Ühes käes kanister bensiini ja teises sefiiritort

Nüüd hakkab meil siin uues kodus juba kastide hunnik vähenema, aga tahtsin veel ühe viimase järelkaja kirjutada Helsingi teemal.

Kolimine kujunes üllatavalt sujuvalt. Nii hea, et on olemas ikka firmad, kes kõik ära teevad. Asjad kastidesse panevad, õrnad asjad paberisse ja tekkidesse pakivad, raked ja kerged asjad suurde kastiautosse mahutavad ning siis hiljem ka kõik jälle tuppa tassivad. Isegi mööbli jälle enam-vähem kokku lapivad. Tuli välja, et meil on kokku 42 kuupmeetrit asju. 

Asjade uuesti lahti pakkimine on muidugi hoopis teine teema. Kuhu mida sättida? Riidekappe on siin olematu arv - nende muretsemisega tuleb veel tegeleda. Köögikappe on aga õnneks kohkem kui küll. See on vahelduseks tore! Ja suur kuur on ka tore, kuigi majas endas hoiuruume vähe. 

Viimase öö Helsingis ööbimise mu sõbranna juures Ruoholahtis. Meie asju juba pakiti ja nii oli kõigile mugavam. Eriti arvestades, et lapsed jäid paariks viimaseks päevaks haigeks ja lasteaeda neid enam viia ei saanud. Vaevlesid siis palaviku, nohu, köha, okse (palaviku pärast) ja kehva olemisega. Sellest hoolimata sujus kõik nagu valatult. Tänu ka heale sõbrannale, kes kõik välja kannatas ja kelelga oli tore veel viimasel ööl istuda ja jutustada. 

Viiasel päeval käisin veel kolijate töö viimaseid tunde üle vaatamas ja seintelt kriipse maha kustutamas/pesemas. Hea, et käisin, sest viimasel hetkel selgus, et meie muruniidukis oli veel bensiin sisse jäänud. Nii kihutasingi veel rattaga bensiinijaama kanistrit ostma, et oleks, kuhu seda välja kallata. Ning veel astus läbi üks ehituskindlustuse mees, kes tahtsis paari korteri konstruktsiooniviga üle vaadata, mille kohta olin varem raporti kirjutanud - vedas, et ta mu veel sealt leidis. 

Kui siis maja tühi tegin oma viimase jalutuskäigu ja metroosõidu läbi linna. Ostsin Itäkeskuse vene poest veel Eesti sefiiritordi, sest sõbranna teatas vahepea, et oli viimasel töövestlusel hiilgavalt esinenud ja tööle saanud. Kirjutasin ka avalduse, et kõik me kogemata vanale Helsingi aadressile tulevad kirjad saadetaks Rootsi edasi (aga ma ei tea tegelikult, kui kiirelt see uus aadress regatud saab).

Nii ma siis tulingi veel viimast korda läbi linna, ühes käes bensiinikanister ja teises sefiiritort. Ning õige pea istusimegi kõik autosse ning asusime Turu sadama poole teele. 

Head aega, Helsingi! 

Lasteaia lõpupidu

Kuigi nad lähevad veel järgmisel nädalal ka paariks päevaks sinna, siis eile (reedel) pidasid lapsed lasteaias oma ärasaatmispidu. No meie tugiisik-kasvataja on ka järgmisel nädalal juba puhkusel ning lapsi on samuti jõulunädalal vähem kui muidu. 

Finkal tekkis nädala alguses (inspireerituna päkapikkudest), et tema peab lasteaeda kuuse alla kõigile kingitused tegema. Nii ta siis pakkis pabersse oma vanu mänguasju. mõned olid suht kulunud ja tõesti vanad... Loodetavasti ükski lapsevanem ei pahandanud. Igatahes käis meil tubli pakkimine. Päkapikk paluti ka kirja teel appi ja tema tõi siis veel neljale lapsele kingipaki, Finkale ja Ennule, aga kahele veel, kellele Finka miskipärast ise kinki ei viitsinud pkkida. no päkapikk pani sinna sisse need laste mänguasjad, mille Finka ise oli talle paar päeva varem teistele lastele viimiseks saatnud (ehk pannud õhtul päkapikule sussi sisse üllatuseks). 

Mina valmistasin ka kasvatajatele tänukingid. Õmblesin kotid ning võtsin ühe Finka joonistuse aluseks, et kottidele pilt teha. Sellised need said. Magusat panin ka neile kotti. 

Lisaks viisime veel lasteaeda näksimist mellanmåli ajaks (ehk pärastlõunase oote ajaks). Finka nõudmisel olid viidavateks asjadeks kurki, paprikat ja shokolaadiküpsiseid. 

Nii need päkapikud seal lasteaias käisid... Lahe oli. Superlahe! Otse loomulikult olen ka väga sillas kõikidest nendest plaanidest, mis Finkale pähe tulevad ja ta ellu viib. Temaga on alati lõbus :). 

Praegu ta näiteks istub Mammiga diivanil. Üks heegeldab heegelnõelaga ja teine näppudega. Sinna juurde käib filsooofiline vestlus, tänu millele mul kõht pidevalt vaikselt vappub. Ihihiii. 

Hakkan lõpetama

Eh.

Järsku on kätte jõudnud see hetk, kus juba kõigest nädala aja pärast tulevad musta riietatud mehed, pakivad meie asjad kastidesse ja muudesse "vahenditesse" ning viivad need ära Rootsi. 

Nii ei jää meil endil ka muud üle (sest tühja tuba ja seinu ei taha ju ometi passima jääda), kui oma lapsed ja loomad autosse tõsta ning klaverile (ja muule tavaarile) järgi sõita. 

Viimasel ajal oleme veel 

- siinseid parimadi sõpru külastanud/külla kutsunud. Lasteaiakaaslasi. Paar tsikki sealt on kohe eriti südamelähedaseks saanud lastele. Aga noh, palju ma tegelikult ise oma lasteaiakaaslasi praegu mäletan...

- kolimisfirmasid läbi kamminud. No tegelikult kammisid nemad eelkõige meie kodu. Et hinnata kui palju kraami nad siis tegelikult peavad ära viima. See oli päris põnev protsess.

- oma koduse vara, kolitava vara kindlustuse jaoks ära hinnanud. Oi, see oli põnev. Kui palju maksavad laelambid? Voodilinad? Laste mänguasjad? Klaver... Huvitav oli ka, et kui numbri kokku sain, siis kindlustusfirma veeb arvas, et me kuubikmeetri hinnaks tuleb liiga väike summa. No mida? Meil on ju ka tiibklaver, mis maksab rohkem kui ülejäänud vara kokku! Igatahes...

- ja sortinud. Prügi ära visanud. Mõne asja sorteerimiskeskusesse viimine ja/või kaltsukasse vedamine on veel ees. 

- kingitusi ostnud. No ehk see ikka jõuluga seotud... Aga ostsin näiteks täna ühtedele Rootsi sõpradele, kes suvel abiellusid, Tom of Finland voodipesukomplekti. Ja siis ostsin veel lastele kasutatud Unipuu nari. Kuigi sest viimasest vist ikka saab jõulukingitus. Plaanin seda jõuluööl püsti panna. Ja kui jõuluööl midagi sellist teha, siis ei ole see ju mitte miski muu kui üks jõuluvana tegu. Jõuluvana toodud nari. See kõlab uhkelt. 

- jõuludega seoses on veel see värk, et päkapikk saab oma sussi sisse ka Finkat saadetud mänguasju, millega ta enam mängida ei taha. No mitte päris igal õhtul, aga vahel ikka. Need siis liiguvad ka taaskasutusse... Veel lisaks sellele kotitäiele, mille novembri lõpus koos ära sortisime. See mulle meeldib. Mänguasju on alati liiga palju :).

- õmblen ka lasteaiakasvatajatele praegu kinglitusi. need pole veel valmis. Aga tulevad ägedad. 

*********************

Aga vot siis. Kogu selle kolimisega seoses saab ju läbi ka see käesolev blogi. Ei mingeid Helsingi helinaid enam mu kõrvus. Minust saab hoopis "Västkust tjej". 

Praegu on mul selline kahtlane tunne, et mingit uut blogi ma kirjutama ei hakka. Päris kindlalt veel ei ütle, aga sellien ammendunud tunne on. Paberist ja pastakaga kirjutatav päevik ajab juba viimasel ajal niikuinii palju asju ära ning lapsed hakakvad ka liiga suureks kasvama, et oleks enam viisakas nende nalju internetti lugemiseks üles seada. 

Pealegi, mind veidi häirib viimasel ajal see tunne, et kirjutan ja kirjutan, aga ei tea, kes siin üldse loeb ja eriti, et kuidas nende inimeste käsi käib. Pigem on tunne, et peaks end kokku võtma ja neid küsimusi kas siis kirja või telefoni või muude kanalite kaudu ise esitama. Ja tahaks ka, et mulle esitataks. Sest see, mis siia kirja saab, peegeldab ju tegelikutl ainult piskut. Niikuinii. 

Vihjeks: mu Soome number jääb esijalgu kindlasti jõusse (Eesti number ei tööta enam) ning gmaili (praegu ka veel ut) aadressil või fb kaudu leiab mind ka üles. Olen olemas. 

Uisutamas

Käisime nädalavahetusel lastega uisutamas. Mis viga minna, kui vaid vaja uisud kaasa võtta ja 100m mäest alla jalutada. 

Kusjuures, ma ise ei uisutanud ki tegelikult. Jääruumi oli vähe, kuna suuremat platsi alles kasteti ning väiksema platsi peal mängiti hokit. Olime siis mingi jääribakese peal seal kahe vahel. Aga. 

Nii äge. Finka oli julge kukkuja, kuigi tal oli iseseisva edasi liikumisega ikka probleeme, kuigi üritas ja ise püsti ka ei saanud. 

Enn jällegi hämmastas mind oma tahtejõu ja ka osavusega. Eelmisel aastal korra jääle saades keeldus ta edaspidi isegi uiskude pole vaatamast - kohutavalt kartis seda libedal jääl olemise tunnet. Aga nüüd proovis ja sai järjest julgemaks. Lõpuks hoidis mul vaid ühest käest kinni ja sai päris hästi ka (veidi) edasi liikumisega hakkama.

Lahe. Lapsed ise veensidki mind, et tuleb ikka minna. 

Ma ise seekord veel jääle ei saanud. Aga tundub, et ees on mõned jahedad ilmad ning plaanin nüüd ikka ise ka minna. Ilma lasteta. Muidu uisutada ei saa. 

Prügi sorteerimine

Prügi sorteerimine kummitab mind viimasel ajal. Hakkasin veidi järgi mõtlema, et miks ma ei ole viimased aastad pea üldse mitte prügi sorteerinud. Välja arvatud pandipudelid. Ja see on ka imelik, et ma viimast sorteerin. Mis seda motiveerib?

Üldiselt. Meil saaks siinsamas piirkonnas sorteerida paberit, pappi, klaasi, metalli, biojäätmeid. Plastikjäätmeid, mida emil kõige rohkem tekib, eraldi ei koguta. Kas seetõttu ehk... Kõige rohkem ikka tekkib seda plastikpakendi jääki ja see läheb kõik üldprügisse ehk siis arvatavasti elektripõletusjaama. Ja kungi Rootsis elades tegelikutl üks keskkonnasõbralik selle tegi mulle selgeks, et tegelikult pannakse enamasti kõik see pakendiprügi kokku ja jäätmepõletusjaama. Sellest ajast mul vist ongi veidi jäänud sisse, et pole mõtet sorteerida. 

Paber. No kui meil kunagi veel ajalehed käisid, siis need läksid küll paberijäätmetesse. Aga praegu. See vähene paberpakend, mis tekkib on ju tegelikult sageli segatud plastikuga. Ja siis tundubki, et mõttetu sorteerida. Sama papiga. Suuremad papp-pakendid muidugi viskan õigesse kohta, aga neid ei tekki ju.

Metall. No tomatikonserve võiks ju eraldi panna. Neid ikka kulub meil päris tihti ja palju. Aga... pole viitsinud?

Biojäätmed. Mingi vahe isegi oli meil piojäätmete ämber eraldi. Aga mul siiski ei õnnestunud ümberkaudseid veenda, et nii on hea. Ja neid biojäätmeid tegelikult tekkib meil päris palju. Võiks, aga jäi soiku. 

Samas on mul mingi kõhutunne, et õige pea pean ma järjekordselt hakkama endale selgeks tegema, kuidas kompostikasti ehitada ja kuidas komposti teha. 

Klaasi. Eestist toodud pandiga õllepudelid olen sinna tagasi viinud. Ja muu klaas läheb ikka ka reeglina klaasikonteinerisse, kui see pole just kogematta tavaprügi hulka sattunud. See on ikka veidi kummaline, et ma seda klaastaarat muutkui tagasi Eestisse olen vedanud. Autoga ju muidugi lihtne. Huvitav, kas ma olen nii kopikalugeja, et pant tõesti loeb? No tegelikult ma ikka enamasti saadan selle raha heategevuseks või kui automaadis pole nii võimalik, siis unusneb mul enamasti seda poes kasutada. Samas on mul ikka tunne hea, et midagigi sorteerin :). 

No ja nüüd sorteerin ka neid "jääke", mida me kolides kaasa võtta ei taha. Näiteks paar vana voodiraami vajab kindlasti miljööjaama viimist. Vana (kuid mitte päris katkine) tolmuimeja taaskasutusse ja veel ja veel. mingeid raamatuid-riideid-mänguasju olen juba ära andnud ka. Aga oooh.. Nii hea on tegelikult asju ära anda/visata. Mitte, et seda kraami sama kiirelt tagasi ei tuleks, aga vähemalt mingiks hetkeks on rohkem õhku. 

Palmirasv

Mul tekkis vahepeal mingi magusapööris. Kohutav magusaisu on pidevalt. Tänu sellele, olen otse loomulikult talveks päris palju rasva tihastele kogunud. 

Sattusime kodus arutama teemal taimetoitlus ja keskkonnahoid. Ehk siis, mis saastab rohkem loodust loomakasvtus või taimekasvatus või kõik need muud teemad. Loomad puuksutavad muidugi palju, aga eks on ka taimekasvatusel palju kitsaskohti. 

Üks nendest on näiteks palmi-istandused. Palmirasv. Selleks võetakse ikka meeletult vihmametsi maha. Selline intensiivne põllumajandus. Kus siis kasutatakse seda minumeelest suht vastikult lõhnavat palmirasva?

Kommides. Pea kõik täidisega shokolaadikommid on palmirasvaga. Vahel seda isegi otseselt pakendile ei kirjutata. Lihtsalt kirjas taimerasv, mis siis tegelikult varjab enda all ka palmirasva. No ja siis ma otsustasin, et kui järgmine kord magusavajadus mult mõistuse võtab, siis vähemalt palmirasvaga maiuseid ma ei osta. 

Aga neid on nii palju! Valik langes ikka täiesti kolinal kokku. Kõik need head pralineekommid ja muud... mmm jääb ära.

Ja ma justkui (taas)avastan endas keskkonnaaktivisti. Seekord siis sellist rohujuure tasandi protestijat.

Iseseisvuspäev

Täna on Soome iseseisvuspäev. 

Ja mul on üha selgem, et ma pole ikka üldse kursis selle Soome eluga. Mingid kontserdid ja pidustused ja lipu heiskamised - mul pole õrna aimugi,mis toimub. 

Aga täitsa tore oli kohustuslik päev lastega veeta. Kutsusime ühe hea lasteaiasõbra ja ta isa meile külla ja nii see päev kulges mängides, kuuldes (ja filmides), kuidas lapsed soomerootsi keelt räägivad, vahelduseks lastega koos piparkooke küpsetades.

Vahepeal naersin end täitsa herneks - lastekamp siin suutis sellist fantaasiat arendada, et mine pooleks. Täielik koomusk. 

Mõtlen, et päris kahju, et need mõned sõbrad, kes lastele tekkinud, nüüd maha jäävad. Samas, ma ei mäleta isegi oma lasteaia parimate sõprade nimesid, rääkimata nägusid. Mõned ägedad tegevused ühe või teisega on meeles, aga kes need olid, ei ole aimugi. Võibolla, kui vana lasteaiafoto üles leiaks ja vaataks, siis kedagi meenub. Aga võibola ka mitte. 

Meil, lapsevanematel, oli mõte, et lapsed võiksid ju kirjasõpradeks olla, et saadavad üksteisele pilte ja ehk varsti ka päriskirju. Kui Finkale selle välja pakkusin, siis ta tegi vingus nägu ja arvas, et tema ei jaksa nii palju joonistada. Nojah, ehk jäi konseptsioon talle veidi segaseks. Vaatab, kas sellest tuleb midagi välja. 

Selline mängupäev. 

Päkapikuhommikud

Meil käivad päkapikud.

Alsutasid 1.detsembrist. No tegelikult käisid juba eelmisel pühapäeval, kui olime Papil külas. Siis oli ju juba esimene advent. Aga 1. detsembrist, eilsest, hakkavad regulaarselt käima. 

Pühapäeval tõid üllatusmuna. Eile shokolaadikalendrid. Täna kuke ja konna liivavormid. Homme...

Mõtlesin sel aastal, kas ikka oleks vaja igapäevaselt. Ehk teeks ainult pühapäeviti. Et siis vähem träna ja vähem kommi. 

Aga, ei. Ikka iga päev peavad käima. Miks iga päev? Sest need paar päeva, mil nad käinud on, pole mul mingit probleemi olnud lapsi hommikul voodist välja saada. Nende pimedate hommikutega on hommikud üks paras jagelemine. Ärka-ärka! Kõdi. Trall. Teki ära peitmine... Oh. Aga kui on suss akna peal, siis on lapsed pärast esimest silmapilgutust, krapsti, püsti ja juba toimetamas. 

Oi, kui hea...

Aitäh, kallid päkapikud! Minu hommikud on nüüd kohe hoopis rahulikumad. Ja lasteaeda oleme ka need par päeva, üle pika aja, muretult õigeks ajaks jõudnud. Oh, kui hea.

EDIT (04.12): Muidugi on mul tekkinud emana hoopis uus perspektiiv päkapikkude-müsteeriumile, kui mul kunagi varem on olnud. See seos päkapikkude ja emade vahel on ikka täiesti müstiline. Piigates emana päkapikkude mõttemaailma ja olemusse - see avardab maailma ja uinasjutumaailm on ju nii hämmastav. Tänu päkapikkude jäetud kirjale koristavad (ja Finka juhib hoogsalt tiimi) oma tuba... Hämmastav. Päkapikkudel on palju mõjuvõimu. Seda peab oskama vaid õrnalt ja õiglaselt kasutada... 

Muinasjutt

"Elas kord üks printsess, kes läks hoopis autoga sõitma

See oli hoopis rüütli auto. Rüütel oli hoopis autojuht. 

Nad sõitsid hoopis linna.

Aga siis läksid nad hoopis bussiga sõitma.

See oli printsessi buss. Hoopis, hoopis printsessi pildiga buss. 

Siis nad hoopis lehvitasid üksteisele bussis."

Ennu jutustab. 

On see siis metroos aja veetmise jutt. Või hoopis õhtujutt. Või hoopis muul ajal aja täiteks räägitud jutt. Hoopis. 

Kiri jõuluvanale

Proovisin lastele panna pähe mõtet, et võiks jõuluvanale kirja saata. Et mida ta jõuludeks tuua võiks. 

Finkaga arutades pakkusin, et jõuluvana võiks talle gloobuse tuua. Ta muutkui uurib, et kui kaugel on Aafrika või Antarktika või Austraalia või India või Dubai. Oleks gloobus, saaks kohe järgi vaadata. 

Jõulvanale võib ju joonistada ka.. Ja oligi juba see mõttes, aga meie perfektsionist arvas, et ta ikka ei oska gloobust joonistada. Et kuhu need mandrid sinna täpselt tuleb panna. Ma arvasin, et küll jõuluvana aru saab, aga see lahendus talle hästi ei sobinud... 

Ennuga arutasime ka, et mida tema tahaks. Vastus oli: mänguasju. Me just sortisime veidi mänguasjariiuleid ning Enn pani min meelest pea iga teise oma auto ära andmise kotti. Las ta siis pani. Ja eks on siis nüüd õige ka uusi paluda. Kuigi ta ise seda vist ei seostanudki. 

Aga kas kirjutab jõuluvanale? Ennulgi oli suht hajevil olek.

Sisi teatas Finka:

- Jõuluvana võib tuua mulle midagi, mis ta ise õigeks peab. Mis ta ise arvab, et mulle meeldiks. 

Mul jäi suu lahti. Nojah. Sinna see "kiri jõuluvanale". Jõulukale anti vabad käed.

Kõrvapõletik - nooot!

Olen täna lastega kodus. 

Ennu oli eile nohune. Ja õhtul kurtis kõrvavalu. Oli näost ka ära. Palavikku õnneks mitte. 

Magama sättimise eel uurisin, et mida kõrvapõletiku puhul tuleks teha. Loodsin, et peame hommikuni ikka vastu ja siis saab hommikul arstile helistada ja minna kontrolli ning antibiotse saama. Lugesin, et sooja mitte panna, aga viinakompress aitab. Paningi talle kõrva taha viinaga immutatud (tegelikult küll rummiga, viina meil polnud) vatitupsu ja rätiku ümber pea. Ning nohu ravisin ka. Ninasprei, hanerasv ja eukalüptiga. Magama jäämine oli ikka suht vaevaline. Ärkas iga poole tunni tagant, et veidi hädaldada. Aga nii poole kaheteist ajal jäi ikka sügavalt hommikuni kestvasse unne. 

Hommikul oli ta täitsa kõbus. Uurisin, et kas kõrv valutab - jah. Helsitasin arstile ja saime kella 10 aja. Lasteaiast vaba päev, loomulikult. 

Käisime arstil. Arst uuris lambiga kõrva ja küsis, et kas tal on kõrva toru pandud (nagu vahel lastele pannakse, kui kõrvaprobleemid). Ei, tal pole kunagi mingeid kõrvajamasid olnud. Ehehee... 

Arst läks tõi need pikad näpitsad nagu eelmisel nädalal Ennule kivi välja võtmiseks ninna pandi ning võttis ta kõrvast välja ühe väikese plastmassist torukese, millega lapsed lasteaias kaelakeesid meisterdavad. Kõrvapõletikust polnud, teadagi, kippugi.

Jah. Ma itsitasin, kergendusest aga ka järjekordsest lollusest. Oleks ju võinud nädal varasemale kogemusele põhinedes sellega arvestada  :)

Seepeale läksime lastega metroosse ning sõitsime linna. Külastasime Kiasmat esimest korda siin elamise jooksul. Kohvikut ka. Oi täitsa tore päev. 

Kodu-mängud

Lastel käib siin kõrval mingi hiilgama äge kodumäng. Praegu oleme kõik hiirvaikselt, sest Finka saatis kõik "marss magama". Oih, juba hommik. Tuli välja, et öösel on hambahaldjas käinud ning Enn sai endle mündi padja alla. Päriselus on tal, muidugi, kõik piimahambad veel suus, nii ka Finkal.

Aga "eile" viis Enn nuku lasteaeda ja Finka kooli, kus õpetati viimasele tantsimist ja kukerpallide tegemist. 

Nüüd loevad oma ünte kokku (põrsas on miskipärast lahti), et minna poodi. Viimane on meil täna tõepoolest kavas. Piim on otsas ja muudki.

----------------

Aga nende 10 päeva jooksul, mil pole siia saanud ridagi, oleme Saksamaalt külalisi võõrustanud, ise siinsetel sõpradel külas käinud. Muidugi lasteaias, trennis, ma keeletunnis. Isegi M on osa ajast kodus olnud, 

Vahepeal käisime Ennuga ka esmaabis, kuna ta pistis endale ükskord just enne lasteaiast lahkumist kivikese ninna. Ma sain asja tõsisuset küll alles paar tundi hiljem aru, nii me sisi kell 7 õhtul autoga linna kihutasime ning hernesuurune kivi tuli sealt ninast välja. Vot mis võimalused, kui tänavatele ei raputata libeduse välitmiseks  mitte liiva vaid kruusa :).

Muidu läheb kah... 

Varsti tuleb sellele blogile ehk siiski kriips peale tõmmata, sest tundub, et me tõepoolest veel enne aasta lõppu kolime.. Ehk. Loodetavati. Võibolla. 

'Loll on üks väga suur number'

Tegelikult ma ei tahtnud üldse valimistulemustest kirjutada...

Finka avastab viimasel ajal intensiivselt roppusi ja solvanguid. Kui paluda tal muinasjuttu rääkida, siis ei sisalda see reeglina printsesse vaid lollakakasid. Lollakaka on üldse miski, mida võib iga asja kohta öelda. Metroopeatused näiteks. Või riided. Või mänguasjad. Ükskõik, milllega parasjagu tegeleda on vaja või pole vaja. 

Seda sõna saab muidugi ka osadeks jagada. Loll ja kaka. Need passivad ka mitmete asjade kirjeldamiseks. See, et 'loll' on üks ääretult suur number, on ju elementaarne teadmine! Ja seda teist leidub ju ka igal pool. 

Eile avastain, et tal on need sõnad mitte ainult eesti keeles. Inglise keeles pole veel kuulnud - noh, olen, kuid siiski enamvähem õiges kontekstis. Aga lasteaeda järgi minnes teatas ta mulle, seekord rootsi keeles (ta on hakanud teiste laste juuresolekul ka minuga rootsi keelt rääkima, ju näeb, et ma ikka ürita purssida), et lasteaia mängutoas on ka üks hunnik maas. Ihihiiiiii. 

Naer käib muidugi selle kõige juurde. Ja siis silmanurgast piilumine, kui mitte otse jõllitamine, et näha, kuidas emme või mõni muu täiskasvanu reageerib. Ohjah. 

Kuidas siis reageerida? Ma enamasti üritan ignoreerida. Vahel viin jutu mujale. Vahel palun selgitusi. Vahel vist olen ka pahandanud - see on talle, muidugi, kõige rohkem mokka mööda, sest siis saab veel nalja kui palju. 

Niisiis. 

Talvevõlumaa

Täiesti hämmastav, milliseks talvevõlumaaks on selle aasta november saamas. See kuu, mis alati niipalju hallust ja masendust toob. Nüüd hoopis üllatab oma karge külma ja hunnikute valga lumega. Ootamatu, aga tore. Finka mäletab lumeinglite tegemist. See oli esimene asi, mis ta juba eelmisel nädalal valget lumeplatsi nähes tegi. Kohe rohkesti. Ingleid. 

Täna võtsin ühe paar päeva tagasi ostetud kõrvitsa ette ja tegin meile väikese lambi. Sisust keetsin imemaisva kõrvitsasupi. Minule maitsev, Finkale ka maitsev, Enn talus ka natuke söömist ning M-i polnud õnneks kodus, seega sain rahumeeli suppi keeta. Võinoh, tema puudumise tõttu ma täna kokaks olingi. Kõrvitsakolli oli päris tore teha. Minu elu esimene. 

Ja nüüd ärkasin just väikesest traditsioonilisest kella üheksasest uinakust, kui laste kõrval pikutades (päris sageli, et mitte öelda reeglina) ise ka magama jään (ootan hirmuga aega, mil lapsed nõuavad, et nad saaksid ilma mu ruumis viibimata magama minna/jääda, kust ma siis võtan vabanduse selleks mõnusaks öö ooteuinakuks). Jah. Vaatasin uksest välja, et hakata Estaga väikesele jalutuskäigule minema, aga otsustasin seda veidi edasi lükata. Päris korralik kiht lund on täpselt ukse ette tuisanud ja see vajab väikest vaimset ettevalmistust, seda rookima minna. Valmistangi nüüd ette. Õnneks lumelabidas on juba kuurist välja võetud ja ootab ukse kõrval. 

Finka viskas 5

Eile juba,

Hommikul tulid lasteaiakaaslased külla. Tore-tore oli! 

Pärastlõunal jõudis veel külalisi. Jälle tore!

Ostsin Kalinka-poest (pood Itäkeskuses, kus müüakse Ida-Euroopa, suuresti Eesti kaami) Eesti tordi. See oli maitsev. Pilti küll pole. 

Aga päev oli väga-väga tore. Eriti meeldis, et see meeldis Finkale. Ta täpselt selles eas, et sünnipäev on oluline. Oluline, et tuleks sõpru, kellega seda päeva jagada. Ja sõbrad tulid :). 

Täna käisime veel külas ja Finka sai veel ühe ägeda kingi. Selel sinise kleidi. Teadagi, Elsa. :) Vahva!

Ja mina mõtlen, et kui oled ise ema, siis on oma lapse sünnipäeval ikka hoopis teine tähendus. Ma ju üks kahest inimesest, kel meeles ja oluliseks peab hinges hoida, mis sel päeval, seekord 5 aastat tagasi, täpselt juhtus. Need mälestused annavad rõõmustamiseks ja tähistamiseks hoopis teise  olulise mõõtme. Enda sünnipäev pole mulle ammugi enam oluline, aga see sünnipäev on. Väga oluline. 

Hingedepäev

Olen kohutavalt väsinud. Selline pärastlõunaväsimus, et kukuks voodisse ja magaks. Aga ei... Istun hoopis kohvikus ja sõin just kõhu kõvasti täis - ehk sellest ka väsimus. 

See november. Mulle kuidagi ikkagi väga ei istu see kuu. Kuidagi kõhe tunne pea alati, kui see algab. Ometi on ju ühe 5-aastase sünnipäeva võimalus kohe-kohe tähistada. Trallida, kostüümitada, ilutseda. Organiseerida... Oh, kuidas mulle ei meeldi organiseerida... Aga noh. Ta on ju ise nii elevil. 

Jah. Ja siis. Ma magasin halloweeni maha. Ammu oli juba jutt Finkaga, et lähme ka uste taha kommi nöudma. Ta nii elevil. Aga ma lugesin kuskil, et siin käiakse sel aastal 4. novembril seda tähistamas (no alguses lugesin isegi, et 5., et saamegi Finka sünnipäeval halloweeni-joosta). No 4. november on pühakute päeva eelõhtu. Ja siis teoreetiliselt midagi joostakse. Aga ma ei teagi.. kas me ikka saame minna. See ei ole enam see. Eh. 

Ja esmaspäeva õhtul tegelikult käisid naabrilapsed meie ukse taga. Päris palju gruppe oli neid. Oleks ju võinud meie omadele ka kostüümid selga otsida. Aga millegipärast ei teinud seda. Üks oli ka põhjus, et ma olin Finkale nõiamütsi lubanud, aga seda veel polnud. Ja mulle ei jõudnud siis ka ikka kohe kohale, et peaks kiirelt reageerima. Et järsku reedel polegi enam võimali... Noh.

Viimasel ajal jõuavad üldse kuidagi asjad mulle hilja kohale. Uimerdan ja uimerdan ja aeg läheb mööda. Elu toimub justkui mujal ja ma ei suuda kuidagi panustada. Loen raamatuid ja vahin niisama ja midagi produktiivset ei tee. Vist. Tundub nii. 

Täna on ka päev ära hakitud. Käisin Finkat testimas. Uurias, kas tal on mingit erivajadust. Hea teada enne kooli minekut. Kuhu ta varsti läheb... vist.. appi, kui kiirelt läheb aeg. Ja noh, kasutame veel siinset supermõnusat süsteemi ära enne kolimist. Testid olid põnevad. Aga aega läks jälle palju. 3h selle kõige peale. Ja see oli kolmas, õnneks viimane, kord käia. Aga testid olid väga põnevad ja põnev jälgida, kuidas Finka neid tegi. Mis on a tugevamad-nõrgemad pooled. Superhuvitav!

Lund sajab väljas ning nüüd enam ei sulagi kohe maha kukkudes ära. Olen täna autoga linnas. Uh. 

Laupäeval tuleb suur sünnipäevapidu. See on tore. terve päeva tähistamist. Külalised kutsutud juba 10 hommikuks. Jee. Vist. 

Printsess kõigile

Enn tuli mu juurde jutuga.
Enn:
- Emme, printsessid on ilusad. Kas sulle meeldivad printsessid?
Ma:
-  No jaa, nad on ilusad küll. Meeldivad küll.
Enn:
- Kõik inimesed tahavad olla printsessid.
Ma:
- Kas sina tahaksid olla printsess?
Enn:
- Jaa, tahan küll.
Ma:
- Tõepoolest, kõik inimesed tahavad olla ilusad.

Nüansiks veel, et tal oli seljas Finka roosa puhvis kleit. Nagu terve tänase päeva.

Ma tunnen kaasa kõikidele poistele ja meestele, kellel pole olnud vanemat õde... :)

Fotograaf

Täna käis lasteaias fotograaf.

Finka valis hommikul hoolega riideid. Enn ei valinud nii hoolega. Aga kui nägi Finkal seljas Elsa särki, siis tahtis endale ka. Finka lahkesti lubaski oma teise Elsa särgi.

Kui lastele järgi läksin ja uurisin, kuidas pildistamine läks, siis Finka seletas:
"Rebeka (kasvataja) kysis, kas tahame midagi muud selga panna, aga ma ytlesin, et need on meie k6ige parimad riided."

Ihihii, mul pole 6nneks aimugi, mis need kasvatajad meist arvavad.

Ja ma toksisin kogu selle teksti siia oma elu esimese nutitelefoniga. Tehtud. Uh.

Muusika

Me ei kuula peaaegu kunagi muusikat. 

Olen selle teema peale päris mitu korda mõelnud. Ja siis vahel ikka panen mõne plaadi meie kolitoas asuvasse makki, milllel üks kõlar ei tööta. Plaate on palju - enamasti M-i vana kollektsioon, aga on ka uuemaid. Ja siis natuke kuulame ja tantsimegi. Aga üle ühe-kahe plaadi ei kuula. Ja siis ununeb jälle see tegevus tükiks-tükiks ajaks. 

No autos viimasel ajal Finka nõuab rootsikeelseid laule. Kuulama soome-rootsi raadiot, kus tegelikult on laulud enamasti inglise keeles. Jutt ikka rootsi keeles, soomerootsi keeles. 

Mulel tegelikutl ei meeldi üldse taustamuusika. Ma tean, on inimesi, kes kohe koju saabudes panevad muusika mängima. Aga mind see häirib. Või kui otseselt ei häirigi, siis ma lihtsalt ei tule selle peale, et peaks muusikat kuulama. No tegelikutl ikka häirib ka. Ja viimasel ajal olen hakanud aru saama, miks häirib... 

Nimelt, meil on ümisejate perekond. Mina vist tegelikutl kõige vähem - kuigi ma ei tea, kõrvalt ju ennast ei kuule/näe. Aga teised on täiega! Üks õhtu panin seda eriti tähele. Igaüks oli süvenenud oma tegevusse ja kõik ümisesid sinna juurde mingit viisikest. M tegi süua ja ümises - no seda teavad vist kõik, kes on tema söögitegemist näinud, et see käib ikka mingi meloodiaga. Finka joonistas ja ümises jällegi oma lookest. Enn vuristas vaiba peal autodega ja temalgi oli oma lugu käsil. 

No ja kuhu sa siis selle kõlarist tuleva muusika veel paned, kui terve maja on juba niigi erinevaid helisid täis?

Ma tõesti ei tea, kas ma ise ka ümisen, aga seda tean küll, et kui tahan millessegi kodus süveneda, siis mind muusika enamasti häirib. Jah, vahepeal võb mõne mõnusa loo taustal tantsu lüüa, aga kui vaja lugeda või kirjutada või... siis ei taha mingit välist meloodiat mu mõtetega resoneerima. 

Ahjaa. Pärast õhtusööki on reeglina ka veidi aega klaverimuusikaks ja tantsuks. M mängib, meie tantsime. 

Kus sündinud

Arutasin Finkaga, et kus keegi sündinud on. Et tema on sündinud Eestis Tartus, mina olen ka sündinud Eestis, aga hoopis Tallinnas. Ta teadis veel, et Enn on sündinud Rootsis, täpsustasin, et Tavaelsjös elik Umeås. Sedagi teadis Finka, et issi on sündinud Londonis. 

Aga. Siis teatas Fika:

- Ma tahaksin olla sündinud  Aafrikas nagu Vanessa (lasteaiakaaslane). Ma tahaksin endale ka sellist ilusat tumedat nahka. Nagu Safirilgi (teine lasteaiakaaslane). 

Ohjah, Finkake. Mul poleks ka midagi selle vastu, et olla sündinud Aafrikas, aga mitte naha vaid inimeste pärast. 

Radooni-ekspert

Minust saab varsti radooni-ekspert. M seda juba on, ma üritan end ka rohkem kurssi viia. 

Nimelt. Oli juba mõttes kolimine. Aga see maja, kuhu tahtsime kolida... See asub metsas ja sel on oma kaev. M pani eel-lepingut tehes lepingusse klausli, et ennem see ei jõustu, kui on kontrollitud kaevu vesi ja see on korras. Ning selgus, et kaevuvesi sisaldab 11 korda rohkem radooni kui lubatud maksimum tase... lisaks sisaldab see ka veel liigselt floori, aga mitte nii drastiliselt palju. Igasugu häid ja toredaid mineraale sisaldab see vesi, muidugi, ka. 

Jah. Ja nüüd me siis uurime ja puurme, mis teha. Kas oleks võimalik radoonist lahti saada? Kas see majaost on ikka nii mõttekas enam, kui seal selline probleem? Kas saame selle koha siiki elamiskõlblikuks teha? Kas tahame sellise riskiga kohas elada? Kas julgeme investeerida (sest ma ei usu, et ka see koht saab meie elu-lõpuni-koduks) ja leiaksime ka kunagi sinna uuesti ostja? Veel ja veel küsimusi...

Perspektiiv, et peaksime kõik oma vimseid päevi kopsuvähi käes virelema, ei ole tore. Aga kohal on ka palju plusse. Ehk on siiski võimalik radooni-oht välistada.. 

Nüüd ripub selles majas paar nädalat ka õhust radoonitaseme mõõtja. Teame, et maja alla on pandud radooni eest kaitsev "tekk" ja kui maja 5 aastat tagasi ehitati, siis arvestati ehitusel radooni ja ehitati vastavalt (seda enam mind hämmastab, et keegi vee peale ei mõelnud!!!). Esmalt vaatame, et kui õhunäitajad on ikka ka väga tuksis, siis on asi liiga kahtlane ning enam kui kindlalt - adjöö. Kui on veidike tuksis, siis ehk ikka seotud vaid vee kaudu majja tuleva radooniga. Ja sellega saab juba midagi teha..

Siis on variant panna veetorude ette üks ventilaator-filter, mis radooni sealt välja ajab enne, kui see majja jõuab. Pidi vähemalt 95% puhastama. Aga see masin müriseb ja pole vist eriti kohta selle panekuks nii, et see müra majja ei kostuks... või noh, võibolla siiski saaks sinna paksu teki peale visata. 

Aga kas see kõik töötab? Tegelikult peaks radooni maja siseõhus mõõtma vähemalt 2 kuu vältel, et saada asjalik tulem. Meil oli plaan juba detsembris kolida. Kuidas siis nüüd sellega? Uh

No ja tegelikult on radoon selles piirkonnas väga tavaline (jutt on siis Rootsi läänerannikust). See maja on siiki ehitatud radoonikindlalt (va vesi!!!) ma loodan, vähemalt seda omanikud väidavad. Kindlasti on samas piirkonnas ka vanemaid maju, mis ei vasta tänapäeva standarditele või vastavad vähem. Nojah, ja tegelikult ei ole seal hetkel eriti palju midagi müügis, mida me saaksime endale lubada ja mis oleks ka enam-vähem soodsa asukohaga.  Et siis - oluline on vaadata ka alternatiive (mida on vähe).

Igatahes. Praegu vaja 2 nädalat oodata, et maja siseõhu tulemused teada saada.

Ja mul on kohutavalt kahju sellest 2 väikese lapsega perest, kes seal on viimased 5 aastat elanud ja kel nüüd selline teadmine, et  on seda vett kogu aja tarbinud. Ja võibolla jääb ka kinnisvara "kaela".. Olen ise maju müünud.. oi, kui vastik see tunne on, et ei ole/tule ostjat... Täielik laostumine.
Muidugi on ka variant, et nad lihtsalt bluffivad meiega ja teadsid probleemist, aga ma ei näe sellel versioonil mingit õigustatud motivatsiooni.  

PS: Kusjuures täiesti hämmastav, kui tavaline on radoon Eestis. Põhja-Eestis, aga mulle endale üllatuslikult ka Lõuna-Eestis, kus graniidirohke moreen. Just lugesin ja nii põnev.

Musikskoj sai läbi

Tegelikult juba mitu nädalat tagasi, aga nüüd tulin mõttele, et peaks seda ka siia kirjutama. Kuigi lubasin, et hakkame igal kolmapäeval Kallios käima (LINK siin),  siis see ikka nii välja ei kukkunud.

Seal rühmas oli 4 poissi plus Finka ainukese tüdrukuna, kõik 5-6 aastased. Me teisel korral kohale minna ei saanud, aga õige pea pärast seda korda paluti meili teel ka järgmisel korral lapsevanematel kohal olla. Hmmm, ega ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga juhendaja ei pidavat lastega üksi hakkama saama ja paluti, et lapsevanemad siis oleksid korra hoidmise hõlbustamiseks kohal. Nojah, ma tegelikutl aiman, mis seal juhtus. Neli 5-aastast poissi, kes on lasteaiajärgselt müramisenergiat (mu isiklik arvamus, et lasteaias ei lasta neil piisavalt füüsiliselt välja elada, aga see võib muidugi olla lasteaiati erinev) ja ka osaliselt väsimust täis ja tahavad omavahel mürgeldada ja trallida mitte ringis mingeid suhteliselt melanhoolselt kulgevaid lauluharjutusi teha. Pealegi on nad tulnud tundi, mille nimi on Musikskoj - muusika-lõbu. Eeldaks juba, et seal on väga lõbus ja saab palju trallida.

Läksin siis järgmine kord koos Finka ja ka Ennuga (sest mul polnud teda kuhugi jätta) kohale. Juhendaja oli endale kellegi ka appi palunud.

Neil oli välja mõeldud laste rahustamise köis, et kui lapsed mürgeldama hakkavad, siis tulevad kõik ringi ja võtavad köiest kinni ja istuvad, et siis jälle programmiga edasi minna.
Nagu arvata võib, siis see üldse ei töötanud. Mitte miski ei töötanud tegelikult. Nööri hakati hoopis sakutama ja sikutama ja sellega üksteist ümber tõmbama. Lapsed suutsid ühele tegevusele ainult hetkeks keskenduda. Juhendaja sõnal polnud mingit kaalu. Eriti, kuna ta ise pea koheselt närvi läks ja isegi häält tõstis (!!). Noh, ta oli tegelikult kohe alguses närvis, juba enne tunni algust. Ja tegevused oli tegelikult vääääga igavad. Siisiki...

Kaks asja olid siiski väga ägedad ka. Mängisime põrandal kätega patsutades vihmasadu ja üks lastest sai siis oma käsi üles või alla liigutades dirigeerida, kui kõvasti teised vihma sadama panevad. See oli väga äge!!! Eriti see dirigeerimine, et sinu liigutuste järgi teised teevadki - selline ühine tunne. Ja teine äge asi oli djeme trummiga mängimine, kus kõik said teistele näidata mingit oma unikaalset viisi trummiga häält teha või rütmi, mille nad trummil väja mõtlesid. See oli ka äge. Aga muu.... Nojah, ja need harjutused läksid ka veidi pikaks - lapsed ikka lõpuks kaasa ei teinud, kuigi alguses olid innuga juures. Ja trummid koguti siis kiiresti kokku, kui lapsed nendega (liiga) hoogu läksid. Lõbu sai kiirelt lõpetatud.

Uh, mul oli sest juhendajast kohutavalt kahju tegelikult. Mitte miski (peaaegu) ei töötanud. See oli tal tegelikult päris esimene kord lastegruppi juhtida. Eks muidugi, harjutada on vaja. Aga, kui iga väiksemagi laste poolt tehtud heli osas oli vaja köis välja võtta ja rahuneda - brrrr. Ma küll ei taha, et niimoodi minu laste peal harjutatakse - distsipliin oli olulisem kui muu. Ma tundsin tegelikult temas ära iseenda. Kui lähen lastega närvi, siis kohe tunnen, kuidas neil igasugune autoriteet minu vastu ära kaob. Lapsed hakkavad siis hoopis vaikselt omaette itsitama ja katsetama veel lisaks igasuguseid piire, et näha seda naljakat "etendust", mida närvis täiskasvanu (kas siis muusikagtupi juhendaja või ma ise) hakkab neile etendama. Tõsiselt sind/mind küll enam ei võeta.

Nojah, teine külg on muidugi laste kaasategemisvõime. Tunnen, kuidas Ennul ja Finkal on selles osas suht palju vajaka. Enn muidugi oli liiga väike selle tunni jaoks ja alguses arvasingi, et tema segab. Aga noh, kui me puudusime, siis oli tunnis kuulduste järgi samasugune kaos. Reeglite jälgimine ja nende järgi toimetamine on aga midagi, mis lapsed peaksid just selles vanuses õppima. tuleb tunnistada, et mulle endale üldse reeglid ei meeldi ja alati ikka vaja mindagi teistmoodi teha, kui reeglid ütlevad, mingit kiiksu on mul vaja igalepoole istutada. Samas, saan aru, et lapsed peaksid seda just praegu õppima (waldorf ütleb ka nii :)). See ongi see lapsepõlve mäng - reeglite õppimine läbi mängu. Kuidas juhendit ja juhendajat järgida - olgu see siis lauamäng, mingi ühine kokku lepitud mäng või igapäevareeglid. Tunnen, et peaksin selles valdkonnas nendega rohkem pingutama.
Samas, lapsed on muusikatunnis ju kohutavalt elevil. Ja seda need kõik lapsed seal olid. Muusika on ju superäge! Muusika ju ongi justkui sünonüüm trillile, trallile, tantsimisele ja vabale eneseväljendusele. Vähemalt mulle endale tundib nii kui laste seisukohale end sättida. Kuigi jah, eks ka muusika õppimine - rütmid, pillid, helid jne. - nõuab lõppkokkuvõttes paljugi distsipliini. Aga kas ka selles vanuses? Lapsed ju ikka tahaks muusikas leida lõbu. Muidugi on nad elevil ja tahavad trallida. Juhendaja ei osanud üldse seda elevust ära kasutada. Distsipliin-distsipliin ja köiest kinni hoidmine. Brrrr. Minul võttis see küll ära igasuguse lõbu. Lapsed lihtsalt ignoreerisid.

Mõtlesin ka, et kes on siis hea õpetaja? Olla hea väikelaste õpetaja vajab ikka meeletult head tunnetust. Haarata laste emotsionaalset seisu. Saada autoriteediks, olla autoriteet, kelle harjutusi ja ülesandeid lapsed innuga järgivad. Tabada seda, mis innustab ja mis motiveerib. 

Riietamine

Riietamine meie peres on võtmas uusi tuure. 

Finka on täielik riietumis-gurmaan. Tal on vaja muutkui sättida ja kombineerida. Eile pani jalga ühed püksid, aga enne õuekombeka selga ajamist avastas, et need ikka üldse ei sobi särgiga kokku ning oli vaja vahetada sukapükste ja seeliku vastu. 

Täna oli tal vaja valida sokkide vahel. Sättis need ilusti voodile ritta. Pärast ütles mulle, et luges "idinad-sidinad" (ehk siis liisusalmi), et otsustada, milline paar võtta. Samuti valis selga kampsuni, kaelakee. 

Seda, et mine võiksin tema riiete valikus sõna sekke öelda, seda pole ammugi mitte. Kui siis ainult see, et ma olen enamasti see, kes ta kappi need riided tekitab. Samas on tal sageli põhimure: "Mul pole ju valikut." Paar kleiti olen ka õmmelnud Finka juhistest lähtuvalt. Eelkõige valib ta kanga värvi, tegumood poleig nii oluline - ainult siis, kui on liiga kitsas, ebamugav jne.. 

Ennuga on kuidagi lihtsam olnud. Ta läheb hommikuti  alati ise oma kapi juurde ja võtab sealt aluspüksid, särgi ja püksid ja paneb selga. Sokke pean miskipärast alati mina tooma, sest need tulevad meelde alles enne õue minekut. Vahel peab siiski ka pärast hommikusööki tal särki vahetama. Selle toon siis ka reeglina kiirustades mina - ei usalda teda alla korrusele mängutuppa (kus on ka laste riidekapid) minemast veel enne äraminekut, kuan ta jääb ju sinna mängima ja eesmärk riideid tuua kipub ununema. 

Ühel hommikul oli jälle särki vaja vahetada. Märkasin ka, et pükstele oli tulnud väike plekk. Aga arvasin, et püksid võivad jääda, plekk on väike ja saab ehk maha pühkida. Aga Enn vastas selle peale: "Ei, tema ei taha, et Ava tema pükste peal plekki näeks." Tõin itsitades ka uued püksid. Aa on laasteaias Ennu üks lemmiksõpru. Tore tüdruk, kellega oleme ka pärast lasteaiapäeva sageli koos mänguplatsile sattunud. Armas, et Enn tahab tema ees hea välimusega olla. Nii armas. 

M sai endale sünnipäevaks laste dekoreeritud T-särgid. Väga moodsad. Ja ühe roosa triiksärgi, mille värv talle hämmastavalt hästi sobib. Triiksärgi kinkimise idee tuli Finkalt, kes mingi hetk arvas, et issi oleks ju ilus küll, kui tal oleksid roosad riided. 

Ma ise kannaksin viimasel ajal muutkui sinist. Sinist, sinist, sinist. Aga kapis pole ju valikut! (sõnad laenatud Finkat).

Lapsed üksinda koju?

Huvitav, mis vanuses võiksid lapsed jääda üksinda koju?

Einoh, ikka nii, et ma lähen ära vähamalt tunnikeseks poodi või koeraga pikale jalutuskäigule või midagi linna toimetama... Tunnike vähemalt, ag aka kauem.

Lugesin Sipsiku raamatut. Seal jäi Anu esimest korda üksi koju 5-aastaselt. 

"Vana vahva lasteaia" luulekogus tundub, et lapsi jäetakse ka nooremana üksi koju. Seal enamasti need näited, mis pahandustega lapsed hakkama saavad...

Samas on neid kuulujutte, kuidas 9-aastase lapse üksi koju jätmine on toonud vanematele sotsiaaltöötajad kaela. Eestis neid jutte vist pole, aga eestlased räägivad soomalste kohta... 

Ütleme nii, et ma vahel olen katsetanud. Küll mitte pikemalt kui 15 min. Põhjuseks Estaga jalutamine. Et lapsed vaatavad multikat ja ma käi ära. Aga on ka olnud, et nad mängu süübinud ja ma jalutan koera. Või siis kui nad magavad ma lippan Estaga õue...

Aga pikemalt küll veel ei julge. Isegi 10min kaugusel asuvase poodi ei julgeks minna piima tooma. Rattaga saaks ju kiireminigi.. Siis pigem joome vett. Või noh... reeglina ma siiski oskan sellist logistikat välja mõelda, et kõik vajalikud poest toodavad asjad on kodus olemas ja ei peagi kuhugi minema, kui juba mõusalt kodus olemine ja mäng lahti. Poodi saab ju lapsed kaasa võtta häda pärast, ka Estaga jalutama. Eks nad tulevadki. 

Mis ma siis pelgan? No tegelikult pelgan neid pättuseid, mis nad teha võiksid. Juba niigi käib meil pidev mööbeldamine ja diivanipatjadega ümberehitused. Siis olen neile ka liiga palju krõlli-lugusid lugenud. Või muid inspiratsioonipakkuvaid lugusid. Plastiliin ahjus ja suhkrutoosist vaja noolida... Ei, tänan. 

No ja siis võib muidugi igasugu ootamatuid õnnetusi juhtuda, millele lapsed veel adekvaatselt reageerida ei oskaks. Vist võib... Kui fantaasial lasta lennata, siis võib kõike juhtuda. Veel ja veel. 

Imelik. Nüüd irjutades tundub see aeg ikka mägede taga, mil lapsed võiksid üksi kodus olla. Neile ei meeldi ju isegi üksinda teisel korrusel olla ja öösel poevad ka kaissu. 

Vara veel neid mõtteid mõelda. 

Jaheda ilmaga õue minemisest

Teen ettepaneku:
-Läheks täna metsa

Finka
-Jaa. Mina tahan minna ujuma.

Mina
-Nüüd on ilmad juba jahedad, enam ujuda ei saa.

Finka
-Mulle meeldivad külmad asjad. Mina saan küll ujuda. Elsa kannab lumega ainult ühte villast kleiti ja alussärki ja tal ei ole kül, minul ei ole ka.

Mina
-No elsa on ju jääkuninganna, tema on muinasjututegelane

Finka
-Ei ole kuninganna, printsess on. Mina olen ka printsess.

Enn
-Mina olen tita-ptintsess ja tama on õde-printsess.

Finka
-Jaa

Hmmm. Tõepoolest, millised argumendid töötaksid selle pande vastu, kes MÕLEMAD kannavad roosasid kleite ja Elsa-särke. Ja õue innes pannakse selga minimummprogamm, kuigi mul endal sel sügisel läheb see jahedusega harjumine kohutavalt visalt.

Tervitused, Birks!

Pasticciotti

Istuvad praegu ahjus ja küpsevad. Minu traitsiooniline M-i sünnipäevaüllatus. Kasutan tegemiseks seda retsepti: LINK. Aga taigent teen poole vähem ja kookide vormimiseks on mul silikon-muffinivormid. Täna sai sellest kogusest 8 "muffinit". Taigent jäi veidi üle ja kreemi ka, aga arvestades, et kreemile tuli jahtudes kile peale, siis ei jäänud järgi midagi. Seda kile ju ei kasutanud.

Jah, see on mu traditsiooniline M-i sünnipäevahommiku üllatus. Seekord sai tehtud mitu päeva hiljem ja pole üllatus. 

Mitu päeva hiljem, sest teda polnud oma sünnipäeval kodus. Ja üllatus pole mitte seetõttu, et ta igal aastal mäletaks, et ma neid nüüd hommikul salaja küpsetama hakkan - ta ei mäleta mitte kunagi (5 aastat nüüd järjest) ja see on täiesti hämmastav! 

Aga. Seekord meenutas talle seda ta isa paar päeva enne sünnipäeva. Ta isa mäletab, et mul on selline komme. Ihihiii. No mõni aasta tagasi tuli ta isa meile paar nädalat pärast sünnipäeva külla ja siis ma küpsetasin talle ka. Ehk seetõttu... Aga tegelikult ma arvan, et seetõttu, et Pasticciotti on midagi tohutult südamelähedast neile, kes on kasvanud üles Lõuna-Itaalias. Justnagu M-i isa. No tegelikult on M-i jaoks muidugi ka, kes palju oma suvesid seal veetnud. Ja ka minu jaoks - piisas ühest korrast ja meeldejäävast mälestusest. 

Lõuna-Itaaliast ja M-i isast rääkides tuli veel meelde... Ta müüs Copertino lähedal olnud suvekodu maha. Mul on tegelikult hästi kahju, et sinna vaid paar korda sattusin. Kahju, et seda kohta enam pole. Aga samas endine omanik on ülirõõmus Esiteks asus seal maja (väga armas maja), mis oli pea üleni illegaalselt ehitatud ja tänapäeva Itaalias seda niisamalihtsalt enam andeks ei saa. Teiseks on neil eelmisest suvest sealt üks väga-väga ebameeldiv mälestus.. Nojah. Ja ega keegi eriti tihit sinna enam ei jõudnud. Suvel seal ju ka meeeletult palav jne, jne.... Igatahes, see koht on läinud. 

Juba tuleb head lõhna, aga 20min ahjus küll ei piisa. 

Uh, ma olen neid juba täna tervelt 2h teinud. Tavaliselt tegin taigna ja kreemi eelmisel õhtul valmis ning hommikul jäi vaid vormimise ja ahj panemise vaev, aga seekord arvasin,et hommikul on aega küll ja on ka. Aga ma polegi niimoodi kokku arvutanud, kaua aega läheb.. Uh. Ikk aläheb. Eks ma pole nii vilunud ka - kord aastas ju vaid saab neid küpsetada.. 

Varsti, varsti, varsti.... 

Kodust

Kirjutasin artikli Sirpi, LINK.

Eks mõned asjad said ajakirjaniku-toimetaja poolt üles paisutatud, nagu näiteks pealkiri. Ja veel mõni väljend. Aga las ta olla. Tegelikult tore. 

Olen viimasel ajal mõelnud, et peaks ka ise kirja panema, mis on minu jaoks kodu. Mjah, aga seda on nii paganama raske teha, sest mul tegelikult polegi kodu. Füüsiliselt. Varsti ju jälle hakkame kolima. 

Samas, see et ma oskan öelda, et mul kodu pole, peaks kuidagi minu arusaama 'kodust' defineerima. Kui ma oskan öelda, et mul kodu puudub, siis peaksin ju väga hästi teadama, mis on kodu. Mis mul puudu on. 

Aga see on veelgi keerulisem. Sest ma ei tunne kodust puudust. Mul pole seda ja ma tunnen, et ma ka ei vaja seda. Pole vaja mingit oma kohta. Järelikult - kodu on minu jaoks 'oma koht'? Vist küll. Aga sellist füüsiliselt defineeritud pikaajalist kohta mul justkui poel vaja. 

Elan siin, on kodu. Elan seal, on kodu. Ööbin kellegi poole külas või hotellis, on kodu. Vist. Või lihtsalt elupaik, ööbimispaik. Mingid asjad ka muidugi - hambahari, õmblusmasin... Kas on olulised? Ma ei teagi. Vist pole. Või ka on. 

Aga pere on küll oluline. Inimesed. Vist, sest ma ei tea, kuidas tunneksin kui elaksin üksi ja ilma lasteta. Praegu on küll kummaline tühi tunne, kui neid ja M-i läheduses pole.

Isegi nüüdsel perioodil, kui M käib tihti ära, siis tunnen end liimist lahti olevat. Aga võibolla pole see tema äraolekuga seotud vaid olen seda üleüldiselt. Nojah, see on hoopis teine teema. 

Kodu. Pole oluline. Minu jaoks.

Perioodid

Uurisin vahepeal natuke, et mida kõike siia kirjutanud olen. Väga huvitav. Mõnda emotsiooni ja aega üldse ei mäleta. Teised asjad jälle tulid tuttavad ette või isegi meenutasid midagi olulist, mille olin juba unustanud. Nii tore vahel minevikku piiluda.

Sellega seoses taipasin, et elu koosneb perioodidest. Näiteks oli mul ühel sügisel oranzhi-periood ja mingi vahe pistsin ainult maapähklivõid, mille poole enam üldse vaadata ei taha. Et olen mingi intensiivne aeg ühest asjat, tegevusest või teemast meeletult vaimustuses. Ja siis kaob see teema jällegi tolmuhunniku alla ning parem kui keegi ei meenuta. Nii vist on.

Praegu on mul vist kamaperiood. Ja sinise värvi periood. Külmakartikuse periood. Rasvasest toidust ka ära ei ütle - pähkild, andke end üles!

Nii on. Elu kulgeb perioodidena.

Printsess Salmonella

Saage tuttavaks, see on printsess Salmonella. No tegelikult on küll tegu printsess Shigellaga, aga miskipärast hakkasime teda Salmonellaks kutsuma alguses - minu viga, kuna ma ei mäletanud enam täpselt, mis bakteriga tegu oli. Kõigepealt oligi ta lihtsalt Bakteri-printsess. 

See on üks Shigella-nukk, mille M kunagi ühelt sõbralt kingiks sai, kui järjekordse kõhutõvega Gruusiast naases. Üles pimbitud on ta, muidugi, Finka poolt. Seelik ja lille-kaunistus, vahel kannab ka klambreid "juustes" .

Täna käis meil selline mäng. Et mina olin Printsess Salmonella parim sõber Printsess Shigella. Finka ise oli Kaaries, kes ehitas hamba sisse suure külalistemaja ja kutsus meid kõhust endale külla. M-i rolliks oli olla Streptokokk. Ka tema mahtus hambasse külla tulema.  

Kõlab veidi nagu oleks meil bioloogia tund olnud... aga kõigest tavaline laupäev. 

Räägime päevast

Ma küsin laste käest, mis nad lasteaias tegid. Kuidas päev läks?

Reeglina tuleb neil meelde söömine. Vahel meenutavad ka mingit mängu (autodega) või joonistamist või mõnda nalja, mis keegi rühmakaaslane või kasvataja tegi. 

Eile nad käisid hommikul teatris. Täna hommikul sõitsime sellest teatrist mööda ja Finkale tuli tuttav ette

 - siin oleme lasteaiakaaslastega olnud. 

- Nojah, eile käisite siin teatris.

- ja siin pargis käisime.

- Mis teatrietendusel toimus?

-

- Kas mäletad?

- Ei mäleta...

Nojah, ju sii spolnud nii särav etendus, et oleks meelde jäänud. 

Aga kummaline, mis on meeles ja mis mitte. 

Mingi tunne on, et peaks proovima rohkem meenutada. Rääkida päevast. Kasvtajate sõnul on see ka oluline mitmekeelsuse arengu. Et nad oskavad rääkida ühes keeles toimunud asju teises keeles. Vahel ikka oskavad päris hästi. Aga vahel pole midagi meeles. 

Kuidas neid teemasid paremini üles võtta? Vahel on mul ikka aega ka kasvatajatelt uurida, mis päeval toimus. Aga ega nemadki päeva lõpuks ei mäleta :), kui just midagi väga erilist pole olnud. 

Lastel jällegi on justkui vaja mingit ekstra meeleolu, et päeva meenutada... Metroos, vahel. Õhtul enne uinumist? Söögilaua ääres... Hmm. Midagi erutavat ja naljakat sel hetkel siis teha ei saa, kuigi nali ja trall ikka enamasti päevakavas. Leida see aeg ja tuju kokkuvõtteid teha. Innustada meenutama ja sõnastama.

Emalõvi

Täna olin emalõvi.

Üks tädi tuli lastega suhtlema. Tädi lõhnas nii kohutavalt piirituse järgi, et meetri kaugusel temast olla ei saanud. Lastele ta, muidugi, tükkis ligi. Nina näkku... iiik. 

Lapsed ei saanud ta jutust muidugi aru ja hakkasid kriiskama. Sellist "mine eemale" kriiskamist. Nalja tegi see neile ka, aga arusaadav, et nad ei tahtnud tema lähedust. 

Palusin viisakalt eemale astuda. Et pole ta tähelepanu vaja.  Aga noh. 

Mingi hetk ta üritas laste kriiskamist keelata. Millest nad muidugi midagi aru ei saanud ning kriiskasid ja itsitasid edasi. 

Siis ma juba astusin vahele ja teatasin ninakalt, et pole vaja mu lastele "ei" öelda. 

Tädi läks puhevile ja teatas, et siin riigis õpetame meie teie lapsi (ihihiii, tal polnud ikka veel õrna aimugi, et lapsed ei saa ta ühestki sõnast aru)

Ma siis selle peale, et

"mitte ükski purjus inimene ei õpeta minu lapsi"

See lõpuks mõjus, et tädi jalutas mööda perrooni kaugemale. Puhisedes, otse loomulikult. 

Huvitav, et mul just purjus tädidega mul sellised jutuajamised tekkivad. Vähemalt kolme korda suudan meenutada. "Sellised", siis tähendavad natsionalistliku alatooniga jutuajamised, mis üritavad selgeks teha, et soomes elavad soomlased, kes räägivad soome keelt. 

Järgmisel korral, kui peaks sarnast juhtuma - loodetavasti mitte -, räägin tädiga rootsi keeles.

Söömisest ja paisumisest

M on vahelduseks tervelt 10 päeva ringis meiega. Ja ilmad on ka külmemaks läinud. Täna. Käisime Finkale kindaid ostmas. Lõpuks oli kindaid vaja, muidu on rattaga kehva sõita. 

Nende kahe faktiga (M siin ja ilmad külmad) seoses avastasin ühe asjaolu. Nimelt, ma söön kohutavalt palju. Tohutult!

Andke süüa! Ja antakse. Oi, kui head kraami antakse. Liigagi head. Ja palju. Vägagi palju. 

Hakkasin kirja panema, mis me viimastel päevadel sõime. Õhtusöögiks. Ja päeval olen ma ju tegelikult ka nii palju söönud, et seda õhtusööki ju ise-enesest vaja polekski - täna näiteks juhtus nii, kuna pärastlõunal tuppa tulles tundus, et külm oli kõhu hirmus tühjaks teinud ja siis ma sõin, kuigi lõunasöögist polnud niiväga palju möödas ning õhtusööginigi vaid mõned tunnid. Aga õhtusöök on meil siin põhiline toidu- ja pereaeg ning seda ju ometi vahele jätta ei saa. Eriti, kui laual lõhnab midagi väga head. Nagu M-i tehtu ALATI lõhnab.  

Mis me söönud oleme?

Täna - pasta al forno

Eile  - risotto milanese

Pühapäeval - orecchiette con cime di rapa e pomodori (tegelikutl olid köögiviljade nimed hoopis 'bimi', mis 'cime di rapa'-le väga sarnased)

Laupäeval - pizza

...

Ja nende päevadega olen umbes 3kg juurde võtnud... :S

Oh. Ma olen ikka täielik toidusõltlane. Vaevlen. Aga see on ju nii hea. Süüa. Kui maitsev toit on laual ja kogu pere laua ümber ja õues juba vihiseb lõikav sügistuul. Mmmm. Süüa.

Homseks mõtlesin plaani välja, et külmatundest üle saamiseks tuleb hoopis teed juua, mitte süüa. Heureka! Proovime, kas õnnestub sest mõttest kinni haarata ja hoida. 

Muinasjutt

Hommikul oli veidi kiire, nagu peaaegu alati. Ütlesin lastele, et söögu mõlemad kiirelt kolm ampsu putu veel ja siis ruttu riidesse panema. 

Seepeale hakkas veerema hoopiski üks muinasjutt. 

Muinasjutt kolmest ampsust, kes läksid paadiga lasteaeda, mis asus saarel. Ja tee peal sõid ära kolm ampsu jäätist ja lasteaias mängisid ja sõid ja magasid lõunaund ja mängisid veel ja siis tulid koju ja sõid ja käisid vannis ja läksid magama. 

Hiljem selgus, et kolm ampsu ei läinud mitte lasteaeda vaid hoopis kooli. Ning jäätist söödi ka pärast lõunasööki magustoiduks. 

Niimoodi me siis kiirel mööda lasemegi minna. Paneme ta istuma ja muinasjuttu kuulama. Kes siis küll sellest keelduda saaks? Kiire igatahes mitte. 

Sügis saabus

Käisime vahepeal mõneks päevaks Eestis. Selle aja peale sabus sügis. Kased on kollased ja vahtrad toodavad minu lemmiklilli - värvilisi lehti!

Ma sain Tartus tibud üle loetud ja peo ära peetud. Öeldi, et tibusid on piisavalt ja oleks huvitav neid veel erinevaid tantse tantsimas näha. Mõnus kergendus. Nüüd edasi. Kuhugi. Kuhu!?

Tiitli sain muidugi ka. Tiaarat küll mitte. Kuigi see tundub hetkel sama naljakas ja eputav ja uhkeldav. Peab kuidagi ära harjuma. Vist.

Aga nüüd peab nohust lahti saama ja kodu ära koristama - tolurullid lehvitavad juba mitu nädalat, aga senimaani olen püüdnud neid ignoreerida. Nii-nii.

Kama

Sööme täna hommikusöögiks kama. Ja kes on suured fännid: Finka ja Enn!

Ma olin millegipärast täiesti veendunud, et kama neile ei maitse. Kunagi ammu-ammu sai vist korra pakutud. Aga nüüd viimati Eestis käies võtsin ühe paki kaasa, kuna endal tekkis üle pika aja isu. Ja lapsed on tõelised kama-kollid!

Meil polnud mitu päeva kodus hapupiima ja Finka muutkui uuris - kas saaks kama süüa. Nüüd, kui lõpuks poodi jõudsin (mul see üksikema nädal) on tal ees suur kausitäis hapupiima (mida ka muidu ei sööda) ja selle sees kama. 

Nojah. Ikka eesltased vist mingil määral :). 

Privaatne metroo

Eks metroo ole koht, kus ma kõige rohkem inimestega kohtun. Kõige rohkemate inimestega kohtun. Olen sest ka varem kirjutanud, vähemalt tihti mõelnud. Iga päev vähemalt 2 korda 20min, kui M-i pole kodus (nagu praegu), siis ka 4korda 20min. 

Ütleme, et sel sügisel on mul mitu korda mõttesse tulnud, et oi kui tüütu, et need lapsed nii kaugel hoius käivad. Samas. Sellel on ka palju plusse. Selle, et nad seal käivad. Mitte, et see nii kaugel asub. Aga võibolla ka kaugusel. Minu metroorännakutel. Sest inimestega kohtda mulle tegelikult meeldib. Meeldib vaadata ja uurida.

Hiljuti on hakanud mulle silma, kui privaatne koht on tegelikult metroo. Just selles osas, mis tegevusi metroos tehakse. Miks nii tundub?

Esiteks, sageli näen naisi ennast meikimas. Minu jaoks väga hämmastav tegevus ühistranspordis. Samas. Kui on kiire minek, siis on see ju täpselt see koht, kus saab korraks rahulikult maja istuda ja peeglisse vaadata ning oma olemus enne järmisse kohta minekut üles vunkida. Ei raputa ka eriti nagu bussis.

Teiseks. Inimesed on nii endasse süübinud. Raske on tabada metroos teiste inimeste pilkusid. Kui ma ise uudistavalt ringi vaatan, siis sageli pole mitte kedagi mulle otsa vaatamas, kuigi istekohad on pea täis. Kui sattubki korra pilk ristuma, siis pööratakse kiiresti ära. Tegelikult pööran minagi.

Kolmandaks. Mobiilizombid. Süvenetakse oma telefonidesse. Chatitakse. Suheldakse kellegagi, kes eemal. Vahel juhutb ka, et räägitakse telefoniga.  Väga personaalseid jutte pole siiski sattunud väga tihti kuulama. Aga tööalaseid arvete klaarimisi olen tegelikutl kuulnud küll. Vähemalt nii tundub. mulle ikka tundub, et telefoniga rääkimine on pivaatne tegevus. Tahad ju, et su mõtteid kuuleks see üks inimene teiselpool, aga kui peab kuulama kogu vagunitäis rahvast.

Neljandaks. Klappidega muusika kuulajad. Nemad on eriti kuidagi omas mullis.

Viiendaks. Mina ja lapsed. Meil käib ikka pidev vatramine. Vaesed inimesed. Sageli on neist kahju, et kõrvad ei saa puhata. Räägime muinasjutte ja viskame nalja. Samas olen ma palju mõelnud, et meid eraldab siiski teistest mingi keeleline distants. Kuigi olen muidugi väga teadlik, et paljud soomlased saavad eesti keelest aru. Vägagi paljud. Siiski, räägime igasugu lobajuttu. Ehk Eesti ühistranspordis oleks veidi piinlikum kõiki neid teemasid üles võtta, kuna siis saavad ju kõi meie fantaasiamaailmast osa. Ei tea.

Kuuendaks. Hiljuti nägin ühte naist metroos nutmas. Tal oli küll selg sirge ja istus väga enesekindlalt. Aga silmad olid pisarais ja nutetud. Ma tundsin ennast kohutavalt (õnneks olin veidi eemal). Kas minna ja pakkuda kallistust... Kõik inimesed ümberringi vältisid seda. Keegi ei jaganud pilku, pööranud tähelepanu. Tema ainult nuttis seal, selg sirge. Kohutav.

Samas, vahel ikka sattub ka inimestega paari sõna vahetama, naeratama... Aga jah, nüüd ju veel saabumas sügis. Läheb vaid hullemaks. 

Nõelapadi

Finka:
-Emme, miks sa oma õmblusnõelu padja sees hoiad?

Ma:
-Ju sellepärast, et nii hoitakse

-Karbi sees saaks ju ka hoida. Miks sa neid karbi sees ei hoia?

-Ma ei ole selle peale isegi mõelnud. Padja sees tundub mugava.

-Aga nõelad jäävad ju magama padja peal ja ei tee oma tööd.

-(Ihihiii) Ega nõelad ei õmblegi ise. Ikka õmbleja peab õmblema.

PS: Küll on hea, kui saab lastest kirjutada. Endast ju kirjutada ei taha.

Jalgpall

Käisime täna lastega jälle trennis pärast lasteaiapäeva. Meie esmaspäeva-traditsioon. 

Finka tahtis küll pigem koju tulla, kuna oli eile avastanud mu kunagi ostetud, aga kõrgemale riiulile sesma jäänud vesivärvituubid. Ja kuna nüüd oli mängutuba ilusti korras, siis pidi saama ju ka nendega värvida - üritan sellist reeglit kehtestada, et kõik kohad ja asjad värviplekke täis ei saaks. Mõne jaosk vist elementaarn, aga meil on selle tubade koristamisega nagu on. Juba hommikul tahtis ta lasteaeda-mineku asemel värvida. Etteruttavalt öeldes - õhtul saigi oma katsetused vesivärvidega ära tehtud. 

Trenni läksime ikka minu kindlal nõudmisel. Hmmm. Piinlik oli. Treener oli meile 'põneva' takistusraja välja mõelnud. Lapsed suutsid selle vaid korra pea-aegu õigesti läbida ning siis hakkas üldine trall. Neil kahekesi. Kolmas laps oma emaga (nii vähe oligi meid täna trennis) tegid ikka vapralt edasi. Aga minu põnnid olid nagu hullumeelsed ringi tuuritajad ja võtsid siit-sealt takistusraja vahendeidki, et nendega omi asju katsetada. No ütleme ausalt, ega see takistusrada midagi väga põnevat polnud ja minu meelest liiga palju erinevaid asju kokku miksitud - sellises vanuses lastele (mulle tundub) peaks siiski üks haaval lahedaid harjutusi ette söötma, siis nad jaksavad järge pidada. Sest üks osa meeldis väga ja seal nad tahtsidki kõige rohkem mütata ja improviseerida. Nojah. Samas ma ikka leian, et mängureeglte järgimine on oluline oskus, mida lapsed peaks õppima (nagu vist mõni päev varem olen ka juba siia kirjutanud - korrata on ju ikka tore :)). Tegelikutl trenni lõpu poole nad ikka osalesid 'muusika-kujude' ja 'björnen sover' mängus enam-vähem reegleid järgides - need ongi ju toredad harjutused.

See oli kõik alles eel-lugu. 

Trennijärgselt jalutasime koju. Tee läks mööda jalgpalliväljakust, kus mehed trenni tegid. Vaatasime neid ja ma siis muidugi haarasin kohe võimalusest demagoogitseda, et näe, kuidas kõik mehed teevad järjest ühte ja sama harjutust, mis treener on neile öelnud/näidanud ja keegi ei jookse ning trallita umbropsu ringi. Vaatasime ja tegelikutl oli väga põnev vaadata. Proovisime isegi veidi  järgi teha. Lapsed leidsid pingi ja istusid sinna veel veidi pikemalt jälgima. Ma tahtsin koju minna... Venisime seda lühikest maad päris kaua. Enn vedas veel mingeid suht raskeid maast leitud puunotte kaasa. 

Järsku hakkab Finka laulma:

- 'Lazio merda, Lazio, Lazio merda! E Lazio merda, Lazio, Lazio merda!'

Ma hakkan teadagi itsitama. Uurin, et kust tal see laul nüüd meelde tuli, kuigi muidugi tean, et  oma isa lapsena tuleb jalgpalliga seoses talle otse loomulikult just see lauluke pähe. Aga Finka osutab eemal treenivale teisele grupile:

- 'Näe, neil on sinised särgid seljas. Just nagu Lazio merdal'

Jälle õige tähelepanek. Kui mingi aja pärast ütle, et võiks siiski kodupoole jälle liikuma hakata, esitab ta järgmise killu.

-'Ei, me peame siin veel 'Lazio merda't nautima.'

Ihihiiii. 

Ja mulle hakkas praegu tunduma, et sport või siis niisama enese liigutamine on viimasel ajal tihti mõtetes ja ka siin kirjas. Mitte, et ise kuidagi aktiivsemaks oleks muutunud. Kaugel sellest. 

Jälle ujuma - ujulas

Finkal tuli eile hiiglama hea mõte ujulasse minna. Enn tahtis ka. Mina kahe põnniga üksinda ujulasse ei lähe. Seetõtu sundisin M-i ka kaasa tulema. Ja ta tuligi! 

Finka on vana kala. Enn nii suur kala ei ole. Enn tundmatus kohas vette ei hüppa - nii olen ma ennast juba ammugi veennud.  Ja eks see ole ka tõsi. Tal on vaja esmalt uurida ja puurida ja vaadeda ja veidi katsuda ja katsetada. Nii ka juhtus. 

Temaga pole ma ka kunagi varem ujulasse jõudnud. Kevadel Finkaga käisime küll. Ja beebi-Finkaga sai ka palju basseinis käidud. Ennu puhul jä see kuidagi vahele. Aeg kadus ilma basseinita. Kuna ta ka selline veepõlgur on olnud, siis pole ka püüdnud selle teemaga eriti tegeleda. 

Muidugi pidin selle 'veepõlguri'-nimetuse ujulas lõpuks koos hulga kloorise veega alla neelama. Kui Enn lõpuks vaatlemise ja katsumise perioodi lõpetas, siis polnud mõnusamat trallitajat olemaski (kui ehk Finka ja teised lapsed :)). Oli vaja temaga tiirutada ja trallitada. Liumäest lasi mitu korda alla, kuhu Finka küll otsa ronis, aga alla tulla kunagi ei julgenud (kord talvel sai ta sealt alla sõites veidi haiget - ehk oli veel meeles). Enn tegi esimesel korral küll kõige hirmunuma krokodilli nägu, kuid läks ikka uuesti ja uuesti. Ja uuesti. 

M sai ka üle pika aja ühe korraliku tiiru ujutud. Ehk sai ka maigu suhu, et ujumine on ikka liiga tore, et seda mitte järjepidevalt teha... kunagi ka oli suht sõltuvuses sellest... Elame näeme. 

See Itäkeskuse ujula on ikka üks ägedamaid spordirajatisi siin meie kandis. Meeldib. 

Kallios

Jalutasime eile lastega Kallios. 

Eriti pole sinnakanti sattunud, sest pole justkui asja. Hipsterid me ju pole :). 

Eriti pole sattunud lastega. Kui Taka-Töölös elasime, siis ikka vahel läbis mu õhtune jalutuskäigutiir Kalliot. Aga mitte tihti. 

Aga nüüd hakkame seal iga kolmapäeva õhtul käima. Kuskil nii kuue ja poole seitsme vahel. Sest Finkal algas seal 'Musikskoj'. Ja pärast on vaja koju kõmpida. Trammiga-metrooga, muidugi tegelikult, aga nendeni jõudmiseks tuleb läbida ka veidi Kalliot. 

Kohe esimesel korral oli väga põnev. Ilus vananaistesuvine õhtu. Ja nii palju purjutajaid. Ja nii palju tuigerdajaid. Otsa põrkujaid. Hämmastav. Kes polnud purjus, see oli mobiili-zombi. Põnev oli lastele seletada, et lisaks suhteliselt intensiivsele liiklusele ja teed ületades autode jälgimisele tuleb jälgida ka, et purjus inimestele jalgu ei jääks ja ka nendele zombidele jalgu ei jääks. 

Mobiili-zombidega seoses oli täna metro-lehes vahva pilt. see küll Kaisaniemi pargis, mitte Kallios:

http://www.metro.fi/uutiset/a1387819254751

'Musikskoj'-st tahtsin ka kirjutada. See oli mul üks viimase aja suurimaid stressikogemusi. 

Sinna on regatud Finka. Esimest korda pidin temaga seal koos olema ja siis edasi üks. Selle jutupeale oli Finka juba ette ära otsustanud, et temale seal ei meelgi ja tema peidab end vaid minu selja taha ja tahab hoopis ära koju minna. 

Enn oli mul ka kaasas, kuna teda polnud kohugi jätta. Mul oli plaan, et me Ennuga istume-mängime nurgas, kuni Finka tunnis osaleb ja sisse elab. 

Nojah. Aga juhtus hoopis nii, et Enn hakkas kohe ühe aktiivsema poisiga seal mürama ja ringi jooksma ning Finka üritas oma lubadust ellu viia. Pani end kui takjas minu külge, silad märjad ja üritas mind veenda, et talle üldse ei meeldi ja on vaja koju minna. 

Mul oli tunne, et mitte midagi ma hallata ei suuda. Enn segab tundi (jookseb ja ka kiljub) ja saboteerib juhendaja püüdlusi midagi organiseerida ning Finka vaid pillib (õnneks mitte valjusti) ja sisiseb kõigi peale, kes tahavad talle läheneda - peab ju nii tegema nagu ulle räägitud sai. 

Tund kestis 45min ja hea 35 minutit möödus nii. 

Siis mul õnnestus Finkale selgeks teha, et kõik lapsed on siin esimest korda ja ka juhendaja on esimest korda ning tegelikutl ei tea keegi üksteist varem ja kõigile on kõik uus. Ja juhtus ka see tore asi, et juhendaja tõi välja trummi ja veel mõne vahva instrumendi ning lõpuks läks Finka teiste mölluga kaasa. 

Uhhhhhhhhhhhhhhhhhhh

Ja järgmise korra ees tal enam hirmu polegi. Vähemalt sõnades. Kui saab pille mängida. See on tore!

Ning mul on kahju, et Enn veel liiga nooreks osutub selle grupi jaoks. Talle meeldiks seal. Kuigi arvan, et juhendaja närvide säästmiseks on siiski parem, kui ta minuga tunni ajal siiski hoopis pargis mängib. Juhendaja siis, mitte Enn. Enn võiks trumme müdistama ja ringe jooksma jäädagi. 

Ma järeldasin ka, et peaksin lastega rohkem mängima. Mängima reeglitega mänge. Sest juhendamise jälgijat neist eriti ei ole - ikka vaja oma tahtmist ellu viia. Aga harjutamine teeb meistriks. Selleks trennid ja muusikatunnid ju ka mõeldud on. Reeglite esitajatele vaid soovida pikka meelt ja meelekindlust. 

Kodus hakkame siis malet mängima. Vist. 

Veel ujumas

sai täna käia. 

Eile oli küll täielik koerailm. Pärastlõunast alates sadas ainult vihma. Päeval käisid lapsed M-iga lennundusmuuseumis. Mina mölutasin Estaga kodus. Vihma ajaks jõudsid nad tagasi. siis mölutasime kõik. 

Täna viisime M-i päris lennukiga lendama. Ja ise oma lemmik Kuusijärge äärde. Kui viimasel käigul oli seal rannas võimatu istumiskohta leida, siis nüüd olime ujujateks vaid meie. Lapsi vette minemas oli küll veel, aga ma olin vist üks ainuke täiskasvanu, kes saunast vette ei jooksnud vaid käiski  lihtsalt ujumas.  Ujumise pärast. Mõnus. 

Teised täiskasvanud kandsid pikki kummikuid, dressipluuse ja jopesid. Ja lapsedki olid enamasti nii riides. Tõelised sügisrõivaste kollektsioonid juba metsa all. Tegelikult tuli metsast ka juba täitsa sügise lõhna, kuigi me sinna nuusutama seekord väga ei jõudnudki. Mind päike ikka kuumutas nii et seda nägu. Ujukates oli seal täitsa paras passida. Minu meelest. 

Samas, vesi oli külm. Ning mind hämmastas Enn. Tavaline veepelgur oli seekord meist esimene, kes riided seljast kahmas ja vette tormas. Tore! Finka muidugi ka lippas järgi. Oli vaja seda kala nägu harjutada. Tal tuleb hästi välja. 

Taasavastasime ka sealse mänguväljaku. Taasavastasime, sest üks turnimisatraktsioon on varasematl jäänud kuidagi kasutamata, aga täna läks asja ette meil kõigil. Enn rippus ja Finka turnis kuhu aga julges. 

Ma ei taipa kunagi nendel lahedatel turnimismänguväljakutel, et kuidas emad-isad suudavad kõrvalseisjateks jääda. See  oli täpselt selline koht, kus tahaks ise turnida, nii et seda nägu. Veidi turnisin, aga siiski tekib veidi selline väärikuse kaotamise tunne, seal 10-aastaste ja noorematega koos kõõludes. Eriti, kui lapsed on minust märksa osavamad. Hmm. Ehk see on põhjus ka teistel - ei taha lolliks teha end... Või järsku neid ei tõmbagi... Imelik. 

Nii. Sügis. 

Hoopis kooli...

Finka räägib, et tema ei taha lasteaias käia. Tal on seal igav. Lasteaed ju nüüd pärast suvevaheaega vaid kolm nädalat kestnud, aga tal juba igav. Ta tahab kooli minna. Seda kooli-juttu on ta juba kaks aastat rääkinud... Kui kasvatajaga sellest juttu tegin, siis ta tegi suured silmad. Finka on rõõmus ja hakkaja lasteaias. Toimetab ja mängib teistega - tal tundub lõbus. Aga tegelikult usun, et tal on igav. Ta on grupis kõige vanem ja paljud veidi nooremad läksid sel suvel ära. Järgmine vanuselt on pea aasta noorem. Tal pole seal erilisi väljakutseid.

Tuleb lapsed trenni ja huviringidesse viia. Samas tundub kuidagi mõttetu praegu siin veel midagi alustada. Need on ju reeglina terveks semestriks, aga meil pole ikka veel plaan paigas, et kaua veel siin. Ikka veel oma udupeas loodan, et ehk juba oktoobris kolime, kui aga reaalselt mõelda, siis tundub, et enne detsembrit ei jõua kuhugi...

Ja hakkasingi uurima... Kuhu trenni, kuhu ringi...

Igatahes, nüüd regasin meid kolme jälle trenni, kus ka eelmisel aastal käisime, ja Finka ka ühte muusikaklassi. Ja endale leidsin ka veel ühe väljakutse-keeletunni. Vaatame, kuidas see kulgeb ja kui kaua osa võtta saame. Kõik algavad järgmisel nädalal ja kestavad detsembri alguseni. Õnneks ei maksa need mingit hingehinda, kui peaksime ka varem Helsingi pori kingadelt pühkima. Ei saa ju tegelikult lasta elul igavalt tiksuda.

Üks vahva seik toimus veel Finkaga. Siin mõni päev tagasi. Nimelt tema oli kogunud 65 senti (ikka vahel oleme andnud, et nad oma põrsast täidaksid) ja vajas hädasti poodiminekut, et sealt kommi osta. Poodi nad M-iga siis ükspäev läksidki. Üllatuslikult sai selle raha eest päris palju - 85g - kaalukomme. Nüüd on meil päevataks, mille Finka ise tegi: iga päev kaks kommi. Väikesi hernesuuruseid komme on jagunud juba neljaks päevaks ning paari päeva jagu on veel. Mina kasutan juhust ning motiveerin lapsi sellega, et kommi saab siis, kui hommikul kõik kenasti riides on, et õue astuda ja lasteaia poole teele minna. Ma armastan komme! Õnneks ei pea neid ise sööma...

Head esimest septembrit kõigile koolilastele!

Sai kokku üks söögijutt

Eelmisel nädalal jätkus veelgi külalisi ja üllatuskülalisi. See on tore!

Ise käisime ka külas. Selle käigus sattusime põllule maisi korjama ja paatide-süstaga Vikträsk-i järvele ning jõele (mille nime ma pregu ei suuda leida) sõudma-aerutama. 

Ja Finkaga koos süstas sõita ning kalda ääres rippuvaid pihlakaid korjata oli ka väga tore! Pihlakaid küll sõin enamasti mina. Aga tema ka. Ja Enn isegi pistis ka päris mitu nahka. Täitsa mõnusad mahlased, kuigi kibedad muidugi ka - muud pole pihlakast oodatagi. 

Aga pärast sõime keedetud maisi ning suvikõrvitsa-šokolaadikooki, mille olime ise küpsetanud ka kaasa toonud. Nämm. Seda saaks veelgi küpsetada, kui vaid sööjaid oleks... 

Lestakala sai ka palju söödud. Kaks päeva lestakala. 

Külalisi võtan hea meelega vastu jätkuvalt. Kui just poole õhtu pealt ära magama ei kobi. Seda teen ka hea meelega - magan. 

Eile öösel magasin kella kuuest õhtul poole kaheksani hommikul. Vahepeal käisin küll ka õhtusööki söömas. Korraks. See oli maitsev - M pole ju nädal aega kodus olnud/süüa teinud. 

Niipalju siis söömisest. Muust ei sattunudki kirjutama.  

Erilised külalised

Täna juhtus midagi ootamatult lahedat. Ma ei mäleta, millal viimati juhtus midagi sellist spontaanset, et polnud kaua aega varem kokku lepitud. Nojah, päris 'nüüd ja täna ja kohe' see ka polnud, sest päev varem olime siiski sellest võimalusest rääkinud ja 'jah' sõnad öelnud. Aga siiski, hämmastavalt spontaanne mu jaoks (ja mitte liiga, et poleks jõudnud kodus veidi korda luua).

Nimelt. Lastel käis mängukaaslane külas. Üks tore Ava. Lasteaiast. 

See on selline tüdruk, kellega koos tihti pärast lasteaiapäeva parki sattume. Lapsed juba minu kohale saabudes teatavad, et täna läheme Avaga parki. Ja lähemegi. Või siis kui meil on vaja otse koju tulla, siis Ava saadab meid metroojaama ning poeb ka lifti. Ükskord (see oli esmaspäeval), kui ta siis jälle lifti puges ja ta isa kõrval palus, et ta välja astuks, et nad saaksid oma koju minna, siis ma pakkusin, et aga mis oleks, kui tuleksitegi ühel õhtupoolikul meiega kaasa. Isale see mõte meeldis ja minu üllatuseks polnud tal ka ülde mitte vahet, mis päeval tulla. Ma aga öelgu ja nad on kohal. 

Järgmine päev (jälle pargis) rääkisime siis pikemalt, et tulgu kolmapäeval (homme). Jah-jah! Isa pakkus isegi välja, et ma võtan Ava ja ta tuleb pärast järgi... hmmmm. 

Täna hommikul teatas Enn esimese asjana - Ava tuleb külla! Lapsed olid väga elevil. 

Selgus muidugi, et olin isa valesti mõistnud ehk tema mulle valesti öelnud. Neil vist kolmapäeval nii, et ema tuleb Avale järgi ja ju ta siis lihtsalt ilma mind sellest valgustamata arvas, et ema toob Ava meile ja tema saab hiljem järgi tulla. Ihii. Igatahes, kui lasteaeda jõudsime, siis oli Ava veel seal ja rõõmus kaasa tulema. Ema tuli, kes ütles mulle vaid, et jajah, mainiti jah, et täna küllakutse, muidugi tuleme!

Teel selgus, et nad olid arvasnud, et me elame hoopis nende kodu-piirkonnas, mitte kuskil kaugel teispool linna. Õnneks see neid ei heidutanud. Ja nii meile külalised tulidki. 

Lapsed olid täitsa sillas. Kõiki asju pidi näitama ja kõiki mänge mängima. 

Finkal küll ilmneb ka külla saabuvate lastega alati mingi hetk, see mõte, et 'ei tohi, minu oma!' Huvitav, et Ennul seda kunagi pole olnud... Samas oskab Finka, reeglipäraselt, kõik külla saabuvad täiskasvanud enda turnipuudeks või vähemalt müramiskaaslaseks teha (ma olen alati nii segaduses, et miks keegi enda eest ei seisa!). 

Niisiis müraski Finka emaga ning Aval ja Ennul olid oma mängud. Mina tegin Finka lemmiktoitu - risotto alla milanese. Ava sai vist esimest korda elus safranit maitsta. Nojah, võrreldes Finka meeletu kausitäiega, talle see nii hästi alla ei läinud.. aga vähemalt. 

Mul oli nii tore. Täielik eufooria, kui sellele mõtlen. Tullaksegi lihtsalt niimoodi külla! Nii hea! Põhjamaade stereotüübid hävinege!