Ühes käes kanister bensiini ja teises sefiiritort

Nüüd hakkab meil siin uues kodus juba kastide hunnik vähenema, aga tahtsin veel ühe viimase järelkaja kirjutada Helsingi teemal.

Kolimine kujunes üllatavalt sujuvalt. Nii hea, et on olemas ikka firmad, kes kõik ära teevad. Asjad kastidesse panevad, õrnad asjad paberisse ja tekkidesse pakivad, raked ja kerged asjad suurde kastiautosse mahutavad ning siis hiljem ka kõik jälle tuppa tassivad. Isegi mööbli jälle enam-vähem kokku lapivad. Tuli välja, et meil on kokku 42 kuupmeetrit asju. 

Asjade uuesti lahti pakkimine on muidugi hoopis teine teema. Kuhu mida sättida? Riidekappe on siin olematu arv - nende muretsemisega tuleb veel tegeleda. Köögikappe on aga õnneks kohkem kui küll. See on vahelduseks tore! Ja suur kuur on ka tore, kuigi majas endas hoiuruume vähe. 

Viimase öö Helsingis ööbimise mu sõbranna juures Ruoholahtis. Meie asju juba pakiti ja nii oli kõigile mugavam. Eriti arvestades, et lapsed jäid paariks viimaseks päevaks haigeks ja lasteaeda neid enam viia ei saanud. Vaevlesid siis palaviku, nohu, köha, okse (palaviku pärast) ja kehva olemisega. Sellest hoolimata sujus kõik nagu valatult. Tänu ka heale sõbrannale, kes kõik välja kannatas ja kelelga oli tore veel viimasel ööl istuda ja jutustada. 

Viiasel päeval käisin veel kolijate töö viimaseid tunde üle vaatamas ja seintelt kriipse maha kustutamas/pesemas. Hea, et käisin, sest viimasel hetkel selgus, et meie muruniidukis oli veel bensiin sisse jäänud. Nii kihutasingi veel rattaga bensiinijaama kanistrit ostma, et oleks, kuhu seda välja kallata. Ning veel astus läbi üks ehituskindlustuse mees, kes tahtsis paari korteri konstruktsiooniviga üle vaadata, mille kohta olin varem raporti kirjutanud - vedas, et ta mu veel sealt leidis. 

Kui siis maja tühi tegin oma viimase jalutuskäigu ja metroosõidu läbi linna. Ostsin Itäkeskuse vene poest veel Eesti sefiiritordi, sest sõbranna teatas vahepea, et oli viimasel töövestlusel hiilgavalt esinenud ja tööle saanud. Kirjutasin ka avalduse, et kõik me kogemata vanale Helsingi aadressile tulevad kirjad saadetaks Rootsi edasi (aga ma ei tea tegelikult, kui kiirelt see uus aadress regatud saab).

Nii ma siis tulingi veel viimast korda läbi linna, ühes käes bensiinikanister ja teises sefiiritort. Ning õige pea istusimegi kõik autosse ning asusime Turu sadama poole teele. 

Head aega, Helsingi!