Kodust

Kirjutasin artikli Sirpi, LINK.

Eks mõned asjad said ajakirjaniku-toimetaja poolt üles paisutatud, nagu näiteks pealkiri. Ja veel mõni väljend. Aga las ta olla. Tegelikult tore. 

Olen viimasel ajal mõelnud, et peaks ka ise kirja panema, mis on minu jaoks kodu. Mjah, aga seda on nii paganama raske teha, sest mul tegelikult polegi kodu. Füüsiliselt. Varsti ju jälle hakkame kolima. 

Samas, see et ma oskan öelda, et mul kodu pole, peaks kuidagi minu arusaama 'kodust' defineerima. Kui ma oskan öelda, et mul kodu puudub, siis peaksin ju väga hästi teadama, mis on kodu. Mis mul puudu on. 

Aga see on veelgi keerulisem. Sest ma ei tunne kodust puudust. Mul pole seda ja ma tunnen, et ma ka ei vaja seda. Pole vaja mingit oma kohta. Järelikult - kodu on minu jaoks 'oma koht'? Vist küll. Aga sellist füüsiliselt defineeritud pikaajalist kohta mul justkui poel vaja. 

Elan siin, on kodu. Elan seal, on kodu. Ööbin kellegi poole külas või hotellis, on kodu. Vist. Või lihtsalt elupaik, ööbimispaik. Mingid asjad ka muidugi - hambahari, õmblusmasin... Kas on olulised? Ma ei teagi. Vist pole. Või ka on. 

Aga pere on küll oluline. Inimesed. Vist, sest ma ei tea, kuidas tunneksin kui elaksin üksi ja ilma lasteta. Praegu on küll kummaline tühi tunne, kui neid ja M-i läheduses pole.

Isegi nüüdsel perioodil, kui M käib tihti ära, siis tunnen end liimist lahti olevat. Aga võibolla pole see tema äraolekuga seotud vaid olen seda üleüldiselt. Nojah, see on hoopis teine teema. 

Kodu. Pole oluline. Minu jaoks.