Ära küsi

Ära küsi inimese käest:

-kust oled sa pärit?

-Kus on su juured?

kui sa ei ole valmis ära kuulama kogu tema elulugu. Kui sa/te ei kavatse istuda siin nüüd nädala või paar ja arutada iga detaili ta elust. 

Ära küsi neid küsimusi. Eriti ära küsi neid enda jaoks võõrastelt. Kellega pole klappi ja aeg, et minna süvitsi. Ära parem küsi. 

Nendele küsimustele pole ühesõnalisi vastuseid. 

Olen Eestist. No mida see ütleb? Mitte midagi. Ehk ütleb seda, et oskan eesti keelt. Aga siis küsigi: kas oskad?

See ei tähenda, et mul on hümni sõnad peas. Et mulle meeldivad rabad ja laukad. Et ma tunnen küünarnukitunnet iga eestlasega, kellega kohtun - väike riik ju. Et ma tean, mis on skype. Et mulle meeldib Arvo Pärdi muuskia. Et ma söön hea meelega kama. 

Ei tähenda hoopiski mitte.

Mu ema oli ameeriklane. Jällegi. No mida see ütleb? Ehk ta inglise keel ei ole briti aktsendiga. Aga miks mitte olla? 

See ei tähenda, et mulle meeldib süüa palju rämpstoitu. Et ma ei tunne maakaarti, rääkimata et oskaks vahet teha erinevate Ida-Euroopa riikide vahel. Et olen loll ja kergeusklik. Et ma olen pealiskaudne ega suuda süüvida detailidesse.

Ei tähenda see seda ega muud, mida võik eeldada. 

Ära küsi neid, sest ma tean, et sa küsid neid vaid selleks, et panna see (võõras) inimene paika. Panna ta paika mingis omas kitsarinnalises stereotüüpide süsteemis. Oma väiksesse maailmpilti. Oma eelduste keerisesse. 

Nendel küsimustel pole mõtet. Inimene pole rahvus, inimene pole päritolu. Inimene on unikaalne. Oma tõekspidamiste ja lähtekohtadega. Inimese arengut ja kasvamist on mõjutanud kõik muu maailm, mitte ainult kohalik rahvakultuur. On raamatud. On internet. On lennukid ja muud rändamisviisid. On teadmised.. On emotsioonid ja on inspiratsiooniallikad, mis küündivad lõpmatusse. 

Seepärat. Ära parem küsi. Lühike vastus on vaid soe õhk, mis vastaja suust tuleb, ei enamat. 

Make-up ignorant

Tuuseldasin oma riidekapis ja avastasin karbitäie vanu ehteid - nii tore neis nostalgiahetkedes sobrada. Kõrval oli veel kotike, mis peitis endas paari meikimisvahendit - ripsmetušši ja isegi lauvärve ja ühte aluskreemi. Wow! Millal ma selle küll endale muretsesin ja kasutasin? Ahjaa.. Siis kui kunagi 4 aastat tagasi sai pulma käidud. Nüüd oleks vist aeg need prügikasti visata :). Tõesti poel ammu end meikinud. Vähemalt ei tule meelde. Meenub, et see aluskreem oli üks vastik asjandus. Kuna higistan näost tavaliselt palju, siis muutus see peagi mingiks higiga segtud möksiks. Suvi oli ka. Jajah.

Siiski võtsin sellest leiust ajendatuna lahti interneti, õppimaks veidi, et kuidas see meikimine tegelikult käis. Seal oli ju mingi järjekord, et mis käib mille peale. Ka enne ripsmetušš või kõigepealt lauvärv ja kas sinna alla ka veel midagi. 

Leidsin palju huvitavat ja inspireerivat. Tänapäeval ju moeblogimine nii pop. Üks link juhatab teiseni jne. jne. Väga põnev. Nii palju erinevaid võimalusi.

Aga tegin enda jaoks ka avastuse, mis veidi raputas mu seniseid arusaamu. Olen alati arvanud, et meikimine on selline tore lisaväärtust andev tegevus. Enda ehtimine. Just sarnane ehtimisega. Et valid, mis kaelakeed või kõrvarõngaid kanda, kas panna täna käevõru, sõrmust. Või sii shoopiski mitte. Ja kui pole tuju, siis ei kannagi. Mind pole näiteks see näo kaunistamine/meikimine kunagi piisavalt palju inspireerinud ja seetõttu ei kannagi meiki. Pole huvi neid jooni tõmmata, neid värve peale kanda. Aga mul pole midagi selle vastu, et uurida tänaval, metroos, kuidas keegi teine on end ilustanud või siis pole. Inimesi on üldse tore jälgida avalikus ruumis - nende olemust, nende olekut. 

Mis ma siis avastasin? Avastasin, et meikimine polegi puhtalt lõbus kreatiivne mäng nagu ma seda siiani arvasin olevat. Ehtimise asemel on see hoopis nagu rõivaste selga panemine - ei minda ju alasti tänavale. Jah, justnimelt, mind hämmastab see. Mind hämmastasid need ülestunnistused videos, kuidas on suur eneseületus olla avalikult oma tavapärase näoga. Ilma meigita. No eks nalju selle kohta olen ka varem kuulnud, aga et nii tõsiselt kohe ja siiralt ja pisarad silmas nii räägitakse. Otse südamest. Näidata ennast selliselt internetivideos, fotol või, hoidku taevas selle eest, veel tänaval! Ma olen olnud täielik ignorant ja pole märganud maailmas sellist hirmu. Justkui hirmu iseenda ees. 

Ma olen kõik need aastad käinud tänaval alasti - hing kõigile valla! Suurimaks mureks kodust lahkudes, et ma võtmeid maha ei unustaks. Sageli ei jõua juukseidki kammida ning jälgida ega silmanurgas ei turrita öösel sinna hiilinud rähma. Ja kui ennast kogemata metrooakna peegelduselt sellisena näen, siis juukseid ikka üritan siluda ja panen naeratuse näkku - siis on väsinud hommikused silmad kohe palju ilusamad ja nedale naeratada on ju ikka hea :). Pigem inspireerib mu loppis nägu mind analüüsima, et mismoodi ma valesti elan - peaks olema vähem stressi, vähem muresid, toituma tervislikult, värsket õhku, trenni. Need aukus silmad mulle mu meigikotti pole küll meelde tuletanud. 

Kuigi samas, ära kunagi ütle "mitte kunagi". Ehk ükspäev koidb ka minu päev endale need oskused ka praktiliselt selgeks teha - teooria on ju täitsa põnev. Praegu jääb see aga ka selle taha, et kuskile poodi minek ja endale õigete ja sobivate vahendite leidmine tundub meeletult aeganõudev ja kontimurdev. Juba teooria otsimine internetist on liig mis liig - vot kui palju mud ma oleksin/poleksin selle ajag jõudnud. Seega ei postita ma veel niipeagi siia mingit "pärast" pilti. Mitte et ma ka mäletaksin, millal ja kas üldse ma siia päevikusse olen endast pilti lisanud. Siin see siis vahelduseks on:

Järv

Nädalavahetusel sadas vihma. Ja ikka nii, et vaatad, päike paistab, ja vaatad sekund hiljem, et hoopis vihma sajab. Laupäev möödus nii. Ikka õues käisime ja märjaks saime ka. 

Pühapäevalgi. Kodused. Päiksele sai siiski jalgratastel järgi sõidetud. Tegime vahvleid (aitäh, Reet, küpsetaja eest!).

Ja pärastlõunal käisime oma kalli järve ääres müttamas. Athena tahtis ujuma. Aga ujumas käis hoopis Esta. 

Randa koertega ei lubata. Ja õnneks sadas püssnuge, kui rannaäärde jõudsime. samuti oli mul, õnneks, kotis üks üllatus kõigile, milel abil neid autosse meelitada - üllatus kutsub ikka kõik lapsed ka kõige meeldivamast ja suuremast poriloigust ja lausvihmast autosse. Kes siis üllatust ei tahaks? olgu see kasvõi lihtsalt üks kreemiga küpsis. Igaühele üks. Välja arvatud koer.  

Enne sadu sai veidi kala püütud. Mulle tehti uhhaad. Aga kalamehe kõrval veeääres istus ka üks kassipoeg, kes sai õnge otsast kohe värsket kala. 

Saage tuttavaks (vasakult): kass, õngeritv ja kalamees

Kui metsast ära hakkasime tulema oli jutuks, et helistame kodus issile. Athena teatas, et issile peab kindlasti rääkima, et sõime metsas pohli. Aeneas seletas ka midagi pardist ja Athena arvas, et issile tuleb ka öelda: "Daddy, we saw some ducks on the lake!"

Porgandipiknik ja part. Pardile porgandit ei pakkunud, kuna emme keelas vett reostada. 

Zen

Viimasel ajal olen end kuidagi mingi mulli sisse sättinud. 

Kuidagi palju asju toimub. Palju negatiivset. Aga ma ei taha sellesse haakuda. Ei taha. Tahan olla kuskil eemal nii, et see negatiivsus ei jõua minuni. Ja see ei jõuagi. Ma tean, et ei jõua. Sest ma ei defineeri seda nii. Ei ole halb. Lihtsalt on. 

Ei ole halb see, et keegi on aeglaselt aga kindlalt liikumas surma poole. 

Ei ole halb see, et keegi peab end teisest paremaks ja ootab vabandusi vaid selle pärast, et ta arvab, et on ise teisest parem(ini käitunud).

Ei ole halb see, et keegi peab ennast paremaks teistest ja pistab põlema nende maja.

Ei ole halb see, et keskid nimetavad seda eelmist "vihakuulutajate" käepikenduseks ja peavad seega ennast paremaks neist "vihakuulutajatest" nägamata kui palju viha nad ise vihakuulutajat vihates loovad. 

Ei ole halb see, et korraldatakse mingit sõbralikku kontserti ja seeläbi defineeritakse õelust ja vaenu . 

Ei ole halb see, kui raha peab viskama vahest lihtsalt tuulde, sest keegi on kunagi jätnud poole tõest rääkimata omakasu huvides. Eks tal siis vedas. 

Keegi ei ole parem, miski ei ole halvam, miski ei ole parem, keegi ei ole halvem. Asjad ja inimesed lihtsalt on. Sest kui ma jätan välja negatiivsuse, siis jääb ju ka positiivne välja. Ka positiivsust pole olemas. 

Kui ma kellelegi naeratan, aga tema arvab, et ma irvitan ta üle. Võib ju nii olla. 

Ma ei ütle, et mu mull on neutraalne. Kindlasti mitte. Ka mina oskan jonnida ja vihastuda ja olla laisk ja tähelepanematu ja väsinud ja õel ja samas ka õnnelik ja rõõmus ja armastav ja hooliv ja nii edasi. See mull on mitmekülgne. Oma moodi. Aga kindlasti pole see kellestki parem, kuskil kõrgemalseisev, puutumatu ja mõjutamatu. Ei ole. 

Ära usalda rohelist kaubikut

Vihma sajab.  Kallab suisa.
Viisin Mike-i lennujaama. Jah, ta läks jälle teadmata ajaks.
Kehä ääres seisis väike roheline kaubik, mis mind möödudes pildistas. Jeee! See pilt läheb mulle vist umbes 140EUR maksma. Eks siis näeb, mis varsti postkasti saabub.
Aga teinekord tean. Kui on veidike kihutamissoovi, siis rohelisest kaubikust ma mööda ei kihuta. Siin ju ei pea ette hoiatama, erinevalt Eestist ja Rootsist, kui kaamera teepervel pesitseb. Ja nii see siis pesitseb väikestes rohelistes kaubikutes.
On ikka kaubikud!
Aga vihma kallab jätkuvalt.

Väike tiir Tartusse

Käisin laste ja mu isaga korraks Tartus. Seal oli vaja kuu ajaga kasvanud rohi aiast maha võtta ja muudki toimetada. Hea, et isa abiks oli, muidu poleks jaksanud selle metsaga seal aias võidelda. Hämmastav ikka, kuidas muru vohada võib.

Ja isaga oli ka tore. Mul on alati hea meel, kui lapsed saavad oma vanaisaga koos olla ja papi on tõesti tore vanaisa. Missiis, et ta ei kuule, ikka saab hakkama. Ja Athena on ka paras korrutaja, nii et hädapärased asjad saab ikka niimitu korda üle korrutatud, et papi ka ikka aru saab. 

Aga. Ma olen vist juba käega löönud sellele, et suudaks Tartus ka sõpradega kokku saada. Üle ühe korraga ikka ei jaksa (ühte siiski nägin ka - lehvitan ;)!) ja alati on seal niipalju muud toimetada ja aega alati liiga vähe. No isegi suvel oli vähe, kui suvitasime seal ju ometi pikalt. Minu suhtlemis-võimed on viimaste aastatega ikka meeletult kahanenud. Ei jaksa lihtsalt enam. Pealiskaudselt ei taha. Sügavutti minekuks jälle pole mahti ja jaksu. Andke siis mulle andeks. Ma loodan, et tulevikus on mul jälle rohkem seda jaksu ja teiegi veel olemas. Erinevalt mõnest, keda enam ei ole või varsti ei ole... 

Päikest!

Tatoveeringuga depressioni vastu

Ükspäev hiljuti oli ajalehes HBL artikkel semikooloni-kujulisest tatoveeringust, mida inimesed teevad, et võidelda depressiooni ja suitsiidimõtete vastu. Selline rahvaliikumine. Huvitav. 

Hakasin mõtlema sellele, kuivõrd popid on tatoveeringud soomlaste hulgas. Eks neid eksponeeritakse ka, aga eriti nüüd suviste ilmadega on selline tunne, et pigem on haruldus näha tatoveerimata meest või naist. 

Minu jaoks on tatoveeringud pigem vastuvõetamatud. Mind häirivad need, tegelikult. Mulle meeldib kunst, aga mulle meeldib selline kunst, mida saab seina pealt ära võtta ja teise kohta paigutada, kui tuju tuleb. Seetõttu on kuidagi veidi õõvastav see oma kehale püsivate piltide joonistamine. Jajah, eks neid saab ju ka eemaldada, aga kogu see valu ja piin... uh. See on justkui iseenda armistamine, oma keha "rikkumine" ja austuse puudumine. 

Ükskord nägin dokumentaalsaadet, kuidas naine lasi pärast rinnavähioperatsiooni endale uued nibud tatoveerida ning teine operatsioonihaavale mingi lill-ornamendi teha. See oli tegelikult ilus. Et sul on see arm ju niikuinii kogu eluks, miks siis mitte seda kuidagi kaunistada, ilustada, enda jaoks paremaks muuta. 

Vaadates siin tänaval ringi, siis ikkagi jääb mulje kõikidest nendest tatoveeringukandjatest, et nad on kuidagi lõngused, pigem mitte nii eriti hästi elus hakkama saavad inimesed.  Tatoveeringud vist pigem panevadki mind mõtlema, et inimene tekitab enda kehale "arme", kuna ta ei ole päriselt iseendaga rahul. Nojah, kes meist siis tegelikult on päriselt iseendaga rahul ja rõõmsameelne koguaeg. Ikka on elus raskemaid perioode. 

Aga see, tatoveeringuga suitsiidi ja depressiooni vastu... See kuidagi veelgi kinnitab mu arvamust, et tatoveeringute peale justkui tulevadki need inimesed, kel on depressioon või muud vaimsed probleemid. Lisaks veel see suur põhjamaine "depressiooni-kultuur" ja enesetappude suur arv ja ongi mu teooriat toetavaid argumente veelgi rohkem, miks neid tatoveeringuid siin niipalju ringi liigub. Eks need haavad ja armid me kehal räägivad tegelikult paljudki seda, mida oleme elus läbi elanud. Ma ei kujuta ette tatoveeringuga inimest, kes ennast üdini armastab ja on alati armastanud. Hmmm, kas ma oskan sellist inimest üldse ette kujutada :)? 

Samas, kui üks semikoolon su käel aitab üle saada enesetapumõtetest või valust, et keegi lähedane on selle läbi surnud, siis on see ju tegelikult tore! Kui aitab...