Edasi

Tere, kes siin veel piilumas käib!

Ma siiski kirjutan edasi. Hakkasin igatsema seda dokumenteerimist. Aga seekord tegin lehe, mida igaüks lugeda ei saa. Suletud. Nii on kuidagi mõnusam ja vabam mõelda, millest kirjutada, ilma lähedastele liiga tegemata. Aga kes huvitet kaasa elamisest, siis kirjutagu murksile (at) gmail.com. 

Tervitused Strömstadi kaljusest metsast!

Ühes käes kanister bensiini ja teises sefiiritort

Nüüd hakkab meil siin uues kodus juba kastide hunnik vähenema, aga tahtsin veel ühe viimase järelkaja kirjutada Helsingi teemal.

Kolimine kujunes üllatavalt sujuvalt. Nii hea, et on olemas ikka firmad, kes kõik ära teevad. Asjad kastidesse panevad, õrnad asjad paberisse ja tekkidesse pakivad, raked ja kerged asjad suurde kastiautosse mahutavad ning siis hiljem ka kõik jälle tuppa tassivad. Isegi mööbli jälle enam-vähem kokku lapivad. Tuli välja, et meil on kokku 42 kuupmeetrit asju. 

Asjade uuesti lahti pakkimine on muidugi hoopis teine teema. Kuhu mida sättida? Riidekappe on siin olematu arv - nende muretsemisega tuleb veel tegeleda. Köögikappe on aga õnneks kohkem kui küll. See on vahelduseks tore! Ja suur kuur on ka tore, kuigi majas endas hoiuruume vähe. 

Viimase öö Helsingis ööbimise mu sõbranna juures Ruoholahtis. Meie asju juba pakiti ja nii oli kõigile mugavam. Eriti arvestades, et lapsed jäid paariks viimaseks päevaks haigeks ja lasteaeda neid enam viia ei saanud. Vaevlesid siis palaviku, nohu, köha, okse (palaviku pärast) ja kehva olemisega. Sellest hoolimata sujus kõik nagu valatult. Tänu ka heale sõbrannale, kes kõik välja kannatas ja kelelga oli tore veel viimasel ööl istuda ja jutustada. 

Viiasel päeval käisin veel kolijate töö viimaseid tunde üle vaatamas ja seintelt kriipse maha kustutamas/pesemas. Hea, et käisin, sest viimasel hetkel selgus, et meie muruniidukis oli veel bensiin sisse jäänud. Nii kihutasingi veel rattaga bensiinijaama kanistrit ostma, et oleks, kuhu seda välja kallata. Ning veel astus läbi üks ehituskindlustuse mees, kes tahtsis paari korteri konstruktsiooniviga üle vaadata, mille kohta olin varem raporti kirjutanud - vedas, et ta mu veel sealt leidis. 

Kui siis maja tühi tegin oma viimase jalutuskäigu ja metroosõidu läbi linna. Ostsin Itäkeskuse vene poest veel Eesti sefiiritordi, sest sõbranna teatas vahepea, et oli viimasel töövestlusel hiilgavalt esinenud ja tööle saanud. Kirjutasin ka avalduse, et kõik me kogemata vanale Helsingi aadressile tulevad kirjad saadetaks Rootsi edasi (aga ma ei tea tegelikult, kui kiirelt see uus aadress regatud saab).

Nii ma siis tulingi veel viimast korda läbi linna, ühes käes bensiinikanister ja teises sefiiritort. Ning õige pea istusimegi kõik autosse ning asusime Turu sadama poole teele. 

Head aega, Helsingi! 

Lasteaia lõpupidu

Kuigi nad lähevad veel järgmisel nädalal ka paariks päevaks sinna, siis eile (reedel) pidasid lapsed lasteaias oma ärasaatmispidu. No meie tugiisik-kasvataja on ka järgmisel nädalal juba puhkusel ning lapsi on samuti jõulunädalal vähem kui muidu. 

Finkal tekkis nädala alguses (inspireerituna päkapikkudest), et tema peab lasteaeda kuuse alla kõigile kingitused tegema. Nii ta siis pakkis pabersse oma vanu mänguasju. mõned olid suht kulunud ja tõesti vanad... Loodetavasti ükski lapsevanem ei pahandanud. Igatahes käis meil tubli pakkimine. Päkapikk paluti ka kirja teel appi ja tema tõi siis veel neljale lapsele kingipaki, Finkale ja Ennule, aga kahele veel, kellele Finka miskipärast ise kinki ei viitsinud pkkida. no päkapikk pani sinna sisse need laste mänguasjad, mille Finka ise oli talle paar päeva varem teistele lastele viimiseks saatnud (ehk pannud õhtul päkapikule sussi sisse üllatuseks). 

Mina valmistasin ka kasvatajatele tänukingid. Õmblesin kotid ning võtsin ühe Finka joonistuse aluseks, et kottidele pilt teha. Sellised need said. Magusat panin ka neile kotti. 

Lisaks viisime veel lasteaeda näksimist mellanmåli ajaks (ehk pärastlõunase oote ajaks). Finka nõudmisel olid viidavateks asjadeks kurki, paprikat ja shokolaadiküpsiseid. 

Nii need päkapikud seal lasteaias käisid... Lahe oli. Superlahe! Otse loomulikult olen ka väga sillas kõikidest nendest plaanidest, mis Finkale pähe tulevad ja ta ellu viib. Temaga on alati lõbus :). 

Praegu ta näiteks istub Mammiga diivanil. Üks heegeldab heegelnõelaga ja teine näppudega. Sinna juurde käib filsooofiline vestlus, tänu millele mul kõht pidevalt vaikselt vappub. Ihihiii. 

Hakkan lõpetama

Eh.

Järsku on kätte jõudnud see hetk, kus juba kõigest nädala aja pärast tulevad musta riietatud mehed, pakivad meie asjad kastidesse ja muudesse "vahenditesse" ning viivad need ära Rootsi. 

Nii ei jää meil endil ka muud üle (sest tühja tuba ja seinu ei taha ju ometi passima jääda), kui oma lapsed ja loomad autosse tõsta ning klaverile (ja muule tavaarile) järgi sõita. 

Viimasel ajal oleme veel 

- siinseid parimadi sõpru külastanud/külla kutsunud. Lasteaiakaaslasi. Paar tsikki sealt on kohe eriti südamelähedaseks saanud lastele. Aga noh, palju ma tegelikult ise oma lasteaiakaaslasi praegu mäletan...

- kolimisfirmasid läbi kamminud. No tegelikult kammisid nemad eelkõige meie kodu. Et hinnata kui palju kraami nad siis tegelikult peavad ära viima. See oli päris põnev protsess.

- oma koduse vara, kolitava vara kindlustuse jaoks ära hinnanud. Oi, see oli põnev. Kui palju maksavad laelambid? Voodilinad? Laste mänguasjad? Klaver... Huvitav oli ka, et kui numbri kokku sain, siis kindlustusfirma veeb arvas, et me kuubikmeetri hinnaks tuleb liiga väike summa. No mida? Meil on ju ka tiibklaver, mis maksab rohkem kui ülejäänud vara kokku! Igatahes...

- ja sortinud. Prügi ära visanud. Mõne asja sorteerimiskeskusesse viimine ja/või kaltsukasse vedamine on veel ees. 

- kingitusi ostnud. No ehk see ikka jõuluga seotud... Aga ostsin näiteks täna ühtedele Rootsi sõpradele, kes suvel abiellusid, Tom of Finland voodipesukomplekti. Ja siis ostsin veel lastele kasutatud Unipuu nari. Kuigi sest viimasest vist ikka saab jõulukingitus. Plaanin seda jõuluööl püsti panna. Ja kui jõuluööl midagi sellist teha, siis ei ole see ju mitte miski muu kui üks jõuluvana tegu. Jõuluvana toodud nari. See kõlab uhkelt. 

- jõuludega seoses on veel see värk, et päkapikk saab oma sussi sisse ka Finkat saadetud mänguasju, millega ta enam mängida ei taha. No mitte päris igal õhtul, aga vahel ikka. Need siis liiguvad ka taaskasutusse... Veel lisaks sellele kotitäiele, mille novembri lõpus koos ära sortisime. See mulle meeldib. Mänguasju on alati liiga palju :).

- õmblen ka lasteaiakasvatajatele praegu kinglitusi. need pole veel valmis. Aga tulevad ägedad. 

*********************

Aga vot siis. Kogu selle kolimisega seoses saab ju läbi ka see käesolev blogi. Ei mingeid Helsingi helinaid enam mu kõrvus. Minust saab hoopis "Västkust tjej". 

Praegu on mul selline kahtlane tunne, et mingit uut blogi ma kirjutama ei hakka. Päris kindlalt veel ei ütle, aga sellien ammendunud tunne on. Paberist ja pastakaga kirjutatav päevik ajab juba viimasel ajal niikuinii palju asju ära ning lapsed hakakvad ka liiga suureks kasvama, et oleks enam viisakas nende nalju internetti lugemiseks üles seada. 

Pealegi, mind veidi häirib viimasel ajal see tunne, et kirjutan ja kirjutan, aga ei tea, kes siin üldse loeb ja eriti, et kuidas nende inimeste käsi käib. Pigem on tunne, et peaks end kokku võtma ja neid küsimusi kas siis kirja või telefoni või muude kanalite kaudu ise esitama. Ja tahaks ka, et mulle esitataks. Sest see, mis siia kirja saab, peegeldab ju tegelikutl ainult piskut. Niikuinii. 

Vihjeks: mu Soome number jääb esijalgu kindlasti jõusse (Eesti number ei tööta enam) ning gmaili (praegu ka veel ut) aadressil või fb kaudu leiab mind ka üles. Olen olemas. 

Uisutamas

Käisime nädalavahetusel lastega uisutamas. Mis viga minna, kui vaid vaja uisud kaasa võtta ja 100m mäest alla jalutada. 

Kusjuures, ma ise ei uisutanud ki tegelikult. Jääruumi oli vähe, kuna suuremat platsi alles kasteti ning väiksema platsi peal mängiti hokit. Olime siis mingi jääribakese peal seal kahe vahel. Aga. 

Nii äge. Finka oli julge kukkuja, kuigi tal oli iseseisva edasi liikumisega ikka probleeme, kuigi üritas ja ise püsti ka ei saanud. 

Enn jällegi hämmastas mind oma tahtejõu ja ka osavusega. Eelmisel aastal korra jääle saades keeldus ta edaspidi isegi uiskude pole vaatamast - kohutavalt kartis seda libedal jääl olemise tunnet. Aga nüüd proovis ja sai järjest julgemaks. Lõpuks hoidis mul vaid ühest käest kinni ja sai päris hästi ka (veidi) edasi liikumisega hakkama.

Lahe. Lapsed ise veensidki mind, et tuleb ikka minna. 

Ma ise seekord veel jääle ei saanud. Aga tundub, et ees on mõned jahedad ilmad ning plaanin nüüd ikka ise ka minna. Ilma lasteta. Muidu uisutada ei saa. 

Prügi sorteerimine

Prügi sorteerimine kummitab mind viimasel ajal. Hakkasin veidi järgi mõtlema, et miks ma ei ole viimased aastad pea üldse mitte prügi sorteerinud. Välja arvatud pandipudelid. Ja see on ka imelik, et ma viimast sorteerin. Mis seda motiveerib?

Üldiselt. Meil saaks siinsamas piirkonnas sorteerida paberit, pappi, klaasi, metalli, biojäätmeid. Plastikjäätmeid, mida emil kõige rohkem tekib, eraldi ei koguta. Kas seetõttu ehk... Kõige rohkem ikka tekkib seda plastikpakendi jääki ja see läheb kõik üldprügisse ehk siis arvatavasti elektripõletusjaama. Ja kungi Rootsis elades tegelikutl üks keskkonnasõbralik selle tegi mulle selgeks, et tegelikult pannakse enamasti kõik see pakendiprügi kokku ja jäätmepõletusjaama. Sellest ajast mul vist ongi veidi jäänud sisse, et pole mõtet sorteerida. 

Paber. No kui meil kunagi veel ajalehed käisid, siis need läksid küll paberijäätmetesse. Aga praegu. See vähene paberpakend, mis tekkib on ju tegelikult sageli segatud plastikuga. Ja siis tundubki, et mõttetu sorteerida. Sama papiga. Suuremad papp-pakendid muidugi viskan õigesse kohta, aga neid ei tekki ju.

Metall. No tomatikonserve võiks ju eraldi panna. Neid ikka kulub meil päris tihti ja palju. Aga... pole viitsinud?

Biojäätmed. Mingi vahe isegi oli meil piojäätmete ämber eraldi. Aga mul siiski ei õnnestunud ümberkaudseid veenda, et nii on hea. Ja neid biojäätmeid tegelikult tekkib meil päris palju. Võiks, aga jäi soiku. 

Samas on mul mingi kõhutunne, et õige pea pean ma järjekordselt hakkama endale selgeks tegema, kuidas kompostikasti ehitada ja kuidas komposti teha. 

Klaasi. Eestist toodud pandiga õllepudelid olen sinna tagasi viinud. Ja muu klaas läheb ikka ka reeglina klaasikonteinerisse, kui see pole just kogematta tavaprügi hulka sattunud. See on ikka veidi kummaline, et ma seda klaastaarat muutkui tagasi Eestisse olen vedanud. Autoga ju muidugi lihtne. Huvitav, kas ma olen nii kopikalugeja, et pant tõesti loeb? No tegelikult ma ikka enamasti saadan selle raha heategevuseks või kui automaadis pole nii võimalik, siis unusneb mul enamasti seda poes kasutada. Samas on mul ikka tunne hea, et midagigi sorteerin :). 

No ja nüüd sorteerin ka neid "jääke", mida me kolides kaasa võtta ei taha. Näiteks paar vana voodiraami vajab kindlasti miljööjaama viimist. Vana (kuid mitte päris katkine) tolmuimeja taaskasutusse ja veel ja veel. mingeid raamatuid-riideid-mänguasju olen juba ära andnud ka. Aga oooh.. Nii hea on tegelikult asju ära anda/visata. Mitte, et seda kraami sama kiirelt tagasi ei tuleks, aga vähemalt mingiks hetkeks on rohkem õhku. 

Palmirasv

Mul tekkis vahepeal mingi magusapööris. Kohutav magusaisu on pidevalt. Tänu sellele, olen otse loomulikult talveks päris palju rasva tihastele kogunud. 

Sattusime kodus arutama teemal taimetoitlus ja keskkonnahoid. Ehk siis, mis saastab rohkem loodust loomakasvtus või taimekasvatus või kõik need muud teemad. Loomad puuksutavad muidugi palju, aga eks on ka taimekasvatusel palju kitsaskohti. 

Üks nendest on näiteks palmi-istandused. Palmirasv. Selleks võetakse ikka meeletult vihmametsi maha. Selline intensiivne põllumajandus. Kus siis kasutatakse seda minumeelest suht vastikult lõhnavat palmirasva?

Kommides. Pea kõik täidisega shokolaadikommid on palmirasvaga. Vahel seda isegi otseselt pakendile ei kirjutata. Lihtsalt kirjas taimerasv, mis siis tegelikult varjab enda all ka palmirasva. No ja siis ma otsustasin, et kui järgmine kord magusavajadus mult mõistuse võtab, siis vähemalt palmirasvaga maiuseid ma ei osta. 

Aga neid on nii palju! Valik langes ikka täiesti kolinal kokku. Kõik need head pralineekommid ja muud... mmm jääb ära.

Ja ma justkui (taas)avastan endas keskkonnaaktivisti. Seekord siis sellist rohujuure tasandi protestijat.