Iseseisvuspäev

Täna on Soome iseseisvuspäev. 

Ja mul on üha selgem, et ma pole ikka üldse kursis selle Soome eluga. Mingid kontserdid ja pidustused ja lipu heiskamised - mul pole õrna aimugi,mis toimub. 

Aga täitsa tore oli kohustuslik päev lastega veeta. Kutsusime ühe hea lasteaiasõbra ja ta isa meile külla ja nii see päev kulges mängides, kuuldes (ja filmides), kuidas lapsed soomerootsi keelt räägivad, vahelduseks lastega koos piparkooke küpsetades.

Vahepeal naersin end täitsa herneks - lastekamp siin suutis sellist fantaasiat arendada, et mine pooleks. Täielik koomusk. 

Mõtlen, et päris kahju, et need mõned sõbrad, kes lastele tekkinud, nüüd maha jäävad. Samas, ma ei mäleta isegi oma lasteaia parimate sõprade nimesid, rääkimata nägusid. Mõned ägedad tegevused ühe või teisega on meeles, aga kes need olid, ei ole aimugi. Võibolla, kui vana lasteaiafoto üles leiaks ja vaataks, siis kedagi meenub. Aga võibola ka mitte. 

Meil, lapsevanematel, oli mõte, et lapsed võiksid ju kirjasõpradeks olla, et saadavad üksteisele pilte ja ehk varsti ka päriskirju. Kui Finkale selle välja pakkusin, siis ta tegi vingus nägu ja arvas, et tema ei jaksa nii palju joonistada. Nojah, ehk jäi konseptsioon talle veidi segaseks. Vaatab, kas sellest tuleb midagi välja. 

Selline mängupäev. 

Päkapikuhommikud

Meil käivad päkapikud.

Alsutasid 1.detsembrist. No tegelikult käisid juba eelmisel pühapäeval, kui olime Papil külas. Siis oli ju juba esimene advent. Aga 1. detsembrist, eilsest, hakkavad regulaarselt käima. 

Pühapäeval tõid üllatusmuna. Eile shokolaadikalendrid. Täna kuke ja konna liivavormid. Homme...

Mõtlesin sel aastal, kas ikka oleks vaja igapäevaselt. Ehk teeks ainult pühapäeviti. Et siis vähem träna ja vähem kommi. 

Aga, ei. Ikka iga päev peavad käima. Miks iga päev? Sest need paar päeva, mil nad käinud on, pole mul mingit probleemi olnud lapsi hommikul voodist välja saada. Nende pimedate hommikutega on hommikud üks paras jagelemine. Ärka-ärka! Kõdi. Trall. Teki ära peitmine... Oh. Aga kui on suss akna peal, siis on lapsed pärast esimest silmapilgutust, krapsti, püsti ja juba toimetamas. 

Oi, kui hea...

Aitäh, kallid päkapikud! Minu hommikud on nüüd kohe hoopis rahulikumad. Ja lasteaeda oleme ka need par päeva, üle pika aja, muretult õigeks ajaks jõudnud. Oh, kui hea.

EDIT (04.12): Muidugi on mul tekkinud emana hoopis uus perspektiiv päkapikkude-müsteeriumile, kui mul kunagi varem on olnud. See seos päkapikkude ja emade vahel on ikka täiesti müstiline. Piigates emana päkapikkude mõttemaailma ja olemusse - see avardab maailma ja uinasjutumaailm on ju nii hämmastav. Tänu päkapikkude jäetud kirjale koristavad (ja Finka juhib hoogsalt tiimi) oma tuba... Hämmastav. Päkapikkudel on palju mõjuvõimu. Seda peab oskama vaid õrnalt ja õiglaselt kasutada... 

Muinasjutt

"Elas kord üks printsess, kes läks hoopis autoga sõitma

See oli hoopis rüütli auto. Rüütel oli hoopis autojuht. 

Nad sõitsid hoopis linna.

Aga siis läksid nad hoopis bussiga sõitma.

See oli printsessi buss. Hoopis, hoopis printsessi pildiga buss. 

Siis nad hoopis lehvitasid üksteisele bussis."

Ennu jutustab. 

On see siis metroos aja veetmise jutt. Või hoopis õhtujutt. Või hoopis muul ajal aja täiteks räägitud jutt. Hoopis. 

Kiri jõuluvanale

Proovisin lastele panna pähe mõtet, et võiks jõuluvanale kirja saata. Et mida ta jõuludeks tuua võiks. 

Finkaga arutades pakkusin, et jõuluvana võiks talle gloobuse tuua. Ta muutkui uurib, et kui kaugel on Aafrika või Antarktika või Austraalia või India või Dubai. Oleks gloobus, saaks kohe järgi vaadata. 

Jõulvanale võib ju joonistada ka.. Ja oligi juba see mõttes, aga meie perfektsionist arvas, et ta ikka ei oska gloobust joonistada. Et kuhu need mandrid sinna täpselt tuleb panna. Ma arvasin, et küll jõuluvana aru saab, aga see lahendus talle hästi ei sobinud... 

Ennuga arutasime ka, et mida tema tahaks. Vastus oli: mänguasju. Me just sortisime veidi mänguasjariiuleid ning Enn pani min meelest pea iga teise oma auto ära andmise kotti. Las ta siis pani. Ja eks on siis nüüd õige ka uusi paluda. Kuigi ta ise seda vist ei seostanudki. 

Aga kas kirjutab jõuluvanale? Ennulgi oli suht hajevil olek.

Sisi teatas Finka:

- Jõuluvana võib tuua mulle midagi, mis ta ise õigeks peab. Mis ta ise arvab, et mulle meeldiks. 

Mul jäi suu lahti. Nojah. Sinna see "kiri jõuluvanale". Jõulukale anti vabad käed.

Kõrvapõletik - nooot!

Olen täna lastega kodus. 

Ennu oli eile nohune. Ja õhtul kurtis kõrvavalu. Oli näost ka ära. Palavikku õnneks mitte. 

Magama sättimise eel uurisin, et mida kõrvapõletiku puhul tuleks teha. Loodsin, et peame hommikuni ikka vastu ja siis saab hommikul arstile helistada ja minna kontrolli ning antibiotse saama. Lugesin, et sooja mitte panna, aga viinakompress aitab. Paningi talle kõrva taha viinaga immutatud (tegelikult küll rummiga, viina meil polnud) vatitupsu ja rätiku ümber pea. Ning nohu ravisin ka. Ninasprei, hanerasv ja eukalüptiga. Magama jäämine oli ikka suht vaevaline. Ärkas iga poole tunni tagant, et veidi hädaldada. Aga nii poole kaheteist ajal jäi ikka sügavalt hommikuni kestvasse unne. 

Hommikul oli ta täitsa kõbus. Uurisin, et kas kõrv valutab - jah. Helsitasin arstile ja saime kella 10 aja. Lasteaiast vaba päev, loomulikult. 

Käisime arstil. Arst uuris lambiga kõrva ja küsis, et kas tal on kõrva toru pandud (nagu vahel lastele pannakse, kui kõrvaprobleemid). Ei, tal pole kunagi mingeid kõrvajamasid olnud. Ehehee... 

Arst läks tõi need pikad näpitsad nagu eelmisel nädalal Ennule kivi välja võtmiseks ninna pandi ning võttis ta kõrvast välja ühe väikese plastmassist torukese, millega lapsed lasteaias kaelakeesid meisterdavad. Kõrvapõletikust polnud, teadagi, kippugi.

Jah. Ma itsitasin, kergendusest aga ka järjekordsest lollusest. Oleks ju võinud nädal varasemale kogemusele põhinedes sellega arvestada  :)

Seepeale läksime lastega metroosse ning sõitsime linna. Külastasime Kiasmat esimest korda siin elamise jooksul. Kohvikut ka. Oi täitsa tore päev. 

Kodu-mängud

Lastel käib siin kõrval mingi hiilgama äge kodumäng. Praegu oleme kõik hiirvaikselt, sest Finka saatis kõik "marss magama". Oih, juba hommik. Tuli välja, et öösel on hambahaldjas käinud ning Enn sai endle mündi padja alla. Päriselus on tal, muidugi, kõik piimahambad veel suus, nii ka Finkal.

Aga "eile" viis Enn nuku lasteaeda ja Finka kooli, kus õpetati viimasele tantsimist ja kukerpallide tegemist. 

Nüüd loevad oma ünte kokku (põrsas on miskipärast lahti), et minna poodi. Viimane on meil täna tõepoolest kavas. Piim on otsas ja muudki.

----------------

Aga nende 10 päeva jooksul, mil pole siia saanud ridagi, oleme Saksamaalt külalisi võõrustanud, ise siinsetel sõpradel külas käinud. Muidugi lasteaias, trennis, ma keeletunnis. Isegi M on osa ajast kodus olnud, 

Vahepeal käisime Ennuga ka esmaabis, kuna ta pistis endale ükskord just enne lasteaiast lahkumist kivikese ninna. Ma sain asja tõsisuset küll alles paar tundi hiljem aru, nii me sisi kell 7 õhtul autoga linna kihutasime ning hernesuurune kivi tuli sealt ninast välja. Vot mis võimalused, kui tänavatele ei raputata libeduse välitmiseks  mitte liiva vaid kruusa :).

Muidu läheb kah... 

Varsti tuleb sellele blogile ehk siiski kriips peale tõmmata, sest tundub, et me tõepoolest veel enne aasta lõppu kolime.. Ehk. Loodetavati. Võibolla. 

'Loll on üks väga suur number'

Tegelikult ma ei tahtnud üldse valimistulemustest kirjutada...

Finka avastab viimasel ajal intensiivselt roppusi ja solvanguid. Kui paluda tal muinasjuttu rääkida, siis ei sisalda see reeglina printsesse vaid lollakakasid. Lollakaka on üldse miski, mida võib iga asja kohta öelda. Metroopeatused näiteks. Või riided. Või mänguasjad. Ükskõik, milllega parasjagu tegeleda on vaja või pole vaja. 

Seda sõna saab muidugi ka osadeks jagada. Loll ja kaka. Need passivad ka mitmete asjade kirjeldamiseks. See, et 'loll' on üks ääretult suur number, on ju elementaarne teadmine! Ja seda teist leidub ju ka igal pool. 

Eile avastain, et tal on need sõnad mitte ainult eesti keeles. Inglise keeles pole veel kuulnud - noh, olen, kuid siiski enamvähem õiges kontekstis. Aga lasteaeda järgi minnes teatas ta mulle, seekord rootsi keeles (ta on hakanud teiste laste juuresolekul ka minuga rootsi keelt rääkima, ju näeb, et ma ikka ürita purssida), et lasteaia mängutoas on ka üks hunnik maas. Ihihiiiiii. 

Naer käib muidugi selle kõige juurde. Ja siis silmanurgast piilumine, kui mitte otse jõllitamine, et näha, kuidas emme või mõni muu täiskasvanu reageerib. Ohjah. 

Kuidas siis reageerida? Ma enamasti üritan ignoreerida. Vahel viin jutu mujale. Vahel palun selgitusi. Vahel vist olen ka pahandanud - see on talle, muidugi, kõige rohkem mokka mööda, sest siis saab veel nalja kui palju. 

Niisiis.