju autoga.
Liiga palju.
Trammis saab kärus oleva lapsega tasuta.
Vahel sõidan trammis ka.
Bussisõitu enam ei mäletagi.
Trammis on kõigil inimestel käes nutitelefonid. Mul seda pole.
Autoga hommikul lasteaeda. Kaasas ka Enn ja Esta, kellega vahepeal kiirelt parki.
Autoga pärastlõunal lasteaeda järgi. No tegelikult vahel ka trammiga.
Ummikud.
Oi kui tüütud.
Õnneks on liikluskultuur siin kenam kui Eestis. Seal sõelutakse ja nõelutakse, siin sõidetakse aeglaselt.
Aga jalakäijaid üle tee ei lase peaaegu keegi.
Unistan jalgrattast.
Aga kuidas need lapsed küll sinna veel peale riputada?
Ja Helsingis on tuuline. Alati.
Autos tuul ei tõmba.
Aga ikka unistan rattast...

Haigused

Oh. Meil siin haigused kimbutavad. Loodetavasti nüüd hakkab juba üle saama, kuigi täna tundub mulle nagu oleksin veetnud meeletu Volbriöö, kuigi tegelikult jäin eile juba kella 10 ajal magama. Pea lõhub nagu vasardaks seal 100 päkapikku... Kui olen nõid, siis mitte teadlikult...

Igatahes, läksime kevadpühade ajal Tallinnasse, eelkõige selleks, et autol rehve vahetada. Meie kolmepäevane retk kujunes aga pooleteist-nädalaseks. Mul ja Finkal tõusis juba laevas palavik ning läks aega, et sellest kõigest üle saada. Õnneks saime Nugalas mõnusalt lebotada ja mammi muutkui hoolitses. Samal ajal oli Mike ka Helsingis haige, kõrvapõletik ja sada muud asja veel. Kuigi kahju, et kedagi tema eest hoolitsemas polnud, siis mul oli tegelikult hea meel, et me siin polnud - sain ka rahulikult haige olla. Naljakas, et mul oli kurgupõletik ja  M-il kõrvapõletik :). Ideaalne paar - naine ei saa näägutada ning mees niikuinii ei kuule :).

Teisipäeval tulime siiski koju tagasi. Finkal on antibiotsikuur kopsupõletiku pärast ning kuna ta väsib veel kiiresti, siis sel nädalal teda lasteaeda ei saatnud. Eile oli neil Volbri-kostüümipidu. Nojah, kahju, et ei saanud osaleda, aga samas olen ma vist veel liiga laisk ema, et mingit kostüümi talle välja mõelda... Teinekord siis. Ja täna on niikuinii vaba päev. 

Esmaspäevaks plaanime kõik terved olla!

Pääsiäinen

Finka lasteaias oli käinud shokolaadimune toov jänes.
Suvi on käes, aga me õue ei saa, kuna Enn on viimasel nädalal palavikus olnud (kuigi õnneks tundub, et täna tal seda pole).
M oli vahepeal 10 päeva ära USAs. Nüüd on tagasi, aga lisaks ajavahele piinab teda ka gripp. Ta peitub külalistetoas ja vahel harva vaid pistab sealt nina välja.
Aga pühapäeval plaanin lastega väikest Tallinnasõitu, loodetavasti saab nad ikka kaasa viia. Finka tahab kangesti laeva peale mängunurka :).  Ja auto suverehvid seisavad meil ka Tallinnas - vaja need alla saada.
Hommikul käisin poes, et piima tuua. Ette sattus ka pasha. Ostsin. Hirmus magus, aga tegelikult päris õige maitsega. Tallinnas saab ka üle mitme aasta mammi tehtud pashat maitsta. Mmmmm.
Kuigi ma ise muna ei söö, siis on ikka plaanis homme hommikuks ka paar muna keeta-värvida. Lapsed söövad ära siis. Laual seisavad meil juba nädal aega vaasis pajutibud. Armsad!

Aitäh!

Finka on täitsa välismaalane

Finka räägib viimasel ajal muutkui rohkem ja rohkem.
Enemasti eesti keeles,
aga juba hiilivad lasteaiast ka mõned rootsikeelsed sõnad ligi... "nej!"
ning isaga ikka inglise keeles. Aga teda näeb viimasel ajal kuidagi harva. Kahjuks.
Palju väljendeid on Finkal "Lotte reis Lõunamaale" filmist, mida vaatab peaaegu igapäevaselt.
Palju kasutab väljendeid, kus "tegelikult", "vist" jne..
Verbide kasutamine on naljakas. Enamasti ta väldib neid.
Aga vahel teeb selliseid lauseid nagu minu meelest vaid välismaalased võivad teha..
Näiteks...
"Lammas väike olema"
"Toit otsas olema"
...
:D

Käisime meremaailmas

Asub see ju kõigest väikese jalutuskäigu kaugusel - Linnanmäki on koha nimi. Läksime sinna koos Lea, Kiku, Kerdi, Ihani ja Tottiga. Meie pere esindajateks olid mina, Finka ja Enn. 

Finka tahtis küll terve tee (istus ta kärus) hoopis mänguväljakule minna. Sellest rääkis pidevalt. Kui talt nüüd küsida, et mis talle meremaailmast kõige eredamalt meelde jäi, siis läheb ta näost särama ja ütleb: "Mängunurk!" Väljapääsu juures oli seal tõepoolest paar lasteraputusmasinat ja üks legodega ehitamise laud. Viimasel olid küll suured sildid: "Alla 3a keelatud!", aga see jättis ikka Finkale kõige kustumatuma mulje. 

Teisena tuleb Finkale meelde kalade söötmine. Nägime, kuidas rai-kalasid söödeti. See oli tore! Tegelikult üritas Finka juba eelnevalt neid sööta, kui nad tulid tema juurde akvaariumi äärele ja liigutasid oma marionett-nuku moodi suud :). Finka pakkus neile siis küpsist, mida ta ise parajasti nosis. 

Enn oli ka seal pimedas koridoris üleval ja vaatas huviga igasugu värvilisi kalu ja mere-elukaid. Istus kärus ja lasi meil teda ühe akvaariumi juurest teise juurde viia. Haikalade akvaariumi alla tunnelis sai ka veidi imetada ning pärast pugis riisikakkusid nii, et silmad pilukil. Kui väljusime, siis tegi oma rekordpäevaune - 2,5h järjest ja lasi end selle vahepeal veel kõhukotist kärru, uuesti kõhukotti ja veel voodisse ka tõsta. Emotsioone kui palju, mida vaja välja magada!

Siin ka mõned pildid:

Athena valis suveniiripoest mänguasjaks ühe kalaõnge kolme kalaga. Nüüd on meil kodus osavad kalamehed. Eriti hästi teab Enn, et kala peab ikka veest püüdma:

Talveuni

Mul on õhtuti täielik talveuni.

Eile käis külas lärmakas seltskond. 

See küll stereotüüp, et itaallased on lärmakad, aga  pole parata - nii on :).

Ma läksin kell 9 paiku lapsi magama viima. 

Finka jäi magama poole sõna pealt. 

Tal ongi see öine esimene uni selline, et kõditamine ja väntsutamine ei ärata teda üles.

Mina veel imetasin Ennu ja mõtlesin, et ta jääb nüüd ka kohe magama ning saan seltskonda naasta.

Järgmine mõte oli, et miks maja nii vaikne on.

Tõusin magavate laste vahelt üles ja läksin teise tuppa.

Kell on 11.15 ja kedagi ei olnud mitte kusagi.

Läksin tagasi magama.

Hiljem kuulsin, et külalised olid kell natuke pärast 11 lahkunud.

M ja Esta ühes nendega - õue mängima.

Ärkasin vist vaikuse peale.

Lärmiga tuleb hea talveuni!

Päike paistab - ÕUE!

Miks kulub Finkaga mänguväljakule kõige otsamat teed minnes 45 minutit, aga tagasi tulles koos poetiiruga ainult 20min :)?

Panin eile kirja kõik, millega Finka mänguväljakule mineku tee peal tegeles:

1. Meie välisukse kõrval asub R-kiosk, mille ees seisis kolm erinevat reklaamtahvlit. Kõik need oli vaja läbi katsuda ning numbrid ja tähed nende peal kokku lugeda. Liaks veel mõned tähed ja numbrid R-kioski akna pealt. Uh, ma läksin alguses suht närvi, sest tundus võimatu teda sealt minema liigutada! Ähvardasin vist mitu korda, et me ei jõuagi mä nguväljakule, aga noh, see suht mõttetu ähvardus, kui samal ajal on nii põnevaid asju vaja uurida ning tegelikult poleks ju kohe koju läinud - tahtsin ise ka õues olla :P.

2. Õnnestus tibi meelitada rajale, kus vähem poode ja vaateaknaid. Keerasime nurga taha, kus on ju apteegi väljapääsu trepp+kaldtee. Seal pidi siis natuke välja tulevaid inimesi passima ning mõned korrad kaldteest-üles-trepist-alla tiire tegema.

3. Kärus istuva Ennuga nalja tehes õnnestus mul Finka edasi kõndima meelitada. Apteegi aknast sisse piilumine osutus ka siiski huvitavaks vahepeatuseks. 

4. Tuli järgmine majanurk ning sinna taha peitu pugedes ning "kuku"-mängu mängides õnnestus ka Finka maja nurga taha saada.

5. Nurga taga oli tapeedi pood. Selle aknalaud oli vaja läbi koputada. 

6. Õnnestus tibi meelitada parkimisautomaadi juurde - seal ju numbrid peal! Ning sealt edasi meie hooviväravast mööda, uurides tüdrukult, kas ta teab, mis värav see on (teadis!). Ning et pärast väravat oleval majal olid huvitavad väikesed keldriaknad.

7. Järgnev 50m teelõik õnnestuski läbida nii, et läksin 10 sammu ees ja hüüdin rõõmsalt: "Oi, mis põnev väike aknake!"; "Ja siin on hoopis mingi luugike, tule vaata!"; " Aga siin on luugikeste sees naljakad väikesed ümmargused augud!". Liikusime-liikusime-liikusime!

8. Vahepeal osutus siiski takistuseks üks trepikoja sissepääs, mille ees asus huvitav saapapühkimise hari. Aga jah...

9. Poriloik! Mitte, et vahepeal oleks vihma sadanud, kuid kõnniteid pestakse siin kevaditi talvisest jamast. No poriloigus tuleb ju kahtlemata natuke plätserdada! Nüüd võtsin ka taskust fotoka välja, et oma ootamiseaega natuke sisustada.

10. Üle autotee minek kulges üllatavalt libedalt! Minu käest kinni hoides!

11. Järgmisel lõigul oli abiliseks müüri peal istuv poiss, kelle juurde tuli kindlasti kiiremini kõndida! Nojah, sellele järgnes kohe ka väike istumine kivikese peal päikese käes. Aga siis jälle üle tee!

12. Kanalisatsioonikaevu kaas. Sinna on ju ka tähed kirjutatud!!! Miks küll :S??!!

13. Aga mänguväljak juba paistis - vaja ainult natuke mäest alla kõndida, üle tee ja üle jalgpalliplatis... See motiveeris edasi minema.

14. Maja ees istusid suitsetavad töömehed. Neid oli vaja natuke vaadata ning ühe pükste puhtaks kloppimise liigutusi järgi teha :). Töömehed olid toredad! Istusid päikeselaigus. Eestlased...

15. Oioi, tänava äärde on pargitud huvitav kopp! Ja erivenad kopaotsad ka sealsamas, millesse vaja ronida, peale istuda ning mida vaja tolmust puhtaks pühkida. Ohjah! õnneks juba kuuldus,et mänguväljakul on palju teisi lapsi ning see motiveeris edasi minema.

16. Oh, nüüd läks juba libedalt! Emme käest kinni ja üle tee... Teiste laste mäng mänguväljakul kutsus Finkat suisa jooksuga. Teele jäid ka mõned poriloigud - jooksuga läbi plätserdamisest piisas.

Kui 2,5h pärast hakkasime ära tulema, siis istus Finka suht kiiresti kärru. Motivaatoriks oli, et läheme poodi greipi ja riisipirukaid (karjala pirukad - lemmikud!) ostma ja siis koju sööma. Tibi oli ikka suht väsinud ja näljane selleks ajaks!

Hommikusöögijärgne kontsert

Jälgimine

Ma pole juba ammu nii palju nettiväljaandeid lugenud, kui praegusel perioodil.
Ennuke on haige ja passime niikuinii kodus.
M ju teab ka neid Ukraina lehti (ka vene keeles olemas) ja väljaandeid, mida lugeda.
Ning lääne ajakirjandus on ka pidevalt luubi all.
Mees istub ise vist nii tööl kui kodus koguaeg uudiste rajal.
Milelstki muust justkui polegi rääkida, isegi arutelu, mida õhtusöögiks teha, tunub mõttetu...
No tegelikult on põnev, aga ka vägagi hirmutav.
Tahaks justkui ka miagi ette võtta.
Aga üks palavikus joriseja ikka püüab mu tähelepanu endale.
Ja mingeid demonstratsooni korralada ju ei saa... mida veel?

Lipupäevad

Sinne kesklinnaelu üllatab sageli lipupäevadega.
Täna jälle!
Ja miks siis?
28. veebruar?
Tähistatakse kõige lühea kuu lõppemist?
Kiire otsing internetis selgitas siiski, et täna on Kalevala päev! Tore tähistamine!

Mõni aeg tagasi oli ka üllatuslikult lipupäev.
Plaanisin siis just minna sotsiaalametisse paari asja ajama.
Ehmatasin õue jõudes ära, et kas täna riiklik püha ja ei saagi minna!?
Aga tuli välja, et on hoopiski koogi söömise päev :)!
Nimelt süüakse hümni sõnade autori Runebergi päeval tema lemmik-kooki.
(NB! Sõnade autori puhul on ju tegu soomerootslasega!!)
Ametiasutused olid lahti - koogi söömine ei riku siin tööpäeva!
Ka mina maitsesin seda.
Oli täitsa mõnus mahlane keeks.

Kalevala vist kooki ei söönud...

Õhtuti mängitakse duetti

Klaveri taga...

Ja vannis...

Allkirjastamine

Eile käisime M-iga allkirju andmas oma uue kodu tarbeks. Sinna saame küll klida alles järgmise aasta alguses, 2015. Senikaua naudima kesklinna korteri elu. Uus koht asub Myllypuro-s, Ida-Helsingis. Metroo peatus ning Itäkeskus on suhteliselt lähedal, mis on väga hea. Samuti on sealse ridaelamu kõrval kohe suur spordikompleks - ehk hakkame niiviisi veel sportlikuks :). Aga noh, järgmine aasta tundub veel nii ära ütlemata kaugel ja kindlasti jõueb veel palju asju juhtuda, enne, kui elukohta vahetame. Vähemalt on nüüd kindlus olemas, kuhu edasi. 

Väsimus

Olin vahepeal haige.
Ja nüüd ei saa kuidagi sellest väsimusest üle.
Kurk ka veel veidi kipitab, kuigi määrin seda suurepärase astelpaju-saialilleõliga, mis mul mädasest kurgust aitas lahti saada.
Finka on vist ka tõbine - köhis öösel.
Ja täna ei jaksanud Finka isegi 20m kõndida, kuigi olime teel mänguväljakule.
Lõpuks sinna ei läinudki.
Tulime koju ja Enn magas 2,5h järjest.
Finka vaatas 50min järjest Barney-t. Mike palus, et näitaksin talle inglise keelseid asju, kui millegi vaatamiseks läheb. No olgu. Aga nii kaua pidas vastu...
M võttis Esta tööle kaasa.
Kummaline, et kodus pole koera.
Muidu ei märkagi, aga keegi ei korista söömise järgselt lauaalust.
Ja keegi ei ole supervaimustuses, kui mainin õue mineku plaani.
Õues ju tegelikult mõnus kevadhõng, kuigi tuul on äraütlemata külm.
Ei viitsi riietuda.
Õue mineku hetkeks olen pea alati läbimärg.
Ja siis on ju õues külm...
Aga mõnus on ka. Kevad!
Praegu aga vaatan igatsevalt õue nagu Faust.
Ja täna sinna rohkem ei lähe. Väsimus.
Ehk teen ühe öise tiiru Estaga.. Kui siis veel jaksan.
Aga lapsed kopitagu toas. Ja ärgu köhigu!
Ja nüüd lähen loen raamatut. Kui viitsin.

Enn kussutab

Ühine mäng

No tegelikult oleks vaja õue minna, aga lastel mäng pooleli...

Mis siin heliseb?

Mida kuuleb?
Tramm. Just möödus üks tramm. Nüüd järgmine.
Autod. Elame ju kesklinnas suure magistraali ääres.
Aga tegelikult ei ole tänava müra eriti kuulda - seinad on paksud.
Lennukid. Finka kuuleb õues jalutades ära kõikide lennukite mürinad. Isegi, kui taevas on pilves.
Kiirabi. Seda liigub tihti. Elame ju haiglate kõrval. Väga tihti.
Allkorrusel mängib keegi õhtuti klaverit. Harjutab. M oskab paremini...
Üleval lohistab keegi õhtuti mööblit. Seal elavad lapsed. Aga laste häält pole kunagi kuulda.
Muusikat. Finka märkab alati, kui poes või kuskil kõlab muusika. Ise ei pane tähelegi.
Koerad. Vahel hauguvad. Vahel Esta uriseb. Või haugub. 
Moi. Kiitti. Nii öeldakse poes.

Öösel kell 11

Kui õues sajab lõpuks laia lund js ma võtsin aknast välja vaadates ka fotoka pihku.

Puder

Kahju, et ei jõudnud pilti teha, kuna hakkasin suure kiirusega hoopis asju kokku korjama....

Täna tegin Finkale riisijahuputru pohlamoosiga. Ennule panin ka osa kõrvale, ilma moosita. Finkale puder hästi ei maitsenud. Lauale jäi peaaegu terve taldrikutäis kui me juba pärast-sööki ringi müttasime ja mina köögis toimetasin. Järsku kuulen toas lusikakolinat ja rõõmsaid lapsehääli. Lähen vaatan.

Finka oli pudrutaldriku diivanilauale tõstnud. Enn seisis laua ääres püsti, lusikas käes. Finkalgi oli lusikas. Mõlemad maiustasid ja arvestades Ennu pudruseid käsi ning pooltühja taldrikut, siis oli temagi sealt suhteliselt hea noosi saanud. Minuga koos saabus sündmuskohale ka Esta, kellele Athena lahkelt lusikaga putru pakkus... no ei tea mitu lusikatäit Finka juba Ennule suhu oli jõudnud pista... :D. Hea, et ma mannaputru ei teinud, Enn just paraneb manna-kõhulahtisusest. Nii oli :)

Finka kogub sõnu

Selliselt nimetas Finka tegevust Kadri, kui jõulude ajal Tallinnas käisime. "Kogumiseks" on seda tore nimetada, kuna ta tõepoolest paneb tähele kõike mis kuskil öeldakse, proovib järgi öelda ja jätab ka meelde. alles mõni aeg tagasi olin mures, et Finkal on ainult eesti keelseid sõnu ja ta ütleb ainult minu järgi asju, enamasti eesti keeles, aga ka inglise keeles, kui M-iga räägin. Aga umbes detsembri esimesel poolel olukord muutus, ning M-i käest tuleb ka Finkale sõnu äbrite kaupa :). Väga lahe on kuulata kuidas ta kõike järgi ütleb, omaette kordab ja meelde jätab - hääldus küll vahel logiseb, aga järgmisel hetkel ütleb jälle midagi üllatavalt täpselt.. Ennu lalinat on ta ka väga osav ahvima. Lahe!