Silmapõletikud

Meil siin ringles silmapõletik. Kõigepealt Enn ja siis Athena. Athena oli esmaspäeval üksi hoius ja kolmapäeval oli Enn siis üksi, kuna tal said silmad juba terveks. Athena sai suurepäraselt esmaspäeval üksi hakkama. Tundus, et ta igatses lasteaeda väga :). Teine lugu Ennuga :S, arvati, et ta ehk pole veel päris terve, aga ma arvan, et ta lihtsalt oli shokis, et peab hoius ilma Athenata olema. Ohjah. 

No eks ma tegelikult mõtlesin sellele variandile, kui teda hommikul sinna viisin ja ta juba minu lahkudes supernukraks muutus.. Aga ma lihtsalt ei suutnud teda koju tuua. 

Mul on vist mingi pikema puhkuse stress. Nii palju on teha, aga ainuke asi, mida teha saan, on lastega müttamine. Mulle ju tegelikult väga-väga meeldib nendega olla, aga kaks nädalat ja pidevalt... Ei jaksa enam! 

Ja siis tunnen süümepiinu ju hoopis, et tal oli seal hoius "üksinda" halb, kuigi samas tunnen, kuidas ma ei jaksa nende kahega koos kodus olla. Ükshaaval on nad palju lihtsamad :).

Mõtlesin siin endale ka igasugu eneseabi-ideid süümepiinade lohutuseks. Et kõigepealt peab ikka enda heaolu eest hoolitsema ja igaüks vastutab ikka tegelikult vaid enda eest ja ei saa vastutust võtta selle eest, kui keegi teine tunneb ennast halvasti. 

Aga see on ju tegelikult jama! Emana ma ju tegelikult vastutan! Mina pean ju talle neid juhtnööre jagama, et kuidas iseendaga hästi hakkama saada. Mina vastutan. Ja mina tekitan talle seda kehva enesetunnet, kui ta enda juurest ära viin. Pealegi, emana ei tunne ma ju ennast hoopiski mitte hästi, kui ma tean, et mu laps tunneb end halvasti. Ehk siis, pole hoolitsenud ka enda eest mitte. Oh. 

Samas, ma vajan veidi oma aeg, et ma suudaks rahulikuks jääda, kui nad mööblit-mööda Pipit mängivad ja vahel kisahoogusesse sattuvad või hoopis veel kõike muud teevad, mis mu süütenööri süütab. Sest üks tihti paukuv ja plahvatav ema on ehk veel hullem, kui päev emata lasteaias ja rõõmus ja rahulik ema õhtul kodus.

Kust läheb see normaalsuse piir?

Pühad

Olid pühad.

No tegelikult kestavad ikka edasi, kuigi kuuse viisime juba toast välja. Ajas teine juba liialt karvu :). Siin ka üks udune pilt, milline ta oli. Athenaga koos ehtisime. 

Päkapikud olid meil ju ka nii tublid ja targad ja osavad. Näiteks tol hommikul, kui plaanisin esimest piparkoogitegu nad kohe teadsid seda ja tõid lastele väikesed taignarullid, et nad saaksid ikka ka kampa lüüa. Ja nendega on väga vahva piparkooke koos küpsetada. Jaksaks neid vaid sama palju ka süüa :S.

Jõulud olid nii mõnusad sel aastal. Ehk seepärast, et Athena juba täitsa asjalikult elab sellele muinasjutule kaasa. Ja Enn muidugi ei taha ka maha jääda. Ta ka mõnus pidutseja. 

Jõuluvana käib meil öösiti ja toob 25nda hommikuks kuuse alla pakke. Nii nagu Mike-i peres oli kombeks. No nii palju ta vist neid pakke siiski ei too nagu tal kombeks oli. Neil oli see olnud ikka nii nagu ameerika filmides, et annab kaevuda sinna kingihunnikusse. Aga midagi ikka oli meil ka. Athena sai suusad, Enn sai kelgu. Need klassikalised jõulukingid on ikka ka parajad jõulutunde loojad. Korra jõudsime ka suusatama Athenaga ning temas peitub üks tõeline talent :).

Vahepeal käisime meeletul Eesti ringreisil, mis pühaderahusse veidi vaheldust tõi. No ma olin ikka viimaseks reisiõhtuks täitsa läbi... Mõnus, et siis õe juures vara magama sain.. Lapsed pidasi täitsa hästi vastu kogu selle ühe ja teise koha virr-varrile. Mul oli ju veelgi rohkem virr-varri plaanis, aga õnneks ikka kõikjale ei jõudnud. Eile jõudsime jälle koju ja täna oli täielik kodumõnu päev. 

Siin üks meie advendiküünlapilt ka. Neid sai pidevalt uuendatud, kuni urgitsemisest villand :)

Aastavahetus oli ka väga mõnus. Ma magasin ja lapsed ka. Kell 1 ärkasin korra üles, nentisin, et on uus aasta ja kobisin jälle magama. Ja mõtlesin täna, et ma tõesti ei taipa, miks peaks keegi tahtma keset ööd shampust juua, mulle ei läheks piparmünditeegi alla :D. Selline elu siis :)

Head uut aastat!

Olime haiged

Enne jõule olime ju haiged. Mina ka! Ainult Athena püsis terve. Kahjuks ei jaksanud ma teda reedel siiski lasteaeda viia ja ta pidi meie, haidetega, kodus aega veetma. Ringi sai joosta. Isegi õue natukeseks, isegi. Küll on tüütu olla haige.
Lapsed kodus, siis peab arvutid ära peitma. Või siis leppima olukorraga, et nendest saab ainult laule ja multikaid vaadata. Kui Enn klaveri peal mu läpakat näeb, siis on kohe: "Lala, Po!" "Lala, Po!" ja üha nõudlikumaks läheb, kui üritan ta juttu ignoreerida. Ja kui lõpuks arvuti lahti teen, siis on kuulda üks õige rõõmus "Lala, Po!". Mitte, et nad koguaeg teletupse vaataks, vahel Mike paneb küll, mina mitte. Aga Ennu jaoks on praegu kõik multika moodi asjad "Lala, Po!" Aga jah, tööd nende silme all küll arvuti taga teha ei saa, ei ka muud asjalikumat.
Haigetel lastel fantaasiat jätkub. Athena mõtles välja tasakaaluraja, kus nad siis koos peal müttasid.

Ning ühel homikul olid päkapikud sussi sisse peitnud sik-sak käärid. Nendega sai paberist lumehelbeid välja lõikuda. Oi, kui äge!

Ka kaunistused-lumememmed said niimoodi akendele, Lume siiski viisime lõpuks prügikasti - toas see sulab ju ära :)

Lumi tuli maha!

Imeline!

Hommikul käisime lastega avastusretkel. Päike paistis ja ilm oli mõnusalt krõbe. Avastasime, et meile õige-õige lähedal asub üks Leikkipuisto. Tore! Varem seda ei olnud märganudki, kuigi asub suht ühe meie põhitee ääres, võsa taga. Aga alati käisin seda teed pimedas, eile sattusin valgel ajal käima ja märkasin, et seal võsa taga on vist ikka midagi põnevat. Oligi!

Tulime koju ja küpsetasime piparkooke. Istusime just lauda, et maiustama hakata, kui meeletu lumesadu õues võimust võttis. Tore! Kindlasti tuli see sellest, et eile kleepisin meie uksele ja aknale paberist lumememmed. Saadi vihjest aru! 

Jätetunturi

Enne kui hakkan kirjutama meie mõnusast elust, tuleb lahti rääkida see väike shokk, mille osaliseks me saime umbes nädal aega enne Kvarnbäckenisse kolimist. Ja see on lihtsalt nii kummaline, et me seda varem mitte kuskilt ei kuulnud, sest see on ju tegelikult nii suuuur asi. No vist ikka enda tegemata töö - oleks pidanud rohkem piirkonna tausta uurima, sest vihjeid me selle kohta tegelikutl saime küll, kui järgi mõelda. Jajah, sest isegi google kaudu tuleb üsna kiirelt see info, kui meie tänava nimi sisse toksida või siis lihtsalt "Myllypuro dump"... Nojah. 

Aga loo juurde... Meie tänava lõpus, umbes 50m kaugusel meie kodust, asus vanasti prügila. Prügila rajati siia pärast Teist maailmasõda ja tegelikult suleti juba 60ndatel. Ennem prügilat oli siin kivimurd - seega väga hea ja mõnus auk, kuhu kõiksugu kraami visata. Kraami oli siis igasugust - nii olmejäätmeid ümberkaudsetest linnaosadest kui ka tehase jääkmeid, sest kes siis sel ajal ohtlike jäätmete sorteerimisega tegeles. Tehased aga katsetasid igasugu "huvitavate" ainetega pärast sõda. Läheda oli ka sõjaväeosa ja eks sealgi toimus igasugu keemiakatseid ja ülejääke. 

Leidsin inglise keelsest Wiki-st viite, et prügila kohta on tehtud etnograafilist uurimust. Prügilad ju ikka vinged kohad lähikonna poisikestele. Päris originaalartiklit kätte ei saanud, aga samas wikis oli lähedaid näiteid, kuidas prügilast võis leida eksootilisi puuvilju, mis arvatavasti sõduritele toodud. Teine näide oli mingist imelisest sõjaväele mõeldud lögast, mis põles, aga ei kõrvetanud (näiteks kui naha peale panna ja põlema süüdata) ja mida pügilast mägimatkade jaoks toodi - hea kerge aine, mida suusamatkale kaasa vedada, et suuski määrida ja kohvi keeta. 

Nojah, aga prügila oli ikkagi juba 50ndatel üks paras keskonnakatastroof. Ümerkaudsed puud kuivasid ja muud lekked. 60ndate alguses prügila suleti, kuna see sai täis ja oli vaja juurde maad, et siinset elurajooni laiendada. Prügila kaeti liivaga ning majad ehitati peale. 

90ndate lõpus (30 aastat hiljem!) aga avastati, et maa on ikka mürkidest must ja tänaseks avaldatud ka mitmeid teadusartikleid, et prügila peal elanud inimeste tõenäosus haigestuda astmasse ja vähki on suurem kui muu populatisooni hulgas.  Ohjah. 

Nojah, aga nende avastuste tulemina sai alguse Helsingi linnale meeletuid summasid maksma läinud projekt. Helsingi linnale kuulunud majades elanud inimesed majutati ümber üks umbes 100 korteriga eraomandis olnud maja osteti välja (veel 2000ndate lõpus maksis linna elanikele kompensatsiooni juurde). Üle kümne maja lammutati maha. Maapinda hakati "ümber töötlema" ja tänaseks on sinna kerkinud kõrge küngas - jätetunturi - ning tulevikus saab seal olema park, mida järkjärgult rajatakse. 

Nii, et siis nädal enne lugesime sellist tervitusteksti oma uue kodu kohta: "MYLLYPURO CASE - One of the most serious environmental accidents ever in Finland." See küll veidi vana jutt, aga päris hästi kirjas, et  mis toimus. 

Positiivne noot on siin muidugi see, et me teame, mis jama siin on, kus elame. Tänapäeva uued elurajoonid siselinnades on reeglina ikka mingi vana jama peale ehitatud ja kuna see siin on vist Helsingi linna suurim häbiplekk, kui mitte öelda kogu Soome, siis ma olen kindel, et uuendustööd on tehtud põhjalikult ja korralikult. Teiseks veel see, et meil on siin nüüd lähedal ilusa vaatega kelgumägi (tuleks vaid lund!). Ja kolmandaks, me ei kavatse siia ju niikuinii väga pikaks ajaks jääda - tuleb lippu kõrgel hoida ja maie kolimistraditsiooni jätkata! Klaver tahab näha rohkem higi ja uusi eluasemeid! 

Tere, Alakiventie!

Pakime ja pakime ja pakime lahti.
Aga lahti ei saa.
No mõni nurk on muidugi juba täitsa elatav. Aga see vaid venitab lahtipakkimisprotsessi.
Sest koguaeg ei jaksa ju mõelda, et mis ja kuhu ja kuidas.
Õnneks on meil kuure. Tervelt kolm. Neisse saab asju ära panna.
Ja prügikast pole ka kaugel. Kuigi seda kasti kasutasime pakkides palju, siis üllatavalt palju nüüdki.
Aga IKEA-nimekiri on ka täitsa pikk. Ei tea ikka veel, millal sinna jaksab minna. Uh.
Meil on tumedat värvi põrandad. Pühendusega Estale ja meie laiskusele - nii ei tule mustad karvad liiga esile. Tegelikult on see päris stiilne :).
Elutuppa mahutasime ikka kõik ära - diivanid ja raamatud ja klaveri ja söögilaua. Tantsuruumi katavad veel paar kasti, aga seda jäi ikka õnneks ka veidi.
Lastel on oma mänguruum. See kuulub Mike-i programmi "Elutuba mänguajadest vabaks!"
Ja minul on tööruum, kuigi seda jagan Mike-i garderoobiga :). ûhes õiges tööruumis on muidugi ka voodi :).
Ning meil on saun!
Ja rõdu on ka. Seal põlevad jõulutuled.
Fotosid teen siis, kui kastiest lahti saame. Ei veel.
Loodetavasti sajab selleks ajaks ka õues lund. Praegu kuulen vihma häält.
Prügimäest luban ka kirjutada. Tegelikult annan selle lubaduse siin, et endal meelest ärä ei läheks :).

Head aega, Mannerheimintie!

Käisin eile seal veel viimast korda koristamas ja lampe ära toomas. Arvasin, et mul on kahju, et me nii heast asukohast ja trammiteede äärest ära kolime, aga tegelikult on päris hea meel, et me seal enam ei ela. Siit meie uuest kodust sinna koristama minnes oli kontrast kohe eriti suur. See oli ikka üks shitty-city-apartment :).

Muidugi oli kolimise-järgselt toad tolmuga kaetud, aga veel hullem oli tegelikutl riiulitelt pühitud kräpp. No tõeline kräpp! Ja kõige mustemad olid need ülemised köögiriiulid, mida me isegi ei kasutanud. Selline õline must tolm-sodi. Selle peale ei taha tõesti enam kunagi kesklinnas suure liiklusega tee ääres elada! Väääk! Mia me seal kõik sisse sõime ja hingasime... ei taha mõeldagi. Ja eks see kogu korter oli üks kolgas. Renoveerimata ja halva ruumiplaaniga. Hea meel on kohe öelda: "Head aega, Mannerheimintie!" 

Aga eile koristades mõtlesin veel, et mis häid asju ma sealt elamisest kaasa võtan! No juhtus ju palju selle aasta jooksul! Teen kohe nimekirja, mis pole kindlasti lõplik:

1. Oskus mahutada väiksesse lifti käru, kaks last, koer ja ma ise :).

2. Käia parkides jalutamas  ja mängimas iga päev koera ja kahe lapsega. No seda tegin ma tegelikult palju just esimestel kuudel - kaks korda päevas õue ja üks kord nendest koos koeraga. Siis juba kujunes, et Mike sai võtta Esta tööle kaasa päevaks (siiamaani nii) ja mingi hetk hakkas ju Athena ka lasteaias käima ja hiljem ka Enn. Aga pärast lasteaiapäeva läksime ikka ka sageli parki/mänguväljakule.

3. Vilumus parkida auto tänava äärde teiste autode vahele külgboksi! See on küll mõnus oskus!

4. Õhtused jalutuskäigud ümber Töölö lahe või mujal linnas. Nendest pole siia vist veel kirjutanudki... aga mul/meil oli see komme. Mul ikka jäi sageli vahele, aga Mike käis küll igal õhtul. 

5. Trepp! Seda hakkan vist küll igatsema! Aga iga kord, kui sain üksi (või siis Estaga) kodust välja liikusid jalad ikka ainult mööda treppi. Lift on nõrkadele!  

6. Vaated. Need vaated aknast kaugustesse ja linnale. 

7. Et mingit probleemi polnud käia toas poolpaljalt, kuna olime ju ometi 5ndal korrusel :). Ja vastas majas elas üks mees, kes käis sageli akna peal vaatamas ja kellel ma kunagi särki seljas ei näinud :). Eks me vaatsime tõtt! :D

Aga nüüd on siin teised vaated ja helinad... siin agulis :). Küll kirjutan ja pildistan.