Imelik jaanuar

Kuidagi palju muutusi on olnud viimasel ajal. Tavaliselt ju ikka antakse palju uusaastalubadusi ning siis jaanuar on see ainuke kuu, kui neid lubadusi ka ehk täidetakse, aga sel korral ma nagu ei lubanud enda arvates midagi, aga siiski on nii palju teist moodi. 

Ma hakkasin teed jooma. Tegelikult siis ikka taimeteesid, mitte päris teed. See sai alguse sellest hetkest kui üks pärastlõuna istusin kodus ja vaatasin, kuidas mu viiendat kohvitassi käes hoidev käsi väriseb. Õnnestus see kohvi siis ikka kraanikaussi väristada ja enam pole ma üle kolme kohvi päevas joonud. No päris ilma olen ka saanud ühel päeval, aga siis oli õhtuks selline peavalu, et keera pea otsast ära ja vista aknast välja lumme. Vaatame, kuidas see võõrutamine edaspidi käib. 

Lapsed on koguaeg haiged. No tegelikult on siiski üks laps koguaeg haige, kordamööda. Silmapõletikule järgnes palavik, nii umbes 39+ kraadi ja vähemalt kolm päeva järjest. Athenal oli täna kolmas päev. Vaatame, mis homme saab. Aga haiged on nad osanud ikka olla nii, et üks on haige, siis on nad ühe päeva koos terved ja siis jääb teine, siis üks päev koos terved ja siis võtab esimene uue haiguse käsile. Ootame järgmist!

Ja selle eelmise mõttega seoses olen ka järjekordselt avastanud kui raske on olla haige lapse ema. No lihtsalt ei saa mitte millelegi muule mõelda. Eile üritasin raamatukokku tööle minna, aga tulin poole tee pealt tagasi, et haige Athena kõrvale voodisse pugeda ja ta kassu võtta. Missiis, et Mike oli ju kodus tema eest hoolitsemas. Ma poleks ikka suutnud asjalik olla. Töö peab ootama, kuigi see veniv tähtaeg ei tekita ka muud kui stressi...  

Veel. Ma ei ole terve jaanuari kordagi FB vaadanud ja ei kavatse seda niipea uuesti teha. See kuidagi lihtsalt kujunes nii, et oo, mitu päeva pole vaadanud, aga mis sinna siis ikka.. ja nii edasi ja edasi... Kes tahab, teeb järelduse, et minuga peab muul viisil kontakti otsima ja ärgu pahandatagu, kui ma mõnele sõnumile pole vastanud. Hirmus tüütu on tegelikult, et FB saadab mulle pidevalt meilile mingeid teateid - "too ja see on postitanud miskit, sa peaks vaatama minema". Uh. Ei lähe ja isegi selleks ei taha sinna minna, et otsida kohta, kust need tüütuse-kirjad ära keelata. Ei lange sinna lõksu. 

Pime on. No võibolla see tingitud ka sellest, et ma ei saa haigete laste kõrvalt piisavalt õue, piisavalt enda asju teha, piisavalt puhata, aga selline hallus on hinges. Tahaks päikest!

Kõne

Kuulasin täna Obama kõnet (kuna Enn ikka haige, siis aega kodus passida ja saab isegi arvuti lahti teha, kui samal ajal teisest arvutist multikaid tuleb).

Aga see tüüp on ikka hull kõneleja küll.

Ma ei saa aru, kuidas ta küll suudab absoluutselt kõike nii positiivses võtmes esitada. Kõik on ju lihtsalt nii suurepärane! Meenus see kõne, mis ta Tallinna visiidi ajal pidas, siis oli ka selline tunne, et "World Peace" igal pool. Nüüd ka!

Pean jätma meelde, et kui kuskilt tulevad jälle mõned halvad uudised nagu Ukraina (no sealt ju tuleb koguaeg, kui ise ei loe, siis teab Mike jälle miskit ukraina lehtedest loetut rääkida :S) või Prantsusmaal juhtunu või mis iganes muu, siis peaks mõnda Obama kõnet kuulama, et tunda seda tunnet, et kõik on  hästi, pole vaja midagi karta, me oleme kõik inimesed ja tegelikult ju täpselt samade põhiväärtuste ja muredega. Nii vist ongi.

Positiivsus eelkõige. Hurraa!

Saun

Kas olen juba maininud, et meil on saun. 

Igaks juhuks siis mainin üle: meil on saun. 

Tegelikult oli pigem erandlik, et meil ennem kodus sauna polnud arvestades Soome suurt saunakultuuri ja et Mike on kõige suurem sauna fänn, keda tean.

Igal õhtl ta vist küsib mu käest, et kas täna teeme sauna. 

Ja pea-aegu iga teine õhtu me seda ka teeme.

Elektriarvet pole veel maksnud. See tuleb kolme kuu peale. Eks siis näeb kui tihti me seda sauna edaspidi teeme :). Kuigi ma tegelikult ei usu, et see palju mõjutab. 

Nii, et kes külla tuleb, saab sauna. Tulge sauna!

Ja seoses saunaga on selgunud siinse seltskonna huvitvad käitumismustrid.

Lastele meeldis alguses sauna lavale mängima ronida. Aga selle keelasime ära. Ei taha, et nad sinna lähevad näiteks, kui saun on kütte pandud. Keris on küll veidi piiratud, aga mitte ohutu. Pealegi saavad lapsed ka selle tööle keeramisega, kahjuks hakkama. Lastelukk puudub. Õnneks pole nad sinna rohkem ka niisama mängima roninud. Meil ikka on veidi autoriteeti. 

Aga kui saun on soe, siis Athena armastab sauna. Ta küsib sauna järgi vist pea-aegu sama tihti kui Mike. Ja kui saun on soe, siis on ta ka pea esimene laval. Ja täitsa hästi kannatab olla seal. Vahel on päris pikalt ka ülemistel laudadel istunud. Leili küll palju ei kannata, aga ma ka Mike-i leili palju ei kannata. 

Vastupidiselt Athenale keeldub Enn kuuma sauna tulemast. Alguses vist korraks tuli, kuna mäletas seda vahvat mängimist seal, aga kui tundis, et seal on kuum, siis kriiskas ja põgenes välja. Eks see kogemus vist lisandub ka meie autoriteedile, miks ta sinna enam mängima minna ei taha - järsku on kuum. Ja tõesti, pole võimalik teda üldse sauna saada. Iga kord kutsun, aga ta eelistab vannis mängimist ja meile klaasukse tagant lehvitamist. Kui ta ükskord sauna tuleb, siis peab küll shampuse avama. 

Aga üks ülaltav saunasõber on meil siin siiski veel. See on Faust. Vahel käib ta lihtsalt laval lesimas, aga on seal ka suhteliselt suure kuumusega olnud. Vedeleb kas madalamal astmel või põrandal. Lahe saunaline! Leili ta siiski ei kannata, aga õnneks on klaasukse all piisavalt suur ava, et ta saab imekiirelt välja joosta. Selle ava tõttu ei ole võimalik ka Fausti saunast eemale hoida. Aga mis see kass ikka saunas paha teeb. Saunakass. 

Jaa, saun on mõnus ja ma ei saa hästi arugi, kuidas saime üle aasta elada ilma saunata.

Hommik on liiga selge...

Meil ju siin uued vaated. Vahetasin ka taustapildi ära, enam ju Pasilat ei näe vaid ikka Idakeskuse-taguseid paneele.
Aga hommikuti on tõesti vahel väga ilusad vaated.
Koidukuma paistab otse köögiaknasse ja rõdule.

 Vahel kohe eriliselt üle kullatult...

 Aga vahel ei leia kaamera üldse värve ning selguski on haihtunud hägusatesse pilvedesse...

Elu agulis

Mida märganud...

Tohutult värvikirev seltskond on siin. Pikad-lühikesed, paksud-peenikesed, lodevad-spordisõbrad (spordikompleks meil ju kohe siin ja sportlike kehasid liigub palju ringi), mustad-valged, puhtad-räpased, kained-purjus... No igasugu kraami leidub siin kompotis. Aga kuidagi muheda mulje jätab see kõik. Ja lahkeid nägusid on kuidagi palju. Või sattun ma ise kuidagi rohkem inimestele otsa vaatama kui kesklinnas elades... Täna purssisin arsti juures käies (silmapõletik on jõudnud minuni) ühe teise ootajaga rootsi keelt. Tema alustas vestlust. Ja tema rootsi keel oli minu omast märksa parem. Väga tore onu oli. Metroole mines möödun bussi peatusest, kus pea alati istub paar-kolm härrat ja reeglina nad ikka viskavad mõne tervituse või kommentaari. Veidi purjakil soomlased on muidugi teada-tuntud seltskonnalõvid. Meie majade grupis ütlen ikka kõigile "Hej" ja vahel kommenteerime ka halba suusailma. Nii on vahva.

Paar korda nädalas on metroo peatuses hommikuti pikad järjekorrad. Igasugu inimesi seisab ja tundub, et rivi ei liigu üldse edasi. No eks me näeme seda vaid paariks minutiks, sest metroojaama jõudmine on mul ju suurepäraselt planeeritud ning harva juhtub, et ma ei jookse käru ees ja higipiisad järgi rongile.  Aluses vaatasin küll, et nii imelik rivi - noored ja vanad, naised ja mehed - aga nüüd on ikka täiesti selgeks saanud, et metroojaama lähedal jagab üks kogudus vajajatele toidukraami ja eks need ole siis kõik need abivajajad. Aga alguses ei saanud üldse aru et nad väga abivajajad välja näeksid, täitsa tavalised inimesed. Selline reaalsus.  

Metroost rääkides. Eks see ole ka üks paras kirevuse laat. Ja me kolmekesi lisame sinna värvi, sest märkan sageli kuidas inimesed kasutavad Athenat ja Ennu oma naeruteraapiaks. Kui nad vahel metros kõva häälega karjuma pistavad, siis ma küll ei julge ringi vaadata, et reaktsioone näha, aga keegi pole veel tutistama tulnud õnneks. Metroos on minu jaoks huvitav üks inimtüüp, kes tegelikult ilmnes juba meie Helsingisse kolimisel ka trammides. Rootsi uudissõnade nimekirjas on selle tüübi nimetuseks 'mobiili-zombi'. No ega neid ei ole kaua huvitav jälgida, aga üllatavalt sarnased on küll - just näoilmed, suu liigutused, kulmukergitused ja vahel ka itsitused. Pea asend muidugi ka, kui nad metroos istudes/seistes oma mobiili kohale kummarduvad. Lahe seltskond.

Lähedal asub ju ka Itäkeskus oma tohutute angaaride ja poodidega. Käinud olen, aga kõikjale kindlasti jõudnud mitte. Siiski, põhiangaari taga on ka üks vanem tore kaubanduskeskus, mil nimeks Puhos. See koht mulle meeldib. Ja meeldib seetõttu, et seal on paar vahvat Lähis-Ida poodi, kust saab igasugu huvitavat toidukraami osta, mida muudes poodides ei leiagi. Ja seltskonnjutud on ka neis poodides alati sellised, et mitte ühestki sõnast ei saa aru. Müügil on meeletusuured ubade- ja riisikotid, lai valik pähkleid, erinevaid kaunvilju, huvitavaid maitseaineid (mida ma vist kunagi ei julge osta) ja konserveeritud kraami, meeletud metallkankud õli, Türgi maiused, suured posud värsket peterselli jne jne. Näm-näm!

Kõik, mida ütled, võidakse kasutada sinu vastu

Täpselt selline päev oli täna Athenaga. no ta on lihtsalt nii nutikas vahel, et ajab mu juhtme kokku. Oskab suurepäraselt ühes kontekstis öeldut teises kontekstis enda kasuks muuta.

Ja juhtme viib ju eriti kokku see, et ma tean küll kellelt ta seda lauset on kuulnud, mida ta just nüüd mulle vastuseks tõi.

Täiesti võimatu, et ta midagi palutut ka kohe teeb. Ikka peab mitu korda küsima ja siis ma ikka vahel avastan, et olen teda mingite asjadega ähvardama hakanud. A'la, kui sa aluspükse jalga ei pane, siis ma pannkooke ei tee, siis ma saan pahaseks, siis ma olen kurb, siis ma... misiganes sinna lõppu, kõik on ju tegelikult ähvardused. Ja siis ongi aeg õue minna ja Athena teatab, tema ei taha õue tulla, sest siis ta saab pahaseks. No mis ma selle peale vastan :S. Tegelikult on Athenal ka mu "pahaseks" ja "kurvaks" saamise ähvardustele hoopis teine ravim olemas kui mu soovidele vastavalt käitumine. Ta lihtsalt tuleb ja ütleb: "Ma teen sulle kalli, siis sul läheb paremaks." Ja lähebki ju olemine paremaks, kui keegi kallistama tuleb, ei saa jällegi selle vastu

Ähvardamine on nõme! Aga nii raske on sellest ringist välja tulla. Õnneks on temaga ikka ka nii, et kui olen 10 korda ilusti palunud, sama palju kordi palunud koos mingi ähvardusega, siis juba päriselt pahaseks saanud ja veidi niisama torisenud ja siis läheb veel natuke aega mööda ja ma olen juba peaaegu oma palve ära unustanud, siis tuleb Athena mu juurde ja ütleb: "Nüüd ma panin aluspüksid jalga ja said õiget pidi, lips ees!"

Et siis, ole aga pidevalt valvel, mis suust välja tulemas on. Keegi kuulab, jätab meelde ja kasutab, kindlasti kasutab!

Silmapõletikud

Meil siin ringles silmapõletik. Kõigepealt Enn ja siis Athena. Athena oli esmaspäeval üksi hoius ja kolmapäeval oli Enn siis üksi, kuna tal said silmad juba terveks. Athena sai suurepäraselt esmaspäeval üksi hakkama. Tundus, et ta igatses lasteaeda väga :). Teine lugu Ennuga :S, arvati, et ta ehk pole veel päris terve, aga ma arvan, et ta lihtsalt oli shokis, et peab hoius ilma Athenata olema. Ohjah. 

No eks ma tegelikult mõtlesin sellele variandile, kui teda hommikul sinna viisin ja ta juba minu lahkudes supernukraks muutus.. Aga ma lihtsalt ei suutnud teda koju tuua. 

Mul on vist mingi pikema puhkuse stress. Nii palju on teha, aga ainuke asi, mida teha saan, on lastega müttamine. Mulle ju tegelikult väga-väga meeldib nendega olla, aga kaks nädalat ja pidevalt... Ei jaksa enam! 

Ja siis tunnen süümepiinu ju hoopis, et tal oli seal hoius "üksinda" halb, kuigi samas tunnen, kuidas ma ei jaksa nende kahega koos kodus olla. Ükshaaval on nad palju lihtsamad :).

Mõtlesin siin endale ka igasugu eneseabi-ideid süümepiinade lohutuseks. Et kõigepealt peab ikka enda heaolu eest hoolitsema ja igaüks vastutab ikka tegelikult vaid enda eest ja ei saa vastutust võtta selle eest, kui keegi teine tunneb ennast halvasti. 

Aga see on ju tegelikult jama! Emana ma ju tegelikult vastutan! Mina pean ju talle neid juhtnööre jagama, et kuidas iseendaga hästi hakkama saada. Mina vastutan. Ja mina tekitan talle seda kehva enesetunnet, kui ta enda juurest ära viin. Pealegi, emana ei tunne ma ju ennast hoopiski mitte hästi, kui ma tean, et mu laps tunneb end halvasti. Ehk siis, pole hoolitsenud ka enda eest mitte. Oh. 

Samas, ma vajan veidi oma aeg, et ma suudaks rahulikuks jääda, kui nad mööblit-mööda Pipit mängivad ja vahel kisahoogusesse sattuvad või hoopis veel kõike muud teevad, mis mu süütenööri süütab. Sest üks tihti paukuv ja plahvatav ema on ehk veel hullem, kui päev emata lasteaias ja rõõmus ja rahulik ema õhtul kodus.

Kust läheb see normaalsuse piir?

Pühad

Olid pühad.

No tegelikult kestavad ikka edasi, kuigi kuuse viisime juba toast välja. Ajas teine juba liialt karvu :). Siin ka üks udune pilt, milline ta oli. Athenaga koos ehtisime. 

Päkapikud olid meil ju ka nii tublid ja targad ja osavad. Näiteks tol hommikul, kui plaanisin esimest piparkoogitegu nad kohe teadsid seda ja tõid lastele väikesed taignarullid, et nad saaksid ikka ka kampa lüüa. Ja nendega on väga vahva piparkooke koos küpsetada. Jaksaks neid vaid sama palju ka süüa :S.

Jõulud olid nii mõnusad sel aastal. Ehk seepärast, et Athena juba täitsa asjalikult elab sellele muinasjutule kaasa. Ja Enn muidugi ei taha ka maha jääda. Ta ka mõnus pidutseja. 

Jõuluvana käib meil öösiti ja toob 25nda hommikuks kuuse alla pakke. Nii nagu Mike-i peres oli kombeks. No nii palju ta vist neid pakke siiski ei too nagu tal kombeks oli. Neil oli see olnud ikka nii nagu ameerika filmides, et annab kaevuda sinna kingihunnikusse. Aga midagi ikka oli meil ka. Athena sai suusad, Enn sai kelgu. Need klassikalised jõulukingid on ikka ka parajad jõulutunde loojad. Korra jõudsime ka suusatama Athenaga ning temas peitub üks tõeline talent :).

Vahepeal käisime meeletul Eesti ringreisil, mis pühaderahusse veidi vaheldust tõi. No ma olin ikka viimaseks reisiõhtuks täitsa läbi... Mõnus, et siis õe juures vara magama sain.. Lapsed pidasi täitsa hästi vastu kogu selle ühe ja teise koha virr-varrile. Mul oli ju veelgi rohkem virr-varri plaanis, aga õnneks ikka kõikjale ei jõudnud. Eile jõudsime jälle koju ja täna oli täielik kodumõnu päev. 

Siin üks meie advendiküünlapilt ka. Neid sai pidevalt uuendatud, kuni urgitsemisest villand :)

Aastavahetus oli ka väga mõnus. Ma magasin ja lapsed ka. Kell 1 ärkasin korra üles, nentisin, et on uus aasta ja kobisin jälle magama. Ja mõtlesin täna, et ma tõesti ei taipa, miks peaks keegi tahtma keset ööd shampust juua, mulle ei läheks piparmünditeegi alla :D. Selline elu siis :)

Head uut aastat!