Haldjas

Meie kodus elab ju nüüd juba pikemat aega üks haldjas. 

Haldjas peab alati kandma kleite. Eriti roosasid. Ja eriti lilledega kaunistatud.

Talle meeldib üldse riideid (kleite) selga proovida ning siis end peeglist imetlema minna. 

Tal on võlukepp. No tegelikult on küll kõik laste vihmavarjud meil nüüdseks võlukepid. Ära mitte mainigi sõna "vihmavari", neid meil pole. Ja kui õues vihma sajab, siis peab kindlasti võlukepp kaasas olema, aga vihmavarjuks see lahti ei käi - sadagu kasvõi püssnuge. Võlukepp on üldse vaja alati kaasa võtta ning seda läheb ka lasteaias vaja.

Ta oskab võluda. Vahel oleme kõik konnad. Vahel nälkjad. Vael võlutakse kellelegi mõni kallistus või musi. Vahel ta võlub meid printsideks ja printsessideks. Mis parasjagu pähe tuleb.

Kui talle midagi väga meeldib ja ta ei taha seda teistega jagada, siis ta ütleb:
- See on ainult haldjatele!
- Ainult haldjad võivad sellega mängida!
- Ainult haldjad võivad seda süüa!
- Ainult haldjad võivad siin toas olla, tantsida, joosta, ronida jne jne.

Suurim kompliment, mida see haldjas teeb on see, kui ta nimetab sind ka haldjaks. Toob sulle võlukepi ja lubab sul võluda.

Tema suurim unistus on saada poest sädelevaid kaunistusi ning üks puhvis kleit. Juba välja vaadatud. Tiibu tal ka veel pole (no kunagi olid, aga need on kadunud). Tiivad on praegu ainult jalanõudel, aga sellest vist ka piisab või vähemalt aitab natukenegi.

See haldjas tuli meie juurde siis, kui ükskord augusti lõpus tegid haldjaks-riietatud naised meie kodulähedase kultuurikeskuse Stoa ees suuri seebimulle. See oli nii vahva! Ja kinnistus, kui leidsime internetiavarustest uue multika: "Ben and Holli's little kingdom", Ennu pakutud lühendina "Bolly". See on tõesti armas multikas ja haldjaprintsessid, elagu!

Rahvusvaheline kohvipäev

Selline päev täna. Vaat, mida tähistatakse.

Aga mina jõin täna oma vimase kohvi. Just hommikul otsustasin nii kohvi tehes. Olen seda varemgi otsustanud ja seega tean, et ega see otsus igavesti kesta. Nii juba on sõltuvustega. Aga väike paus ei tee paha. Aitab paremini magada ja olla energilisem - seda tean ka varasemast kogemusest. 

Ja see otsust tuli tegelikult eelkõige sellest, et meie kallis kohvimasin elab oma viimaseid hetki. Krögiseb ja rögiseb igal korral, kui teda kasutan viimasel ajal. Ja eks me ole veidi hooletud olnud temaga küll  - pole piisavalt tihti puhastanud, õlitanud ja niisama pai teinud. Aga eks hakkab ka lihtsalt oma elu lõppu jõudma. Ikka juba nii 5 aastat meid järjekindlalt, igapäevaselt teeninud ja teinud suhteliselt head kohvi.

Ehk siis. Otsustasin, et jätan ta rahule. Las ta seisab seal köögis, sest küll leidub ikka kasutajaid veel - Mike ja kui keegi juhtub külla tulema.  Loodan siis, et ta suudab endast parima anda. Vaatame. Olgu tal väärikas lõpp. Kuni me ükspäev lõpuks otsustame ta välja vahetada. 

Kohvi on muidugi hea. Väga hea. Eriti hea on kohvi lõhn. Hea kohvi lõhn. See kohvi, mida antakse Itaalias nendes püstijalabaarides, kuhu korraks tänavalt sisse astud ja palud kohvi - mmmmm. Soomes saab kahjuks kohvikutes harva head kohvi. Pigem see hapu ja seisnud lörr. Siiski on mõnel pool ka masinad, kust tuleb enam-vähm talutav neste. Aga head kohvi on siiski raske tabada. Pigem siis mitte juua, kui mujalt ka ei saa. 

Seega jään huviga ootama meie kunagist tulevast uut masinat. 

Susserdamisest

See on ikka inimestesse nii sisse imbunud. Mitte ainult mingi Savisaar, mingi Tallinna sadam... Raske on leida inimest, kes ajab asju alati reeglite kohaselt ning maksab õiglaselt makse, tasu. Ja üllatusi tuleb siit ja sealt. Milleks susserdada? 

No näiteks pean ennem Estaga Soome sõitmist ajati käima loomaarsti juures talle ussirohtu andmas. Seda tuleb reeglite kohaselt teha 24h kuni 5 päeva enne sõitu. Loomaarst näeb, et  koer neelab rohu alla ning annab selle kohta allkirja passi. 

Aga nüüd siis arstile helistades. Esiteks räägiti juttu, et miks te apteeki ussirohu järgi ei lähe... (seletasin). Siis öeldi, et ahah, me saame teile selle tableti siin kätte anda ja annate siis koerale kodus (seletasin, et mul pole vaja tabletti vaid soome sõiduks arsti allkirja, et loom on rohtu saanud). Ahah, no aga siis tuleb teil ju visiiditasu ka maksta (nojah, tuleb, siis tuleb). Sain aja kirja. 

Ja kui siis arsti juures olin sai rohi antud. Aitäh arstile, kes seda Esta kurku toppis, mulle see tegevus ei istu :S. Ag akui arst hakkas allkirja kirjutama passi, siis... 

- Mis kuupäeval te sõidate?

(vastasin)

- Ahah, no sinna on kolm päeva. Siis saan ikka tänase kuupäeva siia kirjutada.

- Muidugi, sellega ma ju arvestasin.. 

Ja pööritasin aga silmi. Milleks? Milleks on vaja niimoodi susserdada sellise tühise asjaga?  Teeme ära, kui mingid tobedad reeglid nii nõuavad. Ehk on need kellelegi olulised (ma ei tea neid soome veterinaaride argumenti nii hästi, et miks nad seda ussirohu andmist nõuavad. Ju on põhjust.). Mul ei ole midagi selle vastu, kui pean visiiditasu maksma, miks te sellest kõrvale tahate hiilida - teie enda töö ja vaev võiks ju tasutud saada? See pole mulle mingi vastutulek. 

Ei saa aru, milleks susserdada? Elu on muidu igav?

Susserdada, susserdada, susserdada. 

Autosõidunädal

Sel nädalal on saanud iga päev sõita autoga vähemalt 2h. Jeebus-jeebus! Ja nii see läheb veel edasi ja edasi... 

Enn jäi haigeks ja Mike on ära ja Finka tahab lasteaeda.

Nii ma teda siis autoga olengi viinud. Iga päev. Umbes pool tundi sinna ja tagasi. Kaks korda. Sest Ennu ju üksi koju ei jäta (kui vana last võib juba üksi koju jätta nii tunnikeseks või nii? Kaugel see aeg veel minust on...) ja metrooga teda väntsutada ei taha. 

Nii me siis sõidame. Ja avastame uusi otsekaid ja mitte niiväga otsekaid. Ja ummikuid ja vähem ummikuid. Ja üllatavalt palju mägesid ja laskumisi, kus ma harutan siduripedaali õiget liigutamist. Vahel ei tule välja. 

Aga nüüd saab veel veidi Tallinnas ja Tartus sõidetud. Palju sõidetud. Oi, kui palju. 

Õnneks avastasime ühe muusikaplaadi, mille kuulamist ka Finka talub (reeglina ta hakakb kohe pasundama, kui autoraadiost miskit tuleb). Üks vana, aga mõnus plaat Adriano Celentano lauludega. Iga kord, kui üks laul hakkab lõppema, kostub tagaistmelt: "Veel, veel, veel!" Itaalia veri lööb välja :). No aga see keel ju nii meloodiline, eriti kui lauldud (veidi käriseva) meeshääle poolt. Paneb südame sulama. Eriti tore on ajatu laul: La Situazione Non E'Bono. :D.

Siiski, muusikast hoolimata ma järgmisel nädalal autosse ei istu. Ei, ei, ei!

Esmaspäev on trennipäev

Juba kolmandat nädalat järjest vedasin oma pudinad pärast lasteaiapäeva trenni. 

Alguse sai see kõik sellest, et tahtsin lapsed panna muusikatundi. Finka sai koha, kuis Ennu vanusegrupid olid juba esimesel registreerimispäeval täis regatud. No Finkaga siis käisime (mina ja enn olime ka kaasas) esimeses muusikatunnis. Nojah, see oli vahva, kuida Finkale ei meeldinud üldse see, et ta ei saanud soome keelest aru, laulud olid soomekeelsed ning teistele juba tuttavad ning kui juhendaja vahepeal Finkale inglise keeles ütles, mis järgmiseks või mis tuleks teha, siis ta ei taibanud üldse, et järsku räägiti temaga. Ennule küll meeldis see tund ning muusikariistadega mängimine oli tegelikult tore, mulle ka meeldis. Ehk oleks aja pikku see keele-teema haihtunud, kuid siiski mõtlesime, et ei ole seda vaja.. no et Finka end kuidagi kõrvalejäetuna tunneks või nii... Ja nii ei hakanudki seal käima. 

Aga ikka tahtsin mingit tegevust, muusikat või kunsti või trenni. Midagi lasteaiale lisaks. Ja siis leidsin siitsamast meie kodulähedasest kultuurikeskusest (Stoa) ühe vahva trenni: trenn lapsevanemale ja lapsele (3-5-aastastele). Ja see kõik rootsi keeles. Oi kui tore! Sain ka rohelise tule, et tulla kahe lapsega ning mitte osata superhästi keelt. Siiamaani olen hästi hakkama saanud. Pallid, rõngad, hüppamine, loomade jäljendamine jne, see on arusaadav igas keeles. Eriti, kui asja juurde käib ju alati ka kehakeel, mitte ainult verbaalne seletamine. 

Igatahes, trenn on supertore. Lisaks meile kolmele käib küll veel ainult kolm paari ema-laps ja treener. Aga väike grupp on vahva grupp!

Lapsed on ka pöördes. Joosta ja trikke teha ja palli visata ja veel joosta ja joosta ja joosta. Joosta on vahva! 45minutit kaob iga kord linnutiivul ning täna vähemalt saime kõik kolmekesi oma ilusad punnpõsed õhetama.  

Helsingi streigib

Lasteaed on küll avatud, kuid metrood ja muu ühistransport ei liigu. Kuna ma polnud nõus oma närve hommikuses autoliiklises hävitama, siis veedan hoopis toredat päeva lastega kodus. Tore on olnud tõepoolest. Lapsed oskavad nii hästi kahekesi mängu süüvida, et mind pole vajagi. Mängutuba on täna hoopis haigla. Ja toas saab ju samahästi autoga ringi sõita.

Õues on tõeline sügis - viskab paduvihma, tuul puhub mütsi peast ja hetk hiljem särab päike. Seda naudime täna aknast ja rõdult, kuna mängude vahel pole lihtsalt leidnud aega välja minekuks. Kuidagi nii juhtus... Aga homme plaanis üks pikem metsaretk. Jälle oma kalli Kuusijärve äärde. 

Külalislahkusest

Mulle väga meeldivad külalised. Tulgu aga külla, kes tahab. Nii mõnus on juttu puhuda. Nii mõnus on koos süüa teha, süüa-juua. Õues jalutada paar tiiru. Minna linna või kuhugi. Teha sauna. Mõmiseda rõdul. Hommikul pannkooke küpsetada kõigile või putru keeta. Milleks vaid soovi. 

Mulle meeldivad külalised, kes tunnevad end minu juures nagu kodus. Julgevad kapist teepakke otsida. Ei võta tükki külest endale voodi ära tegemine või küsimine, et kust käterätikut saab. Ei pahanda, kui kaon vahepeal tunnikeseks lapsi magama sättima või kui tahavad ise kuskil tugitoolis raamatusse süüvida, palun väga! Tulge, tehke olge. Nii tore. 

Mulle meeldib, kui mu kodus on natuke seda välist. Seda teist inimest, kes tuleb ja räägib teisi jutte ja on teise olemisega, kui meie endi pere. See on nii põnev.  

Aga samas, Ma tean, et ma alati ei jaksa. Vahel tahaks lihtsalt oma voodis oma teki all olla ja mitte mõelda sellele, et kellelegi tuleks veini pakkuda või öelda, et muidugi võib hambapastat võtta. Vahel lihtslt ei suuda. Ei taha mitte kedagi näha. Tahaks oma põnnid omale kissu tõmmata ja lihtsalt olla. Omaette.