Hakkan lõpetama

Eh.

Järsku on kätte jõudnud see hetk, kus juba kõigest nädala aja pärast tulevad musta riietatud mehed, pakivad meie asjad kastidesse ja muudesse "vahenditesse" ning viivad need ära Rootsi. 

Nii ei jää meil endil ka muud üle (sest tühja tuba ja seinu ei taha ju ometi passima jääda), kui oma lapsed ja loomad autosse tõsta ning klaverile (ja muule tavaarile) järgi sõita. 

Viimasel ajal oleme veel 

- siinseid parimadi sõpru külastanud/külla kutsunud. Lasteaiakaaslasi. Paar tsikki sealt on kohe eriti südamelähedaseks saanud lastele. Aga noh, palju ma tegelikult ise oma lasteaiakaaslasi praegu mäletan...

- kolimisfirmasid läbi kamminud. No tegelikult kammisid nemad eelkõige meie kodu. Et hinnata kui palju kraami nad siis tegelikult peavad ära viima. See oli päris põnev protsess.

- oma koduse vara, kolitava vara kindlustuse jaoks ära hinnanud. Oi, see oli põnev. Kui palju maksavad laelambid? Voodilinad? Laste mänguasjad? Klaver... Huvitav oli ka, et kui numbri kokku sain, siis kindlustusfirma veeb arvas, et me kuubikmeetri hinnaks tuleb liiga väike summa. No mida? Meil on ju ka tiibklaver, mis maksab rohkem kui ülejäänud vara kokku! Igatahes...

- ja sortinud. Prügi ära visanud. Mõne asja sorteerimiskeskusesse viimine ja/või kaltsukasse vedamine on veel ees. 

- kingitusi ostnud. No ehk see ikka jõuluga seotud... Aga ostsin näiteks täna ühtedele Rootsi sõpradele, kes suvel abiellusid, Tom of Finland voodipesukomplekti. Ja siis ostsin veel lastele kasutatud Unipuu nari. Kuigi sest viimasest vist ikka saab jõulukingitus. Plaanin seda jõuluööl püsti panna. Ja kui jõuluööl midagi sellist teha, siis ei ole see ju mitte miski muu kui üks jõuluvana tegu. Jõuluvana toodud nari. See kõlab uhkelt. 

- jõuludega seoses on veel see värk, et päkapikk saab oma sussi sisse ka Finkat saadetud mänguasju, millega ta enam mängida ei taha. No mitte päris igal õhtul, aga vahel ikka. Need siis liiguvad ka taaskasutusse... Veel lisaks sellele kotitäiele, mille novembri lõpus koos ära sortisime. See mulle meeldib. Mänguasju on alati liiga palju :).

- õmblen ka lasteaiakasvatajatele praegu kinglitusi. need pole veel valmis. Aga tulevad ägedad. 

*********************

Aga vot siis. Kogu selle kolimisega seoses saab ju läbi ka see käesolev blogi. Ei mingeid Helsingi helinaid enam mu kõrvus. Minust saab hoopis "Västkust tjej". 

Praegu on mul selline kahtlane tunne, et mingit uut blogi ma kirjutama ei hakka. Päris kindlalt veel ei ütle, aga sellien ammendunud tunne on. Paberist ja pastakaga kirjutatav päevik ajab juba viimasel ajal niikuinii palju asju ära ning lapsed hakakvad ka liiga suureks kasvama, et oleks enam viisakas nende nalju internetti lugemiseks üles seada. 

Pealegi, mind veidi häirib viimasel ajal see tunne, et kirjutan ja kirjutan, aga ei tea, kes siin üldse loeb ja eriti, et kuidas nende inimeste käsi käib. Pigem on tunne, et peaks end kokku võtma ja neid küsimusi kas siis kirja või telefoni või muude kanalite kaudu ise esitama. Ja tahaks ka, et mulle esitataks. Sest see, mis siia kirja saab, peegeldab ju tegelikutl ainult piskut. Niikuinii. 

Vihjeks: mu Soome number jääb esijalgu kindlasti jõusse (Eesti number ei tööta enam) ning gmaili (praegu ka veel ut) aadressil või fb kaudu leiab mind ka üles. Olen olemas.