Tegelikult ma ei tahtnud üldse valimistulemustest kirjutada...
Finka avastab viimasel ajal intensiivselt roppusi ja solvanguid. Kui paluda tal muinasjuttu rääkida, siis ei sisalda see reeglina printsesse vaid lollakakasid. Lollakaka on üldse miski, mida võib iga asja kohta öelda. Metroopeatused näiteks. Või riided. Või mänguasjad. Ükskõik, milllega parasjagu tegeleda on vaja või pole vaja.
Seda sõna saab muidugi ka osadeks jagada. Loll ja kaka. Need passivad ka mitmete asjade kirjeldamiseks. See, et 'loll' on üks ääretult suur number, on ju elementaarne teadmine! Ja seda teist leidub ju ka igal pool.
Eile avastain, et tal on need sõnad mitte ainult eesti keeles. Inglise keeles pole veel kuulnud - noh, olen, kuid siiski enamvähem õiges kontekstis. Aga lasteaeda järgi minnes teatas ta mulle, seekord rootsi keeles (ta on hakanud teiste laste juuresolekul ka minuga rootsi keelt rääkima, ju näeb, et ma ikka ürita purssida), et lasteaia mängutoas on ka üks hunnik maas. Ihihiiiiii.
Naer käib muidugi selle kõige juurde. Ja siis silmanurgast piilumine, kui mitte otse jõllitamine, et näha, kuidas emme või mõni muu täiskasvanu reageerib. Ohjah.
Kuidas siis reageerida? Ma enamasti üritan ignoreerida. Vahel viin jutu mujale. Vahel palun selgitusi. Vahel vist olen ka pahandanud - see on talle, muidugi, kõige rohkem mokka mööda, sest siis saab veel nalja kui palju.
Niisiis.
No comments:
Post a Comment