Vanadus.
See ei ole
väärikas.
Aga see on päris.
See on aeg täis
kihte ja sõlmi minevikust
Kaugel
igapäevaloogikast ja ei saagi olla nüüd ja praegu.
See on seebimull,
mis lendleb kaootiliselt ajas tagasi ja lõhkeb vanadel tunnetel.
Et need siis
uuesti läbi elada.
Iga kord natuke
erinevalt. Uute värvide gammas.
Kogu minevik on
toimunud justkui eile.
Samas, iga eile on
erinev.
Kunagi ei tea,
kuhu just tänane päev sind tagasi viib.
Juhtunud on ju
palju.
Tundeid on palju,
mida pole varem julgenud tunnistada.
Tundeid on palju,
millest mitte kunagi pole julgenud rääkida.
Tol hetkel nende
tunnistamine ja rääkimine poleks olnud väärikas.
Aga vanaduses
võib.
Sest väärikus on
kaotanud oma väärtuse.
Vanadus ei küsi,
kas ta solvab kedagi.
Vanadusel on vaja
oma vanad solvumised välja elada.
Oma hing jääkainetest puhastada.
Kes suudab, jäägu
appi juukseid hoidma,
Kes mitte, see
mingu.
No comments:
Post a Comment