Kauguste suhtelisus

Küll leidub ikka vahel üllatavaid avastusi.
Olen siin ju nii 10 kuud ringi kooserdanud.
Parkidesse, mänguväljakutele, trammiga linna, metroogi peale vahel sattunud...
Aga eks alguses vedasin ühte selli kõhukotis ja teist käekõrval või kärus.
Ja viimasel ajal ju ikka ka käru igalpool kaasas plus üks kahest põnnist ringi jooksmas või seisulaua peal seismas.
Terve kevade käisime ikka lasteaeda ja tagasi käruga. Finka jäi siis sinna ja me Ennuga kooserdasime tagasi.
Käruga, see tähendab siis trammiga.
Sest trammis on kärus istuva lapsega koos sõit tasuta.
Aga nüüd jäävad ju need mõlemad põnnid lastehoidu (küll ma sellest ka kirjutan).
See tähendab, et sinna jääb ka minu "trammipilet".
Otsisin alguses lasteaia läheduses head raamatukogu, kuhu siis päevaks jääda.
No miskipärast ei ole seal Gräsvikenis ühtegi.
Mõtlesin, et kui niikuinii kuhugi kaugemale minema peab, siis on ikka juba mõttekas tulla koju.
Ühistranspordi piletit siiski ei tahtnud osta.
Ilmad ju ilusad ja "suvi" veel.
Mis siis muud, kui jalad kõhu alt välja...
Ja mis ma avastan. Meie majast lasteaeda kõnnib kõigest 30min.
Mis mõttes!?
Kärutades tundus see ikka hiiiglama kaugel...
Vahel on auto või trammiga sinna minnes pea sama aeg kulunud. Ühel juhul on süüks vihmailma ummik ja teisel juhul, et peame minema kahe trammiga ja mõlemat peab ju ootma.
Ja kunagi Kivimäe koolis käies oli ju ka kodunt sinna vaat et isegi veidi pikem teekond... deja vu...
Aga nüüd ma siis kappangi korra päevas Gräsvikenist Taga-Töölösse ja tagasi. Lastega koos läheme ikka trammiga, käruga. Õnneks saan ka selle viimati mainitud "matkakäru" lasteaeda jätta ja käte vehkides kodupoole vihtuda.
Täitsa mõnus!