Kompostid

Kuna Athena selle teema millegipärast eile uuesti üles võttis, siis ma pidin ikka siia ka lisama. 

- Kui me Suiguga (tädipoeg) olime töömehed, siis me ehitasime kompostid. Aga, emme, sina ei tohi ehitada, sina võid vaadata ja pilte teha.

Nii rääkis Athena eile hommikul söögilauas meenutades suvist olemist oma tädi pool. Kompostid said siis selliselt kasvama pandud ja valmisid vanemate inimeste targutuse põhjal, kuidas avatud talude päeval sai käia muuhulgas ka vaatamas, kuidas tehakse komposti.

Lisaks kompostidele oskb Athena ka muid asju ehitad. Vahel ehitab päriselt ja vahel õhulosse. Hiljuti ehitas me söögilaua alla maja. Tähelepanelik vaatleja võib ära tunda magamistoa ja mängutoa ja muidugi kõik muud vajalikud toad. Ärgem unustagem katust, milleks muidu seda söögilauda veel vaja on.

Aga samuti oskab ta anda ülevaadet olulistest teemadest nagu elu ja surm. Niimoodi ta teatas mulle:

- Emme, sina võid ära surra ja Aeneas võib surra, aga mina ei sure. Mina ei oska surra. Mina ja Juni (lasteaia sõber) ei sure. Tüdrukud ei sure!

Nii ongi. 

Piirid...

Mike sõitis pühapäeval teadmata ajaks Brüsselisse ja Amsterdami ning mina olen siin siis kahe lapsega üksikema, koerast rääkimata. 

Lasteaia rutiin poleks ju hullu midagi, aga nagu kiuste jäime kõik haigeks ning pikendasime nädalavahetust veel kahe tööpäeva jagu. Köha, nohu, Ennul ka üks õhtune palavik ja minul meeletu kaelavalu. Eks peab kuidagi selle stressi välja elama ja haige olek ju parim viis. Athena arvas veel lisaks, et parim viis oma stressi välja elada minu piiride katsetamisega. Uh. Küll on lastel ikka tore vaadata, kui emme neile kometit teeb (st endast välja läheb).

Lõunauni. Enn peaks seda ikka igapäevaselt magama, eriti haigena. Minul pole juba ammu õnnestunud teda korrlikult voodis magama saada, kui üldse kunagi. Iga kord võtab vähemalt tunnikese, et ta magama jääks. Ma ei mõista neid lasteaia kommentaare, et Enn on nende parim magaja. Aga noh, arvestame siis selle ajaga ja tegelikult oli ju endal ka vaja pärastlõnal veidi puhata - ise olin ju ka tõbine. Aga mida teha tütrekesega, kes lihtsalt istub voodis ja kiljub? Või kui ongi veidi ega vait, siis hakkab (just sel hetkel, kui tundub, et Enn jääb magama) hüüdma: "Emme! Emme!" Brrrr! 

Poes. Pidime minema, kuna kapid toidukraamist suht tühjad, eriti värskest kraamist, milleta ma ise eriti läbi ei saa. Aga mida teha kahe rõõmust valjusti(!!!) kilkava lapsega, kes lihtsalt jooksevad suures poes lettide vahel ringi ei tea mis suunas ja kellele otsa ja ootavad, et ma neile järgi jooksma hakkaksin. Ja muidugi kurjustma. Ja nii edasi.  Uh!

Piknik. Tegime vahelduseks rõdul piknikku. Ja küll on vaja siis proovida taldrikut rõdu vahelt justkui alla visata ja vaadata-kuulata, kuidas ma pahandan ja "ei tohi"-tan. Või hakata kätega joogivee kannus solberdma. Pean tunnistama, et sel korral läksin siiski veidi rohkem ise üle piiri ja kallasin Athenale selle kannutäie vett krae vahele. Uh. Ja mis te arvate, kuidas kommenteeris Athena seda, kui hiljem rahunenuna hakkasin temaga sellest rääkima ja vabandust paluma. Athena ütles: "Aga see oli ju lõbus!". Uh, neid lapsi!

Väärikus ja autoriteet - ma loodan, et mul ikka kuidagi õnnestub neid hoida ja arendada, kuigi vahel tundub see nii meeletult raske. Uh.

Aga siin pildil naudib mu võrukael meie terrassi ja alles hiljuti üles seatud kiike. Terve suve võtsin selle üles panemiseks hoogu, lõpuks sai ka tehtud.

Enn hüppab

Enn on nii suureks kasvanud. Ütleme paari viimase kuuga. Suvega.

Esiteks, ta räägib pikki lauseid ja suhteliselt selgelt. No kahjuks küll ikka sageli miksib keeli omavahel, aga samas võib öelda ka: "See pann on pasta oma" või miskit sarnast :). Nii äge! 

Teiseks, ta oskab nüüd kahel jalal hüpata. Suvel nägime palju batuute ning Ennul nende vastu küll suuremat huvi polnud - no eriti teiste lastega koos niisugune vastik põrutamise tunne ju. Aga ma arvan, et nende jälgimine just panigi hüppama. Hop-hop! Hoppa på!

Kolmandaks, on talle suhu tekkinud märkamatult viimased kaks piimahammast. Nüüd kõik 20 ilusasti reas. Ning jätkuvalt on ta lemmiksöögikordadeks hommikusöök (puder ohtra moosiga) ning õhtusöök ja siis veel need vahepealsed söögikorrad. Andke süüa!

Umbes nädala eest mõõtsin lapsed üle. Mõlemad on (võrreldes eelmise mõõtmisega, mis me köögiseina kaunistab) kahe kuu jooksul paar sentimeetrit kasvanud. Üks nüüd 98 ja teine 89 :).

Siin ta siis maiustab oma 20 hamba ja seekord minu valmistatud müsliga:

Lugemispäevik

Pikkadel valgetel suveõhtutel oli hea üle pika aja raamatuid lugeda. Ei mäletagi enam, millal nii mitu raamatut järjest lõpuni lugesin. Teen väikese ülevaate, siis on hea meenutada ja meelde tuletada, et lugemine on mõnus. 

Kurban Said, "Ali and Nino"

Armastuslugu Kaukaasiast, Esimese Maailmasõja taustal. Tõeliselt südamlik lugu. Armas. Lõpp ikka kurb nagu üks armastuslugu olema peab. Aga päris pisaraid valama ei ajanud, sest oli samas helge ja sisukas. Tekkitas mul kange kihu minna reisima. Viia ellu oma kunagine plaan külastada Teherani, Bakud, Tblisit. Pole seal kandis ju pea üldse käinud. Ainult korraks Armeenias ja ehk võib ka Istanbuli sinna hulka arvata. Istanbul on mu üks lemmiklinnasid ja kindlasti meeldiksid ka need veelgi pärsialikumad kandid. No vot siis. Raske on lugeda raamatut, mis tekitab sellise reisi-igatsuse. Seetõttu ma vaatan ka väga harva atlaseid või google.mapse (kuigi Mike neid mulle kogu aeg nina alla topib ja jätab). Aga kunagi ma veel reisin! Kindlasti!

Henning Mankell, "Mördare Utan Ansikte" (Ilma näota mõrvar)

Hakkasin seda lugema, kui olin üksi lastega Tartus. Viga! Algus on nii kaasahaarav, aga tohutult hirmus, et pidin kiirelt laste kaissu pugema, et veidi rahu saada. Öösel vetsu minek oli ennastületav kogemus :). Rootsi klassikaline kriminaalromaan, peaosaliseks Kurt Wallander. Hajakülas tapetakse julmalt üks vanapaar ja kuulus dektektiiv hakkab asja uurima. Daam mainib ennem suremist, et mõrvar oli välismaalane. Ja sellest vallandub meedias kära, ning asüülitaotlejate turvakodus pannakse miskit põlema ja õige pea lastekas veel pargis maha üks somaallane. Viimase mõrvari tabab Wallander kiiresti - selge rassism. Aga vanapaari osas selgub vaid, et härra elas kaksikelu, oli tegelikutl väga rikas ning oli paar päeva varem pangast suure summa raha välja võtnud. 

See raamat muutus lugeded kuidagi igavamaks ja igavamaks. Lõpuks lihtslat venitasin lõpuni. Kummaline, kuna algus oli tõeliselt mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud. Ja lõpplaendus haavas mind ka. Nimelt osutusid julmadeks mõrvariteks kaks asüüli taotlevat Tsehhi suli, kes läksidki vanamehe raha otsima. Niisugune tüüpiline 80ndate lõpu (raamat ongi sellest ajast) stereotüüp Ida-Euroopa kohta. Uh. Samas on Wallander väga löödud, kui ta boss nimetab surnud somaallast neegriks. No vot siis. 

Samas oli raamat kirjutatud mõnusas lihtsas rootsi keeles nii, et mul polnud keeruline teksti mõista. Omadussõnad osutusid kõige keerulisemateks, et aru saada konteksti varjunditest. Hea meel, et lugesin. Keeleõppeseisukohalt on Mankell mulle jõukohane. Kuna meil on kodus riiulitäis tema krimkasid, siis kindlasti võtan järgmise raamatu ka ette 

Tove Jansson, "Hilja novembris"

Seda lugesin eesti keeles. Võtsin Tallinnast Kadri riiulilt. Muidugi olen kunagi varem lugenud. Nii mõnus raamat. Annab inspiratsiooni elamiseks. Võib lugeda veel ja veel. Järgmisena loen seda rootsi keeles.

Henning Mankell, " Italienska Skor" (Itaalia kingad)
Kadri riiulilt leidsin veel ühe Mankelli raamatu. Juba kaanel oli kirjas soovitus, et parim raamat, mida lugeda sügisel. Tundsin, et pärast muumitrollide novembriloo lugemist võiks ju ka selle ette võtta. Tasus ära see mõte - tõesti oli mõnus lugemine. Järjekordselt väga haarav algus raamatul nagu ka sel eelmisel Mankelli lool. Raamat koosnes neljast eri osast, teist osa lugedes tundus mulle jällegi, et kisub igavaks ja oleks võinud esimese osaga piirduda, kuid edasi lugedes sai jutt jälle hoo ja sisukuse tagasi. Lõpu suhtes ma ei suuda otsustada, kas oli piisav. Kuidagi järsk.
See polnud kriminaalromaan. Raamat räägib vananemisest ja üksindusest. Soovitus kaanel on täitsa õige - tasub lugeda sügiseses kaamoses. Kuna viimasel ajal mul ongi paras sügise tunne, siis sobis seda lugeda väga hästi. Kuidagi palju pani mõtlema oma lähima ja kaugema suguseltsi peale. Sellele ka, kuidas mul viimasel ajal pole kuidagi jaksu inimestega, sõpradega kontakti luua ja hoida. Ühest küljest põen seda, aga samas teisest küljest pean tõdema, et nii on päris mõnus - tegeleda iseenda mõtete ja enda lähiümbrusega (perega). Ah, mis siin ikka filosofeerida :).

Niimoodi siis tõestasin endale raamatulugemise-juulikuuga, et lugeda on mõnus ja seda tasub teha. Pealegi, lapsi lasteaeda viies sain juba päris julgelt ka kasvatajatega rootsi keelt purssida. See on ka tore!

Suvised mängud

Vaatasin üle neid väheseid jäädvustusi, mis suvel tegime (nojah, suvi ju tegelikult alles kestab, alles läksid ilmad soojaks :). Kunagi ei ole ju meeles fotokat välja võtta. Siiski olen filmilindile tabanud paar laste ägedat mängu.

Peitus

Mullid

ja Suigu leiutatud auto või buss või misiganes masin see oli.. :)

Esimene lasteaiapäev

Täna läksid lapsed jälle lasteada. Athena oli kuidagi elevil juba eile.  Ja hommik läks mõnusalt-sujuvalt, kuigi Ennu oli raske hommikusööki lõpetama saada. Aga hommikusööki ta armastab ja palju. Tore, et on lasteaed. Et on vana tuttav koht juba. 

Kui kohale jõudsime, siis lapsed ikka pelgasid veidi. The tuli Ennu kallistama, aga too kohkus, kuna ei tundnud päikseprillidega sõpra ära. Athena küsis Juni järgi - aga tema vanad suuremad sõbrad on kõik lasteaiast ära läinud. Athena on nüüd kõige vanem. Seda ma veidi pelgan. Pool gruppi on uus ja enamasti kõik nii 1-2 aastased. 

Samas. Marika oli ikka oma vanas headuses. Ja uus kasvataja - Jutta - tundub ka väga sümpaatne. Sain meie tavapäraste kallide, muside ja käteplaksude saatel head päeva soovitud ja tulema tuldud. 

Siiamaani mõtlen ja ei suuda otsustada, kas peaks ehk lapsed ikka kodulähedasse aeda ümber tooma. Aga samas täna kulges see traditsiooniline käru ja metroosõit väga hõlpsasti ning koht on ju ometi tuttav lastele. Athenale tundub see stabiilsus kuidagi olulisena. No isegi see Juni järgi küsimine... Ei tahaks vist ikka veel ühte muutust. Ja mullegi on ju siin linnas raamatukogus käimine mõnus tegevus ja tööjõudlus märksa suurem kui kodus. 

Aga eks näeb, kuidas see nüüd sel aastal kulgema hakkab. 

Siin veel üks pilt nädalavahetusel peetud rannapiknikust:

Tagasi kodus

Oleme jälle Helsingis. Oma punases majas. Nii hea tunne tegelikult olla reisilt tagasi. Athena ronis juba mänguväljaku ronimisvõrgu tippu. Ja Enn on süstemaatiliselt alustanud oma mänguasjade läbi mängimist. Tore!

Endal on ikka ka hea olla. Sügavkülmikuson vaarikaid, mustikaid, mustsõstraid ja kukeseeni. Ja oma voodi on ikka parim, kus laiutada.

Nii on.