Täiesti hämmastav, milliseks talvevõlumaaks on selle aasta november saamas. See kuu, mis alati niipalju hallust ja masendust toob. Nüüd hoopis üllatab oma karge külma ja hunnikute valga lumega. Ootamatu, aga tore. Finka mäletab lumeinglite tegemist. See oli esimene asi, mis ta juba eelmisel nädalal valget lumeplatsi nähes tegi. Kohe rohkesti. Ingleid.
Täna võtsin ühe paar päeva tagasi ostetud kõrvitsa ette ja tegin meile väikese lambi. Sisust keetsin imemaisva kõrvitsasupi. Minule maitsev, Finkale ka maitsev, Enn talus ka natuke söömist ning M-i polnud õnneks kodus, seega sain rahumeeli suppi keeta. Võinoh, tema puudumise tõttu ma täna kokaks olingi. Kõrvitsakolli oli päris tore teha. Minu elu esimene.
Ja nüüd ärkasin just väikesest traditsioonilisest kella üheksasest uinakust, kui laste kõrval pikutades (päris sageli, et mitte öelda reeglina) ise ka magama jään (ootan hirmuga aega, mil lapsed nõuavad, et nad saaksid ilma mu ruumis viibimata magama minna/jääda, kust ma siis võtan vabanduse selleks mõnusaks öö ooteuinakuks). Jah. Vaatasin uksest välja, et hakata Estaga väikesele jalutuskäigule minema, aga otsustasin seda veidi edasi lükata. Päris korralik kiht lund on täpselt ukse ette tuisanud ja see vajab väikest vaimset ettevalmistust, seda rookima minna. Valmistangi nüüd ette. Õnneks lumelabidas on juba kuurist välja võetud ja ootab ukse kõrval.
No comments:
Post a Comment